Raport no 12

HEAD UUT AASTAT, Eestimaa!!!

Täna on esimene jaanuar...

Vana aasta on lõplikult läinud – seda aega, mis eelmisel aastal sai lihtsalt ära raisatud, enam tagasi ei saa... mitte kunagi...

Mina magasin eile õhtul üsna uue aasta tulekuni... kuna päev algas üsna vara, et koristada sünnipäevajärgset läbu, siis olin õhtuks täiesti väss. Igatahes... uue aasta võtsin ikka õigel ajal vastu, siis kimasin küla peale laiama, uut aastat soovima! Kogunesime kõik Olja poole, kust siis seltskond edasi diskotama liikus – nii kella poole nelja paiku... disko ise kestis poole kuueni, siis tulin koju magama ja magasin kella poole kolmeni päeval, kui Rita mind lõpuks üles ajama tuli...

Täna ma noortekeskust lahti ei teinud, ütlesin lastele, et meil on ka püha. Aga kuna maja on vaja kütta ikka, siis istusin paar tundi üksi seal, kudusin sokki ja vaatasin filmi „Need vanad armastuskirjad”. Kes ei tea, siis see on eesti film, mis räägib Raimond Valgre elust... ja kurvalt see film lõppeski... väga ilus film, soovitan kõigile.

Sünnipäev läks ilusti. Terve päeva valmistasime erinevaid salateid ja muid toite. Vihale ajas see, et Rita muudkui vingus, et „nii vähe toitu, nii vähe toitu... minul on nii häbi inimeste ees, et nii vähe toitu!” Ja arvake nüüd ära, kas pool ja enmagi sellest toidust oli pärast alles??? Kurat ma ütlen!!! Raske vajadus on raha raisata ja mingid meeletud lauad katta kui enamus sellest kõigest jääb alles. Ise kurdavad alati, et neil raha vähe jnejne, aga kui on vaja mingi mõttetult rikkalik laud katta, siis leiavad raha küll. Mina tarkpea ostsin veel ka mingid torditükid, mis on hästi suured. Kakskümmend tükki! Nendest ei söödud pooligi ära... lapsed said järgmisel päeval süüa nii et aitas...:P Aga laual olid siis neli erinevat salatit (kartulisalat, peedisalat, porgandisalat, kapsasalat), tikuvõileivad, vorstid/juustud tikkude otsas, hunnik erinevaid kartulikrõpse dipikastmetega, porgandid ja värsked kurgid samuti kastmetega... õunad, mandariinid, küpsised... täidetud munad... rohkem ei tule praegu meelde...

Iseenesest oli sünnipäev siis selline, et kõigepealt, kui külalised tulid, oli laud kaetud pintslite, värvide ja kipsist pildiraamidega ja siis iga külaline pidi ise omale pildiraami maalima ning viis selle pärast koju. Seda oli nii lahe vaadata, kuidas nad kõik seal pingsalt ja tähelepanelikult töötasid. Isegi vanaema ja Sergei...:D

Edasi rabas igaüks endale rootsi laualt mingeid söödavaid asju ja siis hakkasime „Ruudit” vaatama. Film kestis üsna kaua... pärast seda tuli juba tort ja hakkasime venekeelset karaoket laulma. Ma küll alguses veits kartsin, et kuna mul alkoholi peol pole (kaks pudelit veini ikka oli), siis ehk inimesed ei julge karaoket laulda, aga asjatu hirm – siinsed inimesed on ikka üsna teisemad kui meie eestlased, kes peavad enne lauluõli sisse kallama, kui häälepaelad valla lähevad.

Umbes kella 22-22:30 ajal sai pidu otsa, rahvas läks koju, mina hakkasin koristama.. nõusid pesin küll alles järgmisel päeval.

Kingitused ka! Rita kinkis mulle kaks rätikut, suure ja väikese. Kink oli nagu rusikas silmaauku, sest mul oli omal siin kaasas ainult üks saunalina ja sellegi jätsin viimasel korral Simferoopolis käies snna. Edasi. Perekond Kadilkina, koosseisus Olja, väike Sabri, Olja ema Ljuda kinkisid mulle ühe seinapildi. Sellest tegin pilti ka, siis saate vaadata – mulle küll väga meeldis. Olja vend Zenja ja Tanja kinkisid siukse diskolambi – teate küll see, millel on pikad orad küljes ja mis siis erinevates valgustes põleb. Tatari tüdrukud tõid suure kaisukaru.

