Raport no 27
Oeh…
Ma olen nii ära väsinud niikui mingi vana mutt…
Alustan siis kusagilt peale.
31. mail oli koolis "viimane koolikell". Õudselt tore üritus – ikka suurelt ja uhkelt teevad venelased selliseid asju. Siin on selline komme, et esimesel ja viimasel koolipäeval on lõpuklasside õpilased kõik koolivormides milleks on tume kleit, (umbes põlvepikkune) selle peal valge pitsist põll, valged tutid peas ja valged põlvikud jalas. Poistel lihtsalt ülikonnad.
Nii nad seal siis olid – mõned minu lapsed ka…
Koolimaja esine oli suurte õhupallide ja mänguasjade ja lilledega kaunistatud, ukse ette oli tehtud okstest kaar ja selle kohale kirjutatud "Прощай Школа”. Lõpetajad tegid seal mingeid auringe, erinevad erinevate tähtsusastmetega inimesed (Enda Trubok kaasa arvatud) pidasid erinevaid kõnesid jnejnejne. Ilm oli katastroofiliselt ja lämmatavalt palav. Lõpetajad lasksid pärast need suured õhupallid kõik taevasse ja oli jube ilus :)
Me tegime sellest üritusest terve koorma pilte ka, aga eile suutsin ma kõik ca 300 olulist pilti oma fotokast ära kustutada – kuidas see mul õnnestus, on mu endagi jaoks siiani selgusetu.
Ma ise hakkasin siin oma elust pildialbumit koostama – Kristjan ju kinkis mulle selle jubetoreda raamatu ja see läkski nüüd kasutusse albumina – "Pildikesi KrasnodarkaKristi Elust 2006-2007" Üle poole on juba pilte täis.
Aktusele järgneval päeval, esimesel juunil, lastekaitsepäeval läks siis Krasnodarka Komando (lühidalt siis lihtsalt K-komando :P) naaberkülasse Aleksandrovkasse esinema. Esinejaid oli 20, erinevaid numbreid 22. Publikut oli vähe, arvestades asjaolu, et pooled pealtvaatajad tulid ise meiega Krasnodarkast kaasa. Hilisemate juttude põhjal oli asi selles, et kuulutusele ei olnud kirjutatud, et esinema tulevad krasnodarkalased, vaid lihtsalt, et toimub kontsert ning enamus aleksandrovkalasi arvas, et see on mingite vanamemmede padjaõhtu, mida nemad küll oma silma-kõrvaga jälgida ei taha.
Natuke kahju muidugi on, sest sel korral õnnestus meie esinemine sajakaheprotsendiliselt. Muusika mängis nagu kellavärk, keegi ei vusserdanud… superluks!
Hiljem oli sealsamas kultuurimajas veel miski disko ka, aga kuna meil oli renditud buss, siis pidime me kõik ruttu koju kiirustama.
Mina muidugi sain omale kohe väikese fännklubi ka mingite kuttide näol, kes pärast kontserti tulid mulle ütlema, kui hästi ma ikka laulan ja kui hädasti neil sellepärast nüüd minu telefoninumbrit vaja oleks :P
Veel edasi… kaks õhtut järjest diskotamas… teisel päeval pärast diskot jalutasin kella neljani hommikul…
Aga enne seda diskot käisime Tanja Zborshiku sünnipäeva tähistamas tiigi ääres.
Aa, seda ma pole ka veel rääkinud, et Aleksandrovkas, kolme kilomeetri kaugusel siis Krasnodarkast, on üks tiik, mis oma mõõtudelt on sama suur kui keskmised Eesti järved ja vesi selles tiigis on üsna puhas (võrreldes selle mereveega, milles me ujusime, lausa kristallpuhas!). Ja seal me siis käime niimoodi aegajalt rataste ja autodega sulberdamas. Ja sellesama tiigi ääres siis pidasimegi laupäeva õhtul piknikku. Õudselt mõnus oli – ilus ilm, soe vesi ja toredad inimesed ümberringi – sünnipäevalaps ise, Polina, Borgomodova Tanja koos mehega, Alizher, mina, Vitali, Shorohova Aljona koos kutiga ja Grigori. Sealt siis edasi liikusime Krasnodarkasse diskotama.
