Kurtmisekiri...
Ikka kummaline on see elu...
Eile oli esimene advent – jõuluaeg on alanud!
Eile õhtul suri Krasnodarka külas üks vana naine – täpsemalt Rita vennanaine Olja. Tema elu on nüüdseks lõppenud ja tema maine kehagi juba maha maetud.
Isegi mina, täiesti võõras inimene, käisin teda eile vaatamas. Nimelt helistati Ritale eile õhtul kell kümme (me kõik olime juba voodis teki all) ja kutsuti ruttu tädi Olja poole – et on vist surnud, aga keegi puutuda ei julge. Ja mina... endalegi aru andmata pidin muidugi ennast kaasa pakkuma – ja läksingi. Mitte niivõrd leinajaid toetama kuivõrd oma isiklikku uudishimu rahuldama – surm, vaatamata oma õudusele ja kurbusele on siiski ka üsna huvitav nähtus. Eriti, kui inimene, kes suri, ei ole su omaenda tuttav...
... ja seal ta siis lesis voodis – pisike-pisike valge naine. Rita koos ühe teise naisterahvaga hakkasid ted seal kohe katsuma ja liigutama – vaja silmad kinni panna ja rätt tugevamini pähe siduda. Ma oleks tahtnud näha ka surnu pesemise rituaali, aga seda oli vaja seal mitu tundi oodata ja nii ma siis otsustasin seekord vahele jätta.
Täna oli juba matus – nii ruttu saadi kõigega valmis – inimesi oli matusel 70!!! Ja naised suutsid hommikuga valmistada neile kõigile toitu!!! Hämmastav!
Mina matusel ei käinud. Kuigi ma eile olin üsna kindel, et lähen, siis täna, kui olin oma Taresse tööle läinud, tundus mulle, et hoopis mõnusam on kuuma päikese käes aknaid lakkida kui surnuaias nutvaid inimesi vaadata. Ilm oli fantastiline – vist ca 18-20 kraadi sooja, sest ma tõesti töötasin T-särgi väel õues.
Laupäeval oli sünnipäev ühel teisel Oljal – Rita lapselapsel. Sai 20. On kõigest kahekümnene ja juba ta on abielus ja tal on ka pisike paariaastane poeg Sabri. Mina muidugi tundsin end alguses üsna ebamugavalt, sest erinevalt Ritast ja Õpetajapreilist pandi mind noorte lauda istuma – ikkagi ka nooremapoolsem mutt ju! Seal ma siis istun, halligi aru ei saa, mida rahvas räägib... üsna jama! Õhtu lõpuks oskasin ma iseendalegi üllatuseks vene keelt juba üsna hästi – kõik vajalikud jutud suutsin ära rääkida ja seda ka, mida vaja polnud :P
Ja ausalt, ma ei joonud ennast seal purju – kui Te nüüd seda mõtlete :)
Õhtu lõppes kohalikus diskoteegis... mis on umbes sama suur kui minu korter Tallinnas oli. Igatahes olin kell 24:00 juba kodus voodis!
Sünnipäevadega seoses on väga huvitav fakt see, et tohutult palju on alati süüa. Olja sünnipäevalaud oli lookas – ja tal oli veel kaks lauda – nii vanadele kui noortele. Me läksime kõik järgmisel päeval sinna uuesti sööma, siis oli laud kaetud täpselt samamoodi ja rikkalikult kui eelmisel õhtul. Nii palju oli toitu alles. Kui nüüd suurtele inimestele seda numbrite keeles seletada, siis ainuüksi salateid oli seitset sorti, iagüht viis kausitäit – kokku siis 35 kaussi salateid. Lisaks veel soojad toidud – kartulipuder pardilihaga ja plov.
Ma juba hirmuga mõtlen sellele, et varsti tuleb mul omal sünnipäev ja siis nad ju ootavad minult samasugust jubedat lauda – kusjuures – mina oma pirtsakuses ju enamusi neid toite sealt laualt üldse ei söönudki – ja muideks – rohkem kui pooltes toitudes oli kala ka sees!!
No minu sünnipäev igatahes küll selline söömise pidu ei tule. Mina kavatsen neile siin tohutus koguses puuvilju ja porgandeid pakkuda... ;) Ja võibolla kartulikrõpse dipikastmega... ja torti! Sest torti nemad oma pidudel eriti ei armasta pakkuda. Ja alkoholi minu peol ei ole – kes juua tahab, peab selle ise kaasa tooma!
