RAPORT no 5

Vaatasin just Tätte&Matvere kontserdi videot. Esimest korda suutsin selle ilma igasuguste segajateta lõpuni vaadata. Maailma parim!!!!

Ma hakkasin siin vahepeal mõtlema, et olen ikka üsna hea kohanemisvõimega inimene – hakkan vaikselt aru saama, et ma ju jäängi siia nüüd elama – jään siia terveks aastaks – ja mis kõige kenam – see mõte ei hirmutagi mind eriti. Siin on täiesti võimalik elada... võiks isegi öelda, et üsna hea elada!

Vene keelt ma ei oska veel mitte. Kuidas olekski võimalik õppida võõrast keelt, kui elad koos inimestega, kes räägivad eesti keelt ja vajalikes kohtades tõlgivad Sinu juttu 
Aga küll see varsti tuleb – nimelt hakkab Krasnodarka Avatud Noortekeskus ehk Eesti Tare vaikselt valmis saama. Minu ruumid on nüüd kõik valmis ja viimistletud (välja arvatud üks aken, mis on veel lakkimata). Tegelikult tuli hästi tore!!! Värviline ja rõõmus. Pilte mul praegu veel pole ja neid ma enne ei tee ka, kui KÕIK on täiesti valmis ja mööbel ka omas kohas. Siis saate korraliku võrdlusmaterjali sellele, mille ma Teile alguses saatsin.

Esmane koduigatsus hakkab üle minema. Mõned üksikud tuksatused veel tekivad kui kuulan näiteks Sõprade laulu number 4, mille saatel Te kõik mind kallistasite... Aga võibolla tuleb see lihtsalt sellest, et mul on viimasel ajal nii tohutult palju tööd olnud. Eile töötasin Tares kella kümnest hommikul üheksani õhtul... täna kümnest poole kaheksani. Siinsetel inimestel käib see töötegemine ju hoopis teisiti – minu töömehed tulevad tööle ca kell 9 hommikul, enamuse ajast vaatavad kuidas mina töötan, siis lähevad teevad koos suitsu, siis veidi liigutavad ennast ja alustavad kogu asjaga otsast peale. Ahjaa, vahepeal käivad viina ka joomas. Sest auru all on nad küll kogu aeg! Ja siis seletavad mulle, et, Kristi, ära tee nii palju tööd, pole vaja, meil siin, Krimmis, ei töötata nii palju!!! Misasja!! Mul on oma maja vaja!!! Ja siis lõpetavad oma tööpäeva miski vahemikus üks kuni kolm päeval!

Enamasti suudavadki need inimesed siin korraga ühele asjale või tegevusele keskenduda maksimaalselt kaheks tunniks, siis on vsjo – kas alustada uue asjaga või lõpetada üldse millegi tegemine...

Toiduga on kõik OK... ma küll ikka veel enamusi asju ei söö, aga siin on täiesti võimalik ära elada ka ilma neid asju söömata. Ja Rita teeb aeg-ajalt tõeliselt häid toite – täna näiteks tegi nii head kastet, et sellist nämmat ma pole Eestiski aastaid saanud. Üks inimene minu elus on suutnud teha sama hea kastme ja see oli kunagi aastaid tagasi minu tädi Vally...
Igatahes... ma lubasin Ritale, et ütlen kindlasti Teile, et need viinamarjad sinna kudumistoa seinale maalisime meie temaga kahekesi. Täna tegime, üsna neli tundi vist... Aga pilti näete sellest siis hiljem, eks...

Kuna kell on praegu hirmus palju (pool kaksteist õhtul) ja mul on ammu juba uneaeg, siis kallistan Teid kõiki kõvasti-kõvasti ja musitan kaa...
Head öööööd....
Kristi