Raport no 21

Блин я хочу спать!!!

“Длинная ночь” on õnnelikult möödas, ilma hullemate jääknähtudeta… Filmid olid head, peaosas Tom Hanks’iga. Mina andsin alla hommikul kell seitse ja kebisin oma voodisse teki alla

tuttu. Sinnamaani vedelesime kõik segamini toa põrandal.
Vapraid, kes hommikuni vastu pidasid oli umbes kuus-seitse. Viimased ajasime üles ja viskasime välja kell kümme hommikul pärast mida ma ise ka sain normaalselt edasi magada. Kuigi, kell kolm olid juba lapsed ukse taga ja imestasid, miks see kinni on?!

Iseenesest läks kõik kenasti… lapsed tegid eelmisel päeval suure potitäie kartulisalatit ja suhkrukomme… öösel oli hea süüa!

Päevad mööduvad kontserdiproovide tähe all. Iga päev on proovid, tüdrukud käivad päevasemal ajal laulmas ja tantsimas, poiste proov on igal õhtul kell üheksa. Mind teeb iseäranis rõõmsaks see, et kõik tahavad esineda – tahavad ka need, kes muidu vist kyll kunagi ei esine. Alguses oli raske kedagi nõusse saada, nüüd on poisid nõus nii laulma kui tantsima ja laulda tahavad ka sellised tüdrukud, kes vist muidu küll kunagi lavalaudadel olnud pole :)
Ja minul on selle kõige üle ainult jube hea meel!

Ostsin ükspäev Simferopolist kukekommi ja see oligi see päris õige vanaaegne komm, täiesti õige maitsega, mida mina küll juba väga kaua aega polnud söönud.

Paari päeva pärast ongi juba käes aprill. Aprill, mida ma nii kaua olen oodanud, et siis koju sõita. Kui kaugel see alles oli, nüüd on juba käes. Ja kojutulekuplaanidest ei tea ma ikka veel midagi :P Aitäh Sulle, kallis, et olid nõus mulle lennukipiletid muretsema, kui Argo juhuslikult peaks mõtlema, et ta siia ei sõida. Aga sellist võimalust muidugi ei ole, et ta ei sõida, sõidab ikka :)

Eelmisel laupäeval oli Polinal sünnipäev, ta sai 20-seks. Rahvast oli piisavalt ja minagi olin kutsutud. Polina ja Maksimi ema ja vanaemad on puhtad eestlased ja seal sünnipäeval oli veel selliseid vanemaid eesti tädisid, kellega me seal koos eesti keeles laulsime ja muidu rääkisime. Jube lahe! Pealegi on neil hästi tore isa. Tead, mõni inimene kohe on selline, kes Sulle kohe algusest peale meeldima hakkab ja meeldib – vot selline inimene on Jura Pronin. Pärast muidugi käisime veel diskotamas ka, ja…

Ja nii see elu siin Krasnodarka külas vaikselt ikka kulgeb. Eks on siingi omad väikesed mured ja allamägeminekud, aga põhiliselt on ikka jube tore. Kuidas saakski olla mitte tore, kui elad nii toredas külas, nii toredate inimeste keskel, kes Sulle ülepäeviti kinnitavad, kui väga nad Sind armastavad.

Üks on kindel… kui ükskord tuleb aeg siit ära minna, siis saab see minek väga raske olema!