Mõtisklus elu üle

jah…

Kombed on erinevates riikides kohati nii erinevad ja tekitavad minus üsna suurt segadust.

Üleeile hommikul suri бабушка Роза. Täpsemalt on see siis Maksimi, Polina ja Vadimi vanaema. Inimesed räägivad tagantjärele temast kui äärmiselt õilsast hingest, kes alati kõiki armastas, külla kutsus ja aitas. Kes laulis ja tantsis, oli rõõmus ja suurepärane naine. Mina teda ei tundnud, olin ainult paar korda näinud, kui Maksil või Poljal külas käisin. Rääkida ma temaga ei saanudki, meie jutud piirdusid ainult eestikeelsete tervituste-hüvastijättudega.

Jah, vanaema Rosilda oli puhas eestlane – tema vanemad olid eestlased ja ta ise rääkis ja laulis ka puhtas eesti keeles. Niisiis on eestlaste külas Krasnodarkas jälle üks puhas eestlane vähem :(
Surm siinses peres aga tähendab seda, et mitte keegi perekonnas ei tohi nüüd 40 päeva ei laulda, tantsida ega isegi mitte muusikat kuulata või klubis käia. Mis minu jaoks tundub pisut ülekohtune, sest Vadim ja Maksim ja isegi Polina, pidid kõik meie kontserdil esinema ja ma saan aru sellest, kui nad ise tunnevad, et ei taha seda teha. Mitte keegi ei sunnigi. Aga Vadim näiteks on alles 13 ja talle tohutult meeldib tantsida ja ta oskab seda teha. Ja nüüd on ta kõik need surmajärgsed päevad minu juures istunud, öelnud, et ta ei taha kodus olla, sest seal on veits jube.
Kuna meil poisid tares igal õhtul oma breiktantsu proove teevad (eile kestis see koguni neli tundi), siis Vadik muidugi vaatab seda seal pealt. Ja ma ju näen, kui väga ta oma hinges tegelikult tahaks kaasa tantsida, aga ei saa, sest sellised on kombed. Mina arvan, et see tore ja alati rõõmus vanaema Rosa oleks selle üle ainult õnnelik, kui tema lapselaps kontserdil supertoredasti esineks. Ja eile poiss murduski ja ütles mulle, et ta NIII väga tahaks tantsida. Ja kuna poistel tants alati ei õnnestu ka ja need ebaõnnestumised on sageli üsna naljakad, siis Vadimgi naeris ja ütles veel mulle, et see on tal sel päeval esimene kord naerda.

Ei teagi… eks see on ikka igaühe südameasi, kuidas ta ennast tunneb, aga minu meelest on see surmajärgne tava küll natuke liiga karm.

Ja kuigi mina seda naist ei tundnud, siis oma laste vaatamine teeb ikka jubedamal kombel kurvaks ka mind.

Tantsuproovidega jätkates… kuna poistel eriti see tantsu priduumamine ei õnnestu, siis ohohoo – leidsin ma külast ühe tatari kuti (see on nüüd siis seesama, kes minuga mõni aeg tagasi hirmsasti tahtis jalutama minna, aga siis jälle mina ei tahtnud :P) nimega Усик (aastaid 20), kes üllatus-üllatus oskab suurepäraselt paljusid erinevaid tantse tantsida, breik kaasa arvatud ja suutsin temalt välja pressida lubaduse, et kui ta ka ise koos poistega esineda ei taha, siis vähemalt välja aitab ta meil selle mõelda ja kokku panna. Nüüd on ta kaks õhtut järjest käinud poistega proove tegemas ja teeb seda nii hästi, et mina lihtsalt vahin suu ammuli pealt, et kui hästi üks noor inimene töötab, tatarlane pealegi! Ta on ses suhtes üsna minu moodi, et paneb ikka täie tambiga ega lase poistel eriti käed püksis istuda vaid sunnib kõiki kordamööda ennast liigutama. Ja asi õnnestub neil suurepäraselt. Ma olen oma poiste üle ikka üsna uhke.

