Raport no 35

Noniih…

Vahepeal on mõned ajad mööda läinud ja palju asju juhtunud.

Esimene ja kõige olulisem uudis on muidugi see, et uus õpetaja Päivi on nüüdseks Krasnodarkasse jõudnud ja paari päeva pärast alustab oma tööga Aleksandrovka keskkoolis.
Tegemist siis seekord üsna noore tüdrukuga, kes vaatamata oma noorele eale on jõudnud juba väga palju elus korda saata ja nii mõnedki huvitavad riigid läbi rännata neis koguni töötades. Igati tubli tüdruk, muud pole öelda. Esimese mulje on ta kõigile väga hea jätnud, kuidas ja mis edasi saab, eks elu näitab…

Ajas tagasi minnes ja meenutades, mis vahepeal juhtunud on…
21. augustil oli meil Polina ärasaatmispidu, või noh, mis pidu see nüüd oli, aga lihtsalt selline pisike istumine, milles osalesid siis peale minu ja Polina veel kaks Tanjat – klubiTanja ja Zborshik. Istusime Polina juures kodus verandal ja arutasime suuri ja tähtsaid ilma-asju. Praeguseks on meie Polina juba õnnelikult tagasi Eestis, seal, kus ongi tema õige koht :) Loodetavasti saab ta oma eksamid ja võlgnevused kõik kenasti likvideeritud ning saab järgmisel aastal oma õpingutega ilusti edasi minna.

Muidugi on raske… loogiline ju…

Täna hommikul kella seitsme paiku jõudis Eestisse Tartusse ka Andrei Marotshkin – Rita vennatütre poeg, kes hakkab Tartu Ülikoolis mingit infotehnoloogia teemat õppima.

Kolmas laps, kes samuti peaks mingil ajal Eestisse Võru linna jõudma on Liina, kes hetkel veel istub rahutult kodukülas ja ootab, et kohalik migratsiooniamet talle kiiremini passi teeks. Kardetavasti jääb tema oma kooliminekuga pisut hiljaks, aga loodetavasti ei riku see midagi väga ära.

Mina avastasin vahepeal enda jaoks ühe laulu. Niipea kui ma seda kuulsin, teadsin, et see ongi minu laul, minu isiklik hümn. Praeguseks on see mul juba pähe kulunud ja käib mind üsna tihti kummitamas ka. Kirjutan Teile siia ka kaks esimest salmi sellest laulust, et saaksite aimu, millest jutt ja ehk suisa mõistate, miks sellest hetkega just MINU LAUL sai…

ELU ON KINK
Mul pole mõtteski kätte maksta kellelegi möödunu eest
Ja tühja-tähja pärast mina ei jaksa läbi minna nii tulest kui veest.
Ning ma ei ülista saabuvaid aegu kuigi nad on võibolla head,
Ma tahan elada just siin ja praegu, püsti hoides omaenese pead.
Mida külvan, seda ka lõikan,
Mida suudan, seda ka teen,
Kui olen rõõmus, siis laulan, olen üksi, siis hõikan
Mitte keegi mu eest ei saa elada või ka surra.
Minu ainus elu on see.
Ma tahan enese mõtteid mõelda olgu nad siis targad või ei.
Ma tahan oma mõtteid välja öelda, siis kui vaikida enam ei või.
Ja enda valitud teedel käia, ekselda kui muidu ei saa.
Ma tahan olla mitte üksnes näida, kelleks loodud olengi ma.
Lillel, liblikal, viljal ja lastel
Ruumi kõigil on päikese all.
Oma koht taeva all on sul, mul ja tal
Oma koht taeva all nii sul kui mul kui tal
Meil kõigil on koht taeva all.

Elu on kink, mis mulle on antud ja kohustus, mis on minule pandud,
See on kink, mis kord antud on mulle, milleks loopida seda siis tuulde-tulle?
Kõik mu elu, mu mõtte ja tunde teed…
See on ainukordne, see on kordumatu…

Vaat selline laul. Mina kuulsin seda siis Anne Veski esituses ja see esitus ise oli ka NII suurepärane, et ma kuulasin seda kohe korda kümme j2rjest.

