Raport no 28

Sellist kolmesajakuuekümnekraadist päikesepõletust, mille osaliseks mina ise siin Krimmis sain, ei ole ma küll kunagi varem tunda saanud ega ka kellelgi teisel näinud!!!

Algusest alustades…

Muidugi tulin ma siia ja olin kõikide inimeste keskel nigu lumivalgeke ning tahtsin ka kohe kiirestikiiresti hästihästi pruuniks saada. Sellest, kuidas ma peaaegu alasti moonide keskel päevitasin, olen ma juba rääkinud.
Hiljem kolisin üle katusele, täpsemalt siis Rita laudakatusele, kus oli veel parem päikest võtta. Ja ega ma seal tegelikult eriti üle ei pingutanud ka. Alati panin kreemi või õli, ühele poolele võtsin maksimaalselt tund aega päikest.

Aga siis…

Aga siis läksin ma koos poistega maasikaid korjama – teate ju kyll – sellised suured suured põllud veel suuremate maasikatega. Mina läksingi sinna siis eesmärgiga päikest võtta, sest kõik ju teavad, et tööd tehes hakkab päike oluliselt paremini peale. Põllule, muide, minnakse siit juba hommikul kell viis. Umbes kella kuueks oled kohal, hakkad korjama, kella kaheksa ajal on juba kõrvetav päike taevas…

Ja läksingi siis ka ühel päeval korjama, bikiinides muidugi korjasin seal terve päeva, kella kaheni umbes. Siis tulin koju… selg juba kipitas mõnusalt. Rita ütles, et nüüd kohe pikali ja hapupiimaga kokku, et see võtab põletuse ära, aga mina, vana tark, muidugi ei olnud nõus, mul oli vaja hoopis küla peale minna eiteamida tegema. Ja siis…

Istusingi siis Sveta juures (Sveta Pronina) terve päeva kuni õhtuni, ise ei saanud selja peal lesidagi, nii valus oli ja siis ükskord õhtul, kella poole üheteistkümne ajal, läksin nutuga Rita juurde, et tee nüüd midagi, jube valus on. Omad vitsad peksavad ikka kõige valusamini.

Rita siis pani mu diivanile pikali ja mätsis hapupiimaga kokku – ja see oli nii valus!!! Nutsin seal diivanil patja… niiniiniiniinii jube valus!!! Ma ei tea, kas Teil on kunagi NIII valus olnud. See hapupiim kuivas kohe krimpsu selja peal, siis pidi seda sinna veel juurde panema… seljas, ma arvan, oli ca 40 kraadi palavikku sel hetkel. Ja siis pärast, kui ma olin seal juba tükk aega lesinud, tuli see kuivanud piim ju selle selja pealt kõik maha pesta ja see oli veel hoopis valusam.
Täiesti Kreisi elamus!!!

Õhtul kodus veel kraadisin ennast ka igaks juhuks, et äkki olen igatpidi palavikus, aga õnneks siiski ei olnud. Ja terve öö magasin sellesama kärssand selja peal ja polnud hullu midagi.

Järgmine päev möödus lihtsalt valutava seljaga ja ülejärgmisel läksin ma juba jälle maasikaid korjama. Aga neid oli seal nüüd juba väheks jäänud, nii et eriti korjata seal midagi ei olnud.

Neile, kes rahaliselt mõtlevad, võin öelda nii palju, et maasikate korjamisel makstakse ühe kilo eest üks grivna, ehk siis 2.50 eesti krooni. Mina korjasin esimesel päeval 48kg, see on siis 120 EEKu ja teisel päeval 36kg ehk siis 90 EEKu.
Rohkem pole ma sinna viitsinud minna, sest maasikad on väikesed ja enamus aega kulub nende väikeste maasikate otsimisele. Aga räägitakse, et varsti läheme mureleid korjama. Ühe korra kavatsen ma ikka sinna ka minna, sest ma pole kunagi mureleid korjamas käinud.

