Raport no 13

„Kus oled sa, kus oled minu õpetaja hea?
Miks sa ei õpeta mind elama?
Miks läbi ei löö naeratusega?
Miks ma ei saa vaid naeratusega?”

Niimoodi laulab ansambel Genialistid, kes minu andmetel hakkavad peagi laiali minema. Ses suhtes et... minu meelest saab küll naeratusega läbi lüüa  Tuleb lihtsalt õigetele inimestele õigel ajal õigesti naeratada :P

See selleks...

Kolmekuningapäev on möödas, jõulukaunistused on ära koristatud... hakkasidki juba närvidele käima need jõulud.
Elu Krasnodarka Avatud Noortekeskuses kulgeb kõige häštimini... Kui kirjade järgi on keskus avatud esmaspäevast neljapäevani kella kolmest üheksani ja pühapäeval 12 – 17:00, siis viimane nädal aega olen ma seal olnud hommikust õhtuni, olenemata päevast. Kuna ma sel nädalavahetusel linna minna ei viitsinud, siis olin seal ka reedel ja laupäeval, mis tegelikult on mul vabad päevad. Eile olin noortekas üle kümne tunni :P

Seal on lihtsalt nii mõnus... samal ajal kodus ei oleks mul midagi teha... Rita ja Sergei vaatavad sel ajal ju seebikaid. Eile õhtul vedelesime poistega mitu tundi lihtsalt põrandal maas, (külje vastas külg, õla vastas õlg) ja kuulasime mingit eriti totrat muusikat (miski kohalik grupp KAZANTIP, umbes siuke jama nagu Tallinna ööklubideski lastakse)... Ja NIIIIIII mõnus oli!!! Ma ei teagi, kas on veel mõni parem moodus ennast täiesti lõdvaks lasta ja mitte midagi teha...

Minu kohalik telefoninumber on kulutulena mööda küla lendlema läinud. Üks kutt varastas selle noortekas (noh, et helistas minu telefoniga iseendale) ja nüüd vist teavad seda kõik küla kutid – ja nendele lisaks veel ka nende emad!!! Ükspäev istume meie noortekas ja ühe kuti ema helistab mulle, et kas tema laps on seal! Ё моё!!! Seda, kust see ema minu numbri sai, ei teadnud isegi see kutt...

Eile öösel sain ma kelleltki tundmatult numbrilt sõnumi, kus keegi vabandas, et oli mind solvanud... kes selle saatis, seda ei tea ma siiamaani ja et keegi mind solvanud oleks, seda ei tea ma kah!

Tegelikult meeldib mulle siin tohutult... Mulle meeldib see töö, mida ma teen ja mulle meeldivad need lapsed, kelega ma töötan. Mulle meeldib mu voodi, vaatamata sellele, et see asub elutoas. Kuna ma kõik õhtud ära olen, siis ei sega mind enam sugugi, et pererahvas minu toas telksu vahib. Hommikuti võin ma magada nii kaua kui tahan, õnneks... Ses suhtes on Rita supertore inimene, et kui ma ikka poole öö ajal tulen peolt, siis ta ei vingu, et ma terve järgmise päeva maha magan. Uue aasta esimesel päeval tuli ta küll mind üles ajama :P Sest kell oli juba miski kolm päeval...

Ja kõige rohkem meeldib mulle laupäevahommik, kui tarvitseb vaid magamistoast (elutoast siis!) söögituppa astuda ja pannkoogid on laual valmis koos juustu-küüslaugutäidisega!!! Kas elu saaks veel ilusam olla???

Ilmad on sellised et... noh – ükspäev on hästi külm ja sajab korraga vihma, lund ja veel midagi – samas, järgmisel päeval võib olla 15 kraadi sooja ja päike paistab täpselt nagu kevadel. Mulle meeldivad sellised ilmad, sest mitte kunagi ei tea ette, mida uus päev toob :P

Ritale minu poolt tõeline respekt selle eest, et ta ei istu päevad läbi minu juures noortekas ega valva mu tööd. Eks ta vahel ikka eksib sinna ära – naiselik uudishimu ju – et kui palju lapsi on ja kes on ja kes mida teeb ja kas üldse teeb. Ja alguses ta helistas mulle õhtuti, kui olin juba kaks minutit hiljaks jäänud. Pärast seda, kui mul ühel päeval oli telefon hääletu peal ja ta mitu korda helistas ning lõpuks ise vaatama tuli, et kas ma ikka elan, sai ta aru, et ega minuga minu oma majas midagi ei juhtu ja nüüd ta enam ei helista... Meil on siin telefonidega miski siuke teema, et me Ritaga helistame omavahel ilma rahata ja siis ta ikka helistab mulle, kutsub sööma vms.

Poisid on mul noortekas nii tublid, et on mu usalduse täiesti välja teeninud ja ma julgen neid juba omapead sinna jätta, et siis ise kiirelt söömas käia.

Üks on kindel – minu praegune tohutut rahuldust pakkuv elurütm muutub kindlasti siis, kui Enda tagasi tuleb. Kõigepealt muutuvad juba mu mõnusad hommikud... 

Veel avastasin ma endas miski huvitava omaduse – mina nimelt ei ole eriline reisija tüüp... kui muidu vabatahtlikud räägivad, kuidas nad kõik hästi palju reisisid oma teenistuse ajal, siis mind isegi ei huvita see, et ma siit ära peaks minema. Selleks on mul siin liiga mugav.

