Raport no 30

Ei ole paremaid, halvemaid aegu,
on ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole,
kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Sellised luuleread kirjutas Enda mulle kaardi sisse, enne kui ta siit koju lendas. Sedasama luuletust luges Liina erinevate Krimmi rahvuste festivalil, aga kui aus olla, siis ega ma täpselt ei mäleta, kes selle luuletuse autor on. Minu meelest oli Artur Alliksaar, aga ausõna, kindel ma selles ei ole :(

Jah, Enda lendas ära koju ja imelikul kombel, kui ma laupäeva hommikul Rita juurde tulin (Enda oli siis juba läinud) ja leidsin selle kaardi, mille ta mulle oli jätnud, siis ei tundnudki ma meeletut rõõmu, et ta lõpuks ometi läinud on. Oli hoopis kurb ja kuidagi tühi. Sest olgu mis oli, me olime tema kohalolekuga harjunud. Loodetavasti läheb tal Eestis hästi ja ta leiab omale just selle õige tee, midamööda nüüd edasi astuda.

Meie ei saanud temaga eriti hästi läbi ja mind ärritas iga väiksemgi tema liigutus, aga tegelikult oli ta tubli ja tegi siin palju suuri asju ära.
Sügisest alates saab Aleksandrovka keskkoolis olema internet, teisipäeval sõidab järgmine seltskond lapsi Eestisse laulupeole ja seda kõike tänu Endale.
Edu Sulle Eestis, Enda! Minul läheb sinnatulemisega veel natu aega :P

Praeguseks on õnnelikult ja ilma hullemate jääknähtudeta lõppenud kolm tähtsat sündmust Krasnodarka küla 2007. aasta ajaloos:

1. Reedel oli kontsert, kuhu tuli kohale üks oluline tädi, kes vaatas meie küla talente
   ja valis mõned välja ka, kes siis lähevad meid piirkondlikule festivalile esindama. Võiks öelda, et see oli kõige hullem kontsert, mille me siiamaani andnud oleme. Mina enne seda töötasin koos poistega terve päeva ja olin õhtuks nii väsinud, et läksin lihtsalt lambist kohale ja oma väsimuses ajasin ühe tantsu sammud täiesti segamini :P Tegime poistega enne terve päeva lõkkematerjali – saagisime kaks suurt kuivanud puud maha pisikeste käsisaagidega ja pärast koristasime veel staadionit, kust kombain oli heina maha niitnud. Töötasime kuni viimase minutini ja siis jooksime kähku pesust läbi ja lavale. Noh, võib öelda, et ei läinud kõige paremini, aga kriitik jäi üsna rahule, jumal tänatud!
   


2. Laupäeval, 23. juunil, jaanilaupäeval, oli ka meil siin suur sündmus planeeritud.
   Algas asi karaokevõistlusega, mille võitis Polina Pronina. Võistlus ise siis selline, et kuus osalejat, igaüks laulis ühest tuntud laulust paar rida, siis žürii valis välja neli paremat, kes igaüks laulsid terve pika laulu (Polina laulis Kaelakee Häält), nendest neljast valiti välja kaks paremat, kes siis veel kord laulsid ja kelle laulmise ajal kenad noored poisid kepkadega rahva seas sebisid ja raha korjasid. See kes suurema summa kokku korjas, oligi võitja. Tanja kogus ca 10 grivnat, Polja 20.
   Edasi tuli selline meeskondlik võistlus, kus kõigepealt tuli kõik koos, kätest seotult joosta märgini ja tagasi, mille käigus üks meeskondadest juba ümber kukkus, edasi tuli neil toorest muna läbi terve meeskonna riiete ajada ja veel hiljem nendestsamadest riietest kett teha. Ja võitis muidugi jälle meeskond, kes kõige enne riidesse sai!
   Mehed pidid sirgetel kätel enda ees hoidma veeämbrit, mis lõppes sellega, et üks paraja joobeastmega osaleja viskas oma veeämbri rahva suunas tühjaks, aga kahjuks nii õnnetult, et vesi lendas kõik tehnika peale. See muidugi tekitas mingi poole- kuni kolmveerandtunnise pausi, mille jooksul korraldusliku poole peategelased kuivatasid makke ja mikrofone.
   Viimased muidugi enam tööle ei hakanud ja kaks viimast võistlust viisime läbi ilma häälevõimenditeta.
   Naised pidid seotud silmadega poiste riiete küljest pesulõksusid otsima ja siis oli meil veel üks huvitav võistlus – nimelt, kuna jaanipäeval traditsioonide kohaselt alati käiakse saunas ja ka venelaste Ivana Kupala tähendab eelkõige just suplemist, pesemist, siis tegime võistluse, kus kolm osalejat pidid omale paarilise leidma, kes on nõus laskma ennast ämbritäie veega üle valada. Ja leidsidki kusjuures, üsna kiiresti!
   Kuna need võistlused võtsid päris suure osa ajast, siis me planeeritud mänge enam läbi viima ei hakanud vaid läksime kohe diskole üle.
   Aga kõige tähtsam, mis veel seoses sellesama jaanipäevaga rääkimata jäi – mis on kõige olulisem osa jaanipäeva juures?!?!?! Костер конечно!!! Ja oli ka meil tegelikult keset staadionit suur lõke üles ehitatud, aga tänu ilmale, mis meid sel päeval katastroofiliselt alt vedas, jäi see lõke süütamata. Nimelt oli väljas nii tugev tuul, et see oleks sädemed kohe naabrite heinakuhja lennutanud. Siin on ju kogu loodus täiesti kuiv ja kõrbenud. Niisiis seisab see kuhi veel siiamaani seal, kuhu ta püsti pandud sai ja ootab oma aega. Seoses lõkkemuredega jäid tegemata ka paljud muud planeeritud tegevused – nimelt oli meil kohal mees karmoshkaga, kes pidi lõkke ääres lihtsalt meeleoluks mängima, planeeritud olid erinevad seltskonnamängud ümber lõkke. Njaah… plaanid olid suured ja toredad… kahju muidugi!
   Minul oli peo alguses superhea tuju, kõik kuidagi sujus, inimesi tuli palju kohale. Aga seesama minu Tanja, klubijuhataja siis, oli miskipärast sel õhtul hirmus närvilises tujus ja suutis sellega ka paljude teiste tujud ära rikkuda. Need, kes pidid meid seal aitama olla kohtunikud ja anda autasusid ja miskõikveel, läksid hoopis minema kuskile nurga taha oma erapidu pidama, Tanja oli nende peale tige, aga elas seda välja minu peale. Iga minut muudkui käis ringi ja kätsatas, et Kristi, kus Sa oled, Kristi, kus Sa oled – mul on Sind vaja. Ja kui ma küsisin, et mis viga, mis vaja, siis tegelikult polnud midagi vaja. Noh, oli selline… terav õhkkond. Tagantjärele mõeldes ja targutades oleksin ma ise seda üritust oma kehvas vene keeles hoopis paremini läbi viinud. Kahjuks pole praegu võimalik öelda ka, et ah, järgmisel aastal teen paremini. Mina sain kiita vähemalt selle eest, et võistlused olid toredasti välja mõeldud!
   Saan ainult mõelda ja öelda, et järgmise ürituse ajal olen juba targem ja teen rohkem ise ega põe nii väga eriti oma vene keele oskamatuse pärast.
   


