Krimmi Eesti Kultuuriselts - 10

Nüüd on see siis lõpuks läbi. Jah, Krimmi Eesti Kultuuriseltsi kümnes juubel on õnnelikult läbi ja muljed sellest jäävad veel sajaprotsendiliselt väga kauaks meelde.

Kaugemalt alustades…

Aare ja Piret jõudsid kohale juba mitu päeva varem ehk siis teisipäeva õhtuks. Käisime veel kõik koos stavokis ujumas ja Aleksandrovka baarieluga tutvumas. Sama päeva hommikupoolikul käisin mina veel Kurmanis maniküüris-pediküüris ja ostsin muuseas ka kaks ilma juhtmeta mikrofoni, et oleks hea seal mööda põlde ringi liigelda, ise samal ajal oma mölapidamatust rahuldades.
Kolmapäevaks oli planeeritud suur koristuspäev, millest siis peale minu ja Päivi ja Pireti pidid osa võtma ka veel need noored ja lapsed, kes esinesid ja neile lisaks veel need, kes olid ise vabatahtlikult nõus seda tegema, Jura Osipov näiteks :)
Ja tol päeval sain ma aru, et olgugi ma siin juba kümme kuud elanud ja olnud ja olukorraga kohanenud, ikka veel ei suuda ma rahulikult leppida selle molutamise, hilinemise ja muu taolisega, mis neile siin nii tavaline on. No, umbes nii, et kaks inimest tassivad käruga prügi minema ja ülejäänud kaksteist lihtsalt vaatavad seda pealt ise aeg-ajalt naerdes ja ergutades. Ma vahepeal läksin lihtsalt tuppa rahunema, sest mind ajas see täiesti hulluks. Koristasime mingi poole üheksani õhtul, aga õnneks sai ka kõik tehtud.
Neljapäeval läksime hommikul Pireti ja Päiviga Kurmanisse, mina jälle erinevatele iluprotseduuridele, Päivi puuviljajahile ja Piret abikaasale kalaõnge ostma. Viimane võttis minust veel eeskuju ja lasi ka juuksuris juuksed üle võõbata…
Pärast pikki tunde erinevates ilusalongides hulkusime Piretiga niisama mööda Kurmanit ringi (Päivi oli selleks ajaks juba kooli tööle läinud), käisime veel pitsarestoranis mingit jube head pajarooga söömas, kus mõni aeg hiljem liitusid meiega ka Aare ja Hanno, kes olid oma paaripäevaselt Krimmireisilt tagasi jõudnud ja nii me siis kõik koos sealt koju sõitsime.
Ahjaa, ma olin just eelmisel päeval ka selle Aare fotonäituse üles pannud – “Prohvet Maltsveti jälgedes” oli selle nimi ning see koosneb umbes kuuekümnest erinevast fotost, valdavas enamuses on nendel meie küla inimesed ja hooned… Igal pildil oli veel eestikeelne tekst ka all, et kes või mis sellel pildil täpselt on, aga mina pidin neid üles riputades sinna veel ka venekeelsed tekstid peale kleepima, et ikka kõik külalised asjast aru saaks.

Noneh... jõudnud Kurmanist tagasi, hakkasime kohe lastega õhupalle täis puhuma ja pumpama. Meil olid siin nimelt ka need pikad õhupallid, millest annab igasugu vigureid väänata. Neid me muide pumpasime tavalise pallipumbaga täis (Aitäh, Väiko!!!). pärast tegime terve hunniku õhupallililli, mis me siis järgmisel päeval pärast kontserti külalistele kinkisime.
Reede õhtul oli koolis nn rebaste ristimine, ehk see tähendab siis seda, et üheteistkümnes klass ristis üheksandat ja võttis nad nii öelda gümnaasiumisse vastu. Üheks ülesandeks seal oli kusjuures see, et tuli öelda uue õpetaja ees- ja isanimi :P Meil ju isanimesid pole...
Me sõitsime kooli koos Aare ja Arho ja Jaani ja Päiviga, aga mingil hetkel tuli Aare minu juurde ja ütles, et tema seda küll ei viitsi vahtida ja tahaks hoopis tagasi Krasnodarkasse sõita. Mõeldud-tehtud... mina muidugi jäin kooli...
Arho ja Jaan? Need olid need mehed, kes saabusid Krasnodarkasse reede õhtul eelviimase bussiga ja pidid laupäeva hommikul esimese bussiga ära sõitma, et lennukile jõuda. Kui nad tulid, siis me muidugi kõik arvasime, et tegemist on mingite ürituse külalistega, aga võta näpust – neil oli hoopis kusagil mujal miski konverents ja nad oleksid väga tahtnud ka meie peole jääda, aga aprillis pileteid ära ostes ei teadnud nad veel, millal täpselt see meie üritus tuleb. Ja niimoodi nad siis startisidki laupäeva hommikul umbes 5:44 bussijaama poole, olles enne seda veel Eesti Tare ette eesti lipu vardasse sikutanud.