Vot see meeldib mulle ka siinsete inimeste juures, et nad on kõik sama laisad kui mina – mina nimelt ei viitsi eriti tööd teha ja need tüübid siin ju vapsee ei tööta. Teevad miski paar raskemat liigutust päevas ja vsjo! Ja seetõttu ei virise ju keegi minu kallal ka, et ma liiga vähe töötan – nende skaalal olen mina täielik töönarkomaan :P
Ohoo!!! Ükspäev käisin ma katuseid mööda!
Töömehed nimelt parandasid noorteka katusel olevat pööninguakent ja panid sinna miski jubeda sinise plaadi ette. Meie ilus maja, pruunid uksed ja aknad ja siis katusel miski venesinine plärts! Ja mina siis ronisin sinna katusele ja kirjutasin selle sinise lataka peale EESTI TARE! Katus ise muidugi mingitest huvitavatest kividest laotud ja kui te nüüd arvate, et need kivid olid seal katusel kuidagi kinni, siis arvake uuesti! Ja nii ma siis eputasin seal katusel, kilkasin üle terve küla ja lehvitasin autojuhtidele :P Oli jälle üks tore elamus!

Vahepeal tuli mul hirmus tahtmine kududa – kudusingi omale siis sokid ja sõrmkindad ja mütsi kah veel! Siis tuli idee, et hakkaks lastega koos kuduma pisikesi suveniirsokikesi – Krimmi ja Eesti värvides... ma ise tegin ühe juba valmis... miski 15 minutit läks aega!

Ma ei mäleta, kas ma olen Teile juba rääkinud sellest huvitavast kaardimängust, mis pooled meie õhtud noortekas täidab? Selline mäng, kus kõik on pikali kõhuli maas, vasak käsi kõrva juures, parem maas; kaardipakk on keskel maas ja siis tuleb kordamööda pakist parema käega üks kaart kiiresti ümber pöörata ja kui tuleb järjest kaks sama masti kaarti, siis tuleb vasaku käega sinna peale virutada... noh ja viimane loomulikult korjab kõik kaardid omale...:P See võib tunduda igav mäng, aga kui seda mängida, siis on nalja nii palju, et kõhulihased saavad täistrenni!

Ja siis on veel mõned huvitavad kaardimängud, aga neid ei viitsi ma küll siin seletama hakata.

Vene keelega on nii, et seda ei oska ma ikka veel  Ükspäev hakkasin ma mõtlema selle üle, et kuigi ma seda keelt ei oska, siis ometi olen ma päev otsa lastega koos ja räägin nendega kogu aeg midagi... kuidas, ei tea?!?! Kuigi jah, üks poiss on mul iga päev noortekas, kes tõesti räägib eesti keelt väga hästi.

Päevaplaan iseenesest ongi selline, et kella kolmest tulevad väikesed tüdrukud ja poisid, kellega me seal siis meisterdame erinevaid asju ja siis nad ehk ka mängivad pisut midagi ning kui hakkab pimedaks minema, siis kimavad koju. Ja pärast neid tulevad suured poisid, kellega meil seal siis hiliste õhtutundideni huvitav on... Ja kui see nende teha oleks, siis istuksid nad seal terve öö ja teeksid eimidagi.

Siin olles olen ma hakanud kuidagi eriti mõtlema kõige selle peale, mis Eestis nagu eriti pähe ei tulegi. Meelde tulevad kõik kohad, kuhu tahaks minna (Pokardi kool, Kärstna Suurelepa talu) ja inimesed, keda NIII väga tahaks näha (Siinkohal siis tervitused MINU ÕPETAJALE, kes õpetas mind elama – aitäh TIIU MIKK!!) ja olukorrad, mis kunagi ammu on olnud ja mis just nüüd kuidagi eriti armsad tunduvad.

Ja kui armsad tunduvad siin maal vanad Eesti filmid! Kevade, Suvi... Need Vanad Armastukirjad...Nukitsamees... Need on mul kõik juba mitu korda läbi vaadatud... Lisaks kõikidele venekeelsetele action-filmidele.

Ja siis veel muidugi Ivo Linna...

Mul ei ole mkitte ühtegi päeva, mis mööduks ilma Ivo Linna laulude kuulamiseta. Päeval laulab ta mulle noortekas... õhtul laulab kodus Raimond Valgre laule. Need viimased on mulle seda armsamad, et ma olen värskelt vaadanud filmi Raimond Valgre elust ja loomingust ja nüüd laulab minu lemmiklaulja mulle neidsamu laule... aitäh Silver!

Ja aitäh Sulle, kalliskalliskallis Maivi, selle suurepärase soovidevihiku eest!!! Ma kohe nutsin kõvasti-kõvasti, kui selle kirja lahti tegin, isegi nii kõvasti, et Rita hakkas kartma, et ehk on mul keegi Eestis ära surnud. Nemad siin vist ei mõista eriti seda, et nutta võib ka suurest õnnest ja rõõmust – ja mul ei ole kahju nutta kasvõi nii kõvasti, et terve Krasnodarka küla kuuleb – Mul on maailma parimad sõbrad ja ma olen meeletult õnnelik, et ma just sellised sõbrad olen ära taltsutanud ja et just mina olen nende jaoks see üks ja ainus rebane!!!!!

Kallistused ja suudlused Teie kõikide huultele... sest just huultele suudlevad siin kõik kõiki – olenemata soost ja vanusest ja kesteabmillestkõigestveel!!! Ärge siis ehmuge, kui ma Teid kõiki Eestis ka huultele suudlema hakkan, see on täiesti normaalne 

Teie KrasnodarkaKristi!!!