Ma mõni aeg tagasi ostsin ülisoodsa hinnaga ühe erootilis-pornograafiliste filmidega plaadi, ei teagi, miks täpselt, aga nüüd poisid tahavad seda kõik hirmsasti vaadata. Kui te nüüd kohe arvasite, et ma seal öösiti vaatangi koos noorte kuttidega pornot, siis ärge kartke, nii hull see asi ikka ei ole ja nii rumal ma ka ei ole. Selliseid jutte siia küla vahele veel lendlema vaja.
Aga nad teavad, et mul selline plaat on. Ja ma lubasin neile, et kui nad kõik tantsu korralikult selgeks õpivad ja kontserdil suurepäraselt esinevad, siis annan neil kontserdijärgsel ööl selle plaadi ja luban vaadata, kuigi ise koos nendega ei vaata, sest see ei sobi küll kohe mitte kuidagi. Lähen siis hoopis paariks tunniks jalutama. Las siis harivad ennast erinevatel elualadel…

Oma esimestest seksuaalkogemustest on nad mulle muideks ka juba jutustanud. Kes, kus, kuidas ja kellega, aga need ei ole küll eriti väärt seda, et neid siia kirja panna.

Praeguseks tean ma juba ka seda, mida tähendavad Krimmised stepituuled. Eelmisel nädalal oli paar päeva selline tuul, et tee peal kõndides vastu pidada ja mitte minema lennata oli tõeline katsumus. Ja ma ei tee praegu nalja, vaid selline tuul ongi tõesti olemas. Ega ma ise ka ei usuks, kui poleks isiklikult tundnud. Igal sammul lendab liiva silma, minu majal lendasid katusekivid pealt ära, Бахчисарай’s lendasid majadel lausa terved katused pealt ära… maja aknad lendasid tuulega lahti, klaasid jäid õnneks küll terveks. Gaasiahju ei olnud võimalik sellise tuulega absoluutselt küdema panna, enamus majapidamisi istus jahedas toas, sest õhutemperatuur oli õnneks soe ja tuul ise ei olnud ka eriti külm, lihtsalt tugev. Minul oli toas stabiilselt 13-14 kraadi sooja.

Ma olen õnnelik, et sellised tuuled alles nüüd, kevadel tulid, sest kui siuke jama oleks talvel koos lumega, siis oleks ikka üsna hapu…

Aga tegelikult oli jube lahe, mulle meeldis. Kui päike veel paistis ka, siis meie poistega mängisime õues v6rkpalli, sest võrkpall miskipärast tuulega minema ei lenda. Ja oli väga vinge!!!

Mulle meeldib see stepielu. Meeldivad need ilmad, mille puhul mitte kunagi ei tea ette, milline ilm järgmisel päeval tuleb, meeldib see avarus, mis siin küla vahel valitseb. Lagedad põllud ja mitte ühtegi metsa, vaid mõni üksik puu. Mulle meeldib istuda koos lastega toas, kui õues sajab vihma, meeldib koos nendega õues palli mängida, kui päike paistab, meeldib isegi koos poistega breiktantsu tantsida ja jalgu lae poole visata, kuigi see enamasti väga koledasti lõppeb, sest selliste ekstreemsuste jaoks ma ikka loodud ei ole.

Mulle meeldib inimestele täiest kõrist здравствуйте (või rohkem omadele) привет karjuda, meeldib kõiki tuttavaid musitada ja kallistada ja meeldib ka siis, kui olen üksi kodus, pimedas toas ja tinistan kahe sõrmega kitarri.

Ma ei tea, kas Te natukenegi mõistate, millest ma räägin. Võibolla selleks, et mõista, peab igaüks ise omas olukorras olema, aga ma vähemalt püüdsin midagi seletada.

Eks lühidalt tähendab see ikka seda, et mulle siin lihtsalt meeldib. See aga ei tähenda seda, et ma ei tahaks tagasi Tallinnasse – linna, mida ma armastan ja kus on need, keda ma armastan.

Külaelul on omad võlud, aga miski ei asenda pisikest korterit Villardi tänaval, kus on küll ahjuküte, aga saab vähemalt neli korda päevas dushi all käia, kui soovi on!!!