Prohvet Maltsvet

Huvitav, kui paljud Teist seda raamatut keskkooli ajal kohustuslikus korras lugenud on? Mina isiklikult küll seda kooliajal ei lugenud ja kui ma poleks aastaks ajaks Krimmi elama tulnud, siis arvatavasti polekski see raamat kunagi mu huviorbiiti sattunud.
Igatahes, praeguseks on see mul kahe kuuga pidulikult ja põhjalikult läbi loetud ja ma mõtlesin siin, et annan siinkohal ka Teile, kes Te sellest veel midagi ei tea, asjast väikese ülevaate. Või, noh, tegelikult teen ma seda pigem sellepärast, et mul omal see kõik veel meelest ei ununeks :D

Tegemist siis Eduard Vilde romaanitriloogia kolmanda osaga – esimene neist oli “Mahtra sõda”, teine rääkis sellest “Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid” ja kolmas siis “Prohvet Maltsvet”.
Ma ei saanud alguses selle lugemisega kuidagi järje peale, no ei tundunud eriti kaasakiskuv see lugu seal vanade eestlaste kehvast elujärjest ja usuhullusest. Olles aga poole peale jõudnud, oli raamatut juba raske käest ära panna.

Aga miks ma seda üldse lugema hakkasin?
No, seda Te teate ju juba kõik, et eestlased tuli siia Krimmi elama juba 146 aastat tagasi, esimene suurem seltskond, kes siia ka pidama jäi, saabus siia aastal 1861, neile järgnes pärast veel kümnete perede, sadade inimeste kaupa rahvast…
Nu ja kuna mina siin Krimmis juba pikemat aega pesitsen, siis pidasin selle raamatu läbilugemist justkui iseenesestmõistetavaks pühaks kohuseks.

Igatahes…

Üheksateistkümnenda sajandi keskpaik… Eesti ja Ukraina ja Venemaa olid kõik üks… eestlased olid põhimõtteliselt puhta pärisorjad, kes mõisniku heaks rabasid ööpäevad läbi nagu hullud ja siis kokkuvõtteks ikka veel piisavalt ei teinud ja selle eest veel peksa said. Mõisnik oli saks, mõisnik oli seadus, mõisnik oli jumal. Eesti talupoeg ei teadnudki mõisnikust suuremat võimu, oli küll kuulnud keisrist jateabkellest veel, aga ainult kuulmiseks see jäigi.
Sakstega samal pulgal olid kirikuhärrad ja muud sellised usulised tähtsused, kes tegelikult aga oma kirikut ja usku ja jumalasõna selleks kasutasid, et talupoja käest tema viimaseid kopikaid välja pinnida ja selle kulul ise hõlpsamalt ära elada. Ühesõnaga – nii oligi, et kirik ja mõisnikud kordamööda ja korraga talupoega lüpsid nii kuis andis…
Ja kuna talupojal kellelegi kaevata ka ei olnud (kes on lugenud Mahtra sõda, siis see teab, mis selle kaebamise ja vastuhakkamise tulemuseks oli), siis ainus, kelle poole ta oskas ja sai pöörduda, oli Jumal. Käis aga kirikus ja palvetas, kuigi, kirikuisad ja papid seal rääkisid ka põhiliselt ainult seda, kuidas talupoeg peaks oma elu ja asjade üle tegelikult veel õnnelik ja mõisale tänulik olema… no… misiganes…

Ilmus siis kusagilt välja Juhan Leinberg – kunagine kõrtsipidaja, rahva raha riisuja, naistemees ja muidu pätt, kellele ükskord kõrtsis, kui ta parasjagu üritas inimesi seal omal kulul surnuks joota, ilmutas end seal peaingel Gaabriel või keegi taoline ja olla käskinud tal selline senine elu lõpetada ja hakata prohvetina mööda ilma ringi jalutama ja pühasõna kuulutama. Ja nii ta läks, Juhan Leinbergist sai Prohvet Maltsvet, kes hakkas talust talusse, külast külasse käima ja jumalasõna kuulutama. Kusjuures seda tehes sattus ta vastuollu ka kiriku ja hernhuutlastega, sest nende kohta ütles ta julmalt ja otsekoheselt välja tõe, mis ka tõsi oli – et nad kiriku varjus oma ilmalikke huvisid rahuldavad. Mõnel kirikupapil oli terve küla tittesid täis tehtud.
No igatahes, Maltsveti õpetuse kohaselt ei tohtinud viina juua, suitsetada, sealiha süüa, värvilisi riideid kanda… naised pidid käima ainult lahtiste juustega ja veel palju muid tobedaid asju nagu see, et pühapäeval ei tohi üldse töötada ja päevas peab ca seitse korda palvetama. Ja imelikul kombel, kuna tegemist oli suurepärase sõnamehega, siis kogunes neid maltsvette, tema järglasi kokku ikka üsna palju.