Pühapäev möödus miski uimsuse tähe all. Hommikupoolikul läksin külla oma Katjale ja jäin sinna vaat et terveks päevaks. Hiljem hakkasime Sveta Proninaga seal miskit huvitavat mängu mängima, vana Lotuse Sassiga tinistasime kitarri.
Vahepeal tulin ma küll koju, et õhtul jälle sinna tagasi minna. Vaatasime Vasjaga kahekesi mingit filmi ("Pantvang", peaosas Bruce Willis), siis võtsin oma kitarri kaasa ja läksin tagasi Proninate juurde. Seal aga hakkasime hoopis seda Aare tehtud filmi vaatama sellest, kuidas eestlased meil külas käisid ja hiljem veel Sveta pulmavideot ning siis oli kell juba kümme läbi.
Ahjaa, mulle saatis sel päeval essemmesse üks noor kutt Aleksandrovkast ja temaga sain ma sel õhtul veel kokku ka. Sõitis teine mingi vana logubussiga mulle Krasnodarkasse külla :P Pläkutasime natu, aga kuna ma pidin järgmisel hommikul vara-vara tõusma, siis läksime 24 paiku laiali.
Järgmisel päeval oli siis plaan sõita Sevastopolisse, kus algasid need Pushkini päevad. Enda pidi minema nendele päevadele, aga mina tahtsin kaasa sõita, et minna ühte kosmeetikapoodi, mille sajagrivnane kinkekaart mul juhuslikult oli ning mis imelikul kombel ainult Sevastopolis asub. Pushkini päevadele jätsin ma minemata, sest nad tahtsid ühe päeva eest hirmsat raha saada ja mina ei olnud nõus seda neile andma.
Kõigepealt sõitsime siis Simferopolisse, sest sealt pidi kell kümme miski spetsbuss meid otse Sevastopolisse viima. Natuke tegime aega parajaks ja siis kell kümme selgus, et see kõnealune buss sõidab välja alles kell üks. Tagantjärele võib öelda, et tegelikult sõitis lausa pool kaks.
Kuna mina pidin Sevastopolis kokku saama Zenja Kadilkiniga, kes seal juhuslikult töötab ja pidi aitama mul seda vajalikku poodi leida, siis ei olnud mul aega nii kaua oodata. Alustasin siis alternatiivide otsimist. Rong, mis sõidab Sevastopolisse kaks ja pool tundi, pidi väljuma ca tunni pärast, aga marsa, mis sõidab poolteist tundi, väljus umbes täpselt kohe. 20 grivnat, poolteist tundi magamist ja kohal ma olingi.
Zenja pidi mulle bussijaama vastu tulema täpselt kell 12 – aga see, keda kell 12 bussijaamas EI OLNUD, oli muidugi eikeegimuu kui seesama Zenja Kadilkin. Ma ootasin teda seal ca 40 minutit, telefon oli tal muidugi ka välja lülitatud…
Ja siis otsustasin ise seda poodi otsima minna. Umbes poole tunniga olin seal kohal ja ripsetushid-huulepulgad ka juba ostetud.
Vahepeal, kui ma parajasti marsaga sinna kaubanduskeskusesse sõitsin, helistas Zenja ja uuris, kus ma olen, et tema on nüüd bussijaamas, jäi ummikute tõttu pisu hiljaks… mina siis seletasin ja me leppisime kokku, et ta sõidab mulle sinna j2rele.
Pisut hiljem helistas Rita ja küsis kabuhirmus, et kus MINA olen, et Zenja ootab mind bussijaamas, et tal on telefonil aku tühi. Et ta olla oma emale helistanud, kes omakorda jooksis kohe Rita juurde… Krt!!! Mai saand enam miskit aru ega teadnud ka enam, kas Zenja siis tuleb ka sinna poodi või ootab mind bussijaamas. Igatahes otsustasin siis ka tagasi bussijaama minna juhul kui ta tõesti seal peaks olema. Astunud kaubanduskeskusest hoogsal sammul välja, sundis miski mind korraks pead pöörama ja tagasi vaatama – ja kuhu ma siis vaatasin – otse Zenja päikeseprillitatud silmadesse :P:P:P Lõpp hea, kõik hea!