3. Noh ja siis järgmisel päeval, 24. juunil, oli Aleksandrovka Keskkoolis Выпускной
   Бал. Kuna minul oli võimalus sellist pidu üks kord elus näha, siis ei jätnud ma sinna muidugi minemata. Terve päeva otsisin kedagi, kes oleks nõus minuga sinna jala minema, sest bussid nii hilja õhtul enam ei sõida (pidu algas kell kaheksa õhtul), aga ei leidnudki. Leidsin hoopis kaks seltskonda autodega, kes olid nõus mu kaasa võtma. Pidu ise oli ilus.
   Tegelikult, kui nüüd tagantjärele mõelda, siis ilusad olid lõpetajad, pidu ise seisnes selles, et õhtujuhid rääkisid, atestaadid anti kätte, õpetajad võtsid sõna ja oligi kõik. See kõik kokku kestis ehk natuke üle tunni. Mõelge nüüd Eesti gümnaasiumite lõpuaktuste peale, mis kestavad tunde ja kus ikka esinetakse ka. Siin sellist laulmise ja tantsimise esinemist ei olnud üldse, see oli muidugi natu jama. Aga see-eest panevad nad väga suurt rõhku sellele, et olla ilusad ja mitte lihtsalt ilusad vaid lausa pruudilikud.
   Kui see esimene paar sealt kaare alt välja astus, mul vajus suu ammuli – no tõepoolest – ma arvan, et mul ei saa pulmas (kui see muidugi kunagi peaks tulema) ka sellist kleiti olema nagu siin oli gümnaasiumi lõpetajatel seljas. Muidugi mitte kõigil, oli ka selliseid armsaid ja stiilseid kleite, aga no…
   Aktus lõppes ära, võpusknikud läksid kooli mingile pidulikule läbule, mina läksin mingi seltskonnaga baari. Natu istusime, jõime vastavalt mahla ja õlut ja viina ning läksime siis diskole. Veel hiljem jalutasime mingi seltskonnaga tiigi äärde, aga kuna kell oli üsna hiline ja minu selle õhtu silmarõõm pidi järgmisel päeval hommikul vara tööle minema, siis seadsime oma jalad kojukõndimise asendisse.
   Kodutee läks kuidagi kiirelt – pool neli olin juba teki all tudus.

Rääkisin Teile juba, et hakkasin Kurmanis massaazhis käima. Samast salongist muide leidsin ka depilatsiooni teenuse. Nii et Mari-Liis, mäletad, ma ütlesin Sulle, et ei tea, kuidas ilma sinuta terve aasta elan, aga võta näpust – ka siin riigis teatakse, mis asjad on brasiilia bikiinid ja tehakse neid lausa kolm korda odavamalt kui Eestis – 30 grivnat ehk siis 75 krooni ja ma võin ausalt öelda, et töö kiire ja väga korralik!
Kahju ainult, et ma selle võimaluse alles nüüd avastasin!

Nüüd polegi muud, kui tuleb hakata järgmist sündmust ette valmistama, milleks arvatavasti saab olema küladevaheline spordipäev, ainult et seekord tuleb see kuidagi etemini läbi mõelda ja viia.

Kuulujuttude kohaselt on Teil Eestis külm… 20 kraadi, mida Teie kraadiklaas näitab päeval, näitab meie oma siin öösel.

Pidage ikka vastu ja kes vähegi inimesed on, tulge mulle külla, saate korralikult sooja :)

Ikka Teie KrasnodarkaKristi!