Raport no 19
Lugupeetud eestlased, lubage teid tervitada Emakeelepäeva puhul!
On 14. märts…
Eestlased tulid, nägid, tegid… ja läksid…
Kokku oli külalisi 37 – viis meest ja naised :) Tegemist oli siis Anija valla segakooriga Helin, Kehra rahvatantsurühmaga, Kehra Nukuga ja Aare Hindremäega, kes kogu seda nalja üles filmis.
“Kehra Nukk” tähendas kaht väga vinget tädi, kes esitasid lauanukuteatrit “Punamütsike”. Isegi mina, kes ma muidu sellisesse titeteatrisse skeptiliselt suhtusin, vahtisin silmad suured ja suu kõrvuni peas, sest NIII chill oli vaadata, kui hästi inimesed oma tööd teevad. Nad on selle asjaga tegelenud vastavalt umbes 40 ja 30 aastat. Uskumatud naised – elu lõpuni lapsed :) Aitäh Teile…
Iseenesest nägid meie päevad siis välja sellised: külalised saabusid meie riiki reedel lennukiga, täpsemalt siis Kiievisse, liikusid sealt rongiga edasi Simferopolisse ja olid laupäeva hommikuks kohal. Meie siit omakorda rentisime mingi bussiloksu ja läksime sellega neile vaksalisse vastu. Selle bussiga oli ka üks igavene kino – Enda oli juba ammu kõik asjad kokku leppinud ja läksime siis sinna “bussiparki” kohale ja ülemus vaatab meile seal suurte silmadega otsa ja ütleb, et “Aga kuupäevast me ju ei rääkinud?! Kas see oli tõesti täna?” Kuidagi me selle bussi sealt koos juhiga igatahes kaheks päevaks oma kasutusse saime.
Simferopolis läksime kõigepealt etnograafiamuuseumisse kohtuma Meeri ja tema tütar Leenaga. Vaatasime muuseumis ringi ja… See on selline muuseum, kus on väljas näitus kõikidest rahvustest, kes kunagi Krimmis elanud ja olnud. Eestlased kaasaarvatud. Ja seal oligi selline eesti kodu nurk, väga vinge, ausalt!
Ahjaa, enne kui me sinna muuseumisse kohale jõudsime, oli meil veitsa vaba aega ja meie Andreiga käisime mulle uut telefoni ostmas. Olengi nüüd siis värske telefoniomanik, tegemist siis LG Chocolate’ga… roosat värvi…:P
Andrei on see kutt, kes on Rita vennatütrepoeg ja elab Pervomaiskis ja kellele Enda pühapäeviti eesti keelt õpetab. Tema igatahes kavatseb sügisel minna Eestisse õppima. Tahab midagi arvuti ja muu sellise jamaga seoses õppida.
Ja tema koos emaga oli meil ka reisil kaasas. Jumal tänatud, mul oli tänu temale supertore reis.
Edasi hakkasime liikuma Sevastopoli poole, tee ääres käisime veel ühes pisikeses kohas söömas (friikartulid ketsupiga, kapsasalat ja kakao) ja järgmine pikem peatus oli koht nimega Бахчисарай, mis oli selline mägine maa, koos mägiradade ja mungakloostriga. Ronisime seal mööda mäekülgi üles-alla, kuulasime kloostris munkade jumalateenistust – minu jaoks uskumatu elamus oli näha päris mägesid. Kuna mina pole kunagi varem eriti Eestist kaugel eemal käinud, siis olid mul sellel reisil sellised ohoo-elamused, et… Näha ise oma silmaga selliseid mägesid, mida muidu ehk ainult vilksamisi telekast näed…
Ja ega need polnud veel need kõige vägevamad mäed. Palju lahedamaks läks asi siis, kui me olime öö Sevastopolis ära maganud (Mina, Rita, Natasha ja Andrei olime Natasha õe Valja pool kodus, teised mingis odavas prussakatega гостиница’s) ja hakkasime järgmisel päeval edasi sõitma Livadia suunas, kus eestlased pidid oma esimese kontserdi andma. Teekond Sevastopolist Livadiasse oli sõna otseses mõttes nagu unenäos sõitmine. Ei, rohkem oli nagu tunne, et vaatad telekast seda, kuidas ise seal ringi sõidad. Ah, krt, mai tea, kas Te saate natukenegi aru, mida ma mõtlen, aga sellised suured mäed, tippudes valendas lumi, päike paistis ja oli soe… selline tunne, kus näed midagi tohutusuurt ja oled ise tegelikult nii väike.