Esialgse plaani kohaselt arvasin ma, et saan selleks ööks Zenja juurde jääda ja hakata hommikul tagasi rändama, aga võta näpust – Zenja-poiss elab seal mingis vagunelamus, kuhu naised küll ei mahu. Niisiis alustasime asjade uurimist, kuidas ma kõige edukamalt nüüd koju tagasi saaks. Rong oleks Kurmanisse jõudnud alles kell kaheksa õhtul ja siis ei oleks seal enam kuidagi edasi Krasnodarkasse saanud (välja arvatud muidugi takso, mille eest oleks tulnud umbes 50 grivnat välja käia), marsruuttaksoga sama asi, see oleks jõudnud lausa kell üheksa-kümme…
Polnudki siis muud, kui käisime Zenjaga bussijaamakohvikus söömas ja mõtteid kogumas ning siis sõitsin ma ühe surmaziguliga tagasi Simferopolisse.
Nu, siin riigis on sellised kombed, et kõikides rongi- ja bussijaamades on mustmiljon auto- ja bussijuhti, kes kõik karjuvad, seletavad, reklaamivad ja tahavad loomulikult, et Sa just nende teenust kasutades õnnelikult ja kiirelt oma sihtpunkti jõuaksid. Jõudsingi siis, seekord suisa tunni ajaga!
Simferopolis siis jälle häda – kuhu minna, kas istuda terve öö eiteakus või sõita ikka rongiga Kurmanisse?!?!?! Helistasin igaks juhuks Meerile koju (Meeri Nikolskaja, Eesti Seltsi esinaine Krimmis), kuigi teadsin, et ta oli alles hiljuti ära sõitnud. Taevale tänu oli tema tütar Julia kodus ja ütles, et ma võin vabalt iga kell tema juurde sisse sadada.
Käisin siis veel internetis, kus tahtsin kõik pildid fotokast album.ee-sse üles visata, aga selle asemel hoopis kustutasin need kõik ära :(((
Lõpuks, endal juba silme eest kirju ja must vaheldumisi, hüppasin poest läbi, haarasin Juliale mingit nänni kaasa ja läksin sinna. Julia tegi seal süüa, saatis minu dushi alla (maailmaparim!) ja pärast seda pläkutasime seal kahekesi ilmaelust ja asjadest üsna tükk aega.
Kuna mees tuli tal alles väga hilja koju, siis teda ma üldse ei näinudki vaid jäin enne tuttu.
Hommikul siis startisin poole üheksase rongiga Kurmanisse ja jõudsin sealt kohe ka bussi peale, mis mind koju tõi.
Tahtsin veel ühest kummalisest asjast Teile rääkida – kui Eestis ja üldse mujal maailmas kõik normaalsed inimesed käivad solaariumites ja vedelevad võimalikult palju päikese käes, et saada võimalikult pruuniks, siis siinsed inimesed ei taha üldse pruunid olla. Siin on mingi selline seis, et kui Sa oled siuke mustakskõrbenud, siis kõik teavad, et Sa oled mingi odav põllutööline. Täiesti kreisi!!!
Inimesed suvel Krimmis on umbes samasugused nagu kärbsed talvel Eestis – neid on väga vähe näha ja need, keda näed, on sellised uimased ja unised ja porisevad kogu aeg. Mitte nagu mina, kes iga vaba minuti veedaks õues päikese käes – ei – nemad istuvad tervete peredega toas ja vaatavad mingeid imelikke telesaateid, mille võlu mina siimaani pole ära tabanud.
Noortekeskuses on seisud sellised, et lapsi seal pole… mõni üksik väga harva eksib sinna ära, istub veidi, mängib või teeb midagi ja siis läheb jälle oma tuldud või tulemata teed. Ja ma ei saa sinna midagi parata – õues on palav, kodus on jahe, telekas on huvitav.
Aga ma olen nende jaoks olemas ja see on see, mis loeb!
Töötamine seisneb praegu peamiselt diskode ajal korra pidamises ja raha korjamises ning uute ürituste genereerimises (jaanipäev ntx).
Ja polegi praegu jälle muud kui et – võtke päikest!