Selle joomisega on ka huvitav lugu – kui alguses mind kõik hirmutasid, et ma kindlasti hakkan ka siin riigis jooma, et siin kõik joovad, ja mingil hetkel tekkis mul omalgi väike hirm, siis nüüd on see kadunud – mitte keegi ei saa panna inimest jooma kui ta seda teha ei taha ja üllataval kombel suudavad siinsed inimesed selle asjaoluga, et mina alkoholi ei joo, isegi paremini leppida kui eestlased kodumaal. Siin ei ole sellist magedat sundimist ja pealekäimist, et no võta ikka, mis sa põed ja MIS MÕTTES sa ei joo?!?!?!
Inimesi hakkan ka vaikselt tundma saama.
Alguses arvasin ma Ritast üsna kehvasti, et näe, topib oma nina igale poole ja käib närvidele ja midagi teha ei lase. Iga päevaga aga hakkab ta mulle üha rohkem meeldima. Ja miks? Arvatavasti sellepärast, et ta on tegelikult samasugune nagu mina – superotsekohene ja avameelne. Ning aus!!! Ma ei ole just palju selliseid inimesi kohanud ning sellepärast hindan neid väheseid, keda olen, väga kõrgelt.
Seevastu aga Õpetajapreili Enda hakkab mind iga päevaga üha rohkem hulluks ajama. Tema on täpselt minu vastand – selline flegmaatilis-melanhoolne olend, kelle liigutused on aeglased, kes mõtleb iga käigu enne kümme korda läbi kui selle tegemata jätab.
Alguses oli temaga hea rääkida ja sarnast saatust kurta, sest meil mõlemil oli siin külm ja protest siinse toidu suhtes...
Tuleb ikka oma tolerantsuseriismed kokku korjata ja püüda olukorraga hakkama saada.
Ja ärge Teie seal arvake, et mina siin suurepäraselt hakkama ei saa – igatahes saan!
Seniks aga Teile sinna külmale kodumaale kõige kuumemad kallistused ja suudlused!!!
Teie Kõikide KrasnodarkaKristi!!!
Eile oli esimene advent – jõuluaeg on alanud!
Eile õhtul suri Krasnodarka külas üks vana naine – täpsemalt Rita vennanaine Olja. Tema elu on nüüdseks lõppenud ja tema maine kehagi juba maha maetud.
Isegi mina, täiesti võõras inimene, käisin teda eile vaatamas. Nimelt helistati Ritale eile õhtul kell kümme (me kõik olime juba voodis teki all) ja kutsuti ruttu tädi Olja poole – et on vist surnud, aga keegi puutuda ei julge. Ja mina... endalegi aru andmata pidin muidugi ennast kaasa pakkuma – ja läksingi. Mitte niivõrd leinajaid toetama kuivõrd oma isiklikku uudishimu rahuldama – surm, vaatamata oma õudusele ja kurbusele on siiski ka üsna huvitav nähtus. Eriti, kui inimene, kes suri, ei ole su omaenda tuttav...
... ja seal ta siis lesis voodis – pisike-pisike valge naine. Rita koos ühe teise naisterahvaga hakkasid ted seal kohe katsuma ja liigutama – vaja silmad kinni panna ja rätt tugevamini pähe siduda. Ma oleks tahtnud näha ka surnu pesemise rituaali, aga seda oli vaja seal mitu tundi oodata ja nii ma siis otsustasin seekord vahele jätta.
Täna oli juba matus – nii ruttu saadi kõigega valmis – inimesi oli matusel 70!!! Ja naised suutsid hommikuga valmistada neile kõigile toitu!!! Hämmastav!
Mina matusel ei käinud. Kuigi ma eile olin üsna kindel, et lähen, siis täna, kui olin oma Taresse tööle läinud, tundus mulle, et hoopis mõnusam on kuuma päikese käes aknaid lakkida kui surnuaias nutvaid inimesi vaadata. Ilm oli fantastiline – vist ca 18-20 kraadi sooja, sest ma tõesti töötasin T-särgi väel õues.
