Raport no 34
Täiesti kreisi…
Ma valgendasin just Eesti Tares üht koridori ja olin ise pealaest jalavarbani valgeid täppe täis nigu mölder… ninaots kaasa arvatud.
Mul on nimelt siin juba mõnda aega plaan ehitada Eesti Taresse pisike miniraamatukogu, sest meile on Eestist aegade jooksul toodud üsna palju uusi ja vanu raamatuid, mis alguses vedelesid kastidega keldris, pärast seda köögis erinevatel riiulitel ja aknalaudadel. Praeguseks olen ma nad kõik juba tähestiku järjekorda sorteerinud ja nad ootavad ainult seda, et nad omale õigele kohale paigutataks. Õigeks kohaks saab siis pisike esik-koridor ehk siinses keeles veranda. Keldrist tassisime välja ühe igivana, suure ja rohmaka riiuli, mille hööveldamata laudade värvimiseks kulus umbes kolm liitrit värvi :P
Raamatukogu ehitamise kõrval on täies hoos kontserdi ettevalmistamine, või noh, tegelikult küll lihtsalt lastega proovide tegemine, sest stsenaariumi kui sellise kallale ma pole veel jõudnud asuda.
Kogu aeg tuleb mingeid totakaid vastulööke, külanõukogu esimees sõidab just sel päeval oma tshehhi ansambliga Jaltasse esinema ja võtab kaasa ka tehnika, mida meie lootsime siia üritusele saada. Ka muudest naaberküladest ei saa aparatuuri, sest kõik on kuskile pulmadesse laiali jagunenud. Nu, Simferopoli omad siis toovad vajaliku tehnika vist sealt.
Samuti paljud muulastest esinejad nagu tatarid jms, hüppavad järjest alt ära – põhjuseks nii transpordiprobleem kui kuratteabmiskõikveel!
Saame näha, mis sest asjast saab.
Ilmateade lubab ka ainult palavamat ilma, nii et ma ei kujuta ette, kuidas me kell üks päeval kõik siin lauspäikese käes vastu peame.
Aga nu, nagu eestlased ütlevad – mis ei tapa, teeb tugevaks!!!
Ja üks mis kindel – süüa saab sel päeval heasti!
Raske on nende inimestega siin asju ajada. Need lapsevanemad, kes alguses olid suuresti nõus esinema, astuvad ka nüüd ükshaaval kõik rongilt maha. Miks? Ega nad isegi ei tea. Arvatavasti lihtsalt ei viitsi. Ja siis on nad NII vanas kinni, et kuidagi ei saa neid sealt välja tirida. Mulle põhjendavad nad oma äpulisust sellega, et siis, kui nad kolm-neli aastat tagasi veel eesti keelt õppisid (ehk siis Merge ja Raina ajal), siis olid nemad ka hakkajad esinejad, aga nüüd pole nad juba kolm aastat eesti keelt õppinud ega oska enam midagi. Halleluuja! Ja siis isegi mitte ei ürita!
Mergele ma tahaks öelda nii palju, et kui Sul vähegi võimalik on, siis tule siia tagasi, sest need inimesed siin mäletavad Sind nagu oleks Sa siit alles eile läinud ja nad igatsevad Su järele. Ja vähe sellest, Sinu õpetajatöö kohta räägitakse siin ainult legende. Et olid need järgmised õpetajad mis nad olid, aga Sina olid ikka kõigist üle. Või siis, veel parem, Sa hakka seal Eestis neile uutele õpetajatele mingeid kursuseid tegema selle kohta, kuidas Sina siin keelt ja kultuuri õpetasid, siis ehk on rahvas nendega ka rohkem rahul. Ei tea…
Meie aga seni püüame siin läbi ajada omade teadmiste-tarkustega ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
Ma valgendasin just Eesti Tares üht koridori ja olin ise pealaest jalavarbani valgeid täppe täis nigu mölder… ninaots kaasa arvatud.
Mul on nimelt siin juba mõnda aega plaan ehitada Eesti Taresse pisike miniraamatukogu, sest meile on Eestist aegade jooksul toodud üsna palju uusi ja vanu raamatuid, mis alguses vedelesid kastidega keldris, pärast seda köögis erinevatel riiulitel ja aknalaudadel. Praeguseks olen ma nad kõik juba tähestiku järjekorda sorteerinud ja nad ootavad ainult seda, et nad omale õigele kohale paigutataks. Õigeks kohaks saab siis pisike esik-koridor ehk siinses keeles veranda. Keldrist tassisime välja ühe igivana, suure ja rohmaka riiuli, mille hööveldamata laudade värvimiseks kulus umbes kolm liitrit värvi :P
Raamatukogu ehitamise kõrval on täies hoos kontserdi ettevalmistamine, või noh, tegelikult küll lihtsalt lastega proovide tegemine, sest stsenaariumi kui sellise kallale ma pole veel jõudnud asuda.