Igatahes, teisel päeval oli mul ikka särk seljas töötamise ajal ja kõik oli OK, kuigi, eelmisest korrast tuttavaks saanud kutid käisid kordamööda küsimas, kas ma täna ei kavatsegi kupalnikute väel vagude vahel ringi tuisata :P

Ja mida aeg edasi, seda koledamaks lugu läks. Läks veel üks päev mööda ja ma avastasin oma selja täiesti mingeid pisikesi vesiville täis olevat – AAAAHHH… ehmatus oli nii suur, et pidin peegli ees pikali kukkuma. Kuigi kõik vanemad ja targemad Krimmi inimesed olid mulle rääkinud, et see tuleb, siis olin mina ju ikka vaikselt lootnud, et ehk ikka ei tule. Aga tuli! Kujutate ette, selline kobrutav, vett täis nahk… Öäkk!

Igatahes, sellele muidugi järgnes siis see, et villid läksid katki ja nahk tuli maha. Praeguseks on mul juba terve selja pealt nahk maha tulnud ja uus nahk ka juba natu päevitunud. Kuigi… eks seda nahka tuleb siit veel tükk aega maha. Ja selg sügeleb vastikult…

Eile koristasime majaümbrust. Siin ju selliseid asju nagu muruniidukid ja/või trimmerid ei ole ja nn muru, mida siis tegelikult üldse ei kasvatata, tuleb kas vikati või kirvega (nagu mina eile niitsin) maha raiuda. Poisid tassisid samal ajal rämpsu õue pealt minema, mille töömehed sinna olid jätnud ja niimoodi tööd ausalt jaotades saime päris palju tehtud.

Täna on plaan hakata siis üht toa seina ja torusid värvima.

Jaanipäev läheneb ähvardava kiirusega. Eile istusime klubijuhatajaga maha ja mõtlesime, mida ja kuidas oleks kõige õigem teha. Tuli iseenesest tuleb arvatavasti keset staadionit, plaan on disko ja mängud ja võistlused teha poe ees, sest seal on valge ja sealt saab voolu võtta. Võistlused mõtlesime juba välja, karaokelaulmine muidugi kuulub ka sinna juurde.
Ja ega muud suurt polegi… tuleb lihtsalt staadioni pealt hein maha niita ja hakata tulematerjali kokku vedama.

22. juunil, just jaanipäevale eelneval päeval tuleb meil taas oma kontserdiga esineda Krasnodarka klubis, sest seekord tuleb meid keegi tähtis tädi kaema ja kui on mõni esinemisnumber, mis on iseäranis hea, siis see saadetakse rajoonisisesele võistlusele. Lahe, mis?!

Eelmisel pühapäeval käisin Kurmanis shoppamas. Pühapäevad on sellised päevad, et siis tulevad moldaavlased ka siia turule kauplema ja siis on õudselt lahe! Mulle siuke turumelu raskelt meeldib, saab kaubelda, niisama pläkutada… turuinimesed ise on ka alati hästi toredad-toredad…

Varsti on meil Mihkliga või siis Ljudaga, tema emaga, ma täpselt ei teagi praegu, plaan minna Jaltasse Oljale külla ja mere äärde peesitama.

Siis mõni aeg hiljem või varem läheme Maksimiga Kiievisse tema õele Svetale külla.
Svetast sai väga lühikese ajaga minu väga hea sõbranna. Kui ta kodus oli, siis ma põhimõtteliselt elasin iga päev seal tema juures, aga nüüd tuli talle meheigatsus peale (mees elab ja töötab tal Kiievis) ja vastupidi ning ta läks Kiievisse tagasi. Ja meie läheme temale külla!

Iseenesest on Sveta minust natu noorem, 22-aastane tsikk, kes nüüd juba teist kuud rase on.

Vot jaah… sellised lood siis siin külas…