Raport no 29

Vaniljejäätis on ikka kõige parem jäätis üldse!!!

Mina siin tavaliselt ostan omale kilokaupa jäätist koju valmis, et ei peaks iga päev poodi järele minema – pealegi on suurtes pakkides jäätis parem kui need pisikesed pulkade ja topsidega.

Sama lugu nagu jäätisega on ka tarhuniga – seda on mul ka alati kodus külmkapis mitu liitrit tagavaraks.

Kahe päeva pärast esineme klubis, kolme päeva pärast on jaanilaupäev…

Kavad on välja mõeldud ja valmis, auhinnad samuti…

Ahaa… meelde tuli – ma mõtlesin, et pean Teile midagi olulist rääkima.
Meil käisid Krasnodarkas külas tähtsad külalised Kiievist ja Simferopolist ja keasteabkustveel. Tegemist siis Eesti suursaadikuga Ukrainas, kes alles nüüd lõpuks pääses oma poliitlistest probleemidest nii palju eemale, et jõudis ka Krimmi.
Tulidki siis suursaadik Jaan Hein ja konsul Eero Viil Kiievist ning Simferopolis pookisid end neile kaasa ka Eesti Seltsi esinaine Meeri Nikolskaja koos tütre Leenaga ning Simferopoli Eesti konsul Igor Sergejev.

Need Kiievi mehed on küll siuksed toredad tüübid – on nad ju tegelikult üsna tähtsad poisid, aga teiselt küljest jälle täiesti tavalised inimesed täiesti tavaliste elude ja arusaamadega. Mulle õudselt meeldisid.

Hoopis teist tõugu kui näiteks seesama Simferopoli konsul Sergejev.

Ja nemad siis lõpuks tõid Kiievist kohale raha, mis koguti Eestis selleks, et saaks Aleksandrovka Keskkooli interneti sisse panna. !!!!! Ja Eesti keele klassile tõid koopiamasina ka :)

Täna pidid siis tulema internetifirmamehed kooli asja üle kaema.

Nu ja kuna nad juba siinmail olid, siis põikasid meie juurest ka läbi, vaatasid me maja jmsjmsjms. Ega nad eriti kaua siin ei olnud, ehk mingi tunnikese istusid ja siis sõitsid tagasi Simferopolisse.
Kui septembris Krimmi Eesti Selts saab kümneaastaseks, siis on seda seltskonda jälle siia tagasi oodata.

Rita kodus käib suure hooga ehitustöö – ta juba sügisest peale on rääkinud ja raha kogunud, et ehitada wc, dush ja köök kõik majja sisse ja nüüd siis lõpuks läkski ehitus käima. Töömehed räägivad ise, et kümne päevaga saavad kõik valmis, aga arvestades nende pidevat joobeastet, siis ma julgen selles kahelda.

Ükspäev sadas meil siis RAHET!!! Täesti lõpp!!! Päris rahe – väljas on 35-40 kraadi palavust ja taevast sajab rahet alla. Kuskil eemal naaberkülas tuli seda veel nii kõvasti ja palju, et lammutas inimeste aiamaad maatasa. Karm!

Mina võtan ikka hoogsalt päikest, hakkasin Kurmanis massaazhis käima, ylepäeviti…

Noortekeskuse elu vahepeal jälle tugevalt elavnes, sest minu juures hakkas käima seltskond pisikesi preilisid, aastates 4-9. Nad on kõik küll üliarmsad, aga terve päev nendega tegelemist, aitamist, näitamist, juhendamist, mängimist võtab küll üsna võhmale.

Esimene seltskond lapsi, kes Eestis laagris käisid, on õnnelikult, elusalt ja tervelt tagasi. Jäid väga rahule…

Meil siis paari päeva eest tekkisid tugevad lahkhelid seoses mingite möödarääkimistega. Lahkhelid olid suisa nii tugevad, et mina kartsin juba, et see tõmbab mu igasugusele koostööle klubiseltskonnaga kriipsu peale, aga õnneks siin ikka enda eest seismine aitab ja ka kõige kõvemini karjujad võtsid aru pähe ja said aru, et kõike ikka ei tasu uskuda, mida räägitakse.

Kui jaanipäev saab läbi, siis hakkame kohe tegelema küladevahelise spordipäevaga, mis toimub arvatavasti ka jaanipäeval, aga sedakorda siis vene kalendi järgi 7. juulil. Tõotab tulla jälle üks kohalolemistväärt sündmus :)

Päevad on palavaga nii väsitavad, et mina kukun igal õhtul kella 22-23 ajal voodisse ja magan rahulikult umbes seitsmeni hommikul, sest siis läheb uni jälle ära.

Ja nii ma siis laupäeval ka läksin umbes samal ajal magama, sest meil diskot polnud, kuna klubijuhataja sõitis nädalavahetuseks külla. Meie lapsed olid kõik Aleksandrovkas diskotamas.
Omast arust olin juba kõva mitu tundi maganud (tegelikult küll ainult ca 30 minutit) kui kuulsin, et keegi õues meeleheitlikult mu nime karjub. Ise unine, pea sassis, prillid ees (midagi vist panin ikka selga ka) läksin siis vaatama, mis põleb ja kes karjub. Ehh… lihtsalt mingi kolmene seltskond kutte tahtis mind jalutama kutsuda. Õiendasin siis nendega seal natu, et nad minu maja ees julgesid suitsu teha ja läksin magama tagasi.

Ei jõudnudki veel uinuda, kui kuulen uuesti, seekord küll kolm tooni vaiksemalt, oma nime hüütavat.

Kuna uni oli juba niikuinii kadunud, siis kobisin uuesti vaatama, mis värk. Ise olin jumala kindel, et need on jälle needsamad kutid. Aga ei olnudki… olid seekord hoopis kahekesi mingid tatari poisid…:P Ja nendega, kuna uni oli niikuinii rikutud, kooberdasime siis poole kaheni mööda külatänavaid ringi ja siis läksin ma ikka ära magama.

Hommikul siis, kui uni oli see kõigekõige magusam, tulid töömehed oma külgkorviga mootorrattaga mulle akna alla tuututama, sest kuna järgmisel päeval pidid tähtsad külalised tulema, pidid nemad just sel päeval kõik om poolelioleva töö ära lõpetama. Oeh!
Kobisingi siis voodist välja, lasin nad sisse, andsin mingeid juhtnööre ka ja läksin siis ise Rita juurde magama ja päikest võtma. Pärast läksin neile ikka appi sinna koristama ja asjatama…
Töö tulemus igatahes on suurepärane – minu köögis on nüüd nii vägev ja uhke põrand, et hoia ja keela.

Tulge vaatama!