RAPORT no 1
... et siis pühapäeval, 12. novembril startisime Eestist siiapoole.
Ukrainas läks sõit edasi pealinna Kiievi poole, jõudsime sinna vist esmaspäeval miski keset päeva, kella kahe ajal. Dushi alt läbi ja linna peale laiama (NB! Armas lugeja! Naudi palun kogu hingega seda võimalust, mis Sulle on antud dushi kasutamise võimaluse näol, sest iialgi ei tea, kus ja millal Sa sellest õnnistusest ilma võid jääda – ausalt!!!)
Esimene õhtu Kiievis lõppes isiklikult minu jaoks üsna huvitavalt :P Kõigepealt läksime mina ja minu kaks suurt saatjat (loe: maailmatoredad mehed Urmas &Argo) kohaliku privaatpanga tähtsa nina Dmitriga sigalahedasse restosse söö
ma – tükk aega pole ennast NII KÕVASTI täis söönud kui seal. Resto nimi muidu Partisan, asukohaga tiba Kiievist väljas. Õhtu kulges sujuvalt striptiisibaari ja kui nüüd lausa täiesti aus olla, siis ega ma Eestis polegi varem oma elu jooksul sellist strippamist lähedalt näinud – elamus omaette. Pikapeale siiski tüütas ära, tüdrukud liigutasid end kõik üsna ühtmoodi ja neid oli seal ka üsna palju. Õnneks olid mu seltskonnakaaslased sellist asja vist ennegi näinud ja me saime viisakal ajal hotelli unele.
Mina loomulikult magan elutoas diivanil :D nii et privaatsuse protsendi võite ise arvutada...
Tänasele eelnevad päevad oleme tegelenud sellega, et saaks mulle kohaliku pangakaardi tekitada, sest eesti kaardiga siit raha välja võtta on üsna kirves :( Mida me aga saanud pole, on seesama pangakaart – lõpuks ma loobusin ja sain aru, et lihtsam on oma miljonid kodus peidikus hoida.
Üleeile ostsin omale jalgratta Saljut...:D Ilus punane... Sama päeva õhtul olime juba kutsutud ühele kohalikule sünnipäevale. Väga lahe pidu ja supertoredad inimesed. Inimesed on siin üldse toredad, kuigi, lastega pole ma veel eriti kohtunud.
See tuletab mulle meelde veel ühe huvitava ja olulise fakti – minu uue töökoha – minu NOORTEKESKUS!!! Ega selle kohta eriti rääkida pole miskit, peate pilte vaatama, need räägivad ise enda eest. Noortekeskuse ülimoodsat tualettruumi pole ma veel õnneks kasutanud...
Täna käisime Simferoopolis, mis on suurim lähim linn (sõiduks kulub mingi tund ja natuke peale) – võrdlusena umbes sama suur kui teie Tallinn. Üks väiksem linn on lähedal ka, selle nimi on Krasnogvardeisk – sealt turult sain ma oma ratta ja sealt optikapoest uued prillid! Eestis maksaksid täpselt samasugused prillid ca 5000 eeku... siinse hinna jätan praegu mainimata... vot nii!!!
Sellega vist hetkeemotsioonid praegu lõppevad...
Ma väga vabandan, ausalt, et ma eriti Teie peale mõelda pole jõudnud. Kui Silver kirjutas, kuidas ta Kolumbuses käis ja sealt mitte kedagi meie omadest eest ei leidnud, siis küll pisut kihvatas sees... Ärge nüüd siis ära manduge seal, külmal Eestimaal... Ja isegi Sina, Raul, ei olnud tol õhtul tööl...
