Raport no 23

… kontsert on nüüd siis läbi… kõikide saatuse vingerpusside kiuste leidis see siiski aset ja kui aus olla, siis läks kõik suurepäraselt. Ja miks polekski pidanud – oli ju reede ja 13!!!

Õhtujuhid olid tasemel – tegid nalja ja laulsid… mina laulsin vene keeles… ja nagu mulle pärast kontserti korduvalt meelde tuletati, nägin sel päeval ka hoopis parem välja kui tavaliselt :P Ja selleks ei olnud vaja teha midagi muud, kui juuksed ära pesta!

Kõige kõvem esinemisnumber oli pisike näidend, kus vanapaariks maskeerunud Mihkel ja Aljona istusid laua taga ja tähistasid oma 50-aastast kooselu. Asja konks seisnes selles, et nende selja taga istusid veel kaks last, kes ise midagi ei näinud ja mängisid nende käsi. See vastukaja, mis pärast kontserti ja ka järgmisel päeval inimeste suust kostus – see tegi mu ikka nii rõõmsaks et oi-oi-oi. Kõige õnnelikum olen mina isiklikult selle üle, et sel kontserdil esinesid sellised lapsed, kes varem mitte kunagi pole lavalaudadel üles astunud ja see juba on midagi!

Pärast kontserti toimusid veel karaokevõistlus! ja mõned konkursid. Ja kogu üritus lõppes muidugi diskoga, kus keegi pärast pingelangust eriti tantsida ei viitsinud (mina vähemalt). Ja ainus asi, mis selle päeva natuke koledaks muutis, oli see, et üks tütarlaps õhtul oma suure suu eest vastu hambaid sai. Järgmisel päeval käis ringi, terve nägu sinine ja mustad prillid ees. Iseenesest pole imestada midagi, sest sellist suuvärki ühel tütarlapsel pole isegi mina elu sees näinud, aga no, sellise kutiga, kes tüdrukut lööma läheb, pole ammugi midagi peale hakata. Ehk siis, nagu vanarahvas jälle teab rääkida – küürakat parandab ainult haud!

Igatahes sain mina stsenaariumi eest kõvasti kiita – nii originaalset ja huvitavat kontserti see maja veel ei olla näinud.

Nii et siin ma nüüd istun – kõrvust tõstetud ja õnnelik…

PS! Ja kui aus olla, siis ega ma siit koju küll tulla ei taha!!!