Head päevad on siin vahepeal olnud. Käisin ükspäev juuksuris… juukseid jälle poole vähem, aga jube ilus soeng oli, kui ma sealt salongist välja jalutasin :)

Täna näiteks täiesti juhuslikult sõitis meie juurde külla üks eestlastest vanapaar, kes olid lihtsalt kahekesi tulnud autoga Krimmi reisima, nostalgiat otsima ja enne tagasisõidu alustamist otsustasid läbi sõita ka eestlaste külast Krasnodarkast. Ma ei teagi, kui vanad nad võisid olla, küllap ikka juba pensionieas, aga uskumatult asjalikud ja toredad.

Aa, muide, käisime Päiviga täna kooliga tutvumas ja seal selgus tore tõsiasi, et eesti keele klassi oli viidud umbes kuus-seitse arvutit, milles täiesti töötav internet ka sees. Mina istusin seal üsna mitu tundi järjest. Tuli välja, et internetti ei olnudki vahepeal välja lülitatud nagu räägiti siis, kui me nende 35 eestlasega koolis käisime, vaid asi seisnes hoopis mingites probleemides antennide ja asjadega… nuh igatahes, lõpp hea, kõik hea…

Noortekeskuse elu veereb ainult kontserdiproovide ja muude ettevalmistuste tähe all. Lapsed on ikka jube tublid… ma olen neile seekord üsna keerulised laulud üles leidnud, aga nad on mul hästihästi tublid.
Värvisime laupäeval suure toa seinad uuesti üle… kuni hiliste õhtutundideni koristasin veel keldrit. Selle keldriga on selline teema, et kui ma seda millalgi väga ammu aega tagasi seal koristasin, siis tekkis mul tunne, et kui mul oleks tolmuallergia, siis ma oleks juba surnd. Praegu oli umbes sama tunne :P
Pühapäeval tulid külanaised- ja mees appi igasuguseid muid töid tegema nagu maja valgendamine seest ja väljast, raamatukogu ukse kinnilöömine, lipuvarda püstiajamine ja palju muid ettetulevaid asju…

Esmaspäev kulus tervenisti remondijärgsetele koristustöödele ja teisipäeval käisin Simferopolis Päivil vastas.
Sellega oli ka miski teema, et esialgse info kohta pidi lennuk maanduma kell 10:45, aga tegelikult tuli hoopis pool kolm päeval. Ja mina sujuvalt veetsin terve päeva mööda Simferopoli turgusid ja poode shopates.

Ühistranspordiga olid ka mingid jamad, sest elektrirong Simferopol-Krasnogvardeisk pidi minema alles kell veerand seitse õhtul… õnneks leidsime mingi bussi, mis väljus kell neli ning olime juba kella viieks Kurmanis, kust siis edasi taksoga koju. Väiksed toiduampsud (või nu tglt üsna suured :P), siis mingid puhkehetked ja õhtul käisime ratastega veel stavokis ujumas.

Naljakas on ennast Päivi olukorda mõelda. Mõelda seda, kuidas temal on alles ees kõik see, mille mina ja kõik eelmised õpetajad juba läbi oleme teinud – kohanemine, koduigatsus, tutvumine… Mina olen ju praeguseks juba “õpetaja-aja” ehk siis üheksa kuud, siin juba ära olnud. Ja mingit koduigatsust küll praegu ei tunne. Vastupidi, ma tahaks hoopis kõikidele kodustele öelda, et kel veel vähegi võimalik, siis tulge mulle ikka siia veel külla.
Maailma mõnus on mõelda, et Silver on juba kahe nädala pärast siin… Ja veel üks mees andis täna väikest lootust, et ehk jõuab ka millalgi sügisepoole siia…
Ja Kristjan helistas… lihtsalt niisama… et mitte mu häält ära unustada :P
Ja selleks, et mulle öelda, et Gerd Kanter sai maailmameistriks…:D Palju õnne kõigile eestlastele…

Ja ei olegi jälle muud, kui et…
… elu on kink, mis kord antud on meile… milleks loopida seda siis tuulde või tulle…

Elage ikka iga hetke nii nagu oleks see viimane… ja nautige oma tobedat sügiseilma :P