Raport no 22

Hmm… tundub, et ma pole juba üsna kaua kirjutanud. Mina ei tea, see aeg ise liigub siin nii kiiresti, et temaga sammupidamiseks peaks olema kiirkõndimise maailmameister :(

Vahepeal on alanud naljakuu, aprill… ma mäletan veel, kuidas ma seda kuud olen pikisilmi oodanud, sest alati oli juttu, et aprillis ma arvatavasti tulen koju. Nüüd pole siin täpselt veel midagi teada. Argo pidi esialgsete andmete kohaselt jõudma siia juba 13. aprillil, siis pidime siit edasi Saksamaa kaudu Eestisse sõitma. Esialgne plaan, nagu alati, ei toiminud…
Järgmine idee kujutas endast seda, et nad alles 17. aprillil hakkavad Eestist siiapoole liikuma… ja viimast plaani pole veel üldse olemaski.

Nii et ei tea… aga oodake ikka :)

Aga mis siis siin vahepeal juhtunud on?

Oleme hoolega kontserti ette valmistanud ja see peaks nüüd siis homme aset leidma, aga eile õhtul läks proov väga inetuks kätte ära ja lõppes sellega, et üks kontserdi peategelane Tanja (klubijuhataja siis) läks minema ja ütles, et tehku ma nüüd siis ikka ise kõik… aga kuna tema oli meie õhtujuht, kes pidi kõike rääkima, kõiki esinejaid sisse ja välja kuulutama, siis on ilma temata ja ühe päevaga üsna raske midagi kohe ümber korraldada, nii et hetkeseisuga on päike üsna pilve taga… ma siin ikka üritan talle veel helistada ja üle küsida, et mis värk on, aga…
Raske on siin midagi korraldada… ma ei tea, kas ma olen Teile juba nende inimeste kroonilistest hilinemistest rääkinud? Et siin on täiesti normaalne nähtus see, et kui lubatakse tulla kell kuus, siis tullakse näiteks kell kaheksa… nõuab harjumist!
Igatahes loodame, et läheb normilt…

Aga päikese juurde tagasi tulles – Krasnodarkas on tõeline kevad… soojakraadid kipuvad 20 kanti… eile mängisime mitu tundi õues võrkpalli – maikasärkides ja paljajalu :)

Veel muretsesime noortekasse telekamängu. Kui paljud Teist veel mäletavad sellist asja? Mina näiteks omal ajal olin selles mängus ikka väga kõva käsi (kes veel aru ei saa, millest jutt, siis tegemist on ntx Super Mario ja teiste selliste tüüpidega). Nüüd olen siin paar päeva juba nii palju harjutanud, et teen enamustele lastele ikka pähe :P

Teate, siin on selline komme, et kui keegi inimene sureb, siis nö tähistatakse seda veel 9 ja 40 päeva pärast. No mitte ei tähistata, aga käiakse surnuaias, viiakse surnule sinna süüa ja süüakse-juuakse ise koos temaga. Kuna mina vanaema Rosa matustel ei käinud ja tema pererahvas oli üsna solvunud, siis käisin nendega koos surnuaias 9. päeval ja nägin siis ka sellised toimetused ära. Pärast läksime siis veel kõik pererahva juurde koju suurele söömaajale. Ja siis seal lauas on veel selline komme, et kõige esimene amps tuleb võtta mingit riisist ja rosinatest kokku keedetud pudruollust, surnu mälestuseks.
Ja kui surmast on möödas 40 päeva, siis kordub jälle sama asi.

Vahepeal olid tibuvõttepühad… siin on need kohe eriti suured pühad. Mina küll ei mäleta, et Eestis see kunagi nii tähtis oleks olnud. Ei tohtinud siin Suurel Reedel töötada ega ka laulda-tantsida ega muusikatki kuulata. Meil Eestis minu meelest piirdusid need pühad ainult selle rõõmuga, et reedene päev oli töölt vaba ja pühapäeval sai mune värvida. Ja siin kusjuures seesama reedene päev töölt vaba EI OLNUD! Vaba oli hoopis pühapäevale järgnev esmaspäev.
Ja veel müüakse siin lihavõtete eel selliseid spetsiaalseid saiu – pashasid – maitselt umbes sama, mis meil see magus juubelisai, aga välimuselt hoopis teine. Selline potikesekujuline, pealt valge kreemiga kokku plätserdatud ja värviliste vidinatega üle riputatud. Ja sees on rosinad :P Ja neid müüdi siin lausa igal mõõdus.
Ja kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ei värvinud mina sel aastal MITTE ÜHTEGI muna. Süüa aitasin küll, sest mind oli kutsutud ühele sünnipäevale ja pärast sõime kodus Rita juures…

Pühapäeva hommikul käisime poistega karjääris. Sinna on miski kilomeetri jagu maad jalutada ja ma polnud seal mitte kunagi varem käinud. Aga ma armusin sellesse paika kohe – selline mägine koht… kohati liiv, kohati mingi stepimuru, kohate lauge ja madal, kohati kõrge… täpselt selline koht, kuhu tahaks alati minna, kui on tahtmine täitsa üksi olla.
Aga mis meie seal siis tegime? Püüdsime sisalikke muidugi… mitte, et ma mõne kätte oleks saanud, aga ma vähemalt üritasin. Mina ei tea, kuidas need poisid neid sisalikke seal muru sees üldse nägid. Aga nad püüdsid nad kinni ja andsid siis mulle. Hästi ilusad… ja hammustavad. Kui paljusid Teist on sisalik kunagi hammustanud? Mitte eriti paljusid? Noh, mina ka alguses kartsin, aga tuleb välja, et neil hambaid pole ja see hammustus on pigem selline mõnus massaaz kui midagi hullu…
Karjääris liikudes muidugi tuleb olla üliettevaatlik, sest seal elavad ka erinevad ussilised ja suslikud. Nendega me küll seekord õnneks kokku ei puutunud.

Südamete vallutamine käib täie hooga… mõni mees siin külas jääb ikka väga kurvaks, kui ma siit ükskord ära hakkan minema.
Eile üks tüdruk seletas mulle, et siin tähendab see, kui kellegagi suudled, kohe seda, et tuleb temaga ka kohe voodisse lennata. Vot eta da! Nii kaugele ma veel jõudnud pole… ja arvatavasti ei jõua ka… ja ega siin polegi kedagi sellist, kellega nii kaugele minna, kuigi, kange kiusatus on Argo nõu kuulda võtta ja mõni tatarlane ära proovida :P Kuidas ma lähen pärast aastapikkust Krimmis viibimist koju tagasi nii, et tatari poissi proovinud pole…

Дах, не бойтесь – я шучу!!!

Mu hetkevallutus muideks polegi üldse mitte tatarlane vaid hoopis ukrainlase ja valgevenelase järeltulija :P

Ja ongi jälle kõik.

Loodetavasti on Teil seal ka ilmad ilusad ja Te saate samasugust toredat kevadet nautida nagu meie siin…

Ma lähen nüüd pesu pesema!