Raport no 10

Täna on jõululaupäev... tegelikult hakkab see kohe-kohe läbi saama.

Jõulud Krimmis – see on midagi, mida ma algusest peale natuke kartnud olen – et kui ma muidu olen üsna tugev ja hea kohanemisvõimega, siis jõuluaeg on see, mis isegi mind rivist välja lööb. Ja eks ta nii läks ka. Nii meeletu koduigatsus tuli peale, mõeldes siin sellele, kuidas kõik pered Eestis istuvad kuuskede all ümber laua, söövad maailma parimaid isetehtud verivorste, jagavad kinke ja naudivad oma perede olemasolu. Siin ei tähista ju täna mitte keegi jõule :( Siinse rahva jaoks on uusaasta selline püha nagu meile jõuluõhtu – nemad istuvad 31. detsembri õhtul niimoodi pere keskel. Ja nii ei saanudki mitte keegi täna siin aru, missugused segased ja kurvad tunded mind valitsesid. Sest oskus erinevates olukordades särada ja naeratada on mul siiani alles.

... aga nüüd, kui külalised on läinud, pererahvas magab – nüüd võin ma olla täpselt nii kurb ja täpselt nii kõvasti oma koduigatsuse välja nutta kui tahan.

Kogu jõululaupäeva muutis eriti huvitavaks muidugi ka asjaolu, et eestlastest kõigekallimad mulle ühtki sõnumit ega muudki teadet ei saatnud. Essemmessisid need, kellelt ma seda kõige vähem ootasin – kes muidu eriti kunagi ei kirjuta. Ja kuni kella kümneni õhtul olin pettunud ka terves oma Tikuklubis... seni kuni esinaine selle arvamuse ümber kukutas, aitäh Sulle Aedu...
(Silverist ma siinkohal parem ei räägigi, tema on mind kogu mu siinoleku jooksul kõige rohkem aidanud ja armastanud)

Tegelikult arvasin ma ise ka, et kõige parem on siin olla, kui mitte keegi ei kirjuta ega helista, sest muidu tuleb koduigatsus peale – aga nüüd, kui on jõulud, mina olen üksi siin, kus mitte keegi meie jõule ei tähista, ja teie olete kõik seal, oma kuuskede juures ega mõtle keegi sellele, kui üksi ma siin tegelikult olen – siin tuleb nii suur üksindusetunne peale, et...
Kõige rohkem teeb haiget muidugi see, et isegi mitte ükski perekonnaliige ei mõelnud täna sellele, et võiks oma pere ainsale tütrele ja õele häid jõule soovida...
Ja ärge tulge nüüd keegi ennast õigustama asjaoluga, et mina Teile ka sõnumeid ei saatnud, sest seda, et mina siia raha teenima ei tulnud, teate te kõik ja seda ka, et oma telefoniarved pean maksma sellele vaatamata!

Aga homme on kõik korras. Siis on jõulud läbi, mina olen end rõõmsaks maganud ja jätkan tööd oma suurepärases noortekeskuses, mille keskmine külastatavus on hetkeseisuga umbes 20 last päevas.
Tegime lastega kipsist pildiraame – tõeliselt ilusad! Kolm tükki ripub nüüd minu toa seinal, minu, Rita ja Sergei piltidega.
Täna, jõulude puhul, vaatasime kõik koos Lepatriinude Jõule ja kuulasime ilusat eesti muusikat.

Eile-üleeile käisin diskotamas. Mul on siin nüüd juba nii palju tuttavaid, et pole enam mingit probleemi üksi diskole minna, sest seal on alati mõni tuttav kellega tantsida. Ja siin pole tegelikult ka üksi tantsimises midagi imelikku. Noored ja uljad poisid käisid disko ajal minu käest juba kordamööda küsimas, et kes mind täna koju saadab ja kas hoopis nemad ei võiks mind saata. Ja tüdrukute suule suudlemisega hakkan ka juba ära harjuma :P
Uue aasta puhul diskotame me siin lausa kolm õhtut järjest!!!

Minu piparkoogid ei meeldinud siin peale minu enda ja mõnede laste eriti kellelegi. Mitte et mul sellest kahju oleks, mulle jääb neid nõnda ju rohkem :)

Tegelikult tegime meie ka siin täna väikese nn jõuluõhtu – küll tüüpiliste kohalike toitudega – kartulisalati, kartulipudru ja pardilihaga... see muutiski tegelikult kurvaks, sest siin laua taga istudes hakkasin paratamatult mõtlema sellele, kuidas ema ja vennad kodus jõule peavad... ahh... eks see jõuluaeg ongi üks siuke emotsionaalne hetk, kus igal normaalsel inimesel meel härdaks läheb... ja mina ju EI OLE NORMAALNE!

Üks noor poiss noortekeskuses jõudis mulle juba armastuskirja ka saata...:P Nägi vaeva ja kirjutas nii eesti, vene kui ka inglise keeles oma ausad tunded kirja.

Lapsed on siin kõik nii pisikesed... 18-aastane poiss näeb siin välja selline nagu meil 12-aastased... ja üks 14-aastane kutt noortekas on NIII pisike, et mul tekib aeg-ajalt tahtmine ta sülle võtta...

Ilmad on halvad... vahepeal on miinuskraadid, enamasti ikka hoiab plussi poole. Lund ei ole, kuigi, esimene lumi oli juba ära. Mina seda küll ei näinud, sest selleks ajaks, kui mina hommikul ärkasin, seda enam polnud, aga jäälilled olid mu toa akna peal küll.
Sellised mõttetud ilmad, et nendega pole nagu midagi teha ka. Eilse päeva ma lihtsalt olin ära. Mitte midagi ei teinud, isegi õues ei käinud eriti. Õhtupoole käisin saunas ja veel hiljem kimasin diskotama, aga muidu täiesti tühi päev.
Ilmateade igatahes lubab, et järgmisest nädalast läheb veel eriti külmaks...:(

Jõululaupäev on märkamatult otsa saanud...

HÄID JÕULE Teile kõigile!!

Häid Jõule Sulle, ema... Teile, Juss, Jass ja Tuutu... Sulle Isa ja kõigile Teile, kes Te praegu koos isaga olete...
Teile mu Kõigekallimad Tikud ja Takud Tikuklubist...

Ja muidugi Sulle – kallis...

...kui Sulle tundub, et ma Sind enam eriti ei mäleta, siis vaata uuesti – ma mõtlen Su peale iga päev ja armastan Sind üle kõige vaatamata sellele, et Sa nii pagana kaugel oled ja minuga eriti ühenduda ei viitsi...


Õnnelikku Jõuluaega ja Kõige Paremat 2007. aastat Teile kõigile seal kaugel Eestis!!!
Sellest tuleb üks hea aasta, sest MINA tulen ju siis tagasi koju!!!