Raport no 31
Melonid – NIII mahlased, et neid polegi võimalik süüa, ilma et terve nägu selle mahlaga koos poleks…
Arbuusid – NIII suured, magusad, mahlased ja maitsvad…
Kuidagi vaikne on siin täna.
Huvitav, kuidas mõnel päeval on Sul nii kiire, et pole aega süüagi ja järgmisel päeval aeg justkui seisaks.
Eile näiteks sõitsin ma hommikul Kurmanisse massazhi, sealt tagasi tulles tegelesin kuni õhtuni välja lastega laule harjutades ning siis, kui ma lõpuks tundsin, et kõht on ikka juba üsna hele ning otsustasin Rita juurde sööma minna, tulid poisid mulle juba järele, et kõik koos minna Aleksandrovkasse InnaMarina juurde shashlõkki tegema ja diskotama.
Ma ei mäleta nüüd, kas ma olen Teile juba rääkinud, kes need InnaMarina sellised on. Vist ikka ei ole. Inna ja Marina on kaksikõed naaberkülast, sellised hästi rõõmsad ja toredad, üle keskmise kobedad, aga sellest hoolimata без комплексов. Vanust on neil vist kuskil 17-ne ringis, sest nad lõpetasid just 11. klassi ja lähevad järgmisel nädalal Simferopolisse sisseastumiseksamitele, et alustada sügisel õpinguid sellest, kuidas vorsti ja muud taolist teha.
Mina saingi nendega lähemalt tuttavaks pärast võpusknoi pidu ja sellest arenes edasi üsna armas sõprussuhe.
Aga kuna tegemist on kaksikutega, kellel on üsna raske vahet teha, siis kutsuvad kõik neid mõlemaid InnaMarinaks, sest üks neist nimedest siis ikka õige on.
Ja ema on neil ka supertore – ausalt… naine käib keppidega, sest pärast sünnitust läks tal puusade ja jalgadega midagi nihu, aga ta on ise NIII elurõõmu täis ega pahanda üldse selle üle, et tütred muudkui mingit seltskonda koju kutsuvad – vastupidi, mind on ta ise korduvalt omale külla kutsunud.
Ja nende kodus me siis eile õhtul raslaabisime… shashlõkk oli ülihea… tegelikult lõppes õhtu üsna varakult, sest mõned hinged seltskonnast (mina ja Inna) otsustasid diskotama minna ja sealt südaöö paiku naastes leidsime teised hinged laua tagant magamast… hea veel, et peadpidi shashlõkitaldrikusse polnud uinunud.
Vahepeal saime uusi uudiseid Eestist. Seltskonnad, kes meil siin külas olid – alustades Fedja ja Fjodoriga, lõpetades Eve/Meeli/Küla/Johniga, on õnnelikult Eestisse jõudnud. Kuuldavasti on Teil seal üsna jahe. Ma juba hirmuga mõtlen ette selle peale, et peaksin siit palavusest külma Eestisse naasma… krt, novembris on seal ju suisa külm!
Meil siin on ilm hetkel selline, et toast õue astud sama tundega nagu Eestis õuest sauna – ja ma ei liialda praegu mitte pisutki. Kraadiklaas näitab hetkel meie maja ees varjus 37 kraadi… minul on toas ööpäevaringselt 30-31 kraadi…
Aga eestiuudistega edasi…
Puhuvad tuuled, et peagi on jälle eestlasi külla oodata. Täpsemalt siis esimesel augustil peaksid siia saabuma eesotsas meie armsa Piretiga veel ligi 40 inimest. Seltskonnal plaanis siis mööda Krimmi seiklusi otsima minna, aga eriti kauaks nad siia ei jää, vist miski nädalaks või nii.
Aga meie siin siis valmistume hetkel selleks, et neile pisut esineda – harjutame laule ja tantse ja plaanime seekord seda kõike teha ainult ja ainult eesti keeles.