Livadias läksime otse kontserti andma orelisaali. Seal ootas meid ees juba kohalik eestlane Eda, kes kunagi aastaid tagasi poja tervise pärast tahtis kliimat vahetada ja siia elama tuli ning nüüd elabki Livadias ja peab seal mingit pisikest pansionaati mere ääres. Mees suri tal mõni aeg tagasi ära ja nüüd on ta seal koos tütrega.
Sealne kontsert läks superkenasti, kui välja arvata tõsiasi, et tantsurühmal seal tantsida ei lubatud – maja pidada kohe kokku kukkuma. Aga sellest polnud ka midagi, nad tantsisid pärast maja ees, ilma muusikata, sest bussi raadiomakk tegi liiga vaikset häält.
Kuna mina seal nende esinemist esimest korda kuulsin, siis tuli ikka koduigatsus peale küll – kuulasin muudkui neid laule ja nende sõnumit ja… Ei ole ikka midagi ilusamat siin ilmas minu jaoks, kui laulmine eesti keeles!
Ja neil eestlastel oli kaasas üks kutt… aastaid vist 30 ringis, aga kasvu selle eest rohkem kui rubla eest – Indrek, meetrit kaks. Tema oli see, kes juhatas kõiki neid esinemisi sisse ja ta tegi seda nii toredasti! Mina imetlesin seda, kui selgelt ja aeglaselt üks inimene suudab rääkida, sest mul omal on ju esinemistel alati häda olnud, et räägin liiga kiiresti ja segaselt. Hiljem muidugi selgus, et tegemist on kooliõpetaja, täpsemalt lausa eesti keele ja kirjanduse õpetajaga. Me siis hiljem pakkusime talle veel välja, et ehk ta tuleb ise järgmiseks eesti keele õpetajaks siia Aleksandrovkasse… vot see oleks juba midagi!
Igatahes hakkasime sealt ka edasi liikuma, vaatasime veel Livadia lossi ka üle, tegime koos palmidega pilte ja jõudsime siis otsaga Артек’i. Normaalsed eestlased vist kõik teavad, misasi see selline on, aga mina näiteks küll ei teadnud. Kui aga on veel keegi samasugune noor ja roheline nagu mina, ega tea mis see on, siis see on laste laagrikompleks, kuhu vanasti nõuka-ajal ainult kõige tublimad N-Liidu lapsed laagrisse pääsesid. Ja see on tohutusuur. Suvel on seal laagris ca 4000 last, praegu oli seal lapsi sees 600. Kuna laager töötab aastaringi, siis ehitati sinna alles hiljuti ka uus koolimaja, mis tähendab seda, et laagris olevad lapsed käivad ikka koolis ka. Peale laagrilaste õpivad seal koolis ka veel kohalike tööliste lapsed. Ja see kool iseenesest pidi olema terve Ukraina üks paremaid ja infotehnologiseeritumaid koole.
Igatahes saime sisse vaadata ühte elumajasse ka, kus need lapsed pesitsevad – ma ütleks, et pole üheski lastelaagris sellist luksust näinud, nagu seal oli ja ma olen ka Eestis ikka päris paljudes erinevates laagrikohtades käinud. Artek iseenesest asub suure Karumäe külje all ja selle territoorium ühest otsast teise (kui ma nüüd ei valeta) on ca 7km.
Jaltasse me selle reisi ajal ei jõudnud, kuigi hirmsasti tahtsime. Pärast Artekki haarasime teeäärsest poest veel midagi süüa kaasa ja kimasime otse koju. Kohal olime juba umbes pool kümme õhtul.
Minu majja paigutati magama rahvatantsurühm, 11 tüdrukut. Esimene õhtu muidugi kõige protestiderikkam – küll oli madratseid vähe, küll külm ja küll veel midagi kolmandat. Minu roosa prill-laud aga meeldis kõigile kohe algusest peale.