Ma olen nii ära väsinud niikui mingi vana mutt…
Alustan siis kusagilt peale.
31. mail oli koolis "viimane koolikell". Õudselt tore üritus – ikka suurelt ja uhkelt teevad venelased selliseid asju. Siin on selline komme, et esimesel ja viimasel koolipäeval on lõpuklasside õpilased kõik koolivormides milleks on tume kleit, (umbes põlvepikkune) selle peal valge pitsist põll, valged tutid peas ja valged põlvikud jalas. Poistel lihtsalt ülikonnad.
Nii nad seal siis olid – mõned minu lapsed ka…
Koolimaja esine oli suurte õhupallide ja mänguasjade ja lilledega kaunistatud, ukse ette oli tehtud okstest kaar ja selle kohale kirjutatud "Прощай Школа”. Lõpetajad tegid seal mingeid auringe, erinevad erinevate tähtsusastmetega inimesed (Enda Trubok kaasa arvatud) pidasid erinevaid kõnesid jnejnejne. Ilm oli katastroofiliselt ja lämmatavalt palav. Lõpetajad lasksid pärast need suured õhupallid kõik taevasse ja oli jube ilus :)
Me tegime sellest üritusest terve koorma pilte ka, aga eile suutsin ma kõik ca 300 olulist pilti oma fotokast ära kustutada – kuidas see mul õnnestus, on mu endagi jaoks siiani selgusetu.
Ma ise hakkasin siin oma elust pildialbumit koostama – Kristjan ju kinkis mulle selle jubetoreda raamatu ja see läkski nüüd kasutusse albumina – "Pildikesi KrasnodarkaKristi Elust 2006-2007" Üle poole on juba pilte täis.
Aktusele järgneval päeval, esimesel juunil, lastekaitsepäeval läks siis Krasnodarka Komando (lühidalt siis lihtsalt K-komando :P) naaberkülasse Aleksandrovkasse esinema. Esinejaid oli 20, erinevaid numbreid 22. Publikut oli vähe, arvestades asjaolu, et pooled pealtvaatajad tulid ise meiega Krasnodarkast kaasa. Hilisemate juttude põhjal oli asi selles, et kuulutusele ei olnud kirjutatud, et esinema tulevad krasnodarkalased, vaid lihtsalt, et toimub kontsert ning enamus aleksandrovkalasi arvas, et see on mingite vanamemmede padjaõhtu, mida nemad küll oma silma-kõrvaga jälgida ei taha.
Natuke kahju muidugi on, sest sel korral õnnestus meie esinemine sajakaheprotsendiliselt. Muusika mängis nagu kellavärk, keegi ei vusserdanud… superluks!
Hiljem oli sealsamas kultuurimajas veel miski disko ka, aga kuna meil oli renditud buss, siis pidime me kõik ruttu koju kiirustama.
Mina muidugi sain omale kohe väikese fännklubi ka mingite kuttide näol, kes pärast kontserti tulid mulle ütlema, kui hästi ma ikka laulan ja kui hädasti neil sellepärast nüüd minu telefoninumbrit vaja oleks :P
Veel edasi… kaks õhtut järjest diskotamas… teisel päeval pärast diskot jalutasin kella neljani hommikul…
Aga enne seda diskot käisime Tanja Zborshiku sünnipäeva tähistamas tiigi ääres.
Aa, seda ma pole ka veel rääkinud, et Aleksandrovkas, kolme kilomeetri kaugusel siis Krasnodarkast, on üks tiik, mis oma mõõtudelt on sama suur kui keskmised Eesti järved ja vesi selles tiigis on üsna puhas (võrreldes selle mereveega, milles me ujusime, lausa kristallpuhas!). Ja seal me siis käime niimoodi aegajalt rataste ja autodega sulberdamas. Ja sellesama tiigi ääres siis pidasimegi laupäeva õhtul piknikku. Õudselt mõnus oli – ilus ilm, soe vesi ja toredad inimesed ümberringi – sünnipäevalaps ise, Polina, Borgomodova Tanja koos mehega, Alizher, mina, Vitali, Shorohova Aljona koos kutiga ja Grigori. Sealt siis edasi liikusime Krasnodarkasse diskotama.