Tegelikult on see hästi huvitav raamat, mille sisu ikka niimoodi lühidalt on raske edasi anda. Seal mängivad rolli paljud erinevad pered ja perede ning inimestevahelised suhted ja olukorrad.
Mõnes peres näiteks olid vanemad jubedamal kombel usklikud ja seetõttu sundisid nad usklikuks ka oma lapsed ja teenijad. See aga oli noorte jaoks täielik piin, sest üks asi on lihtsalt kirikus käia, hoopis teine asi aga oli maltsvetlus, sest maltsvetid olid kõik ühtemoodi ja alati igal pool ära tunda. Juhtus näiteks nii, et ühes peres, kus vanemad niimoodi oma lähikondseid terroriseerisid läks neil üks tütar puhta litsiks kätte ja poeg tegi lõpuks enesetapu.

Kui Maltsvet ühel hetkel hakkas arendama seda väljarändamise teemat, kuidas jumal talle ilmutanud, et nüüd on maltsvetlastele kätte jõudnud õige aeg Egiptusest Kaananimaale rännata ja ringi hakkasid liikuma jutud Krimmist, sellest tõotatud maast, kus voolab ojadena piima ja mett ning on tohult rikkad ja ilusad põllumaad ning viljapuuaiad, siis juhtus järgmine lugu. Mõisnikud nimelt, hakates kartma, et nende odav tööjõud (isegi mitte odav ega tasuta vaid koguni tööjõud, mis mõisnikule selle eest peale maksab, et tema heaks tööd rabada) Eestist minema läheb, keelasid ära igasugused koosolekud antud teema arutamiseks. Aga ega see kedagi kinni ei pidanud, koosolekuid peeti ikka ja ühel sellisel korral jäid pidajad vahele, ninamehed (see, kelle kodus asja aeti ja see, kes rahva kohale ajas) võeti kinni ja lubati läbi kolkida. Kui siis kogu see viiekümnemeheline seltskond, kes koosolekul oli olnud, järgmisel päeval läks mõisnikku paluma, et nad ikka karistust (130 vitsahoopi) kergendaks, siis mõisnik jäi endale kindlaks. Ja kui karistust hakati läbi viima, ei pidanud mehed vastu ja läksid vahele, lükkasid mõisniku eemale ja päästsid oma mehed lahti. See aga oli MÄSS!!! Ja viis välja selleni, et kogu see seltskond, kes seal oli, sinna lisaks veel enamus lähedalelavaid maltsvetlasi, sest neid mõisnik lihtsalt ei sallinud, aga ka lihtsalt möödaminejad, kes kogemata liiga hallis riides ja seega maltsvetlastele sarnased olid, korjati kokku ja pandi kõik Albu mõisa rehe alla kolmeks päevaks kinni. Novembrikuu, külm, kütmata rehealune, ei tilkagi juua ega ampsugi süüa… nii nad seal olid… magasid külg külje kõrval… samal ajal kui mõisnik kutsus Tallinnast kohale sõjaväe, mässajaid karistama. Umbes 250 soldatit… kes kogu selle kolm päeva enne mõisas prassisid ja ennast nendesamade “mässajate” kulul nuumasid.
Kui karistuspäev kätte jõudis, joodeti soldatid enne korralikult puskariga purju, et nad suudaksid seda veretööd, mida nad nüüd pidid tegema hakkama, ikka läbi viia. Ja nii ta läks – 250 meest töötas hommikust õhtuni ja õhtuks ei olnud nad ikka veel oma tööga valmis. Töö iseenesest seisnes siis selles, et vang toodi välja, üks sõdur istus talle pähe, teine jalgade peale ja kaks tükki peksid korralike kaigastega. Ja ega siin hoope ei loetud – peksma pidi seni, kuni vang veel elumärki ilmutab. Pärast pisteti ta pea veel külma veel alla, et selles elumärgi mitteilmutamises ikka korralikult veenduda. Kes rutem ära minestas, sai vähem hoope ja vastupidi… terve päev!!! Ja milline veremeri see seal valge lume peal voolas… ja millised olid pärast need läbipekstud mehed… ja kuidas tundsid end nende meeste naised ja emad ja muidu pealtvaatajad, sest ega seda veresauna siis salaja tehtud, ei, kõik võisid seda pealt vaadata…
Pärast kusjuures pandi needsamad soldatid nendesamade talupoegade, kelle nad just olid poolsurnuks peksnud, juurde kodudesse elama ja kästi neid veel hästi korralikult toita! Täiesti kreisi!!!