Tagasi eelmisse õhtusse...
Kui koolis lugu lõppes, siis sain maja ees mingite sõbrapoistega kokku ja plaan oli muidugi kohalikule diskole minna. ja nii ta läks... alguses istusime mingi aja kohalikus baaris, kutid libistasid õlut ja muud ebahuvitavat, mina olin lihtsalt ilus :P Pärast käisime ikka diskolt läbi, aga ega ma sinna väga kauaks ei jäänud. Mingil hetkel oli vihma sadama hakanud. Ja see ei olnud mingi lihtsalt vihm vaid suisa üsna padukas... Nonii... seal sai parasjagu kannatada ka see soeng, mis mulle päeval juuksuris oli tehtud, tegemist siis selliste nukulokkidega, mida fikseerimas umbes täpselt terve pudel lakki. Ja ausalt, jube ilus soeng oli :)
Õnneks on mul Aleksandrovas ka üks silmarõõm, kes ei jäta mind kunagi sinna niisama vedelema ja hoolitseb alati selle eest, et ma ikka õnnelikult ja tervelt koju jõuaks, Sergei on tema nimi. Ja tolgi korral siis võttis ta oma isa auto ja sõidutas mu ilusti koju, ja peale minu veel umbes kaheksa noort Krasnodarkast, sest ilm oli ikka üsna jubedaks läinud...

Jõudnud koju, hakkasin ma veel neid viimased õhupalle täis pumpama, mis päeval olid tegemata jäänud ja nendest lilli kokku keerama. Poole kahe ajal magama ja poole kuue ajal üles, et varakult alustada ja asjadega kindlasti valmis saada...

Ilmaga jätkates... (nüüd alles läheb huvitavaks!)

Krimmis (vähemalt meil siin, Krasnodarkas) pole terve suve vihma sadanud... kogu aeg on olnud kuiv ja põud, maapinna temperatuur oli kuni 20cm sügavuseni umbes 60 kraadi. Ja siis nüüd, kaheksandal septembril, kui meil on siin algamas aasta suurim üritus, mis planeeritud ainult ja ainult õues toimuvaks... Siis hakkab hommikul kell seitse sadama väikest vihma... umbes kella poole üheksa ajal tuleb juba pisut tugevamat vihma... kell üksteist sajab ikka täiesti korralikku padukat... siis vahepeal jääb jälle järele, et mõne aja pärast veel hullemini alustada... Nu, saate aru küll, millest jutt – lühidalt, terve päeva valas nagu oavarrest ja müristas nii, et taevas ähvardas katki rebeneda...

Kiired järelemõtlemised viisid meid veendumuseni, et kõige targem on helistada Tanja Borgomodovale ja küsida luba teha kogu esinemine ja asi klubis. Loa me talt saime, võtmed ka, ainult teda ennast ei olnud seal kohal, sest ta pidi sel päeval kusagil pulmas olema.
Aarega koos tassisime aparatuuri ja muud vajalikud asjad klubisse ja täpselt sel hetkel, kui hakkasime kõike omavahel ühendama ja korraldama, lõi äike nii kenasti kusagile sisse, et kõikidest lähedalasuvatest küladest kadus elekter!!! Mõelge nüüd natuke... Tulemas on maailmatu suur üritus, suure kontserdi ja asjadega, tähtsate külalistega (teiste seas Eesti Vabariigi rahvastikuminister Urve Palo, tema paremad ja vasakud käed Keit Fomotshkin ja Silvia Jakobsen ning büroojuhataja Eduard Odinets... Eesti suursaadik Kiievis Jaan Hein, konsul Eero Viil, aukonsul Simferopolis Igor Sergejev, kohalike ajalehtede ja televisiooni esindajad jnejnejne...)

