Raport no 25

Vahepeal on jälle palju aega mööda läinud ja palju magedat vett soolasesse merre voolanud.

Asjad on selle ajaga nii palju edasi liikunud, et EestiKristist on jälle saanud KrasnodarkaKristi.

Lennuk väljus Tallinna Lennujaamast esmaspäeval, 22. mail kell 11:45 ja maandus Simferopolis ca kolm tundi hiljem 14:35. Lennukis sattusin kõrvuti istuma kahe supertoreda naisterahvaga (Ilona&Viivika), kes olid teel Jaltasse puhkama ja pidid Simferopolist sinna minema rendiautoga. Neile oli ennast juba kaasa pookinud ka üks tore eestlasest juristipoiss Ott, kes oli samuti teel sinna Jalta poole, kus teda juba sõbrad ees ootasid.
Mina vana tarkpea suutsin muidugi naised oma roheliste silmadega ära võluda ja nad olid nõus sõitma kõigepealt ca 60-70 kiltsa vastassuunas, et mind Krasnodarkasse ära tuua. Õnneks jäid nad selle retkega ka ise rahule, sest muidu poleks nad vist küll kunagi siia sattunud.

Rita juba ootas meid ees, oli toidud valmis teinud ja nii me siis siin istusime, vaatasime kõik koos filmi, mille Aare Eestis valmis oli treinud ning tundsime elust ja Krimmi kartulitest mõnu.

Niisiis, ma olen jälle tagasi…

Jube kurb oli siia tulla – ausalt, ma ei tahtnud üldse tulla. Nutt oli kurgus juba üleeilsest saadik.

Naljakas on tagasi mõelda sellele, kuidas ma alguses Eestisse jõudes olin valmis otsekohe järgmisele lennukile istuma, mis mind siia tagasi tooks. Kui imelik oli alguses Rauli kallistada ja temaga millestki rääkida. Kui tüütu oli mööda Eestit ringi sõita, et end kõikidele tuttavatele niiöelda “ära näidata”

Selle Eestis oldud aja jooksul sain selgeks ka selle, millised inimesed seal mulle tõeliselt olulised on ja vastupidi. Ei olnud eriti palju neid, kes mulle ülepäeviti helistasid, kohvile kutsusid ja lihtsalt tahtsid kokku saada ning minu tiheda graafiku tõttu tihti pettuma pidid. Aga vaatamata sellele pettumusele helistasid ometi ja ikka uuesti (Olger ja Evar - Te olete Super-Superid)… see tegi sees soojaks. Ma arvan, et need, kes on minu jaoks tõesti tähtsad ja kellele ka mina ise miskit tähendan, said mind selle kuu aja jooksul piisavalt kallistada. Aitäh Teile kõigile selle eest…

Aga oli ka neid, kellega ma arvasin end palju aega koos veetvat, aga juhtus hoopis vastupidi ja ma ei näinud neid üldse.
Elul on omad seadused!

Aga tulles veel korraks viimast korda selle Eesti elu juurde tagasi – mis seal siis veel toimus?!

Viimased paar nädalat veetsin ainult Rauliga.
12. mail käisime neljakesi (Mina, Raul, Argo, Rita) Tartumaal Ahja jõel kanuumatkal. Mina muidugi koos Rauliga esimest korda ühes paadis :P
Saime hakkama suurepäraselt, arvestades rohkeid metsapeatusi ja okstesse takerdumisi. Kui armastajapaar juba ühes paadis hakkama saab, siis vist hullemat enam oodata pole :P:P:P

Õhtu lõppes sealsamas Tartumaal Varal kellegi sõbra suvilas väikese sauna ja Eurovisiooniga. Mina kustusin tol õhtul üsna kiirelt. Järgmisel päeval käis igavene jobutamine ja joomine nagu sellistel üritustel alati ja mina otsustasin sel päeval, et rohkem mina Rauliga mingitele joomapidudele koos sõpradega kaasa ei roni. Lihtsalt enese närvide ja muude kehaosade säästmiseks.
Igatahes, kõne alla oleva päeva õhtupoolikul (tegemist oli muideks emadepäevaga!) läksin mina Tartust bussiga emakoju emmele lilli viima. Joomaseltskond samal ajal tellis omale Tallinnast bussiga kaine autojuhi järele ja sellega koos siis otsustati ka mulle ema juurde kohe järele sõita.

Nii läkski. Mina sain emaga veits rääkida ja oma passi kaasa võtta ning see oligi viimane kord, kui ma oma ema Eestis nägin.

Kutid tulid, katsusid laudas lehmi ja siis sõitsime läbi Nuia, kus elab Argo isa, Tallinnasse tagasi. Tegelikult oli jube tore nädalavahetus!!!

Minu ja Rauli jaoks lõppes õhtu Laulasmaal suvilas, sest sellises olekus ei lubanud ma tal vanemate ette küll mitte ilmuda.