Ma avastasin enda jaoks veel ühe meeletult meeldiva emotsiooni – tunne, mis tekib siis, kui ma kuulen last laulmas eesti keeles… last, kellele mina olen selle laulu õpetanud ja kellel see ilusti välja tuleb. Iga kord proovides leian ma end õndsa näoga naeratamas, kui keegi mu lastest ilusti ja õigesti ja eesti keeles laulab.
Ma armastan eesti muusikat… veel ilusam on, kui seda laulab keegi, kes seda tegelikult eriti ei oska.
Niisiis oleme me hetkel jälle tugevalt tegevuses.
Aaa… ma jõudsin vahepeal jälle mere äärde.
Tuli ühel kenal päeval minu juurde jälle üks minu noortest (Artur) ja pakkus välja võimaluse järgmisel päeval tema pere ja muude sugulastega koos mere äärde sõita. Üheks päevaks – hommikul vara sinna ja õhtul tagasi. Ja mina, päevitamise maailmameister, olin muidugi rõõmsalt nõus.
Selle ranna nime, kuhu me sõitsime, ma küll enam ei mäleta, aga tegemist oli siiski üsna korraliku kohaga. Ainus, mis seal kole oli, oli maapind, sest seal rannas ei olnud ei liiv nagu Eestis ega ka kivid nagu Jaltas vaid miski prügi ja purustatud teokarpide segu, mille seest kogu aeg mingeid putumutukaid välja vingerdas. Aga ega see suurt ei seganud.
Kohale jõudsime juba hommikul pool kaheksa, tagasi hakkasime sõitma miski poole nelja ajal pärastlõunal. Ja kogu selle aja veetsin mina lageda taeva ja kõrvetava päikese käes, nii et mul õnnestus end ikka veel ära põletada. Ma olin tegelikult enne seda juba pruun küll, nii et arvasin selle juba mitte võimaliku olevat, aga nu seitse tundi järjest päikese käes teeb ikka oma töö.
Enne äratulekut käisin veel liumäest alla laskmas ja see oli – no, ütleme nii, et ehmatav :P
Sellised kõrged liukad, kus Sind enne veel voolikust kenasti märjaks kastetakse, et Sa paremini libiseks ja siis veel tagant hoogu juurde lükatakse, et Sa ümber mõelda ei saaks. Kiirus, millega ma sealt alla kimasin, öeldi olevat ca 60km/h ringis… vot tak!
Nudist nagu ma olen, päevitasin sealgi rannas topless… mis muidugi nii mõnedki kutid mulle ligi tõmbas, julgemad isegi juttu alustasid…:P Naljakad on ikka need vene mehed. Eesti mehed küll niimoodi ligi ei kargaks ja tühjast kohast juttu teha ei oskaks, aga siin… siin mingid eriti vaprad julgesid mind lausa pildistama tulla, mille eest nad muidugi ka korraliku peapesu said…
Järgmisel päeval Kurmanis tänaval kõndides tuli jälle üks mees mu tumepruuni päevitust kiitma… Lühidalt olen ma siin nii palju juba ära kärsanud, et teen kohalikele ikka silmad ette ja mõned mittekohalikud kutsuvad mind kärssand õunaks :P
Sügisel, septembris – täpsemalt 7, 8, 9. septembril toimuvad Krimmis Krasnodarka külas suured eestiteemalised pidustused. Krimmi Eestlaste Selts saab kümneaastaseks ja selleks puhuks on siia oodata rohkem kui sadat tselovekki…
Meie missioon on neile muidugi süüa teha ja väike eeskava ette valmistada. Nii et tegevust jagub, igav ei hakka.
Mul on tegelikult kogu aeg tegevust… vaatan iga päev oma majas ringi ja näen, et NII palju oleks vaja teha, aga aega ei leia kuidagi, et seda kõike ära teha.
Ei mina saa ise ka aru, kuhu see aeg kõik kaob… kulub guljaitamise peale :P
Rita kodus käib hoogne ehitustöö – ta nimelt tegi majale pisikese juurdeehituse, kus nüüd peagi saavad valmis euroWC- ja dush.
