Raport no 32

Alles see kõik oli, kui ma oma eestipuhkuselt tagasi tulin ja inimesed mind kui valget varest võõrastavalt vaatasid. Siis mõtlesin ma, et suvi alles algab ja mul on veel tohutult palju aega päevitamiseks.

Nüüd on juba augustikuu käes ja see üürike suveaeg justkui libiseb iseenesest käest…
On hetki, kus mulle tundub, et aeg justkui seisaks paigal ega liigu üldse edasi ning on ka selliseid momente, kus ma mõistan, et olen juba meeletult palju aega maha maganud ja kaotsi lasknud.

No igatahes…

Suvi ei ole veel täiesti läbi ja minu päevad siin, Krasnodarkas, on vahepeal nii põnevad olnud, et pole olnud aegagi arvuti taha maha istuda et lihtsalt kirjutada.
Täna on üle pika aja üks rabelemisevaba päev ja kuna ma juba ette tean, et saabumas on pikad tegevust täis päevad, siis panen siin vahepeal paar mõtet ikka kirja.

Augustikuu tõi jälle eestlased Krimmi. Täpsemalt siis tuli Piret seekord ühe kirju 35-pealise bussiseltskonnaga Krimmi reisutama. Ja missuguse seltskonnaga veel! Tegemist siis bussitäie inimestega, kellest enamused varem omavahel tuttavad ei olnud, aga kes vaatamata sellele olid selleks ajaks, kui nad Krasnodarkasse jõudsid juba äärmiselt ühtseks grupiks koondunud. Elurõõmsad, asjalikud – ma ei leiagi tegelikult õigeid sõnu, et seda seltskonda kirjeldada, aga võin öelda seda, et kuna nende kambas oli ka Koit, kellel oli kaasas kitarr ja kes esimese siinveedetud öö istus koos minuga maja trepi peal ja me laulsime kõiki ilusaid eestikeelseid laule, mis vähegi pähe tulid, siis sellega oli minu süda täiesti võidetud.
Aga rõõmsad ja toredad olid ka selle seltskonna kõik ülejäänud liikmed. Seltskonnaliikmete vanus kõikus umbes kümnest kuuekümneni, aga see ei häirinud küll kedagi, otse vastupidi.
Ja andsime siis 2. augusti õhtul ka meie lastega siin oma pisikese kontserti, mis kõigile väga meeldis.

3. augustil ehk siis reedel sõitsin mina lastega mere äärde, Portovoe’sse, eestlased jäid minust Krasnodarkasse magama, sest meie lastega sõitsime välja juba kell kuus hommikul. Eestlaste seltskonna nädalakava nägi sel päeval ette seda, et nad sõidavad ka kusagile mere äärde ning hiljem sealt edasi tutvuma Sevastopoli vaatamisväärsustega ja Jalta elumeluga.

Mere ääres oli väga lahe nagu alati. Alguses pidime küll shoki saama, sest ilm oli jube külm – need eestitüübid ju muide tõid endaga Eestist kaasa mingi nõmedalt külma ilma ja vihma, mis küll praeguseks on õnneks mööda läinud. Aga päevapeale läks ilm soojaks, palavaks ja päikesepõletuse saime me jälle kõik. Mere ääres käisime siis kümnekesi – mina, Polina, Maksim, Mihkel, Vadim, Vasja, Sasha, Dima, Rustem ja Vanja – kõik need, kes on terve suve aidanud mul Eesti Tare ümber asju korras hoida ja minu heaks igal võimalikul juhul töötanud.

Üsna tõsised “füüsilise töö” päevad olid meil ka vahetult enne eestlaste saabumist – nimelt koristasime majaümbrust, tassisime minema kõik kivid ja prügid, mis kusagil vedelesid ja raiusime tagant aiast maha kogu selle koleda võsa, mida ma arvasin alguses täiesti võimatu olevat ära koristada. Aga ei midagi hullu, kaks päeva ragistamist ja nüüd on maja ümber kohe mõnus ringi vaadata.

Kui me parasjagu mere ääres on ninasid soojendasime, helistas mulle sõber Argo, kes teatas, et hakkab umbes kolme tunni pärast Krimmi jõudma!!!
Ja nii ta läkski, et kui me kella kuue ajal jõudsime mere äärest tagasi, väsinud ja kärssanud ning mina suurest väsimusest olin juba unne vaibumas, siis, umbes kell pool kümme õhtul, saabuski Argo oma seltskonnaga mulle ukse taha. Edasi viis meie tee ühiselt Aleksandrovkasse, külla Ljuba ja Eediku tütrele Oljale ning veel hilisemas plaanis ka kohalikku diskoteeki. õhtu leidis oma lõpu umbes kella kahe ajal öösel, kui me kõik kurnatult ja väsinult ennast Krasnodarkas magama asetasime. Öö oli lühike ja rahutu, sest vähe sellest, et üks minu juures ööbijatest muudkui uksest edasi-tagasi sisse-välja jalutas, oli mul iga kahe unetunni tagant hirmus pissihäda ja sellele lisaks helistasid mulle öö jooksul veel mitmed erinevad inimesed… No… ei saanud eriti palju magada :(

Järgmisel hommikul pärast ärkamisi ja dushitamisi Rita juures asutasid Argo&Co ennast mienkule, et jõuda õigeks ajaks Gurzuf’i, kuhu nad õigupoolest tegelikult üldse tulidki. Neil seal miski suuremat laadi üritus plaanis ja mina arvatavasti liitun sellesama sündmusega seal paari päeva pärast.

Sest needsamad 35 eestlast, kes hetkel on kusagil Krimmi peal ringi seiklemas, tulevad nimelt homme õhtul tagasi siia ööbima ja tervest õhtust ning ööst koos nendega ei tahtnud ma mitte kuidagi loobuda :)

Muidu oleksin iseenesest võinud ka täna Argoga kaasa sõita.