Kogu see vahejuhtum aga pani väljarändamisliikumise veel hoogsamalt liikuma… ja nii läkski, et 1861. aasta alguses läksid mingid sellid Krimmi maad kuulama… uurima, mille alusel ja kuidas seal maid jagatakse. Ja sama aasta suvel läksidki esimesed eestlased sinnapoole teele.

Seda paberimajanduse keerulisust, mis tol ajal oli… passide saamine oli nii keeruline süsteem, et sellest ma ei saanudki vist õigesti aru…

Inimesed läksid Eestist Krimmi jalgsi, elamine hobustega kaasas, kaks ja pool kuud. Mõned esimesed seltskonnad läksid ka laevadega, aga sealgi surid paljud lapsed ja ka mõned täiskasvanud juba reisi peal ära.

Ja kui nad kohale jõudsid ning nägid seda põuast puretud Krimmi, seda tõotatud maad, mis oli kuivanud ja põhimõtteliselt surnud, siis kaotasid nad usu oma pühasse Maltsvetti… Raske oli neil siin alguses, sest reisiväsimus oli nad haigeks teinud ja esimesed kuud kulusid lihtsalt linnades hospitalides vedelemisele ning lihtsate tööde tegemisele. Keelt nad ei osanud ju ka mitte. Need maad, mida neile eraldati, olid küll üsna suured, aga kaevud oli reostatud, majadeks pisikesed tatarlaste muldonnid… mõnedes vedelesid veel needsamad tataralsed ise ees…
Aga aeg läks… keel sai selgeks, asjaajamise keel samuti… kahe-kolmekümne aastaga olid mõned neist, kes siia tulles teel peaaegu surma said, ennast väga õitsvale oksale upitanud, võiks isegi öelda, et rikastunud…

Maltsvet aga, kes esimeste maakuulajatega oli Krimmi tulnud, siin pisut raha kogunud, läks pärast tagasi Eestisse. Tema andunud usklikud olid temas ammu pettunud, sest tema ettekuulutused ei läinud täide ja vähe sellest, pöördusid otse vastupidisteks.
Ja Eestis ta siis ka suri… nagu tavaline vanamees, mitte mingi äravalitud tähtsus…

Selline lugu siis… Siia kirja sai ta küll häbematult lühidalt ja arvatavasti ka üsna arusaamatult, aga minusse jättis küll sügava elamuse. Joomine, suitsetamine, ringiaelemine olid 150 aastat tagasi täpselt sama tavalised kui praegu. Mõisas elasid vanaperemees ja noorperemees, kes kasutasid korraga üht ja sama litsihakatist, jagasid niimoodi viisakalt vaikides tüdruku erinevateks öödeks ära, kuni viimane rasedaks jäi ja temaga enam midagi peale polnud hakata.

Tulles nüüd sealt üleelmisest sajandist tagasi käesolevasse…

Parimaks hetkeuudiseks on see, et Aleksandrovka keskkoolis on nüüd lõpuks internet sees. Isegi msn ja muud lisandid kõik töötavad. Enam ei ole vaja sõita palava tolmuse bussiga Kurmanisse, kus tavaliselt kõik arvutid on zaanjata.

