Gurzufi-Eri

Mnjaah…

Nädal aega on nii kiiresti mööda läinud, et pole arugi saanud…

Ei teagi kohe, kust selle viimase supermõnusa nädala kirjeldamist täpselt alustada. Nu, ses mõttes et, alustan siis ikka algusest, on ehk kõige lihtsam.

Tulles tagasi selle bussitäie eestlaste juurde, kes mul siin kolmekümne viiekesi külas olid, pean ütlema, et see viimane öö oli maailma parim. Rahvas saabus oma reisilt tagasi umbes kella kaheksa ajal pühapäeva õhtul. Mehed hakkasid kõik koos kokkama ja ühepajatoitu keetma, naised… noh, naised olid ka asjalikud. Sujuvalt, kui kõhud täis, liikus asi edasi kitarrimängu ja laulmisega, mis kulmineerus hommikuste äratuslauludega neile unistele, kes olid vahepeal julgenud magama minna. Ehk siis, juhtus nii, et enamus rahvast suikus küll öö jooksul unne, aga üks neljaliikmeline seltskond (mina kaasaarvatud) olid unetud ja asjalikud kuni hommikuni, kella viieni, kui ka kõik magajad pidid ärkama, sest seltskond ratastel startis Eestimaa poole juba hommikul kell pool kuus.

Minu esialgne plaan oli eestlased esmaspäeval kenasti ära saata, maja ära koristada ja siis teisipäeval Argole Gurzufi järele sõita, et nendega seal ka koos puhata ja mängida. Käigu pealt kujunesid asjalood aga selliseks, et kuna eestlased juba NII vara hommikul silmapiirilt kadusid, siis otsustasin ma ka kohe pool tundi hiljem bussi peale istuda ja Simferopoli kaudu Gurzufi sõita. Nii läkski. Kohale jõudsin pärast pikki bussisõite umbes kella kolme-nelja ajal päeval. Argo oli oma eestlaste seltskonnaga parasjagu rannas oma valget eesti tagumikku pruunistamas, kui mina nendega liitusin.

Edasi said asjad minna ainult ülesmäge. Kutid olid Öömajadesse jaotunud mingitesse korteritesse ja hotellidesse. Mina paigutusin siis ka sujuvalt hotelli, mille nimi oli Веселый Хотей, mida see täpselt tähendab, selles ma pole veel siiani selgusele jõudnudki. Iseenesest siis tegemist väga laheda hotelliga, täitsa ranna ääres – basseinid, saunad, vaade merele jnejnejne. Mulle jubedalt meeldis :)
Tuba oli ka mõnus, selline rõdu ja suure voodiga. Ja konditsioneeriga!!!

Esimene õhtu algas ja lõppes vabaõhubaaris nimega Tarelka (nimi tuleneb siis sellest, et seal on sellised taldrikumoodi lauad). Ja praegu, pärast seda, kui ma olen seal Tarelkas ka kõik ülejäänud viis õhtut istunud, võin ma väga ausalt öelda, et sellist viinajoomist nagu seal, pole mina oma lühikese/pika elu jooksul küll veel mitte kunagi näinud. Tead, vahepeal tekkis lausa küsimärk pea kohale, et kuidas need inimesed veel surnud pole?! Tegelikult aga joodi siiski mõistuse piires, sest laudade all magajaid oli ikka haruldaselt vähe. Nu igatahes, minu kui mittejoova inimese jaoks oli see, mis seal toimus küll täiesti üle mõistuse! Ja seal ei erinenud omavahel isegi erinevad rahvused – rahvast oli nii Eestist, Leedust, Moskvast, Peterburist, Ukrainast kui kuratteabkustkohastveel… ja kõik jõid ühtmoodi… palju…

Ööd kestsid kaua. Enamus õhtuid tantsisime ööklubis Iguana, kõige mõnusam oli seal kolmapäeva õhtul, sest siis lasti seal sellist head vana muusikat ja meie vihtusime kõik kella neljani hommikul sellist tantsu, et higi voolas ojadena. Jube lahe õhtu oli!

Aga oli ka õhtuid, kus sealsamas klubis lasti sellist klubnaja diskotekat, et see hakkas hirmsasti kõrvadele ja me lihtsalt ei viitsinud seda puudelõhkumist seal kuulata. Selliseks kujunes ka meie prashalnõi vetsher, mistõttu me läksime pärast Tarelkat hoopis mere äärde jalutama, laintesse ujuma. Ja lained olid sel õhtul ikka mõnusad! Enne kojuminemist võtsime ühest putkast maailma parimat shaurma’d (minu jaoks suisa elu esimene! – tegemist siis lehttaignasse keeratud liha ja aedviljade seguga). Hotellis rõdu peal veel väike vestlusring kuni väsimuseni ja siis hargnesime kõik omadesse koikutesse unele.

Vahepeal aga, neljapäeval, sõitsime Balaklavasse, sest mõned seltskonnaliikmed ei olnud seal veel käinud. Ja asjade ning juhuste kokkulangemisel selgus, et ühel eesti mehel on sealsamas Balaklavas mere ääres korter ja täiesti veel juhuslikumalt on ta ise ka kodus. Maandusimegi siis tema juurde, kus selgusid veel sellised pisiasjad, et nii mõnigi mees meie seltskonnast oli tegelikult eneselegi teadmata selle korteriomanikuga juba varem tuttav, ainult et nad ei teadnud seda enne kui kohtusid :P

Balaklavas käisime veel väiksel kaatriekskursioonil, mis viis meid avamerele ujuma (minu jaoks jälle esmakordne elamus) ja tutvusime seal ka natu selle Balaklava elu, ajaloo ja uudistega. Väga mõnus oli.