Kogu aeg tuleb mingeid totakaid vastulööke, külanõukogu esimees sõidab just sel päeval oma tshehhi ansambliga Jaltasse esinema ja võtab kaasa ka tehnika, mida meie lootsime siia üritusele saada. Ka muudest naaberküladest ei saa aparatuuri, sest kõik on kuskile pulmadesse laiali jagunenud. Nu, Simferopoli omad siis toovad vajaliku tehnika vist sealt.
Samuti paljud muulastest esinejad nagu tatarid jms, hüppavad järjest alt ära – põhjuseks nii transpordiprobleem kui kuratteabmiskõikveel!
Saame näha, mis sest asjast saab.
Ilmateade lubab ka ainult palavamat ilma, nii et ma ei kujuta ette, kuidas me kell üks päeval kõik siin lauspäikese käes vastu peame.
Aga nu, nagu eestlased ütlevad – mis ei tapa, teeb tugevaks!!!
Ja üks mis kindel – süüa saab sel päeval heasti!
Raske on nende inimestega siin asju ajada. Need lapsevanemad, kes alguses olid suuresti nõus esinema, astuvad ka nüüd ükshaaval kõik rongilt maha. Miks? Ega nad isegi ei tea. Arvatavasti lihtsalt ei viitsi. Ja siis on nad NII vanas kinni, et kuidagi ei saa neid sealt välja tirida. Mulle põhjendavad nad oma äpulisust sellega, et siis, kui nad kolm-neli aastat tagasi veel eesti keelt õppisid (ehk siis Merge ja Raina ajal), siis olid nemad ka hakkajad esinejad, aga nüüd pole nad juba kolm aastat eesti keelt õppinud ega oska enam midagi. Halleluuja! Ja siis isegi mitte ei ürita!
Mergele ma tahaks öelda nii palju, et kui Sul vähegi võimalik on, siis tule siia tagasi, sest need inimesed siin mäletavad Sind nagu oleks Sa siit alles eile läinud ja nad igatsevad Su järele. Ja vähe sellest, Sinu õpetajatöö kohta räägitakse siin ainult legende. Et olid need järgmised õpetajad mis nad olid, aga Sina olid ikka kõigist üle. Või siis, veel parem, Sa hakka seal Eestis neile uutele õpetajatele mingeid kursuseid tegema selle kohta, kuidas Sina siin keelt ja kultuuri õpetasid, siis ehk on rahvas nendega ka rohkem rahul. Ei tea…
Meie aga seni püüame siin läbi ajada omade teadmiste-tarkustega ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
posted by kristi | 1:20 AM
3 Comments:
Tore, et Merget kiidetakse, aga kas see on ikka tõsi, et teistega justnagu rahul ei oldudki? Või sain ma valesti aru?...
Niipalju kui ise viimase õpetaja (kes praegu juba ära tulnud) kohta olen kuulnud, siis tema suhtes algasid enamik vestlusi, et "ta on palju ära teinud, - aga...". Et siis külaelanike seas ta eriti popp ei olnud, ja kuigi õpetaja ei peagi kõigile meeldima, kui ta hästi õpetab, siis hästi õpetamist talle ka nagu eriti süüks panna ei olevat saanud. Jutt muidugi külajutt, aga laste keeleoskus on tunduvalt kehvem, kui mõned aastad tagasi, see on silmaga näha.
Päris nii ikka öelda ei saa, et teistega nagu rahul ei oldudki, aga selles on Sul õigus, et enamus jutte algab nii, et "ta on palju teinud, aga..."
Et see aga oli ikka olemas...
Kuna mina Merget ei tea ega tunne, siis minu jaoks on see lihtsalt väga huvitav, et kuidas ta töötas ja mida täpselt tegi, et niimoodi inimestele hinge puges ja meelde jäi?!
Ehk oli asi lihtsalt selles, et ta oli kõige esimene... mina ise olen ju omal alal samuti siin kõige esimene ja arvatavasti jään ka viimaseks...
Ei tea...
Ja kui Sa oled kursis sellega, kuidas lapsed eesti keelt räägivad, siis peaksid ju aru saama, et midagi on vahepeal tõesti nihusti läinud...
Postita kommentaar
<< Home