Täna lendasid siit tagasi meie Raina ja Toomas, kes juba kaks nädalat siin puhkamas olid. Alustasid oma puhkust siin meie juures ja siin nad selle ka lõpetasid. Eile oli meil siin pidulik prashalnõi vetsher, istusime kõik romantilises meeleolus pidulauas…

Raina on hästi tore tüdruk ja õpetajana arvatavasti veel toredam. Ma imetlen üldse kõiki inimesi, kes seda ametit suudavad pidada – mina ise arvatavasti ei suudaks, ma olen selleks liiga… maiteagimilline… Aga Raina tuli ja tõi krasnodarkalaste nägudele naeratused, kogus kokku oma lapsed ja meenutas nendega vanu aegu. Teda armastatakse siin endiselt ja arvatavasti jäädaksegi armastama ja see on see, mis isegi kõrvalt vaadates seest soojaks teeb :)

Toomas seevastu… las ma räägin Teile natuke ka Toomasest, nii nagu mina teda nägin. Tark poiss, advokaatse erialaga, palju lugenud… minu südame võitis ta muidugi kohe sellega, et võttis kätte mu kitarri ja lihtsalt mängis. Mängis – ja kui pisut julgemaks muutus, siis laulis ka… ja mina laulsin koos temaga. Ja muud ei olnudki vaja :)
Tegelikult aga on tegemist sellise häbeliku Võrumaa poisiga, kelle Võrust ärakolimine ei ole muutnud tema võrukeelse kallakuga rääkimist. Rainaga sama lugu. Tore kohe oli kuulata seda, kuidas nad räägivad. Ja tore oli vaadata, kuidas nad teineteisest hoolivad ja teineteise eest hoolitsevad. See on suhe, mida aasta aega Krimmis ei suutnud lõhkuda, pigem ehk vastupidigi, muutis selle veel tugevamaks.

Kõike head Teile seal Eestis, Raina ja Toomas, hoidke ikka hoolega seda, mis Teil on ja mida paljudel teistel ei ole!

Mina käin igal õhtul stavokis ujumas…

Superilus on stavok kell üheksa õhtul, kui päike on äsja loojunud, väljas on parajalt pime ja kuu valgustab veepinda. Ja siis Sa ujud seal üksi, sest kohalikud ei väärtusta eriti õhtust ujumist, vastupidi, nendele meeldib supelda siis, kui väljas on palav ja päike paistab. Ja tänu sellele on seal hämmastavalt ilus ja rahulik. Ja kuigi mulle ujuda eriti ei meeldi (ja ega ma seda eriti hästi ei oskagi!), siis sellesama ilu ja rahu pärast sõidan ma igal õhtul sinna ikka ja jälle tagasi…

Eile istusime Polinaga kahekesi minu juures ja arutasime ilma asju, kui järsku sadasid meie uksest sisse kaks meest, üks kohalikust ajalehest Ogni Majaka ja teine veel mingist üleukrainalisest lehest. Tulid ja ütlesid, et neile olla räägitud sellest eesti tüdrukust, kes juba mõnda aega Krimmis Krasnodarkas pesitseb ja nemad nüüd tahaksid minuga intervjuud teha. Uurisid siis, kes ma olen ja miks ma olen, samuti kirjutasid Eesti Seltsist ja selle tegevusest ning eesti keele õpetamisest Aleksandrovka koolis. Tegid meist tohutus koguses pilte ja nüüd me siis ootame seda lehte, kus terve Ukraina meid näeb :P

Poistega hakkame järgmisel reedel mere äärde sõitma ja muud tähtsat praegu polegi.

PS! Kõige parem viimase aja uudis, mille mina olen saanud, on see, et maailmakallim Silver on ikkagi mõtetes juba teel Krimmi ja seda ei jõua ma küll ära oodata!!! Need paar päeva, kui Sina siia tuled, kallis Silver, saavad küll maailmatu vahvad olema!


Ootama jäädes…
Teie KrasnodarkaKristi!