Mida aeg edasi, seda rohkem harjusime me nii elamistingimuste kui ka üksteisega. Kõik need naised olid tegelikult jube toredad. Ja ei ole nemad keegi vastutavad selle eest, et mina olen harjunud kogu aeg üksi olema ja magama ja et ma lõpuks ümbritsevatest inimestest sigaväsinud olin. Sest siin oli ju kogu aeg vaja kuskil aidata, nõu või jõuga…
Ja kui nad eile õhtul ära läksid… ei teagi, mis tunne siis oli – ei, see ei olnud kergendustunne… see oli selline tühja ja kurva vahepealne – selline neutraalne tunne… ja natuke ikka rõõmus ka, et elu jälle normaalselt edasi läheb. Laulsime veel kõik koos õue peal õllepruulijat…:P
Igatahes tuleb aprillis Kehras üks korralik pralle…
Esmaspäeval tegelesime kangastelgede ülespanemisega kuigi päris valmis ei ole nad siiamaani. Ja õhtul oli kontsert Krasnodarka klubis. Läks seegi üsna kenasti – seal oli pigem see, et algul ei saanud vedama, pärast pidama. Kuna lapsed ei saanud ju nendest lauludest eriti aru, siis nad ei viitsinud eriti kuulata ka ja jooksid seal saalist sisse-välja edasi-tagasi. Aga kui viimaseks tantsuks oli kaerajaan, siis juba tantsisid lapsed vahekäikudes kaasa nii mis tolmas ja läksid lõpuks lausa lavale tantsima. Pärast tegime veel diskosaalis erinevaid eestikeelseid ringmänge – väga lõbus oli. Ahjaa, samal päeval paar tundi enne kontserti näitas Kehra Nukk meie majas siis seda Красная Шапочка’t, millest me kõik jubedas vaimustuses olime.
Õhtul oli veel pisike diskovärk, pärast mida mina ühe kohaliku poisi Sergeiga jalutamas käisin ja lõpuks koju vajusin, kus naised kõik külmunud nägudega küsisid, et kas täna sooja ka saab, sest mina totu ju unustasin neile näidata, kuidas ahju sisse lülitada :)
Järgmisel päeval läksime hommikul Kurmanisse shoppama ja pärast seda esinesid külalised veel koolis ka. Mina ise koolis kaasas ei käinud, passisin selle aja internetis. Ja kui nad sealt siis ükskord tulid, oligi juba õhtu ja pime ja neil tuli hakata asju pakkima, et siis kell üheksa jälle Kurmanisse Kiievi rongi peale minna.
Eestlastega oli kaasas ka Päevalehe ajakirjanik Kristiina – hästi tore tüdruk, selline totaalselt “oma inimene”. Mulle hästi meeldib… Iseasi muidugi, mida kõike ta meist seal Eestis kokku kirjutab :P
Aare ja Kristiina ei läinud eile koos selle rahvaga koju. Nende rong läheb alles täna õhtul. Ja täna päeval hakkab Aare siis tegema filmi meie noortekeskusest ja noortest. Eks me näe, mis sest asjast saab.
Ma olen siin viimastel päevadel hakanud aru saama sellest, et eesti inimesed miskipärast arvavad kõik, et mina ei saa siin inimestega läbi ega oma tööga hakkama. Millest see arvamus tuleb, ei tea, aga kõik kogu aeg küsivad Rita käest, et kuidas ta ikka minga hakkama saab ja eks tal ole ikka minuga raske. Reaalsus on see, et minuga saavad siin kõik läbi ja hakkama saan MINA oma tööga suurepäraselt…
Ah, arvaku, mida tahavad…
Või siis – nagu eestlased ütlevad – las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi!
On 14. märts…
Eestlased tulid, nägid, tegid… ja läksid…
Kokku oli külalisi 37 – viis meest ja naised :) Tegemist oli siis Anija valla segakooriga Helin, Kehra rahvatantsurühmaga, Kehra Nukuga ja Aare Hindremäega, kes kogu seda nalja üles filmis.
