Raport no 14

Nädalad mööduvad... vahepeal on palju vett Musta merre voolanud... Eestimaal on lumi maas... Krimmis kestavad hetkel veel kevadeilmad – sooja umbes kümme kraadi ja päike – soe päike! Tuuled on muidugi ka, aga minu mõistes ei ole need tuuled sugugi külmad. Nad on küll meeletult tugevad – nii tugevad, et mõned meie seast ei jaksa isegi sada meetrit selle tuulega kõndida, aga külmad nad ei ole. Kuigi, jah, rahvas räägib, et mina lihtsalt ei ole veel õiget tuult näinud :)

Ma pole nii ammu juba kirjutanud, et ei oskagi kohe kusagilt alustada...

Alustan siiski kõige olulisemast...

Enda on tagasi!

Ta tuli tagasi juba 13. jaanuaril. Just sellepärast, et ta tagasi on, on jäänud harvemaks ka minu raporteerimised, sest... vaadake, sellest tulenevalt, et Enda on tagasi ja meie temaga eriti kenasti ja rahumeelselt ühte majja elama ei mahtunud, siis (targem ju annab järele või kuidas?) kolisin mina Rita juurest ära. Jah. Mina elan nüüd sajaprotsendiliselt oma noortekeskuses.
Kuigi, söömas käin hetkel veel Rita juures, aga arvatavasti ei kesta see ka enam kaua, sest jube häiriv on, kui keegi Su elu ja käimisi kogu aeg kontrollib. Eile näiteks magasin natuke kauem, kui Rita meelest normaalne (miski kella poole 12-ni) ja juba ta helistas mulle, et kas ma olen ikka elus ja tervise juures.

Ahjaa... vahepeal oli mul õnn ja rõõm täiesti haigeks jääda. Päris terve pole ma muidugi veel siiamaani... Igatahes – kaks päeva vedelesin voodis ega käinud majast sammugi väljas. Kuigi... noortekeskus ikkagi töötas. Ma olin hästi haige umbes kella poole kolmeni ja siis tegin maja lahti. Ja alates kella üheksast olin jälle voodis siruli. Aga halb oli olla küll... :( Hetkel kannatan veel mõnusa nohu ja mitte nii mõnusa köha all. Aga siis ei saanud öösiti magadagi... kogu aeg oli vaheldumisi palav ja külm :(

Ja Rita siis täitis kenasti oma emarolli ja tassis mulle toitu voodisse... rohtu tõi ka :)

Ses suhtes on see Rita juures söömas käimine igavene jama, et peab tervet päeva selle järgi planeerima – hommikul ärkan ja sööma (muidu on jama!), päeval, kell pool kolm jälle sööma... siis tööle. õhtuti ma siin üldse ei söö, sest ma töötan kella üheksani ega viitsi pärast seda enam Rita juurde vantsida. Joon kodus teed või näksin midagi, mis kätte juhtub.

Aga seoses sellega, et ma nüüd üksi elan, ei saa ma enam eriti hästi oma raporteid valmis kirjutada, sest arvuti on Enda juures kodus ja hommikul, kui mul oleks aega trükkida, siis on arvuti tal koolis kaasas.
Veel üks ilgelt nõme liigutus minu arust on arvuti kooli kaasa vedada... Vaadake, siinsed inimesed ei jaga arvutitest eriti sama palju matsu kui meie Eestis... ja ka Eesti inimesed ise (Enda ntx) ei tea eriti palju... no see on ka normaalne. Igatahes... koolis siis Enda tegeleb osade lastega, räägib ja kirjutab eesti keelt, samal ajal mingid tegijad kutid istuvad arvuti taga ja mängivad rallimängu. Ja siis täiesti poolkogemata vajutavad igasuguseid erinevaid huvitavaid nuppe ja susivad midagi ära ja panevad siis ise jooksu. Ja kes on siis see, kelle juurde tuleb Enda nuttes, et näe, katki, mida teha, ei tea...
Minu juurde muidugi!
Ja siis mina pean oma armsaid sõpru läbi helistama, et kes ja mida oskab. Aitäh Sulle, Silver :)

Kurjaks teeb lihtsalt see, et kui inimesele on heast tahtest antud arvuti, et ta saaks oma dokumente ja asju trükkida ja teha, mida vaja, aga tema, kuna see pole tema isiklik ja ta pole selle eest maksnud, siis ei hoia ka :( Mul on sellest läpakast lihtsalt kahju!

Parim kild selle asja juures oli muidugi see, kui ma palusin Endal paar asja minu jaoks arvutist välja printida ja ta seda oli juba kaks päeva teinud ja mulle lõpuks helistas, et tema ei saa, et printer ikka on katki jms. Võtsin siis ennast õhtul kokku ja läksin vaatama, mis katki ja mismoodi... ja arvake nüüd ise, mis seal siis viga oli???