Sinu peale, mu kõigekallim, mõtlen ma aga tihti. Mõtlen, et mida Sa küll teed, miks Sa mulle ei kirjuta ega helista... Aga küllap on Sulle nii kergem :) Minul vist on ka niimoodi kergem ja lihtsam kohaneda. Aga ma armastan Sind ja tulen Su juurde tagasi, tahad Sa seda siis või mitte :)
Veel vabandan ma kõikide ees, kes minu eesti telefoninumbrile helistavad ja kelle kõnedele ma ei vasta, sest ma pean nende vastamiste eest üsna kõrget hinda maksma ja raha ma siin ju ei teeni, mille eest arveid maksta. See-eest aga on mul siin kohalik number ja minu jaoks on odavam, kui Teie mulle sellele helistate - +380 984 228 708
Samuti on mul täiesti olemas tigupostiaadress, millele võite igasuguseid toredaid kirju saata :) Ma isiklikult tunnen ühte meest, kes lubas mulle siia oma pildi saata :)))
Sadovaja 14
Krasnodarka
Krasnogvardeiski rajoon
Krimmi Autonoomne Vabariik, 97008
Ukraina
Aga parem oleks see aadress siiski vene keeles kirjutada, sest muidu küll kirjad kohale ei tule :P
Садовая 14
Краснодарка
Красногвардейский район
А Р Крым 97008
УКРАЙНА
... ülehomme hommikul lähevad Piret, Annu, Argo ja Urmas Eestimaale tagasi. Praegu ei tundugi see nii kohutav, aga... Nemad on mu kõige kodusem osa siinse elu juures ja nüüd lähevad ka nemad minema...
Aga MIS SIIS!!! Teie, mu armsamatest armsamad sõbrapoisid ja tüdrukud – Teie ju tulete mulle siia üsna pea külla!!!!! Isiklikult tunnen üht Matit ja teist Margust, kes lubasid juba mu sünnipäeval siin olla... Igaks juhuks siis, kullakesed, tuletan Teile meelde, et see on täpselt 30. detsembril – ei päevagi rohkem ega vähem!
Igatahes... nüüd, Teie kõigi peale mõeldes, läheb seest soojaks. Hoidke tikuklubi leeki kõrgel, kaitske vabade ja vallatute naisteklubi au, olge lihtsalt Teie ise ka siis, kui mina siit puhta venelasena naasen :)
Armastusega,
Teie Kõikide Kristi
Mind korjati umbes kella 12 paiku Hummulist peale – kompsud autosse ja – edasi! Ei olnud üldse kurb, ausõna :) Juba Valgas kimasime üle piiri – ehk siis Valka, Läti riiki. Terve päeva sõitsime, või mis päeva – terve öö takkaotsa. Lätist jõudsime millalgi Leetu, sealt Poolasse, edasi juba kodumaa Ukraina. Kõikide piiride ja tollide ületamine läks oodatust tuhatkord paremini – Poola-Ukraina piiril, kus kodakondsed on muidu tunde veetnud, läks meil vaevalt veerand tundi :P
Ukrainas läks sõit edasi pealinna Kiievi poole, jõudsime sinna vist esmaspäeval miski keset päeva, kella kahe ajal. Dushi alt läbi ja linna peale laiama (NB! Armas lugeja! Naudi palun kogu hingega seda võimalust, mis Sulle on antud dushi kasutamise võimaluse näol, sest iialgi ei tea, kus ja millal Sa sellest õnnistusest ilma võid jääda – ausalt!!!)
Esimene õhtu Kiievis lõppes isiklikult minu jaoks üsna huvitavalt :P Kõigepealt läksime mina ja minu kaks suurt saatjat (loe: maailmatoredad mehed Urmas &Argo) kohaliku privaatpanga tähtsa nina Dmitriga sigalahedasse restosse söö
ma – tükk aega pole ennast NII KÕVASTI täis söönud kui seal. Resto nimi muidu Partisan, asukohaga tiba Kiievist väljas. Õhtu kulges sujuvalt striptiisibaari ja kui nüüd lausa täiesti aus olla, siis ega ma Eestis polegi varem oma elu jooksul sellist strippamist lähedalt näinud – elamus omaette. Pikapeale siiski tüütas ära, tüdrukud liigutasid end kõik üsna ühtmoodi ja neid oli seal ka üsna palju. Õnneks olid mu seltskonnakaaslased sellist asja vist ennegi näinud ja me saime viisakal ajal hotelli unele. Järgmisel päeval pidime juba kell 11 olema Ukraina Eesti suursaatkonnas saadikuga asjalikku juttu ajamas.
Vastuvõtt (suursaadiku oma siis) kestis ca kolm tundi – hästi palju asjalikku sai räägitud – see suursaadik oli üsna asjalik omamees, kuulas meid ära, andis nõu ja ehk isegi aitab meid tulevikus!