Vahepeal helistati talle ka Eestist palvega, et ta ikka järgmisel aastal ka õpetaja enda juurde elama võtaks ja arvatavasti ta seda ka teeb. Suvi on piisavalt pikk aeg selleks, et unustada kõik vanad mured ja pahandused, mis sundisid teda vahepeal meelt muutma. Rita on piisavalt eestlane ja veel piisavamalt uudishimulik selleks, et mitte lasta käest võimalust iga päev eestlasega suhelda ja tema elust iga pisidetaili teada.
Kuulujuttude järgi saab tulevane õpetaja olema umbes minuvanune ja väga asjalik ning selle üle on meil siin ainult hea meel. Nu, minul vähemalt :)
Kui Rital majas käib ehitustöö, siis tema hoovis pesitseb väike kodune loomaaed.
Siin kohe on kuidagi nii, et kogu aeg keegi sünnib….jpg)
Asi sai alguse varakevadistest lambatalledest (kellest kaks näiteks kannavad nimesid Kristi & Kristjan :P)… läks edasi koerakutsikatega… vahepeal tuli kuskilt mingi vasikas… terve õu on täis pardi-ja kanapoegi… kasse vedeleb siin päikese käes ka miski umbes viis… suuri koeri on kokku neli, kelledele lisandub veel minu Tsornõi, kes siin söömas käib ja tänu sellele ka muidu kogu aeg siin vedeleb…
Ja nii see elu siin krimmipäikese all vaikselt kulgeb…
Minu hingepõhjas valitseb suvine segadus… oma tundemaailmaga olen ma nii pahuksisse läinud, et ma vist parema meelega järgmised neli kuud üldse loobun igasugusest emotsinaalsusest… on vist kergem… :)
Aga muidu olen ma õnnelik… ma pole mitte hetkekski kahetsenud, et ma oma EVS’i siin otsustasin teha ja see on ainus, mis loeb!
Päikest!
Arbuusid – NIII suured, magusad, mahlased ja maitsvad…
Kuidagi vaikne on siin täna.
Huvitav, kuidas mõnel päeval on Sul nii kiire, et pole aega süüagi ja järgmisel päeval aeg justkui seisaks.
Eile näiteks sõitsin ma hommikul Kurmanisse massazhi, sealt tagasi tulles tegelesin kuni õhtuni välja lastega laule harjutades ning siis, kui ma lõpuks tundsin, et kõht on ikka juba üsna hele ning otsustasin Rita juurde sööma minna, tulid poisid mulle juba järele, et kõik koos minna Aleksandrovkasse InnaMarina juurde shashlõkki tegema ja diskotama.
Ma ei mäleta nüüd, kas ma olen Teile juba rääkinud, kes need InnaMarina sellised on. Vist ikka ei ole. Inna ja Marina on kaksikõed naaberkülast, sellised hästi rõõmsad ja toredad, üle keskmise kobedad, aga sellest hoolimata без комплексов. Vanust on neil vist kuskil 17-ne ringis, sest nad lõpetasid just 11. klassi ja lähevad järgmisel nädalal Simferopolisse sisseastumiseksamitele, et alustada sügisel õpinguid sellest, kuidas vorsti ja muud taolist teha.
Mina saingi nendega lähemalt tuttavaks pärast võpusknoi pidu ja sellest arenes edasi üsna armas sõprussuhe.
Aga kuna tegemist on kaksikutega, kellel on üsna raske vahet teha, siis kutsuvad kõik neid mõlemaid InnaMarinaks, sest üks neist nimedest siis ikka õige on.
Ja ema on neil ka supertore – ausalt… naine käib keppidega, sest pärast sünnitust läks tal puusade ja jalgadega midagi nihu, aga ta on ise NIII elurõõmu täis ega pahanda üldse selle üle, et tütred muudkui mingit seltskonda koju kutsuvad – vastupidi, mind on ta ise korduvalt omale külla kutsunud.
