RAPORT no MISTANDOLIGI??

Vahepeal on mõned päevad õnnelikult mööda läinud. Nende mõne päevaga olen aru saanud, et neid, kes mind kodus armastavad ja ootavad, on küll. Aitäh kõikidele, kes mulle aeg-ajalt ilusaid sõnumeid saadavad... veel suurem aitäh Teile, kes Te mulle ka aeg-ajalt helistada raatsite, sest Teie häält on maailmatu armas kuulata, ausalt!

Täpsemalt on täna 29. november, kolmapäev.

Minu päevad mööduvad siin remondimehe tähe all – kuna enamus Teist on juba kindlasti näinud pilte minu armsast töökohast, siis saate aru, et tööd on seal küll, mida teha. Nii ma siis veedangi kõik oma päevad seal, koos kahe töömehe Sasha ja Zenjaga ning üritan seal nõu ja jõuga abiks olla. Minu põhilisteks ülesanneteks on aknaraamide puhtaks kraapimine kõiksugu jamast, mis seal küljes leidub ja nende lakkimine. Samuti olen jõudumööda üritanud renoveerida erinevaid mööbliesemeid – ühe suure ja puruvana riidekapi tegin nii ilusaks, et endal hakkas ka uhke tunne; vanad riiulid... toolid...

Täna värvisin ka uksi ja gaasitorusid.

Elu on siin tegelikult märkimisväärne – Te vist ei kujuta ette ka, et selline elu nagu minul praegu siin, üldse veel kusagil eksisteerib... küla meesterahvad on enamuse ajast joobeasendis/seisundis. Täna käisid mingid siuksed tüübid mind kambaga töö juures närvi ajamas ja mu tööd segamas. Ja loomulikult mulle viinushkat pakkumas :P Sasha ja Zenja vist on ka enamuse ajast auru all, aga nemad suudavad selle auruse peaga vähemalt tööd ka teha, või noh, mingil määral.

Tegelikult edeneb maja korrastamine meil seal üheskoos nüüd juba päris jõudsalt, jõuludeks oleme kindlasti juba noortega majas sees, arvatavasti isegi varem. Isegi uus tualettruum valmib edukalt, küll mitte majja sisse, aga siiski tuleb see pisut inimlikum kui eelmine.
Homme lähme kogu oma naisperega jälle Simferoopolisse – seal on mingisugune vastuvõtt vms – nimelt tulevad tähtsad haridustöötajad Jõhvist, Eestist siia, et arutada meie tähtsate haridustöötajatega nn „lastevahetust” ehk täpsemalt seda, kuidas saavad meie lapsed siit minna Eestisse õppima ja eesti lapsed tulla siia – juhul, kui neil selleks muidugi soovi on. Arvatavasti on lootust ka jälle internetti pääseda :)

Linnade vaatepilt on ka muidugi huvitav – üsna harv juhus on näha autot, mis ei ole ziguli või moskvich ja kui näedki, siis see nagu kuidagi ei sobiks antud pilti.

Ühistransport!!! Ahhoi!! Bussid on absoluutselt kõik sellised vanad kolhoosibussid (mõtle näiteks „Siin me oleme” filmi lõpule, kui rahvas tuleb siukse pisikese bussikesega Tallinnast Saarele suvitama :P)... Ja siit Krasnodarkast rajooni keskusesse Krasnogvardeiskisse sõidavad sellised pisikesed bussikesed, kus inimesi on kolm korda nii palju kui kohti – kõik seisavad püsti... noh, õnneks ei ole ümberkukkumise ohtu :)

Omaette asi on ka veel siinne elektrirong. Iseenesest täpselt samasugune nagu Eestis, selle vahega, et siin on rongis ka kemmerg. Igatahes... põhiline liiklemine siin riigis käib just nimelt elektrirongidega – need on alati tohutult rahvast täis. Ma ikka vahel mõtlen ja imestan, et kuhu ometi kõik need inimesed lähevad?! Ja mis mulle isiklikult kõige rohkem meeldib – rongides käib alati hästi palju lahedaid müüjaid – muudkui tuterdavad ühest vagunist teise ja müüvad igasugust pahna, alustades kommidest, jätkates telefoni kaelapaelte ja ajalehtedega ning lõpetades kalaga... Ülilahe, mulle väga meeldib!!!

Aaa... ja mis ma Evpatorias käies avastasin! See on ainus linn Krimmis, kus veel töötavad trammiliinid – ja trammis on piletimüüja!! No samasugune nagu meil rongis, et tuleb tädi ja müüb pileti, siin on trammides ja bussides samasugused!

Räägin Teile ka natuke rahast ja toidust.