Teisipäev kulges mööda linna tiirutades, metroodega ringi tuhistades, shopates... Õhtu veetsime rahulikult hotellis, nautisime dushi (P) ja masaazhi!
Kolmapäeva hommikul alustasime sõitu Krimmi poolsaare, Krasnodarka küla poole – miski 700km vms. Meie Annuga (Pireti tütar, 13a) magasime selle sõidu enamjaolt maha. Sama päeva õhtul kella kaheksa paiku olime kohal.
Rita (loe: minu uus ema) oli värava peal vastas, kusagilt ilmus kiiresti ka eesti keele õpetaja Enda. Kui pakid olid kõik tuppa veetud ja mehed kimasid külatüdrukute juurde, istusin mina toas diivanil ega suutnud pisaraid tagasi hoida :( NO MIDA URGAS!!!!! Enam rohkem ketosse ei oleks võimalik maandudagi mitte. Aga nagu mõned teist teavad, ma ei taha eriti inimeste ees nutta, niisiis, neelasin needki pisarad alla ja kui jutt juba õhtusöögilauas (kalasalat jms) tõsistele ja atraktiivsetele teemadele liikus, siis kadusid ka minu mured.
Tegelikult ei ole siin hirmus üldse – täna hommikul (reede, 17. november) ärgates meeldis mulle väga oma roosas hommikumantlis maja ette minna, kuulata kukkede kiremist ja sügada koeri kõrva tagant (WC-sse minekuks peab ju õue minema :P). Pealegi on siin nii soe – täna oli ca 15 kraadi.
Kui täiesti aus olla, siis ega ma kodu peale eriti mõelnud polegi, siin on nii palju uut ja huvitavat, millega on vaja tutvuda.
Vastuvõtt (suursaadiku oma siis) kestis ca kolm tundi – hästi palju asjalikku sai räägitud – see suursaadik oli üsna asjalik omamees, kuulas meid ära, andis nõu ja ehk isegi aitab meid tulevikus!
Teisipäev kulges mööda linna tiirutades, metroodega ringi tuhistades, shopates... Õhtu veetsime rahulikult hotellis, nautisime dushi (P) ja masaazhi!
Kolmapäeva hommikul alustasime sõitu Krimmi poolsaare, Krasnodarka küla poole – miski 700km vms. Meie Annuga (Pireti tütar, 13a) magasime selle sõidu enamjaolt maha. Sama päeva õhtul kella kaheksa paiku olime kohal.
Rita (loe: minu uus ema) oli värava peal vastas, kusagilt ilmus kiiresti ka eesti keele õpetaja Enda. Kui pakid olid kõik tuppa veetud ja mehed kimasid külatüdrukute juurde, istusin mina toas diivanil ega suutnud pisaraid tagasi hoida :( NO MIDA URGAS!!!!! Enam rohkem ketosse ei oleks võimalik maandudagi mitte. Aga nagu mõned teist teavad, ma ei taha eriti inimeste ees nutta, niisiis, neelasin needki pisarad alla ja kui jutt juba õhtusöögilauas (kalasalat jms) tõsistele ja atraktiivsetele teemadele liikus, siis kadusid ka minu mured.
Tegelikult ei ole siin hirmus üldse – täna hommikul (reede, 17. november) ärgates meeldis mulle väga oma roosas hommikumantlis maja ette minna, kuulata kukkede kiremist ja sügada koeri kõrva tagant (WC-sse minekuks peab ju õue minema :P). Pealegi on siin nii soe – täna oli ca 15 kraadi.
Kui täiesti aus olla, siis ega ma kodu peale eriti mõelnud polegi, siin on nii palju uut ja huvitavat, millega on vaja tutvuda.
Mina loomulikult magan elutoas diivanil :D nii et privaatsuse protsendi võite ise arvutada...
Tänasele eelnevad päevad oleme tegelenud sellega, et saaks mulle kohaliku pangakaardi tekitada, sest eesti kaardiga siit raha välja võtta on üsna kirves :( Mida me aga saanud pole, on seesama pangakaart – lõpuks ma loobusin ja sain aru, et lihtsam on oma miljonid kodus peidikus hoida.
