Raport no 33

See on uskumatu, ausalt, kui kiiresti aeg liigub. Justkui ei teekski mitte midagi, aga aeg saab iseenesest otsa!!!
Pool augustit on juba otsas… ümmarguselt kaks ja pool kuud veel ja mul tuleb stepitolm jalgadelt maha kloppida…

Tegemist on küll… Hetkel on käsil siis pidustuste ettevalmistamine 8. septembriks. Ma vist olen sellest juba rääkinud, et Krimmi Eestlaste Selts saab kümneaastaseks ja seks puhuks tuleb Krasnodarkas jälle suur eestlaste kogunemine.

Enne seda, 28. augustil, jõuab kohale ka meie uus eesti keele õpetaja Päivi.

Õpetajatega seoses – ma veetsin täna terve päeva nende tuba koristades…:P Kuidagi huvitav komme nendel õpetajatel kõigil jubedamal kombel pabereid ja laste töid ja muid asju (nagu erinevad reklaammaterjalid, voldikud, vanad ajalehed jms) kokku koguda ja hunnikutesse ladustada. Õpetaja tuba nägi välja nagu mõne raamatukogu ladu, kus raamatud ja muud paberid virnades kohe kohe ümber kukkumas. Endal nad kusjuures nii mõnigi kord kukkusidki ümber…

Tark õpib teiste vigadest…

Ja ma siis täna sorteerisin üksikasjalikult kõiki neid pabereid ja raamatuid, et mida jätta ja mida ära visata ja mida viia Eesti Taresse jalust ära.
Te ei kujuta ettegi, kui mitu eksemplari oli seal Rongisõidu ja Oh Kuusepuu sõnu!!!

Ja mis mind veel rohkem üllatuma pani, oli see, et õpetajad ei olnud endaga kaasa võtnud isegi kaarte ja pilte, mis olid just spetsiaalselt neile kingitud… niimoodi vedelesid seal üsna paljud jõulu- ja naistepäevakaardid… Mina olen küll kõik kaardid ja pildid kokku kogunud ühte suurde ümbrikusse, mis lapsed mulle on teinud ja kinkinud, et need hiljem koju kaasa võtta ja siis kunagi aastate pärast tagasi mõelda, et, oh, olid ajad…:P

Iccc…
Tahtsin Teile veel ühest naljakast juhtumist rääkida. Mäletate, kui ma rääkisin, et Rital tehakse kodus remonti, mille tulemuseks on suisa euromõõtu dushiruum ja tualett?! Nuvot, remont on praeguseks lõppenud ja tegijamad eestlasedki juba Rita juurest dushi alt läbi käinud.
Aga nali seisneb siis selles, et need ehitusmehed, kellest üks, Kolja, on Ritale vist miskitpidi sugulane või ta siis lihtsalt kasvatas teda lapsena kui oma poega… igatahes…
Kolja ennustas alguses, et kogu see töö võtab aega umbes kümme päeva – need kümme päeva algasid juuni keskel… Olgu… Juuli keskpaigaks, kui Raina-Toomas siia jõudsid, see veel valmis ei olnud… kuigi, nemad oma külaskäigu lõpuks vist siiski juba dushi alla said. Ehk siis, kümnest päevast kujunes välja umbes kuu ja kümme päeva.
Veel enne, kui töö päris valmis oli, hakkas Kolja rääkima, et peab ära sõitma. Umbes iga päev tekkis selline jutt, et vot pühapäeval sõidan ära… Siis, pühapäeval jälle uuesti, et just vot ülehomme sõidan ära… Jnejnejne…
Praegu hakkab juba august läbi saama ja seesama Kolja sehkendab siin ikka ringi ja just täna tuli jälle jutuga, et homme sõidab ära :P Rita juba pablab, et kaua ta seda joodikut siin toitma peab…

Sest jah, viinaga sel mehel just kurjad suhted pole – vastupidi – nad on kahekesi üsna lahutamatud sõbrad…

Ja nõnda näiteks leidis Sergei Kolja ükspäev kusagil põõsa alt magamast… mina näen teda ühtelugu kuskil küla peal mingit teiste samasuguste viinasõpradega aelemas…

Mnjah… kurb…

Kui me Gurzufis olime, siis saime seal tuttavaks Ukraina linnast Sumõ-st pärit Zenja, Julia ja viimase poiss-sõbraga.
Zenjast siis sai õige kiiresti jälle minu andunud fänn, kes nüüd mulle iga päev kolm korda päevas helistab ja uurib, kuidas mul ikka läheb. Ja muidugi ootab mind omale külla.
Täna näiteks helistas ja rääkis sellest, et teeb omale parasjagu eesti viisat ja kavatseb Eestisse Gurzufi-seltskonnale külla sõita. Vot, selline ettevõtlik poiss… ja kui kõik läheb kenasti, siis ehk oktoobris või millalgi jõuan mina ka Sumõ linna talle külla…

Veel üks hea kild, mille ma vahepeal juba ära unustasin – kui mees tuleb seltskonda ja tal on mingi naine kaasas, siis nimetatakse seda naist tema külgkorviks… :P Mina pole küll varem sellist parooli kuulnud… Aga mulle meeldib.