Ja nii oligi...

Kontsert toimus, algas küll umbes pool tundi hiljem, aga siiski. Ja kuidas ta siis toimus? Vabatahtlikud lapsed ja noored seisid ning istusid laval, küünlad käes, meile Liinaga, kes me kaante vahelt midagi lugema pidime, näidati taskulambiga valgust, muusikat lasti pisikesest käsimakist, mis töötas patareide pealt. Mis Te arvate, kas see oli maailma parim üritus, mille peakorraldaja mina kunagi olen olnud? Jah, jah oli küll!!! Ma olen küll varem erinevaid noorteüritusi teinud ja läbi viinud ja muidu asjalik olnud, aga sellist ektreemsust ja asja pole mul veel mitte kunagi olnud. Eestis on alati võimalus kusagile helistada ja sealt kusagilt saadetakse Sulle kohe miski brigaad, mis kõik korda teeb... siin sellist asja pole.
Aga kõik olid rahul, ausalt, ma ei liialda praegu...

Minul oli pärast kontserdi lõppu selline pingelangus, et ma lihtsalt istusin sinna saali maha ja hakkasin nutma. Rustem tuli veel küsima, et mis juhtus, kas ma nutan sellepärast, et mul on halb või sellepärast, et mul on jube hea?! Ja kui kuulis, et ikka hea on, siis ütles, noh, nuta siis rahus! Armas, kas pole!
Ja jube väsimus tuli ikka korraga peale. Tunne oli selline, et ma kohe kukun ümber ja jäängi ümber – pärast rohkem kui kuu aega närvidemängu ja lastega kaklemist ning selgitustööd, et proovid ja asjad on ikka ainult selleks mõeldud, et neil oleks hea ja et nad suudaksid võimalikult hästi esineda... pärast pikki arutelusid selle üle, millises järjekorras tähtsad inimesed ikka kõnesid peaksid pidama... pärast... jah, pärast kõike seda oli see korraga läbi ja ma tundsin, et ei peagi sel päeval enam midagi tegema. Nuh, selles ma küll pisut eksisin... Jõudnud pisarad ära kuivatada ja Marotshkinidega koos tare juurde sõita, hakkas jälle pihta...
Ma vist polegi ühe päeva jookul oma nime nii palju hüütavat kuulnud kui sel päeval. Inimesed lihtsalt tahtsid mu info üleküllusesse ära uputada. Igaühel oli midagi öelda, igaüks tahtis midagi kuulda. Lisaks kõigele tulid mingid teletüübid intervjuud tegema... isegi köögirahvas tuli minu käest mingeid võileivatikke küsima, kuigi mina polnud köögipoolega üldse seotud...
Õudselt kahju on mul sellest, et aeg nii ruttu otsa sai ja inimesed varakult kodude poole asutasid, sest seal oli nii tohutult palju erinevaid toredaid inimesi, kellega ma oleks NIII väga tahtnud rääkida ja kasvõi niisama koos vaikida...

Sest uskuge või mitte... sellel üritusel osalejad olid küll kõik supertoredad inimesed, olenemata oma tähtsuse astmest... ja ma tahaksin öelda suursaadikule, et ta on maailma parim kallistaja, sest kui mul vahepeal tekkis tunne, et hakkan lolliks kerima, siis kallistasin teda, kõvastikõvastikõvasti ja NII hea oli kohe olla. Mõned inimesed kohe on kallistajateks loodud ja annavad sellega edasi sellist energiat ja emotsiooni mida mõned teised jälle ehk üldse kunagi kogeda ei saa... (Aitäh, Jaan Hein!)

Aga õhtune aeg ise kujunes siis selliseks, et ühel hetkel tuli vool tagasi, me tassisime oma suured kõlarid varjualuse alla ja panime muusika hõikama. Alguses tantsisime eestikeelseid seltskonnatantse... Kusjuures, vahepeal hakkas jälle jubedalt padukat sadama (no kogu see tants toimus muidugi maja ees õue peal) ja me saime kõik läbimärjaks. Majaesine oli nagu porimülgas ja mina olingi õige pea seal mülkas paljajalu. Siinkohal tahaks aga kiitust avaldada Keit’ile, kes vaatamata oma peenetele kingadele ja pükstele rokkis kõik selle aja meiega koos pori sees. Jube lahe poiss, tubli Keit! Sulle ma tahaks üldse aitäh öelda ka selle eest, et Sa mind enne seda üritust nõu ja jõuga aitasid ja nii mõnigi kord maha rahustasid. Jah, aitäh! Ja Sinu kontserdile kavatsen ma Eestis ka kohe kindlasti tulla!!! Kahju ainult, et Sa nii vara ära läksid, oleks võinud ikka meiega istuda hommikuni ja kitarri mängida!