Täpselt... juhe, mis ühendab printerit ja arvutit oli lihtsalt printeri küljest lahti...

Igatahes hakkan ma nüüd arvatavasti ikka reedeti käima Kurmanis raporteid trükkimas.

Töö noortekeskuses edeneb ikka sama rada. Päevad on üsna samasugused.

Ainus muutus on see, et nüüd tuleb igal lapsel 20 kopikat välja käia selle eest, et ta terve päeva saab soojas toas istuda ja telekat vahtida.

21. jaanuaril oli külakoosolek. Tagasi vaadates läks üsna kenasti. Räägiti sellest, kuidas ja millised lapsed suvel Eestisse sõidavad (Kui Te nüüd arvate, et mina koos nende lastega Eestisse tulen, siis arvake uuesti. Ei tule! Nad nimelt sõidavad sinna bussiga ja selleks on vaja mingeid ekstra viisasid, mida minul ei ole. Kui nad lennukiga läheks, siis ma saaks ka minna, aga vot...), kuidas saab sügisel siit Eestisse õppima minna, kui palju peaks maksma Eesti Seltsi liikmed liikmemaksu ja kes praegu võlglased on jms.

Külaelu hakkab mulle ka vaikselt kohale jõudma... vahepeal on see ikka üsna häiriv. No, näiteks teab terve küla kellaaja täpsusega seda, millal minul öösel tuli põles ja millal ma täpselt magama läksin ja millal viimased noored majast ära läksid.

Peale selle liigub siin veel igasuguseid huvitavaid jutte nii minu kui noorte kui ka kõikide teiste inimeste kohta, aga neid ma parem ei hakka siin ümber seletama :) Need on mõttetud külajutud, mida ükski normaalne inimene ei usu ja mida mulle näkku mitte keegi ütlema ei tule. Siin nimelt on selline süsteem, et külamutid (Rita kaasa arvatud) lähevad hommikul poodi ja räägivad seal siis, kes mida öö jooksul genereerinud või kusagilt kuulnud... minu kohta ka muidugi :) Ja siis Rita tuleb ja räägib pärast mulle, mida siis minu kohta räägiti.

Seni, kui keegi mulle endale midagi ütlema ei tule, mind apseluutselt ei huvita, mida nad räägivad ja vahel räägivad nad üsna huvitavaid jutte :P

Ära armunud ma veel ei ole... seksinud kellegagi ka veel mitte... siin ei julgegi kellegagi seksida, need hügieeninormid siin on üsna hoopis teisemad kui teil Eestis :P

Eile hakkasin just mõtlema, kuivõrd huvitav sündmus see pesemine siin on. Üks laps ütles nimelt, et ta vist homme ei saa noortekasse tulla, et ta peab kodus end pesema. Ja selliseid olukordi olen ma varem ka kuulnud – üks ei saanud diskole minna, sest ta pesi ennast kodus. Noh, see pesemine siis tähendab vist sellist pealaestjalatallani enese küürimist, kui tavaliselt piirdutakse vist käte ja näoga. Ja siis ei taha ju ennast kohe jälle mustaks teha :)

Varsti tuleb sõbrapäev... pärast seda kohe Eesti Vabariigi aastapäev. Me juba valmistume siin suureks kontserdiks – mina kirjutasin kümne laulu sõnad suurelt seina peale, et saaks kõik koos õppida ja laulda.

Vaatan vahel harva ikka kalendrit ja mõtlen, et aeg läheb ikka jube kiiresti... päevad siin lähevad nii ruttu – alles algab uus töönädal kui juba on jälle reede käes.

Piret kirjutas mulle, et minu tööaeg on viis päeva nädalas neli tundi päevas. Kõik, mis läheb üle selle, selle arvelt võin ma suvel rohkem puhkust võtta :P Kas Te ikka saate aru, armsad inimesed, et selle arvelt kui palju ma siin tegelikult ületunde teen, võiksin ma lausa kolm kuud varem koju sõita :P Ma töötan siin enamasti seitse päeva nädalas ja umbes kümme tundi päevas – heh, arvutage ise!!!

Aitäh kõikidele, kes on võtnud vaevaks mulle siia kirjutada ja kaarte saata! Aitäh Piret, ema, isa, Maivi, Tiiu Mikk... Ootan siin hetkel pikisilmi Katuka üllatust ja Kristjani pakki, aga mida ei tule seda ei ole :)

Nii tore ja uhke tunne on, kui postiljon jälle mingi kirjaga tuleb :) Eriti sheff on siis, kui tuleb pakk, mida ma üldse ei ole oodanud.

Vene keelega on täpselt samamoodi... mida ei tule seda ei ole :P Ja seda polegi eriti vaja, sest naeratusega saab ka hakkama :)

Palju naeratusi ja kallistusi teile kõigile seal kaugel Eestis....

Ärge minu pärast muretsege, mina saan hakkama suurepäraselt :)

KrasnodarkaKristi