Raport no 20

Krimmis on kevad… eile oli +20… kui seda tuult ka ei oleks, siis oleks juba üsna suvi.

Ilusad ilmad meelitavad kõik inimesed õue. Minu ka :) See omakorda tähendab seda, et meie noortekeskuse tööpäevad jäävad järjest lühemaks, algavad kolm-neli tundi hiljem, aga lõppevad varem, sest kõik on päevasest õues müttamisest lihtsalt väsinud.

Pallimängud on väga moes. Noored taovad iga päev pikad pärastlõunad staadioni peal jalgpalli, mõned asjalikud koos minuga võrkpalli, sest, vaadake, jalgpalli jaoks olen mina küll juba liiga vana ega jõua selle palli järele seal joosta!

Ma juba pikemat aega mõtlen, et peaks korralikud võrkpalli võrgu ja korvpalli rõnga muretsema, aga neid on rongiga linnast maru raske tassida :(

Vaatasin siin ükspäev pildialbumit, mille teine eesti keele õpetaja Raina oli siia mälestuseks jätnud endast ja oma tegemistest. Ma vist olen seda albumit varem ka näinud, aga pole sellesse kunagi niimoodi süvenenud kui nüüd. Ja siis ma nägin, kui palju huvitavat Raina siin koos lastega tegi, kui palju üritusi ja pidusid – igaks väiksemakski tähtpäevaks midagi.
Raina, suur aitäh Sulle, Sa olid ikka supertubli ja Sinust räägivad lapsed veel siiani legende!
Ja mul tekkisid süümepiinad… tekkis mulje, et meie siin ei tee küll mitte midagi :( Kuigi, nii hull see asi muidugi pole, aga siiski…

Rääkisin sel teemal ka Endaga, aga tema ütles selle peale, et temal on töötamises hoopis teine suund, selle asemel, et lastega kogu aeg trallitada, kirjutab tema hoopis projekte ja proovib niimoodi külasse ja lastele raha leida, siia esinejaid kutsuda ja siit koos lastega välja esinema minna. Ja ehk ongi tal õigus… kõik ei saagi ühtemoodi olla, ei peagi olema.

Kuna mina iga päeva koos lastega veedan, siis ei ole mul eriti sellist aegagi, et projekte kirjutada ja siis ongi hea, et on inimene, kes selle asemel, et kogu aeg pidusid korraldada, teeb hoopis teistsugust asja. Vot selline tööjaotus on meil siin…:)

Igatahes mõtlesime siin suuremate inimeste Olja ja Polinaga, et teeks miski suurema ürituse, sellise, kus esineda saavad kõik, kes vähegi soovivad ja ka need, kes eriti ei soovi. Teeme peo ilma igasuguse põhjuseta, sest miks peab alati midagi tähistama? Ei pea ju! Me teeme lihtsalt aprilli keskel suure kontserdi, koos päevajuhtide ja esinejatega, baari ja seltskonnamängudega, eesti, vene, ukraina jakesteabveel millises keeles. Siin on tihti probleemiks see, et kuna eesti keelt õppivaid lapsi on vähe ja need, kes õpivad ei kipu ka eriti vabalt seda rääkima, siis esinevad alati igal pool needsamad neli või viis last, kes on kõige rohkem esinenud ja julgevad. Teised aga seisavad sabad sorgus, ega tee midagi – ja mis veel hullem, ega nad ei tahagi teha…
Ja nüüd teeme me nii, et esineda võivad kõik, ükskõik mis keeles – kõige parem on muidugi eesti keeles, aga võib ka kõikides muudes keeltes. Minul näiteks on juba laul välja valitud ja mina laulan hoopis vene keeles :P

Eile oli esimene kontserditeemaline kokkutulek ja mis minu meele eriti rõõmsaks teeb, meiega koos esinevad ka need beibed, kes muidu noortekas üldse ei käi, aga klubis kogu aeg esinevad. Nüüd on nad nõus ka koos meiega ennast näitama… superlahe! Ja poisid!!! Kui klubis oli 8. märtsi kontsert, siis ei esinenud seal mitte ükski poiss, nüüd aga on kõik suuremad kutid nõus meie kontserdil koos tantsima :PPP

Ja kui ikkagi on keegi, kellele on tingimata vaja põhjust, et miks me seda teeme, siis ütleme, et tähistame minu äraminekut, sest võibolla ma ikkagi sõidan siit aprillis minema :)

Tahtsin Teile üht muinasjutulist nalja rääkida :P

Nimelt on siin külas üks kutt, kes… noh… ütleme nii, et on minu jaoks veits sümpaatne. Asi on muidugi vastastikune, sest kellele siis mina ei meeldiks. Ta on mind siin paar korda koju saatnud, aga see on ka kõik. Ükspäev, kui me disko ajal klubi ees niisama pläkutasime, siis rääkisime ka sellest, et millega tema tegeleb ja kus töötab – ja tema siis vastu, et ei töötagi hetkel konkreetselt kuskil, vaid käib hoopis iga päev oma lehmadega karjas…

Mulle tuli kohe meelde see vana eesti lastesaade, siuke teatri moodi, mis kunagi ammu ETV-s oli. Seal Matvere mängis mingit lambakarjust ja seal olid mingid printsessid ja siis üks printsess muidugi armus sellesse karjusesse ja kui oli see peigmeeste valimise aeg, siis pidid printsessid viskama rõdult kuldõuna oma lemmikule ja siis see printsess viskaski ja ise hüüdis, et on nõus elama oma armsamaga kasvõi kanakuudis. Sest isa oli teda enne ähvardanud, et kui ta selle karjuse valib, siis ta jätab ta varandusest ilma ja saadab kanakuuti elama. Ja pärast veel näitas, kuidas printsess seal luuaga kanakuuti koristas :P

Vot sellised lood…

Ja tegelikult… on sellel kutil üldse naaberkülas pruut, nii et ega sellest asjast niikuinii asja ei saaks, aga tahtsin lihtsalt Teiega jagada seda, mis mulle nii nalja tegi!

Ja ongi jälle selleks korraks kõik.

Lastega püüame ikka veel suveniire ehitada, seni kui nad veel vähegi on võimelised toas istuma. Õnneks on õhtuti kottpime ja külm ka, nii et nad siis ikka tulevad veel tuppa asjatama ja telksu passima. Eestlaste külaskäik aga näitas, et suveniiridel on hea minek, nii et neid tuleb meil ikka juurde teha, nii palju kui annab.

Tulge Teiegi siis… kes veel pole käinud, toetama Eesti Tares pesitsevate noorte tegevust, kolm grivnat tükk :P

Järgmisel kolmapäeval, siis kui lastel on koolivaheaeg, tuleb meil nn “длинная ночь”, kus me vedeleme terve öö noortekas. Päeval valmistame terve koorma toitu, et öösel vastu pidada ja siis öösel pildistame kõiki neid, kes on kogemata kuhugi magama jäänud :P

See on meil juba pikemat aega selline projekt, pildistada kõiki, kes kogemata teleka ette tuttu jäänud. Hetkel on erinevatest inimestest pilte juba seitse, mina muidugi kaasa arvatud!

Igatahes…

Päikest ja palju soojust!

KrasnodarkaKristi