Aga parim kink, mille ma üldse läbi aastate olen saanud, oli see, mille Tikuklubi tikud tegid...  nimelt... kui 30. detsember oli umbes tund aega kestnud, siis helistas mulle sõbranna Maivi, kes oli koos Tikuklubi peadirektriss Aeduga mingil üritusel. Nagu hiljem selgus, siis oli see mingi külapidu, kus juhtumisi esinesid Uku ja Silver. Ja siis nad soovisid mulle õnne – üle terve külapeo ja laulsid koos selle külarahvaga mulle sünnipäevalaulu!!! Kas saab enam midagi armsamat ja ilusamat teha!!! Uku, mul tekkis siuke isu sind sel hetkel musistada ja kallistada, kui Sa seal rääkisid – niiiii meeletult kallis oled mulle!!!!!! Ja Teie, teised muidugi kaaaa!!! Aitäh Teile, et te mind ikka mäletate!

Isa mul näiteks unustas vapsee ära, et mul sünnipäev on... Aga ma ei mõista teda hukka enne, kui põhjus on teada, sest võibolla olid tal selleks väga veenvad põhjused...

Sünnipäevajärge öö oli üks mu parimaid kogu siinoldud aja jooksul. Siis nimelt helistas mulle minu kõigekallim... kes muidugi seda, et mul paar tundi tagasi sünnipäev lõppes, üldse ei teadnudki... aga teadmine, et ta mind armastab ja ootab... no see tegi ikka siinse elu jälle kümme korda elamisväärsemaks ja kojutuleku eriti ihaldusväärseks. Aitäh Sulle, kallis...

Uusaastaetendus, mille lapsed kultuurimajas andid... see oli super. Ma olen oma laste üle nii uhke ja mul on ainult kahju sellest, et mina neil seal midagi teha ei aidanud – oleks ka tahtnud au osaliseks saada. Nad olid Niiiiii toredad... paljudel läks palju asju segamini ka, aga siiski, üliarmas etendus oli! Pärast seda tehti rahvale mingeid mänge – ma võtsin ka ühest osa ja sain kingiks sellise laste kaleidoskoobi... teate küll seda, mis meilgi lastena oli...  vaatad ühest otsast sisse ja näed erinevaid mustreid...

Uut aastat võetakse siin vastu pere ringis. Nii istusin midagi koos Rita ja Sergeiga, sõime kõhud täis ja siis ma kustusin magama. Uus aasta lihtsalt tuli...

Disko oli selline.. noh, ei olnud midagi erilist. Mina rokkisin seal koos Olja ja oma noorteka poistega... meil oli nendega väga lõbus. Kutid jalutasid mu kell pool kuus hommikul kenasti koju ja vsjo!

Täna on siin selline lugu, et toimub suur loterii – inimesed said omale kahe grivna eest osta loteriipileti ja nüüd loositakse auhindu... no selline süsteem, et laval näidatakse auhinda ja kastist võetakse number ja inimene, kellel on sama numbriga pilet, saab auhinna endale. Mina ka lähen  Ja pärast seda on loomulikult jälle disko...:P
Naised on siin nii ilusad... uusaastaööl olid noored diskol ennast NII üles löönud et hoia ja keela. Väike küla, porised sopateed, aga tibid kõik tikk-kontstel!

Igatahes... nautigem seda uut aastat täiel rinnal ja võtkem sellest kõik nii, nagu jääks see meil viimaseks! Minul teatud mõttes jääbki... võibolla ei satu ma kunagi enam Krimmi ja see jääbki minu ainukeseks võimaluseks siinset elu nautida!

Töö noortekeskuses on siin veidi raskem, kui Eestis, Sauel, kuna siin tuleb iga viimne kui liigutus ise teha. Kui Sauel oli tööpäev üsna kellaajast kellaajani paigas ja vabal ajal ei olnud vaja töötada, siis siin lisaks sellele, et ma iga päev kuus tundi lastega koos olen, tuleb veel hommikuti vabast ajast käia koristamas ja asju ette valmistamas. Mitte et ma kurdaks, lihtsalt, harjumatu teema – Saue noortekeskuses nimelt olid koristamiseks olemas eraldi inimesed... samuti ei ole siin ühtegi Heinot (töömees Sauel), kes vajalikel hetkedel haamri, naelte ja teab veel millega appi tõttab, kui naisemõistus enam ei aita. Siin tuleb oma ajupoolkeradest ka meestemõistus välja otsida...:P