Tegelikult sai see õhtu väga varakult otsa. Umbes kella kümneks oli terve maja tühi ja tehnikagi juba õuest tuppa toodud. Väljas lihtsalt läks nii külmaks ja märjaks, et keegi ei jaksanud seal olla. Inimesed olid ka juba üsna purjakil ja sättisid kõik ennast oma ööbimiskohtadesse minema.
Huvitav oli see hetk, kui majas ühel hetkel täiesti tühi oli – jube segadus oli muidugi igal pool, aga siiski...

Mina tahtsin minna veel Rita juurde dushi alla, et siis puhta ja soojana magama kerida, aga minu plaanid muutsid ära needsamad eilased Aleksandrovka sõbrad, kes mulle Krasnodarkasse külla olid tulnud. Kuna siin aga midagi teha polnud ja Aare lahkelt oli nõus meid transportima (Aitäh, Aare!!!), siis liikusime kõik koos ikkagi tagasi Aleksandrovkasse, kuid, arvestades eelnevaid üleelamisi, ei olnud see minu jaoks siiski kõige õigem mõte. Istusime natu baaris ja kui hakkasime sealt diskole edasi liikuma, et mitte magama jääda, siis leidsime baari eest motorolleriga Shuriku (Polina ekspoiss, ehk siis meie küla mees), kes õige pea sealt ka koju sõitis ning minugi kaasa võttis. Kodus käisin veel oma pesulast läbi (kannuga kuum vesi – vesi kopsikuga pähe) ja siis vajusin unne. Hommikul ärkasin selle peale, et jube sebimine käis igal pool. Õnneks oli minu toa uks seestpoolt kinni ja sinna keegi sisse ei pääsenud, aga ikkagi, terve mu maja oli mingit rahvast täis. Naised olid tulnud koristama ja pesema ja viimaseid toite valmistama, et need siis ise ära süüa ja Piret valmistas ette oma töötuba.
Minul võttis sel hommikul ärkamine ikka oluliselt rohkem aega, kui kunagi varem. Lihtsalt kõndisin ringi, vaatasin kõigile lolli näoga otsa, ei saanud paljude inimeste jutustki aru, sest organism oli ikka veel tõsiselt unes.

Siis, kui ma juba natuke ärksamaks muutusin, pesin ära kõik oma riided ja jalanõud, mis eelmise õhtu poritantsuga kõvasti kannatada olid saanud ja nüüd ma siin olen... väsinud, aga õnnelik.

Homme-ülehomme on jälle eestlasi külla oodata, nimelt tulevad ühed jalgratturid Krimmi jalgratastama ning maanduvad alguses meie juures.
Teisipäeva paiku peaksid ka viimased peokülalised hakkama koju minema – Piret ja Aare ja Helle koos oma rahvatantsijatega. Viimased on hetkel paigutatud peredesse elama ning täna sõitsid nad üldse Evpatoriasse mere äärde...

Ja siis polegi muud jäänud, kui laupäevaks kimada Simferopolisse Silverile ja Kadrile vastu ning nendega koos siis ka pisut mööda Krimmi seigelda.

Tahaksin siinkohal Raulile öelda, et Sa oled mul tohutult tubli ja suur aitäh Sulle selle eest!

Veelkord – suursuursuur aitäh kõikidele Teile, kes Te meile siia külla sõitsite ja selles vihmas ja voolutuses ilma vingumata vastu pidasite. Te olete kõik väga väärt inimesed ja seda mitte seetõttu, et Te kuidagi tähtsad oleksite vaid pigem sellepärast, et Te olete eelkõige lihtsalt inimesed ja oskate ka lihtsate inimeste moodi elada, suhelda, lihtsalt olla...
Kallistan Teid kõiki kõvastikõvastikõvasti!!!!!!!!!!

Peatse kirjutamiseni...
Teie KrasnodarkaKristi