Pühapäev möödus miski uimsuse tähe all. Hommikupoolikul läksin külla oma Katjale ja jäin sinna vaat et terveks päevaks. Hiljem hakkasime Sveta Proninaga seal miskit huvitavat mängu mängima, vana Lotuse Sassiga tinistasime kitarri.
Vahepeal tulin ma küll koju, et õhtul jälle sinna tagasi minna. Vaatasime Vasjaga kahekesi mingit filmi ("Pantvang", peaosas Bruce Willis), siis võtsin oma kitarri kaasa ja läksin tagasi Proninate juurde. Seal aga hakkasime hoopis seda Aare tehtud filmi vaatama sellest, kuidas eestlased meil külas käisid ja hiljem veel Sveta pulmavideot ning siis oli kell juba kümme läbi.
Ahjaa, mulle saatis sel päeval essemmesse üks noor kutt Aleksandrovkast ja temaga sain ma sel õhtul veel kokku ka. Sõitis teine mingi vana logubussiga mulle Krasnodarkasse külla :P Pläkutasime natu, aga kuna ma pidin järgmisel hommikul vara-vara tõusma, siis läksime 24 paiku laiali.
Järgmisel päeval oli siis plaan sõita Sevastopolisse, kus algasid need Pushkini päevad. Enda pidi minema nendele päevadele, aga mina tahtsin kaasa sõita, et minna ühte kosmeetikapoodi, mille sajagrivnane kinkekaart mul juhuslikult oli ning mis imelikul kombel ainult Sevastopolis asub. Pushkini päevadele jätsin ma minemata, sest nad tahtsid ühe päeva eest hirmsat raha saada ja mina ei olnud nõus seda neile andma.
Kõigepealt sõitsime siis Simferopolisse, sest sealt pidi kell kümme miski spetsbuss meid otse Sevastopolisse viima. Natuke tegime aega parajaks ja siis kell kümme selgus, et see kõnealune buss sõidab välja alles kell üks. Tagantjärele võib öelda, et tegelikult sõitis lausa pool kaks.
Kuna mina pidin Sevastopolis kokku saama Zenja Kadilkiniga, kes seal juhuslikult töötab ja pidi aitama mul seda vajalikku poodi leida, siis ei olnud mul aega nii kaua oodata. Alustasin siis alternatiivide otsimist. Rong, mis sõidab Sevastopolisse kaks ja pool tundi, pidi väljuma ca tunni pärast, aga marsa, mis sõidab poolteist tundi, väljus umbes täpselt kohe. 20 grivnat, poolteist tundi magamist ja kohal ma olingi.
Zenja pidi mulle bussijaama vastu tulema täpselt kell 12 – aga see, keda kell 12 bussijaamas EI OLNUD, oli muidugi eikeegimuu kui seesama Zenja Kadilkin. Ma ootasin teda seal ca 40 minutit, telefon oli tal muidugi ka välja lülitatud…
Ja siis otsustasin ise seda poodi otsima minna. Umbes poole tunniga olin seal kohal ja ripsetushid-huulepulgad ka juba ostetud.
Vahepeal, kui ma parajasti marsaga sinna kaubanduskeskusesse sõitsin, helistas Zenja ja uuris, kus ma olen, et tema on nüüd bussijaamas, jäi ummikute tõttu pisu hiljaks… mina siis seletasin ja me leppisime kokku, et ta sõidab mulle sinna j2rele.
Pisut hiljem helistas Rita ja küsis kabuhirmus, et kus MINA olen, et Zenja ootab mind bussijaamas, et tal on telefonil aku tühi. Et ta olla oma emale helistanud, kes omakorda jooksis kohe Rita juurde… Krt!!! Mai saand enam miskit aru ega teadnud ka enam, kas Zenja siis tuleb ka sinna poodi või ootab mind bussijaamas. Igatahes otsustasin siis ka tagasi bussijaama minna juhul kui ta tõesti seal peaks olema. Astunud kaubanduskeskusest hoogsal sammul välja, sundis miski mind korraks pead pöörama ja tagasi vaatama – ja kuhu ma siis vaatasin – otse Zenja päikeseprillitatud silmadesse :P:P:P Lõpp hea, kõik hea!