“Kehra Nukk” tähendas kaht väga vinget tädi, kes esitasid lauanukuteatrit “Punamütsike”. Isegi mina, kes ma muidu sellisesse titeteatrisse skeptiliselt suhtusin, vahtisin silmad suured ja suu kõrvuni peas, sest NIII chill oli vaadata, kui hästi inimesed oma tööd teevad. Nad on selle asjaga tegelenud vastavalt umbes 40 ja 30 aastat. Uskumatud naised – elu lõpuni lapsed :) Aitäh Teile…
Iseenesest nägid meie päevad siis välja sellised: külalised saabusid meie riiki reedel lennukiga, täpsemalt siis Kiievisse, liikusid sealt rongiga edasi Simferopolisse ja olid laupäeva hommikuks kohal. Meie siit omakorda rentisime mingi bussiloksu ja läksime sellega neile vaksalisse vastu. Selle bussiga oli ka üks igavene kino – Enda oli juba ammu kõik asjad kokku leppinud ja läksime siis sinna “bussiparki” kohale ja ülemus vaatab meile seal suurte silmadega otsa ja ütleb, et “Aga kuupäevast me ju ei rääkinud?! Kas see oli tõesti täna?” Kuidagi me selle bussi sealt koos juhiga igatahes kaheks päevaks oma kasutusse saime.
Simferopolis läksime kõigepealt etnograafiamuuseumisse kohtuma Meeri ja tema tütar Leenaga. Vaatasime muuseumis ringi ja… See on selline muuseum, kus on väljas näitus kõikidest rahvustest, kes kunagi Krimmis elanud ja olnud. Eestlased kaasaarvatud. Ja seal oligi selline eesti kodu nurk, väga vinge, ausalt!
Ahjaa, enne kui me sinna muuseumisse kohale jõudsime, oli meil veitsa vaba aega ja meie Andreiga käisime mulle uut telefoni ostmas. Olengi nüüd siis värske telefoniomanik, tegemist siis LG Chocolate’ga… roosat värvi…:P
Andrei on see kutt, kes on Rita vennatütrepoeg ja elab Pervomaiskis ja kellele Enda pühapäeviti eesti keelt õpetab. Tema igatahes kavatseb sügisel minna Eestisse õppima. Tahab midagi arvuti ja muu sellise jamaga seoses õppida.
Ja tema koos emaga oli meil ka reisil kaasas. Jumal tänatud, mul oli tänu temale supertore reis.
Edasi hakkasime liikuma Sevastopoli poole, tee ääres käisime veel ühes pisikeses kohas söömas (friikartulid ketsupiga, kapsasalat ja kakao) ja järgmine pikem peatus oli koht nimega Бахчисарай, mis oli selline mägine maa, koos mägiradade ja mungakloostriga. Ronisime seal mööda mäekülgi üles-alla, kuulasime kloostris munkade jumalateenistust – minu jaoks uskumatu elamus oli näha päris mägesid. Kuna mina pole kunagi varem eriti Eestist kaugel eemal käinud, siis olid mul sellel reisil sellised ohoo-elamused, et… Näha ise oma silmaga selliseid mägesid, mida muidu ehk ainult vilksamisi telekast näed…
Ja ega need polnud veel need kõige vägevamad mäed. Palju lahedamaks läks asi siis, kui me olime öö Sevastopolis ära maganud (Mina, Rita, Natasha ja Andrei olime Natasha õe Valja pool kodus, teised mingis odavas prussakatega гостиница’s) ja hakkasime järgmisel päeval edasi sõitma Livadia suunas, kus eestlased pidid oma esimese kontserdi andma. Teekond Sevastopolist Livadiasse oli sõna otseses mõttes nagu unenäos sõitmine. Ei, rohkem oli nagu tunne, et vaatad telekast seda, kuidas ise seal ringi sõidad. Ah, krt, mai tea, kas Te saate natukenegi aru, mida ma mõtlen, aga sellised suured mäed, tippudes valendas lumi, päike paistis ja oli soe… selline tunne, kus näed midagi tohutusuurt ja oled ise tegelikult nii väike.
Livadias läksime otse kontserti andma orelisaali. Seal ootas meid ees juba kohalik eestlane Eda, kes kunagi aastaid tagasi poja tervise pärast tahtis kliimat vahetada ja siia elama tuli ning nüüd elabki Livadias ja peab seal mingit pisikest pansionaati mere ääres. Mees suri tal mõni aeg tagasi ära ja nüüd on ta seal koos tütrega.