Noortekeskus hakkab vaikselt oma tuure jälle üles koguma. Kui vahepeal oli meil täielik vaikus majas ja kedagi ei käinud, siis nüüd hakkavad lapsed ikka vähehaaval jälle välja ilmuma. Ehk on asi selles, et sügis läheneb, ehk selles, et ilmad on nüüd juba pisut jahedamaks muutunud… eelneva 40 kraadi asemel on nüüd parajalt 30-35…

Eile oli meil esimene üldrepetiitsia aastapäevakontserdi puhul. Plaanis siis seekord laulma panna nii poisid kui tüdrukud ja isegi lapsevanemad, kes pole juba viimased kolm aastat eesti keelega tegemist teinud. Kes veel ei tea, siis kaks esimest õpetajat, Merge ja Raina tegid lisaks laste õpetamisele koolis ka külas eesti keele tunde lapsevanematele. Kaks järgmist õpetajat aga sellega eriti tegeleda ei viitsinud. Ja läks mul ka ikka natu aega, et need protivnõid lapsevanemad jälle nõusse saada, et mis see üks laul teil siis laulda pole. Nuh, saame näha, kuidas läheb. Esimene proov läks igatahes üllatavalt kenasti :)

Käisin siin vahepeal kaks õhtut järjest Aleksandrovkas diskol ja olin tunnistajaks kohalikele kaklustele. Esimene õhtu kaklesid omavahel naised… üks sikutas teist juustest nii, et vaadatagi oli valus. Mis see jamamise põhjus oli, jäigi meil teadmata.

Samal õhtul seisime klubi ees ja ma kuulsin kuidas see minu sõbranna Marina seal mingite teiste tüdrukutega ülbas, a la stiilis – näe, kuidas ta suitsu hoiab jnejne, kuni inetusteni välja. Ma siis hoidsin tal suud natuke aega kinni ja ütlesin, et mis mõttega Sa ülbad… aga Marina kõrval oli tema sõbranna Aljona, kes hakkas omakorda mulle seletama, et Kristi, Sa võibolla ei saa sest asjast aru, aga siin peab iga tüdruk enda eest seisma. Mnjah, enda eest seismine on ju üks asi, aga see, et Sa tühjast kohast lähed kellegagi norima, hoopis teine. Ma siis veel küsisin Aljona käest, et mis, Sa tahad kakelda või? Tema vastu, et tahab jah :P

Nu ja siis järgmisel õhtul, kui me kõik jälle sinna klubisse maandusime ja disko juba lõppenud oli ning me klubi ees õues istusime, siis juhtus, et keegi paar aastat noorem poiss oli sedasama Aljonat seal kuidagi ebameeldivalt puudutanud vms, nu, ühesõnaga vist käperdanud. Kui palju ses õigust on, ei tea. Tegelikult see kutt vist lihtsalt istus talle liiga lähedal. Ja Aljona siis läks muidugi nii põlema, et andis kutile peksa.
Ega siin pole tegemist mõne sellise pisikese hapra tütarlapsega (nagu mina:P) vaid ikka korraliku suure maanaisega, kel aastaid 17. Nu ja vaene kutt… sellel oli silm pärast NIII sinine ja katki justkui oleks ei tea mis maavärina üle elanud. Aga tüdrukul jäi veel õigust ülegi.
Nu, ühesõnaga jälle, rusikad sügelesid ja tühjast kohast läks hüppama. Poisid talle muidugi tappa ei andnud, kuigi, sellisele tüdrukule oleks see ehk isegi ära kulunud.
Vägivald sünnitab AINULT vägivalda!