Üleeile ostsin omale jalgratta Saljut...:D Ilus punane... Sama päeva õhtul olime juba kutsutud ühele kohalikule sünnipäevale. Väga lahe pidu ja supertoredad inimesed. Inimesed on siin üldse toredad, kuigi, lastega pole ma veel eriti kohtunud.
See tuletab mulle meelde veel ühe huvitava ja olulise fakti – minu uue töökoha – minu NOORTEKESKUS!!! Ega selle kohta eriti rääkida pole miskit, peate pilte vaatama, need räägivad ise enda eest. Noortekeskuse ülimoodsat tualettruumi pole ma veel õnneks kasutanud...
Täna käisime Simferoopolis, mis on suurim lähim linn (sõiduks kulub mingi tund ja natuke peale) – võrdlusena umbes sama suur kui teie Tallinn. Üks väiksem linn on lähedal ka, selle nimi on Krasnogvardeisk – sealt turult sain ma oma ratta ja sealt optikapoest uued prillid! Eestis maksaksid täpselt samasugused prillid ca 5000 eeku... siinse hinna jätan praegu mainimata... vot nii!!!
Sellega vist hetkeemotsioonid praegu lõppevad...
Ma väga vabandan, ausalt, et ma eriti Teie peale mõelda pole jõudnud. Kui Silver kirjutas, kuidas ta Kolumbuses käis ja sealt mitte kedagi meie omadest eest ei leidnud, siis küll pisut kihvatas sees... Ärge nüüd siis ära manduge seal, külmal Eestimaal... Ja isegi Sina, Raul, ei olnud tol õhtul tööl...
Sinu peale, mu kõigekallim, mõtlen ma aga tihti. Mõtlen, et mida Sa küll teed, miks Sa mulle ei kirjuta ega helista... Aga küllap on Sulle nii kergem :) Minul vist on ka niimoodi kergem ja lihtsam kohaneda. Aga ma armastan Sind ja tulen Su juurde tagasi, tahad Sa seda siis või mitte :)
Veel vabandan ma kõikide ees, kes minu eesti telefoninumbrile helistavad ja kelle kõnedele ma ei vasta, sest ma pean nende vastamiste eest üsna kõrget hinda maksma ja raha ma siin ju ei teeni, mille eest arveid maksta. See-eest aga on mul siin kohalik number ja minu jaoks on odavam, kui Teie mulle sellele helistate - +380 984 228 708
Samuti on mul täiesti olemas tigupostiaadress, millele võite igasuguseid toredaid kirju saata :) Ma isiklikult tunnen ühte meest, kes lubas mulle siia oma pildi saata :)))
Sadovaja 14
Krasnodarka
Krasnogvardeiski rajoon
Krimmi Autonoomne Vabariik, 97008
Ukraina
Aga parem oleks see aadress siiski vene keeles kirjutada, sest muidu küll kirjad kohale ei tule :P
Садовая 14
Краснодарка
Красногвардейский район
А Р Крым 97008
УКРАЙНА
... ülehomme hommikul lähevad Piret, Annu, Argo ja Urmas Eestimaale tagasi. Praegu ei tundugi see nii kohutav, aga... Nemad on mu kõige kodusem osa siinse elu juures ja nüüd lähevad ka nemad minema...
Aga MIS SIIS!!! Teie, mu armsamatest armsamad sõbrapoisid ja tüdrukud – Teie ju tulete mulle siia üsna pea külla!!!!! Isiklikult tunnen üht Matit ja teist Margust, kes lubasid juba mu sünnipäeval siin olla... Igaks juhuks siis, kullakesed, tuletan Teile meelde, et see on täpselt 30. detsembril – ei päevagi rohkem ega vähem!
Igatahes... nüüd, Teie kõigi peale mõeldes, läheb seest soojaks. Hoidke tikuklubi leeki kõrgel, kaitske vabade ja vallatute naisteklubi au, olge lihtsalt Teie ise ka siis, kui mina siit puhta venelasena naasen :)
Armastusega,
Teie Kõikide Kristi
posted by kristi | 1:03 AM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home