Ja nende kodus me siis eile õhtul raslaabisime… shashlõkk oli ülihea… tegelikult lõppes õhtu üsna varakult, sest mõned hinged seltskonnast (mina ja Inna) otsustasid diskotama minna ja sealt südaöö paiku naastes leidsime teised hinged laua tagant magamast… hea veel, et peadpidi shashlõkitaldrikusse polnud uinunud.
Vahepeal saime uusi uudiseid Eestist. Seltskonnad, kes meil siin külas olid – alustades Fedja ja Fjodoriga, lõpetades Eve/Meeli/Küla/Johniga, on õnnelikult Eestisse jõudnud. Kuuldavasti on Teil seal üsna jahe. Ma juba hirmuga mõtlen ette selle peale, et peaksin siit palavusest külma Eestisse naasma… krt, novembris on seal ju suisa külm!
Meil siin on ilm hetkel selline, et toast õue astud sama tundega nagu Eestis õuest sauna – ja ma ei liialda praegu mitte pisutki. Kraadiklaas näitab hetkel meie maja ees varjus 37 kraadi… minul on toas ööpäevaringselt 30-31 kraadi…
Aga eestiuudistega edasi…
Puhuvad tuuled, et peagi on jälle eestlasi külla oodata. Täpsemalt siis esimesel augustil peaksid siia saabuma eesotsas meie armsa Piretiga veel ligi 40 inimest. Seltskonnal plaanis siis mööda Krimmi seiklusi otsima minna, aga eriti kauaks nad siia ei jää, vist miski nädalaks või nii.
Aga meie siin siis valmistume hetkel selleks, et neile pisut esineda – harjutame laule ja tantse ja plaanime seekord seda kõike teha ainult ja ainult eesti keeles.
Ma avastasin enda jaoks veel ühe meeletult meeldiva emotsiooni – tunne, mis tekib siis, kui ma kuulen last laulmas eesti keeles… last, kellele mina olen selle laulu õpetanud ja kellel see ilusti välja tuleb. Iga kord proovides leian ma end õndsa näoga naeratamas, kui keegi mu lastest ilusti ja õigesti ja eesti keeles laulab.
Ma armastan eesti muusikat… veel ilusam on, kui seda laulab keegi, kes seda tegelikult eriti ei oska.
Niisiis oleme me hetkel jälle tugevalt tegevuses.
Aaa… ma jõudsin vahepeal jälle mere äärde.
Tuli ühel kenal päeval minu juurde jälle üks minu noortest (Artur) ja pakkus välja võimaluse järgmisel päeval tema pere ja muude sugulastega koos mere äärde sõita. Üheks päevaks – hommikul vara sinna ja õhtul tagasi. Ja mina, päevitamise maailmameister, olin muidugi rõõmsalt nõus.
Selle ranna nime, kuhu me sõitsime, ma küll enam ei mäleta, aga tegemist oli siiski üsna korraliku kohaga. Ainus, mis seal kole oli, oli maapind, sest seal rannas ei olnud ei liiv nagu Eestis ega ka kivid nagu Jaltas vaid miski prügi ja purustatud teokarpide segu, mille seest kogu aeg mingeid putumutukaid välja vingerdas. Aga ega see suurt ei seganud.
Kohale jõudsime juba hommikul pool kaheksa, tagasi hakkasime sõitma miski poole nelja ajal pärastlõunal. Ja kogu selle aja veetsin mina lageda taeva ja kõrvetava päikese käes, nii et mul õnnestus end ikka veel ära põletada. Ma olin tegelikult enne seda juba pruun küll, nii et arvasin selle juba mitte võimaliku olevat, aga nu seitse tundi järjest päikese käes teeb ikka oma töö.