Vaatasime eile Aare tehtud videot sellest, kuidas meie lapsed sel suvel Tallinnas laulu- ja tantsupeol käisid. See rongkäik sealt Vabakalt Lauluväljakule tõi ikka koduigatsuse peale küll… kodulinna tuttavad tänavad ja majad…

No, ega see igatsus nüüd siis nii tugev ka ei olnud :P

Siis vahepeal vaatasin umbes kolm korda järjest eesti filmi “Malev”. Miks kolm korda järjest? Nu, tegelikult ma olin seda juba kunagi varem ka näinud, aga ega ta mul meeles polnud ja niisiis hakkasin uuesti vaatama. Vaatasin ühe korra otsast lõpuni ja siis avastasin, et filmile annab autorite kommentaarid ka peale vkljutshida… aga neid kommentaare on seal kahed erinevad – nii ma siis vaatasingi ühe korra koos ühtede kommenteerijatega, teine kord teistega. Ja kusjuures, jube huvitav oli niimoodi vaadata, sest tuleb välja, et ma pole just eriti tähelepanelik filmivaataja ja jätsin üsna paljud asjad kahe silma vahele, millele siis need kommenteerijad seal kenasti pärast tähelepanu juhtisid :P

Eneseharimisega jätkates olen praeguseks poole peale jõudnud raamatuga “Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” vms, ma ei mäleta seda pealkirja täpselt (Jaroslav Hashek). Õudselt lahe raamat – või no, mitte see raamat pole niivõrd lahe, kuivõrd see Svejki isiksus minu jaoks. Ma loen ja loen ja loen ja tunnen, et tahaksin olla täpselt nagu Svejk. Kes on lugenud, need teavad, millest jutt…
Mees, kes saadeti sõjaväest minema – põhjuseks absoluutne idiotism, aga keda kuulates saad aru, et tegemist on hoopis targema ja arukama inimesega kui enamus neist, kes meid siin tänases maailmas iga päev ümbritsevad.
Ja kui naljakas on see, et inimesed lähevad tigedust täis, kui keegi neile stoilise rahuga naeratab ja kõiges õiguse annab. Sest Svejk on see, kes küsimusele “Kas Sa oled täitsa loll?”, vastab rahulikult naeratades: “Teatan alandlikult, olen küll!”
Ta on nagu laps, kes ahmib endasse teadmisi ja kogu ümbritsevat maailma ning oskab end ka lapse kombel väljendada.

See tuletab mulle meelde üht kümnepäevast koolitust, milles ma paar aastat tagasi osalesin. Treenerid olid Austriast pärit klounid ja üks harjutus, mille me läbi tegime, seisnes selles, et tuli suruda endas maha isa ja lasta esile laps. Uskuge mind, see ei olnud lihtne ülesanne.
Proovige kord ise käituda ilma piirangute ja moraalinormideta… suruge endas maha see hääl, mis ütleb, et nii ei ole ilus teha, sest see pole õige… ja olge lihtsalt see väike laps, kes Teis kõigis tegelikult ju olemas on…

Üks äärmiselt lahe teooria jäi mulle ka sellest raamatust meelde – nimelt, kuna Svejk siin mõne aja tegeles koerte müümisega (nuh, pmt tegi sellist pättust et müüs mingeid krantse tõukoerte pähe maha, joonistades neile ise mingid suurepärased tõupaberid)… siis oli tal tekkinud teadmine, et koerad, eriti tõukoerad, tunnetavad seda, et neid tahetakse ära varastada. Noh, et kui lähed oma koeraga välja jalutama, siis alguses ta kepsleb küll ülemeelikult ringi ja on nagu esimene vasikas kevadel karjamaal, aga mõne aja pärast hakkab kartlikult ringi vaatama ja peremehe lähedust otsima, sest ta teab, et tegelikult tahab keegi teda parasjagu ära varastada.
Ja praetud hobuselihavorstile ei suuda ükski koer vastu panna (vihje neile, kes kavatsevad koera varastama minna :P)… kuigi on ka erandeid :) aga siis aitavad ehk vasika- või seamaks…

Ja kuidas Svejk tahtis oma ülemuse kassi ja kanaarilindu (või oli see papagoi!) omavahel sõpradeks teha, aga kass hammustas kanaarilinnul NII kiiresti pea otsast ära, et tutvumisest ei tulnud midagi välja. Kunagi varem olla tal selleks toiminguks kulunud umbes kolm kanaarilindu, kellest kaks esimest kass sõi ära, pärast mida ta jubedalt peksa sai ning lõpuks olidki nad linnuga sellised sõbrad et oioioi…

Igatahes… raamat väärt lugemist…

Ja sellega ma seekord lõpetangi…

Olge ikka toredad seal kaugel Eestis… ega see tegelikult nii väga kaugel polegi…

Kallistan Teid kõiki ja mõtlen Teile tihti…

Aitäh kõikidele, kes mulle ikka helistada viitsivad, sest Teie häält on üliarmas kuulata, see toob selle kodumaa justkui veelgi lähemale – aitäh Teile, Raul, Silver, Liisa, Aare…

Ma olen Teie juures tagasi enne kui Te sellest arugi saate :)

Teie KrasnodarkaKristi