Raport no 24

Ma tahan juba koju tagasi…

Ikka liiga pikaks venitasin selle oma puhkuse – see elu siin Eestis hakkab ära väsitama. Ainus mis mind siin veel säravana hoiab, on Raul...

Ma olen väsinud sellest ringitraalimisest, sellest, et ma pean jõudma sadadele inimestele ennast näidata jnejnejne. Päevaplaanid on tegevusi nii täis topitud, et parema meelega vedeleks lihtsalt teleka ees, jalad seina peal ega teeks üldse mitte midagi.

Mis siis vahepeal veel juhtunud on?

Kärstnast läksime esmaspäeval Viljandisse, kus Tötsu esines oma hiphop tantsuga – vaatasime tantsu ära, chillisime veel natu mööda linna ja siis sõitsin mina bussiga Hummulikoju. Kuna ilm läks muutus sel päeval katastroofiliseks (külm+lumi), siis jäi see pidu, kuhu ma lapsehoidjaks pidin minema, lihtsalt ära. Otsisime siis koos kõikide vendadega võimalust, kuhu ikka pidutsema minna, käisime Koorküla kultuurimajas kaemas, aga seal oli mingi tiinekate koroonaõhtu, niisiis – tagasi koju ja magama.

Edasised päevad.... kes seda enam mäletab, millised need edasised päevad olid?!?!?!

Seda ma igatahes mäletan, et kolmapäeva õhtul tuli Raul Hummulisse… need olid mu siinviibimise parimad tunnid. Reedel saatsin armastuse tagasi Tallinnasse... ise läksin vanematekoju ja järgnevad päevad möödusidki seal. Küpsetasin perele pannkooke ja...

Pühapäeval tähistasime Tuutu 9. sünnipäeva. Enne seda, laupäeva öösel, suutsin ma haigeks jääda. Ja kohe nii haigeks, et oksendasin terve öö. Jassil oli enne mind täpselt sama haigus olnud, see oli mingi ringirändav viirus, mida mina miskipärast tugevamalt läbi elasin kui teised. Nu ja nii oligi, et pühapäeval ärgates ei tahtnud ma nagu eriti püstigi seista. Horisontaalses asendis sain kuidagi nagu oldud, aga vertikaalses kohe mitte kuidagi. Süüa muidugi ei saanud üldse, sest kõik ajas südame pahaks. Õhtul läksin Hummulisse põdema, sest pidin järgmisel hommikul Pokardisse minema oma vanu õpetajaid vaatama (Pokardi ehk Helme Sanatoorne Internaatkool, kus ma oma esimesed kaheksa kooliaastat veetsin). See aga ei olnud kõige õigem mõte, sest õhtuks tõusis mul palavik juba 39-ni ja ühtegi rohtu mul seal muidugi kah ei olnud L

Helistanud suures hädas emale ja saanud sealt veidi julgustust, läksin siis naabrinaise käest tabletti küsima. Ja saingi – paracetamol aitas nii palju, et külma asemel hakkas mul jube palav ja niimoodi magasin hommikuni, mil vaatamata mõningasele nõrkusele läksin siiski Pokardisse.

Vanad ajad tulid meelde... õpetajaid ma eriti ei näinud, sest enamus mnu vanadest õpsidest olid sel päeval läinud kuskile metsa puid istutama.

Kord on veel rangemaks muutunud, kui vanasti, lapsi on koolis vähe – nii umbes saja ringis. Ega ma sealt mingeid erilisi elamusi ei saanudki. Kohtusin ka oma vana ajalooõpetajaga, kes vanasti oli pikk, tugev ja sirge mees, aga nüüd, ma ei teagi täpselt, miks, oli ratastoolis, jalad amputeeritud. Njaah... elu...

Pokardist korjas Heido mu auto peale, sõitsime pisut ringi ja läksime siis tema juurde koju sööma ja niisama olema. Mina oma nõrkuses ja südapahasuses ei suutnud ikka veel eriti midagi süüa ja hakkasin seal hoopis mingit filmi vaatama. Nägin sellest vist ühe silmaga esimesed kümme minutit ja jäin siis magama. Läbi une tundsin, kuidas Heido teleka kinni pani ja minu kaisust puldid ja mandariinid kokku korjas. Nii hea ja soe oli. Kui ma ükskord silmad lahti tegin ja otse Heidole silma vaatasin, oli kell juba seitse – olin maganud üle kolme tunni.

Siis sain jälle natu süüa, vaatasime seal Eesti uudiseid ja muidu huvitavaid saateid ning siis viis Heido mu ema juurde.

Järgmisel päeval tulin koos Joosepiga, kes läks tagasi Soome tööle, Tallinnasse ja siin ma nüüd olengi. Kolmapäeval käisin Sauel... nendel oli seal ka jube kiire ja nad panid mu lausa tunniks ajaks enda eest tööle. Lapsed on seal ikka samasugused... ei tahagi neid siin kirjeldama ega oma tuju rikkuma hakata. Arvatavasti lähen sinna teisipäeval tagasi, sest pool töökollektiivist jäi veel nägemata.

Ja siis on mul veel Mia-Stella nägemata... ja varsti on juba aeg otsas ja pean hakkama tagasi koju lendama...

Eile õhtul käisin Kolumbuses. Enne seda jõudsin oma kõigekallimaga raksu minna. Õnneks oli see ainult mööduv nähtus ja praeguseks juba kõik kombes.

Hommiku veetsin ilusalongis depileerides... jube valus oli L

Hiljem sain kokku Riidoga, kes ka miskipärast kodus käimas – käisime söömas, joomas, shoppamas... Lahe oli... õhtul võtsime Krysa ka kaasa ja käisime koos Kolumbuses, kuhu eksisid ära ka Uku ja Aet ja Olger ja Kaidi ja Maivi ja Evar ja Martin ja Kristjan...

Ja nüüd... pärast põhjalikke koristustöid... njaah...

Pean nüüd hakkama õue minema mingeid asjalikke asju ajama...

Olge muhvid!

EestiKristi