Sealne kontsert läks superkenasti, kui välja arvata tõsiasi, et tantsurühmal seal tantsida ei lubatud – maja pidada kohe kokku kukkuma. Aga sellest polnud ka midagi, nad tantsisid pärast maja ees, ilma muusikata, sest bussi raadiomakk tegi liiga vaikset häält.
Kuna mina seal nende esinemist esimest korda kuulsin, siis tuli ikka koduigatsus peale küll – kuulasin muudkui neid laule ja nende sõnumit ja… Ei ole ikka midagi ilusamat siin ilmas minu jaoks, kui laulmine eesti keeles!
Ja neil eestlastel oli kaasas üks kutt… aastaid vist 30 ringis, aga kasvu selle eest rohkem kui rubla eest – Indrek, meetrit kaks. Tema oli see, kes juhatas kõiki neid esinemisi sisse ja ta tegi seda nii toredasti! Mina imetlesin seda, kui selgelt ja aeglaselt üks inimene suudab rääkida, sest mul omal on ju esinemistel alati häda olnud, et räägin liiga kiiresti ja segaselt. Hiljem muidugi selgus, et tegemist on kooliõpetaja, täpsemalt lausa eesti keele ja kirjanduse õpetajaga. Me siis hiljem pakkusime talle veel välja, et ehk ta tuleb ise järgmiseks eesti keele õpetajaks siia Aleksandrovkasse… vot see oleks juba midagi!
Igatahes hakkasime sealt ka edasi liikuma, vaatasime veel Livadia lossi ka üle, tegime koos palmidega pilte ja jõudsime siis otsaga Артек’i. Normaalsed eestlased vist kõik teavad, misasi see selline on, aga mina näiteks küll ei teadnud. Kui aga on veel keegi samasugune noor ja roheline nagu mina, ega tea mis see on, siis see on laste laagrikompleks, kuhu vanasti nõuka-ajal ainult kõige tublimad N-Liidu lapsed laagrisse pääsesid. Ja see on tohutusuur. Suvel on seal laagris ca 4000 last, praegu oli seal lapsi sees 600. Kuna laager töötab aastaringi, siis ehitati sinna alles hiljuti ka uus koolimaja, mis tähendab seda, et laagris olevad lapsed käivad ikka koolis ka. Peale laagrilaste õpivad seal koolis ka veel kohalike tööliste lapsed. Ja see kool iseenesest pidi olema terve Ukraina üks paremaid ja infotehnologiseeritumaid koole.
Igatahes saime sisse vaadata ühte elumajasse ka, kus need lapsed pesitsevad – ma ütleks, et pole üheski lastelaagris sellist luksust näinud, nagu seal oli ja ma olen ka Eestis ikka päris paljudes erinevates laagrikohtades käinud. Artek iseenesest asub suure Karumäe külje all ja selle territoorium ühest otsast teise (kui ma nüüd ei valeta) on ca 7km.
Jaltasse me selle reisi ajal ei jõudnud, kuigi hirmsasti tahtsime. Pärast Artekki haarasime teeäärsest poest veel midagi süüa kaasa ja kimasime otse koju. Kohal olime juba umbes pool kümme õhtul.
Minu majja paigutati magama rahvatantsurühm, 11 tüdrukut. Esimene õhtu muidugi kõige protestiderikkam – küll oli madratseid vähe, küll külm ja küll veel midagi kolmandat. Minu roosa prill-laud aga meeldis kõigile kohe algusest peale.
