Raport NO 15

Lumi on maas… Niii ilus!!! Nagu kodus!

Elu Krasnodarka kylas on vahepeal jalle kovasti huvitavaks muutunud.

Kui ma eelmisel korral raakisin meie arvutist ja sellest, kui kahju, et Enda selle kogu aeg kooli kaasa votab, siis praeguseks on olukord tundmatuseni muutunud – nimelt ei ole meil enam arvutit, mida ta saaks kooli kaasa votta – see varastati tal Simferopolis ara!

Minu kahjud ei olnud selle juures muidugi koige suuremad – ainus, mis loplikult ja taastamatult kaduma laks, olid mu synnipaevapildid, aga ega need polnudki eriti midagi erilist…

Mis sellest olukorrast edasi saab, seda me veel ei tea… see on Enda oma asi! Mina isikliklult loodan, et tal tuleb see valja maksta, seda eelkoige seetottu, et ta seda nii halvasti hoidid ja lastel lohkuda lubas…

Kylaelu on ysna huvitav.

Nimelt on teismelistel tydrukutel mingisugune sisemine protest meie majja tuleku vastu. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et istuda iga paev hiliste ohtutundideni noortekas koos poistega, kes mind ilmselgelt ei karda, aga huvitav on, miks tydrukud siia tulla ei taha. Ja sellest tulenevalt muidugi, et ma seal ainult koos poistega istun, tekivad jalle igasugused huvitavad kylajutud… Kaarid!!!

Jargmine kokkuporge tekkis sellesama ylitoreda klubijuhataja Tanjaga – kuna klubis puudub igasugune kyttesysteem, aga meie noortekas on soe, siis lapsed muidugi parema meelega istuvad meie juures. Seetottu aga ei viitsinud keegi neist minna valentinipaeva kontserdi proovidesse, mis toimuvad klubis ja kontsert jaab nyyd ara. Ja nyyd muidugi olen mina see halb, kes lapsed koik on ara meelitanud mitte midagi tegema, sest ohtuti toesti me noortekas mingit asjalikku tegevust ei tee… too kaib tapselt nii nagu Eestiski – lapsed on lihtsalt koos, mangivad mingeid mange jne.

Njaah… ei ole kerge olla noor ja ilus :P

Eile tuli meile postiga kaks suurt ymbrikku, millel saaja nime peal ei olnud, oli ainult meie aadress. Me siis Ritaga tegime selle ymbriku lahti, selles olid ajalehed – tapsemalt Jarvamaa Teatajad.

Mina suures ohinas muidugi hakkasin neid kohe labi lugema, ikkagi Eesti ajakirjandus. Eelviimasest lehest leidsin artikli opetaja Enda Trubokist, kes kohe-kohe hakkab minema oma joulupuhkuselt tagasi Krimmi. Ehk siis, intervjuu oli antud ajal, kui Enda Eestis kais. Aga miks ma sellest raagin? Nimelt raakis see artikkel sellest, kuidas Endal on hasti palju tood, kuidas ta tuleb kell neli ohtul koolist ja parast seda kohe laheb Eesti Taresse lastega joonistama ja kasitood tegema, kuidas ta isegi pyhapaeva keskpaeval peab jalle minema lastega taresse tootama.
Te saate nyyd aru, mis mind tigedaks teeb??
Nimelt see, et mind ei olnud selles kirjas yldse mainitud ja tadi raagib seal, kuidas tema koike lastega teeb ja kuidas tal on meeletult palju tood. Mis te arvate, kui tihti Enda kaib tares lastega "joonistamas ja kasitood tegemas"… Ta ei kaigi seal. Ta tuleb sinna kord nadalas neljapaeva ohtul kell kuus, kui ta seal vanemate lastega eesti keele tundi teeb, sest nendel pole aega koolis tunnis kaia… Rohkem mitte kordagi!!

Jultunud ja valelik naine!!! Minu arvamus temast langes seekord alla nulli… Kui mul juba varem tema vastu igasugune austus puudus, siis nyyd ma lihtsalt ei suhtle temaga. Onneks teeb olukorra lihtsamaks see, et ma ei pea temaga yldse kokku puutuma, sest kui tema on kodus, siis mina sinna majja ei lahe. Ja Rita ja Sergei ei syydista mind selles. Nemad omakorda imestavad selle yle, kuidas Enda tuba kogu aeg nii segamini on… Hommikuti ei tee ta isegi oma voodit ara. Sergei olla tana hommikul oelnud, et: "Sellist opetajat meil siin veel olnud ei ole!"

Ja Rita on enam kui veendunud, et tema rohkem enda juurde yhtegi opetajat elama ei vota!
Roomsamate uudiste juurde…

Kui sober Argo aprillikuus autoga siia soidab, siis on lootust, et mina koos temaga Eestisse tulen ja moneks ajaks sinna ankrusse jaan. Kuna mul neid yletunde siin on rohkem kui vaja (eile naiteks laks toopaev jalle kella kaheni oosel), siis voin puhata nii et kyll saab J
Tahaks juba Kolumbuse lavadel laulda!!!

Tahtsin sellest veel raakida suurtele eesti meestele, et noortekeskusele ehitasime uue suure kemmergu, millesse mahuvad ara ka koige suuremasd teist (tervitused siinkohal muidugi Argole ja Urmasele). Mina isiklikult ostsin veel yhe pehme ja roosa prill-laua, mida ma sopradele hea raha eest laenutada voin :P

Ja omamoodi eesti keele opetaja olen siin minagi. Alustasime nimelt Vosu Pohikooli lastele kirjade kirjutamist, varsti panen need koik koos posti. Lapsed, kes eesti keelest tegelikult mitte midagi ei tea, pole seda kunagi oppinud ega tunne tahtigi, kirjutasid eesti keeles. Ja kes neid opetas? Mina muidugi! Kuna noortekas ei kai ainult eesti lapsed, siis opetan ka neid, kes yldse eesti keelt ei oska.

Ja eile kaks pisikest tydrukut, yks tatarlane, teine armenka, hakkasid oppima laulu "Kui meri on hylgehall", eesti keeles! Mina kyll kirjutasin neile eesti sonad vene tahtedega ette, aga asi seegi, esimese korra kohta tuli neil yllatavalt hasti valja!

Ja ei olegi muud oelda…

Katsun seda talveilma nautida nii palju kui annab, kuskilt omale yhe kelgu voluda ja kindlasti kelgutama minna. Sest siinsed ilmad on ju sellised, et homme voibolla enam lund ei ole. Tegin tana oma majast pilti ka lume all, katsun natuke uusi pilte yles riputada, kuigi, need arvutid siin on nii aeglased, et ei tea…

Ahjaa… raportid kirjutan siiski varem valmis, vaatamata sellele, et lapakat enam pole – nimelt on yhel lapsel siin kylas kodus arvuti ja nad lubavad mul lahkelt kaia siin trykkimas nii palju kui ma ise vajalikuks pean.

Ja aitah Sulle, Raul, sonumi eest. Paremini ei oleks ma ise osanud oeldagi. Oled mulle hasti kallis!

Kallistused Teile koikidele lumisest Krasnodarkast…

Teie Koikide KrasnodarkaKristi