Ukraina raha on grivna, mida mõned vanakoolitüübid veel ekslikult rublaks kutsuvad, peenrahaks on kopikas nagu rublamaalgi. Üks grivna=2.5 EEK See siis tähendab, et asjad on meil siin hinnasildilt vaadates hästi odavad: leib ca kaks raha, kohuke 1 raha, suur mahlapakk 7 raha. Kui need ümber arvutada, siis saame üsna samad hinnad mis meil koduski. Minul on hetkel raha miski ca 1000 ja natuke peale grivnat kuus, see teeb siis ca 2500 EEK’u, kusjuures sinna sisse EI KUULU üürikulu ja ka mitte eriline toidukulu, sest söön ma ikka enamasti kodus, Rita tehtud toitu. Samuti ei sisalda see endas minu igakuist taskuraha, mis on eesti rahas miski 2340 vms. Seda taskuraha plaanin ma esialgu alles hoida, et tagasi tulles oleks, mida võtta :P
Enamus mu rahast kulub niisiis isiklike maiustuste (kohukesed ntx) peale ja loomulikult mu kõige suurema kire peale – OMA TARE (loe: Krasnodarka Avatud Noortekeksus) peale. Eks see raha ongi ette nähtud pigem selleks, et osta kõike seda, mida mul on vaja lastega töötamiseks. Ja loomulikult ka selleks, et siin ringi sõita ja riigiga tutvuda – kas siis üksi või koos lastega.
Toiduga on ka huvitav lugu... Loomulikult on toidud siin hoopis teisemad kui meil, maitsed on teised, kujud ka :P Kõige parem siinne nn toit, mis mulle tohutult meeldib on valge leib, ehk siis Teie mõistes sai – aga siin on see jube hea!!

Enamus toite on muidugi meeletult rasvased, juustud ja majoneesid on ka hästi rammusad ja hoopiski mitte sellise maitsega nagu meil kodus Eestis. Tohutult tunnen ma puudust eestimaisest hapukoorest, siin on see hoopis hullu maiguga... aga nagu me kõik suurepäraselt teame, inimene harjub peaaegu kõigega – asi mulgi siis selle hapukoorega harjuda. Paljusid asju ma siin muidugi ei söö – pererahvas kasvatab parte ja sööb palju pardiliha, vat seda mina eriti ei söö. Mingeid naljakaid (loe: jubedaid) kohalikke kalaroogasid ammugi mitte. Hommikusöök on ALATI, iga päev üks ja seesama – lauale tõstetakse saia/leivavaagen ning taldrik juustu ja vorstiga – kusjuures – alati suitsuvorstiga!!! Tegelikult on olukord nüüd juba parem, sest teades/tundes mind, ei lasknud ma sel olukorral mitte eriti kaua kesta – hakkasin ikka natsa lahjemat vorsti nõudma ja ütlesin perenaisele ka konkreetselt, et mõnda asja ma ei söö – õnneks on ta minust aru saanud, mu iseloomu üsna kiiresti tundma õppinud ega sunni mind enam millekski – saadab mu lihtsalt leebelt persse ja ütleb, et tee mis tahad, söö või ära söö!!!
Muideks, tänu minu vingumisele külma toa pärast ning arvatavati ka tänu sellele, et ma Eesti riigi kodanikke sellest teavitasin, on meil nüüd siin üsna soe :) Eile oli lausa palav tuba – mõnus!!!

Veel üks lahe asi – meil kasvavad aias viinamarjad ja aprikoosid!!!! Saate aru või??? Ise saad suvel puu otsast süüa viinamarju nii palju kui kulub, täitsa lõpp!!! Tulete suvel siia, näete ise :)

Praegu aga on suveni veel aega küll... meil siin on sügis – kraadiklaas kiigub 0 – 15 plusskraadini, tavaliselt ongi päeval väljas 10-15 kraadi sooja. Detsember tõotab tulla samasugune. Märtsis hakkab siin juba soojaks minema ja aprill on juba nagu Eesti suvi :P

Igatahes... peatse kirjutamiseni siis – ma usun, Te kõik teate ja tunnete, kui väga ma Teid tegelikult igatsen.

Täna värvisin tooli ja laulsin iseendale kõva häälega laulu „Üks väike rõõm”. Siis tulid ka minu esimesed pisarad siin riigis... mulle tulite meelde kõik Teie, kes Te siis, kui ma viimast korda Kolumbuses seda laulu laulsin, seal lava ees õõtsusite... Kadri, Anneli, Aedu, Maivi... aga need olid rõõmsad pisarad – rõõmsad, et mul on sellised mailma toredaimad sõbrad, kes tõesti viitsivad lava ees õõtsuda isegi siis, kui laul on nii aeglane, et võib magama jääda :)

Kümned musid Teie kõikide põskedele ja tuhanded kallistused ka...

Mul pole siin tegelikult häda mitte midagi...

Armastan Teid

Teie Kristi