Esialgse plaani kohaselt arvasin ma, et saan selleks ööks Zenja juurde jääda ja hakata hommikul tagasi rändama, aga võta näpust – Zenja-poiss elab seal mingis vagunelamus, kuhu naised küll ei mahu. Niisiis alustasime asjade uurimist, kuidas ma kõige edukamalt nüüd koju tagasi saaks. Rong oleks Kurmanisse jõudnud alles kell kaheksa õhtul ja siis ei oleks seal enam kuidagi edasi Krasnodarkasse saanud (välja arvatud muidugi takso, mille eest oleks tulnud umbes 50 grivnat välja käia), marsruuttaksoga sama asi, see oleks jõudnud lausa kell üheksa-kümme…
Polnudki siis muud, kui käisime Zenjaga bussijaamakohvikus söömas ja mõtteid kogumas ning siis sõitsin ma ühe surmaziguliga tagasi Simferopolisse.
Nu, siin riigis on sellised kombed, et kõikides rongi- ja bussijaamades on mustmiljon auto- ja bussijuhti, kes kõik karjuvad, seletavad, reklaamivad ja tahavad loomulikult, et Sa just nende teenust kasutades õnnelikult ja kiirelt oma sihtpunkti jõuaksid. Jõudsingi siis, seekord suisa tunni ajaga!
Simferopolis siis jälle häda – kuhu minna, kas istuda terve öö eiteakus või sõita ikka rongiga Kurmanisse?!?!?! Helistasin igaks juhuks Meerile koju (Meeri Nikolskaja, Eesti Seltsi esinaine Krimmis), kuigi teadsin, et ta oli alles hiljuti ära sõitnud. Taevale tänu oli tema tütar Julia kodus ja ütles, et ma võin vabalt iga kell tema juurde sisse sadada.
Käisin siis veel internetis, kus tahtsin kõik pildid fotokast album.ee-sse üles visata, aga selle asemel hoopis kustutasin need kõik ära :(((
Lõpuks, endal juba silme eest kirju ja must vaheldumisi, hüppasin poest läbi, haarasin Juliale mingit nänni kaasa ja läksin sinna. Julia tegi seal süüa, saatis minu dushi alla (maailmaparim!) ja pärast seda pläkutasime seal kahekesi ilmaelust ja asjadest üsna tükk aega.
Kuna mees tuli tal alles väga hilja koju, siis teda ma üldse ei näinudki vaid jäin enne tuttu.
Hommikul siis startisin poole üheksase rongiga Kurmanisse ja jõudsin sealt kohe ka bussi peale, mis mind koju tõi.
Tahtsin veel ühest kummalisest asjast Teile rääkida – kui Eestis ja üldse mujal maailmas kõik normaalsed inimesed käivad solaariumites ja vedelevad võimalikult palju päikese käes, et saada võimalikult pruuniks, siis siinsed inimesed ei taha üldse pruunid olla. Siin on mingi selline seis, et kui Sa oled siuke mustakskõrbenud, siis kõik teavad, et Sa oled mingi odav põllutööline. Täiesti kreisi!!!
Inimesed suvel Krimmis on umbes samasugused nagu kärbsed talvel Eestis – neid on väga vähe näha ja need, keda näed, on sellised uimased ja unised ja porisevad kogu aeg. Mitte nagu mina, kes iga vaba minuti veedaks õues päikese käes – ei – nemad istuvad tervete peredega toas ja vaatavad mingeid imelikke telesaateid, mille võlu mina siimaani pole ära tabanud.
Noortekeskuses on seisud sellised, et lapsi seal pole… mõni üksik väga harva eksib sinna ära, istub veidi, mängib või teeb midagi ja siis läheb jälle oma tuldud või tulemata teed. Ja ma ei saa sinna midagi parata – õues on palav, kodus on jahe, telekas on huvitav.
Aga ma olen nende jaoks olemas ja see on see, mis loeb!
Töötamine seisneb praegu peamiselt diskode ajal korra pidamises ja raha korjamises ning uute ürituste genereerimises (jaanipäev ntx).
Ja polegi praegu jälle muud kui et – võtke päikest!
posted by kristi | 1:30 AM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home