Enne äratulekut käisin veel liumäest alla laskmas ja see oli – no, ütleme nii, et ehmatav :P
Sellised kõrged liukad, kus Sind enne veel voolikust kenasti märjaks kastetakse, et Sa paremini libiseks ja siis veel tagant hoogu juurde lükatakse, et Sa ümber mõelda ei saaks. Kiirus, millega ma sealt alla kimasin, öeldi olevat ca 60km/h ringis… vot tak!
Nudist nagu ma olen, päevitasin sealgi rannas topless… mis muidugi nii mõnedki kutid mulle ligi tõmbas, julgemad isegi juttu alustasid…:P Naljakad on ikka need vene mehed. Eesti mehed küll niimoodi ligi ei kargaks ja tühjast kohast juttu teha ei oskaks, aga siin… siin mingid eriti vaprad julgesid mind lausa pildistama tulla, mille eest nad muidugi ka korraliku peapesu said…
Järgmisel päeval Kurmanis tänaval kõndides tuli jälle üks mees mu tumepruuni päevitust kiitma… Lühidalt olen ma siin nii palju juba ära kärsanud, et teen kohalikele ikka silmad ette ja mõned mittekohalikud kutsuvad mind kärssand õunaks :P
Sügisel, septembris – täpsemalt 7, 8, 9. septembril toimuvad Krimmis Krasnodarka külas suured eestiteemalised pidustused. Krimmi Eestlaste Selts saab kümneaastaseks ja selleks puhuks on siia oodata rohkem kui sadat tselovekki…
Meie missioon on neile muidugi süüa teha ja väike eeskava ette valmistada. Nii et tegevust jagub, igav ei hakka.
Mul on tegelikult kogu aeg tegevust… vaatan iga päev oma majas ringi ja näen, et NII palju oleks vaja teha, aga aega ei leia kuidagi, et seda kõike ära teha.
Ei mina saa ise ka aru, kuhu see aeg kõik kaob… kulub guljaitamise peale :P
Rita kodus käib hoogne ehitustöö – ta nimelt tegi majale pisikese juurdeehituse, kus nüüd peagi saavad valmis euroWC- ja dush.
Vahepeal helistati talle ka Eestist palvega, et ta ikka järgmisel aastal ka õpetaja enda juurde elama võtaks ja arvatavasti ta seda ka teeb. Suvi on piisavalt pikk aeg selleks, et unustada kõik vanad mured ja pahandused, mis sundisid teda vahepeal meelt muutma. Rita on piisavalt eestlane ja veel piisavamalt uudishimulik selleks, et mitte lasta käest võimalust iga päev eestlasega suhelda ja tema elust iga pisidetaili teada.
Kuulujuttude järgi saab tulevane õpetaja olema umbes minuvanune ja väga asjalik ning selle üle on meil siin ainult hea meel. Nu, minul vähemalt :)
Kui Rital majas käib ehitustöö, siis tema hoovis pesitseb väike kodune loomaaed.
Siin kohe on kuidagi nii, et kogu aeg keegi sünnib…
.jpg)
Asi sai alguse varakevadistest lambatalledest (kellest kaks näiteks kannavad nimesid Kristi & Kristjan :P)… läks edasi koerakutsikatega… vahepeal tuli kuskilt mingi vasikas… terve õu on täis pardi-ja kanapoegi… kasse vedeleb siin päikese käes ka miski umbes viis… suuri koeri on kokku neli, kelledele lisandub veel minu Tsornõi, kes siin söömas käib ja tänu sellele ka muidu kogu aeg siin vedeleb…
Ja nii see elu siin krimmipäikese all vaikselt kulgeb…
Minu hingepõhjas valitseb suvine segadus… oma tundemaailmaga olen ma nii pahuksisse läinud, et ma vist parema meelega järgmised neli kuud üldse loobun igasugusest emotsinaalsusest… on vist kergem… :)
Aga muidu olen ma õnnelik… ma pole mitte hetkekski kahetsenud, et ma oma EVS’i siin otsustasin teha ja see on ainus, mis loeb!
Päikest!
posted by kristi | 2:10 AM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home