Mida aeg edasi, seda rohkem harjusime me nii elamistingimuste kui ka üksteisega. Kõik need naised olid tegelikult jube toredad. Ja ei ole nemad keegi vastutavad selle eest, et mina olen harjunud kogu aeg üksi olema ja magama ja et ma lõpuks ümbritsevatest inimestest sigaväsinud olin. Sest siin oli ju kogu aeg vaja kuskil aidata, nõu või jõuga…
Ja kui nad eile õhtul ära läksid… ei teagi, mis tunne siis oli – ei, see ei olnud kergendustunne… see oli selline tühja ja kurva vahepealne – selline neutraalne tunne… ja natuke ikka rõõmus ka, et elu jälle normaalselt edasi läheb. Laulsime veel kõik koos õue peal õllepruulijat…:P
Igatahes tuleb aprillis Kehras üks korralik pralle…
Esmaspäeval tegelesime kangastelgede ülespanemisega kuigi päris valmis ei ole nad siiamaani. Ja õhtul oli kontsert Krasnodarka klubis. Läks seegi üsna kenasti – seal oli pigem see, et algul ei saanud vedama, pärast pidama. Kuna lapsed ei saanud ju nendest lauludest eriti aru, siis nad ei viitsinud eriti kuulata ka ja jooksid seal saalist sisse-välja edasi-tagasi. Aga kui viimaseks tantsuks oli kaerajaan, siis juba tantsisid lapsed vahekäikudes kaasa nii mis tolmas ja läksid lõpuks lausa lavale tantsima. Pärast tegime veel diskosaalis erinevaid eestikeelseid ringmänge – väga lõbus oli. Ahjaa, samal päeval paar tundi enne kontserti näitas Kehra Nukk meie majas siis seda Красная Шапочка’t, millest me kõik jubedas vaimustuses olime.
Õhtul oli veel pisike diskovärk, pärast mida mina ühe kohaliku poisi Sergeiga jalutamas käisin ja lõpuks koju vajusin, kus naised kõik külmunud nägudega küsisid, et kas täna sooja ka saab, sest mina totu ju unustasin neile näidata, kuidas ahju sisse lülitada :)
Järgmisel päeval läksime hommikul Kurmanisse shoppama ja pärast seda esinesid külalised veel koolis ka. Mina ise koolis kaasas ei käinud, passisin selle aja internetis. Ja kui nad sealt siis ükskord tulid, oligi juba õhtu ja pime ja neil tuli hakata asju pakkima, et siis kell üheksa jälle Kurmanisse Kiievi rongi peale minna.
Eestlastega oli kaasas ka Päevalehe ajakirjanik Kristiina – hästi tore tüdruk, selline totaalselt “oma inimene”. Mulle hästi meeldib… Iseasi muidugi, mida kõike ta meist seal Eestis kokku kirjutab :P
Aare ja Kristiina ei läinud eile koos selle rahvaga koju. Nende rong läheb alles täna õhtul. Ja täna päeval hakkab Aare siis tegema filmi meie noortekeskusest ja noortest. Eks me näe, mis sest asjast saab.
Ma olen siin viimastel päevadel hakanud aru saama sellest, et eesti inimesed miskipärast arvavad kõik, et mina ei saa siin inimestega läbi ega oma tööga hakkama. Millest see arvamus tuleb, ei tea, aga kõik kogu aeg küsivad Rita käest, et kuidas ta ikka minga hakkama saab ja eks tal ole ikka minuga raske. Reaalsus on see, et minuga saavad siin kõik läbi ja hakkama saan MINA oma tööga suurepäraselt…
Ah, arvaku, mida tahavad…
Või siis – nagu eestlased ütlevad – las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi!
Sattusin siin ükspäev orkutis lugema oma scrapi, mille Uku sinna möödaminnes oli jätnud… ikka nii soojaks läheb seest, kui keset täiesti suvalist aega mõni kallis sõber annab teada, et ikka igatseb ja kallistab (Aedu!)…
…pool märtsi on juba läbi… mina olen siin riigis juba neli kuud vedelenud… ja varsti on aprill ja kui kõik läheb kenasti, siis tulen ära koju… Kui kõik nii kenasti ei lähe, siis tuleb kodu jälle ise siia, nagu nüüdki. Sest – minul oli täpselt selline tunne, kui eestlased tulid, et kodu tuli külla. Ehk siis, nagu eestlased jälle ütlevad – kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis mägi tuleb ise :P
Igatahes palju ilusaid mõtteid Teile sinna kaugele… ja palju kevadist armastust…
Kevade alguseni pole enam palju jäänud…
Armastan Teid!
Teie KrasnodarkaKristi
posted by kristi | 2:35 AM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home