Sama päeva õhtu lõppes eestlaste jaoks meie hotellis saunas. Minu meelest oli hästi ilus saun… selline lamamistoolide, minibasseini ja saunamütsidega. Või no, millest ma räägin – minu poolest oleks see võinud olla ka samasugune jube suitsusaunapugerik nagu maal vanaema juures, ma oleks ikka sillas olnud!

Vedelesime saunas, peksime üksteist vihtadega ja liikusime siis edasi hotelli restorani romantilisele õhtusöögile. Küünlad põlesid, toit oli hea (vaatamata sellele, et pooled toidud jäeti toomata) ja seltskond veel kõige parem. Mmmm…

Õhtul käisime veel Tarelkast ja Iguanast läbi, aga eelnevad elamused olid nii tugevad, et diskotada ja eriti palju viina juua ei jaksanud sel õhtul meist keegi ja niimoodi kustusimegi sel öösel üsna varakult.

Reede algas aga jälle sellega, et hakkasime pärast ärkamist uuesti Balaklavasse sõitma, sest üks auto oli vaja sinna ära viia. Käisime veel tee ääres ühes pisikeses pugerikus õudselt head lamba- ja kanaliha söömas ning kohal me olimegi. Seekord jäi visiit lühikeseks, andsime auto üle ja hakkasime tagasi sõitma.
Tagasiteel otsustasime minna kaema Pääsupesa restorani, see asub seal kuskil enne Jaltat mingi mäenuki otsas – hästi ilus tegelikult… minul tekib seda vaadates alati hirm, et millal see sealt nüüd küll alla kukub?!

Tagasi kodus, väiksed ujumised basseinis ja siis iluunne, et õhtul värsked välja näha – ikkagi prashalnõi vetsher, mis tegelikult aga üsna rahulikuks kujunes…

Mingil õhtul käisime huvi pärast ka Jalta linna õhtuse meluga tutuvust tegemas, aga see eriti kellelegi peale ei länud ning eriti kauaks me sinna vahtima ei jäänud. Liiga palju rahvast ja meelelahutust… liiga palju kära…

Aga Gurzuf iseenesest on selline pisike linnake Karumäe külje all ja sellest kaugele ei jää ka muistne pioneerilaager Artek, mis praegugi veel sama eesmärki täidab, ainult et hoopis euromalt. Kui palju Gurzufis täpselt inimesi elab, ma ei tea ega huvitagi.

Väga ilus oli vaadata hommikul kell kuus null viis, kuidas päike karumäe tagant umbes minuti jooksul üles tõusis… samuti viimasel ööl kella poole viie ajal, kui täpselt samast kohast ja sama kiiresti vana kuu oma nina välja pistis…

Karumäe tekkimise kohta räägiti mingeid legende ka – üks, naiselikum oli selline, kuidas laevahukust pääses ainult väike tüdruk, kes siis seal metsas karude keskel üles kasvas ning kellele seltsiks järgmisest laevahukust ainult noormees alles jäi. Kuni ühel päeval nad otsustasid koos põgeneda. Väiksed ja suured karud püüdsid neid takistada nii, et imesid omale vett suust sisse, et siis sellega panna merevesi nagu vastuvoolu liikuma. Siis aga hakkas tüdruk oma imeilusa häälega laulma ja väiksed karud jäid suu ammuli kuulama ning lasid veel jälle õiget voolu liikuda. Ainult see üks suur karupapa imes ja imes ja imes… ja nii ta sinna kummuli vette jäigi, tagumik taeva poole…

Teine legend rääkis midagi taolist, kuidas vanajumal karu saatnud millegi eest maa peale inimesi karistama, aga kui karu jõudis Gurzufi, siis oli ta selle koha ilust nii lummatud, et jäi sinna ankrusse. Jumal, igavene karistaja, aga solvus ja sai tigedaks ning muutis selle armsa karu siis selliseks suureks kivihunnikuks. Mnjah… vot nii!

Ja ega polegi muud…

Puhkus Gurzufis oli võimas, meeldejääv ja kaasakiskuv ning üks mis kindel – järgmisel aastal samal ajal olen mina kohe kindlasti samas kohas.

Selles mõttes erines see pisut minu eelmisest supertoredast reisist, et siin ei olnud vaja kuskile kiirustada ega ette mõelda, kuhu minna, mida teha. Kedagi ei huvitanud mingid vaatamisväärsused vaid lihtsalt ja puhtalt puhkamine ise. Ja seda me seal ka tegime :)

Tahtsingi veel öelda, et see augusti esimese nädala puhkus Gurzufis on juba ammune traditsioon – staazhikamad on seal käinud juba 22 aastat järjest.
Täpselt samal ajal aastas tulevad ühte pisikesse linnakesse karumäe alla kokku kümned ja sajad inimesed Eestist, Venemaalt, Ukrainast, Leedust ja kesteabkustveel, et siis olla koos, nautida seltskonda ning lihtsalt lasta ennast lõdvaks ja puhata!

Ja see kõik on õudselt tore!!!