Mis edasi sai, kes seda enam mäletab. Enamus ajast möödus mööda linna tormates ja shopates ja muid asjalikke asju ajades. Mõnel harval korral jõudsin ka Kolumbusesse laulma. Elasin ma sel ajal siis Mustamäel koos Rauli ja tema perega.

Vahepeal jõudsin veel kokku saada Olgeriga, Evariga, Kristjaniga… jõudsin käia Mustamäe Korrakaitsekeskuses kuulamas maad, kuidas sel aastal on lood Aegna Haukalaagriga. Teie kõikide rahustuseks võin öelda, et see toimub ka sel suvel :)

Ainsad, kellega ma selle kuu aja jooksul Eestis kokku ei saanud ja sellest on mul jubedamal kombel kahju, on Elvis, Heili ja minu kõigearmsam MIA-STELLA. Ja muidugi Ivo Linna, tema kontserdile ma kahjuks ka ei jõudnud :(

Mia-Stella oli tuulerõugete tõttu Muhu saarele asumisele saadetud.
Heili oli koos pojaraasuga Pärnu haiglasse kinin pandud, niisiis…
Ivo Linna esimene kontsert langes kokku Tuutu sünnipäevaga ja teise ajal olin lihtsalt Rauliga suvilas.
Ja Elvis… noh, temal on oma pruutidega lihtsalt nii jube palju tegemist, et…

Kristjan kinkis mulle enne äratulemist superlaheda märkmiku, mis oli veel lahedamate isetehtud kaante vahel. Kaante ja ka raamatukaante sisekaantele oli kirjutatud miljon korda minu nimi ja puha. Noh, ma ei oska seda päris hästi kirjeldada, aga jube lahe on küll.

Viimase nädalavahetuse Eestis (18-21 mai) veetsime Rauli, Siimu ja viimase uue pruudi Kaiga Laulasmaal. See oli tõeliselt lõõgastav ja mõnus puhkus. Vedelesime, tegime süüa, grillisime keset ööd…
Seal oli NII tore, et raske oli pühapäeval tagasi linna tulla ja normaalsesse elurütmi sisse saada.
Esmaspäeva pühendasime Rauliga täielikult teineteisele. Õhtul käisime veel jalutamas – sellistes kohtades, kus mina isiklikult kunagi varem käinud polnudki. Nõmme metsad, Kalevipoja kuju, Glehni loss… õudselt tore oli – soe ilm ja kallis inimene…

Ja siis tuligi 22. mai… kella kümneks oli vaja lennujaama jõuda, selle koha pealt aitas mind Rauli isa. Raul tuli minuga kaasa ja pidas vapralt vastu kuni viimaste minutiteni, kui ma juba turvaväravate vahelt läbi läksin ja silmist kadusin.

(Ma juba NIIIII väga igatsen Su järele…)

Kolm tundi lennukisõitu ja peavalu ning siis hakkas asi juba ülesmäge liikuma.

Krimmis on super suvi. Sooja on praegu ca 35 kraadi ringis. Õhku eriti pole, enamus inimesi istuvad tubades, sest seal on jahe. Mina kavatsen kohe homme minna kusagile päikest võtma :)
Lähiaja plaanid on juba tehtud. Noortekas ei tööta, sest seal tehakse jälle remonti – köögile valatakse täiesti uus põrand.
Pühapäeval läheme lastega ekskursioonile kuskile koobastesse ja hiljem Evpatoriasse mere äärde.
Natuke hiljem, 4. – 7. mail toimuvad Sevastopolis Pushkini päevad, kuhu meie Endaga siis puht poliitilises mõttes ka kohale läheme. Täna harjutasime terve päeva koolis mingeid Pushkini laule, Enda mängib klaveril ja mina laulan.

Endaga seoses selgus õnneks ka see pisiasi, et järgmiseks aastaks ta siia ei jää – Слава Богу. Umbes juuni keskel sõidab ta ära Eestisse ja meie jääme siia “uut ja hullemat” õpetajat ootama.

Ja polegi muud…

Kuna majas on remont, siis on seal jube tolm ja segadus nii et seal ei taha eriti olla. Samas on õues nii mõnus ilm, et toas ei tahaks niikuinii olla, isegi kui seal remonti poleks :P

Koduigatsus ei ole veel üle läinud, või õigemini, mitte kodu pole see, mida ma igatsen, vaid Raul.

Siiralt jään teda siia ootama…

Ja ka kõiki Teid teisi, kellega mul antud teemal vestlusi oli – Silver näiteks… ja Olger…:P

Igatahes… nautige siis võimalikult palju oma 25-30 kraadist suve, sest meil siin tõotavad soojakraadid kimada kuni viiekümneni.

Jälle KrasnodarkaKristi