Laupäeval oli sünnipäev ühel teisel Oljal – Rita lapselapsel. Sai 20. On kõigest kahekümnene ja juba ta on abielus ja tal on ka pisike paariaastane poeg Sabri. Mina muidugi tundsin end alguses üsna ebamugavalt, sest erinevalt Ritast ja Õpetajapreilist pandi mind noorte lauda istuma – ikkagi ka nooremapoolsem mutt ju! Seal ma siis istun, halligi aru ei saa, mida rahvas räägib... üsna jama! Õhtu lõpuks oskasin ma iseendalegi üllatuseks vene keelt juba üsna hästi – kõik vajalikud jutud suutsin ära rääkida ja seda ka, mida vaja polnud :P
Ja ausalt, ma ei joonud ennast seal purju – kui Te nüüd seda mõtlete :)
Õhtu lõppes kohalikus diskoteegis... mis on umbes sama suur kui minu korter Tallinnas oli. Igatahes olin kell 24:00 juba kodus voodis!
Sünnipäevadega seoses on väga huvitav fakt see, et tohutult palju on alati süüa. Olja sünnipäevalaud oli lookas – ja tal oli veel kaks lauda – nii vanadele kui noortele. Me läksime kõik järgmisel päeval sinna uuesti sööma, siis oli laud kaetud täpselt samamoodi ja rikkalikult kui eelmisel õhtul. Nii palju oli toitu alles. Kui nüüd suurtele inimestele seda numbrite keeles seletada, siis ainuüksi salateid oli seitset sorti, iagüht viis kausitäit – kokku siis 35 kaussi salateid. Lisaks veel soojad toidud – kartulipuder pardilihaga ja plov.
Ma juba hirmuga mõtlen sellele, et varsti tuleb mul omal sünnipäev ja siis nad ju ootavad minult samasugust jubedat lauda – kusjuures – mina oma pirtsakuses ju enamusi neid toite sealt laualt üldse ei söönudki – ja muideks – rohkem kui pooltes toitudes oli kala ka sees!!
No minu sünnipäev igatahes küll selline söömise pidu ei tule. Mina kavatsen neile siin tohutus koguses puuvilju ja porgandeid pakkuda... ;) Ja võibolla kartulikrõpse dipikastmega... ja torti! Sest torti nemad oma pidudel eriti ei armasta pakkuda. Ja alkoholi minu peol ei ole – kes juua tahab, peab selle ise kaasa tooma!
Selle joomisega on ka huvitav lugu – kui alguses mind kõik hirmutasid, et ma kindlasti hakkan ka siin riigis jooma, et siin kõik joovad, ja mingil hetkel tekkis mul omalgi väike hirm, siis nüüd on see kadunud – mitte keegi ei saa panna inimest jooma kui ta seda teha ei taha ja üllataval kombel suudavad siinsed inimesed selle asjaoluga, et mina alkoholi ei joo, isegi paremini leppida kui eestlased kodumaal. Siin ei ole sellist magedat sundimist ja pealekäimist, et no võta ikka, mis sa põed ja MIS MÕTTES sa ei joo?!?!?!
Inimesi hakkan ka vaikselt tundma saama.
Alguses arvasin ma Ritast üsna kehvasti, et näe, topib oma nina igale poole ja käib närvidele ja midagi teha ei lase. Iga päevaga aga hakkab ta mulle üha rohkem meeldima. Ja miks? Arvatavasti sellepärast, et ta on tegelikult samasugune nagu mina – superotsekohene ja avameelne. Ning aus!!! Ma ei ole just palju selliseid inimesi kohanud ning sellepärast hindan neid väheseid, keda olen, väga kõrgelt.
Seevastu aga Õpetajapreili Enda hakkab mind iga päevaga üha rohkem hulluks ajama. Tema on täpselt minu vastand – selline flegmaatilis-melanhoolne olend, kelle liigutused on aeglased, kes mõtleb iga käigu enne kümme korda läbi kui selle tegemata jätab.
Alguses oli temaga hea rääkida ja sarnast saatust kurta, sest meil mõlemil oli siin külm ja protest siinse toidu suhtes...
Tuleb ikka oma tolerantsuseriismed kokku korjata ja püüda olukorraga hakkama saada.
Ja ärge Teie seal arvake, et mina siin suurepäraselt hakkama ei saa – igatahes saan!
Seniks aga Teile sinna külmale kodumaale kõige kuumemad kallistused ja suudlused!!!
Teie Kõikide KrasnodarkaKristi!!!
posted by kristi | 4:40 AM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home