RAPORT no 2

Täna on 21. november. Pühapäeval läksid Piret ja Co minekut. Nüüd oleme siin neljakesi nagu üks tore pere – mida me aga kohe kindlasti mitte ei ole.

Inimesed ärkavad siin vara, Rita tõusis täna hommikul näiteks kell neli. Magama läheme ca 21 ajal õhtul. Pidudele pole ma siin külaelus veel jõudnud, hetkel ei tunne veel erilist tahtmist ega vajadust ka. Minul õnneks on siiamaani lastud hommikuti veel magada, kuigi, mida sa magad kui rahvas sinu toast edasi-tagasi läbi jookseb.

Täna õhtul tundsin esimest korda ka seda, kuidas mind häirib, et pererahvas kella kuuest kuni üheksani minu toas vene seebikaid vaatab. Me püüdsime Endaga samas toas mingeid jõulupeo plaane arutada, aga mida sa arutad kui sinu jutu peale vajutatakse telekapuldil volume’i juures plussnuppu!

Täna oli üsna asjalik päev. Käisime linnas noortekeskuse tarvis mingeid viimistlusvahendeid ostmas – minu raha eest, 600 grivnat :P Aga vähemalt on mul võimalus see asi seal teha täpselt selline nagu mina tahan ja keegi ei kobise. Homme lähen ise ka ehitajatele appi remonti tegema, siis ehk saab kiiremini maja valmis ja laste jaoks lahti. Siin käib ju töötegemine nii, et kiiret pole kellelgi – need mehed teevad seda asja seal juba paar kuud... nüüd lõpuks hakkab ka paistma, justkui nad seal midagi teinud oleks.

Aga veidike ka külast. Te ei usuks, kuhu Te olete sattunud, kui seda ise näeksite. Eriti mõned teist, kes kogu elu ainult linnas elanud – saate aru – siin kõnnivad haned mööda küla ringi, isegi suuremate alevite tänavatel kimavad haned ja kalkunid ringi – autod jäävad kenasti seisma, sest hanekari on tee pea ees.

Kõik külarahva lehmad lähevad igal hommikul koos karjasega karja (meie perepoeg on selline karjane) ja õhtul toob ta nad tagasi koju – inimesed ootavad oma aedade juures, võtavad oma lehmad karjast välja ja viivad koju. Teed (ka asfaltteed) on kõik loomasitta täis, sest need elajad liiguvad siin ju vabalt ringi. Täiesti lõpp, nagu filmis!!! Mina muidugi ei julge eriti oma punase jopega küla vahel jalutada, sest kalkunid, teatavasti, ei salli seda ilusat värvi. Siiamaani on mul õnneks läinud, aga kes teab!

Eile käisin juuksuris :) 12.50 (eesti rahas) maksis soeng. Kuigi, vene juuksuritel on siuke komme, et nad väga julgesti lõikavad su juuksed maha, kohe lausa hea meelega. Minugi juuksed on nüüd mitu sentimeetrit lühemad ja kõvasti õhemad kui siia tulles, aga väga ära ei õnnestunud tal midagi rikkuda :)

Tegelikult hoiabki mind positiivsete mõtete juures tõsiasi, et lapsed siin on nii toredad ja valmis kõigega kaasa tulema. Ma ei jõua ära oodata, et saaks maja lahti teha ja nendega seal tegutsema hakata. Ritale vist meeldiks kui ma terve päeva istuks kodus tema juures, aitaks tal siin koristada ja küpsetada, kui ma üldse kusagil reisimas ei käiks ega Ukraina peal ringi ei vaataks, aga no, seda rõõmu ma talle ei tee.

Ma käisin eile esimest päeva koolis ja tutvusin seal lastega – nad olid mind nii väga oodanud – tõid mulle kaarte jms. Kõik tahtsid hirmsasti minuga rääkida ja minu kõrval istuda. Meisterdasime seal koos paberist asju, rääkisime juttu. Juba sellepärast tahaksin ma nendega rohkem koos olla, et nemad on kõige paremad keeleõpetajad!

16. detsembril on meil juba noortekeskuse jõulupidu, sest Enda sõidab 18.ndal Eestisse, jõuluks koju. Mina jään siis siia... Ei kujuta ettegi, kuidas siin see jõuluvärk käib. Pealegi tuleb mul varsti pärast seda viimase taksi sünnipäev.

Aga mis ikka... lastega saab mul siin väga vahva olema, sest nemad on eesti lastest ikka hoopis teisemad – nii siirad, nii puhtad...

Eks ma annan endast varsti jälle midagi teada...
Seniks aga...
Kirjutage mulle, mida te ise seal Eestimaa külmas talves teete ja kas laulmas ikka käite??

PS! Ma ostsin siia ka lastelaulude karaoke, nii eesti- kui venekeelse :)

Armastan ja kallistan,

Kristi