RAPORT no 11

Elu siin Ukrainamaa külakolkas muutub iga päevaga ainult toredamaks. Kogu aeg juhtub ja toimub midagi huvitavat – siin on isegi postiljoni ootamine huvitav. Siis me jalutame kõik mööda elutuba ringi, vaatame kordamööda aknast välja ja loodame, et täna just mulle kiri tuleb. Ühel ilusal päeval õnnestus isegi minul kiri saada – ja mitte mingi lihtlabane kiri, vaid koguni pisipakk!!! Suur aitäh Sulle, kõige armsam Silver... Ivo laulab mulle igal õhtul...

Tööpäevad noortekeskuses lähevad aina lahedamaks. Alguses tundusid tööpäevad nii pagana pikad, et esimesel nädalal kohe kuidagi ei jaksanud ära oodata, millal kell ükskord üheksa saab. Viimastel päevadel on asi olnud nii, et kell on juba ammu üheksa, aga keegi ei märka :P Eile Rita koguni helistas mulle, et kas midagi on juhtunud, et ma juba koju ei tule. Lapsed on iga päev üsna samad, kellega me seal müttame. Õhtuti ei toimu seal tegelikult erilist midagi, samasugune ajaviitmine nagu Eesti noortekateski, selle vahega, et Eestis on igasuguseid erinevaid ajaviitmise võimalusi kümme korda rohkem. Meie mängime oma huvitavaid kaardimänge, lauamänge, palli või siis lapsed lihtsalt loobivad üksteist üksteisega :D Huvitavaks ajaviitmiseks on ka üksteise nägude ja muude huvitavate kehaosade maalimine templivildikatega... mina näiteks tulin täna koju pooleldi rohelise näoga...
Meisterdamine ja muu asjalik tegevus toimub tööpäeva alguses, kella kolmest kuueni umbes. Siis tulevad pisikesed, kes kohe lausa tahavad iga päev midagi meisterdada ja koos nendega vusserdavad seal ka suuremad.

Asi hakkab huvitavaks muutuma ka sellepärast, et aastavahetus läheneb, külarahva lapsed ja lapselapsed tulevad kõik koju ja uusaastaööl on siuke disko hommikuni, et hoia ja keela! Siis õnnestub minul näha ka kodumaa kadunud poegi/tütreid, keda ma siiani veel näinud ei ole.

Ülehomme on mul sünnipäev. Ettevalmistused käivad hoolega. Homme lähen Kurmanisse ostma viimaseid vajaminevaid atribuute. Külalisi peaks kokku maanduma umbes 15-ne ringis. Eks ma siis hiljem räägin, kuidas läks see morsipidu :P

Ses suhtes, et...
.. ega ei olegi ju midagi eriti rääkida, sest ma ei ole vahepeal kusagil käinud ja külaeluga on ikka nii, et see on kogu aeg üsna sama. Külarahva südamed on mul võidetud... rahvas käib ja räägib minust seljataga, et kui tore tüdruk ikka...:P Iga kord kui Rita poes käib, siis tuleb ja räägib jälle, kes mida minu kohta ütles...

Ma tegin ükspäev suured kuulutused ka noortekeskuse kohta ja viisin poodide juurde... Seal on kirjas umbes nii, et noortekeskus kõigile avatud, vanusest hoolimata, tulge aga...

Siis seadsin sisse registreerimisraamatu, millesse lapsed iga päev kirjutavad oma nime ja kellaaja, millal noortekasse tuli...

Novot, sellised lihtsad, töised asjad... :)

PS! Noortekeskus saigi omale nimeks KOLUMBUS... täna riputasime sellekohase sildi ukse kohale üles...