Raport no 37
„Nii kuum on Krasnodarkas,
On nii kuum see päike siin taevas...
Ma olen siin nüüd harjunud,
Kuigi ka vahel karjunud,
Ei enam taha ära siit
Ma minna mitte kuhugi”
Oeh... nõrgaks võtab, ausalt...
Iga inimese emotsionaalsusel on olemas mingid piirid, minul ka... Praeguseks olen ma oma tunnetel mängimisega jõudnud küll juba üsna viimasele piirile.
Ei tohi nii, et Te tulete, olete jube toredad ja lähete siis lihtsalt ära, justkui nagu polekski olnud.
Ma olen ju küll kalkuse ja ükskõiksuse kuninganna ja tegelikult on mul viimasel ajal olnud ainult hea meel, kui eestlased pärast oma visiite lõpuks ära lähevad, meid rahule jätavad ja lasevad meil oma igapäevaeluga edasi minna.
Aga teate, see tunne... Ei, muidugi Te ei tea... Aga see on SEE tunne, mis tekib siis, kui harjud mingi seltskonnaga ära ja... Ei, see ei ole mingi koduigatsus... see ei ole üldse mingi igatsus vaid selline nukker tühjus, mis pärast kallistamisi Sinu sisse kajama jääb...
Töö muidugi aitab ja õige pea saame me sellest jälle üle, aga ikkagi – selliseid helisevaid tühjusi on minu sisse selle suve/sügise jooksul juba liiga palju kajama jäänud.
Aga ajas tagasi minnes...
Kolm päeva pärast Rita sünnipäeva oli Meeri seitsmekümnes juubel, täpsemalt siis 24. septembril. Siinkohal EI SAA muidugi mainimata jätta, et samal päeval vananesid aasta võrra ka minu isa Eestis (Palju-palju-palju õnne!!!) ning mu vanem vend Ivar (Nu, vana oinas – juba 27?) Soomes.
Krasnodarka küla eestluse edasikandjate ja Eesti Tare ajutise perenaise jaoks aga tähendas see seda, et sama päeva õhtul saabusid meie õuele taas eestlased. Sedapuhku siis seitse inimest, kes tulid Krimmi matkama: VALDO, MEELIS, CERLY, EERO, ERKKI, PIRET, ELO – ma ei teagi, mida Teile täpselt öelda – Te tulite, olite, võitsite! Võitsite järjekordse sooja koha mu südames ja tekitasite juurde uued kohad, kuhu ma Eestisse tulles taas jõuda tahaks. Riispuder oli supernämm... õhtud kitarrihelide saatel olid lihtsalt meeliülendavad ja Teie muretud ja rõõmsad näod jäävad arvatavasti ka mõneks ajaks kummitama.
Ja Inge... See viimane pilk Sinu silmis – see oli see, mis muutis minu, kes ma olen igati krips, kraps, kindel ja konkreetne kõikides asjades ja olukordades – nu, see võttis ikka natuke hinge värahtama... See tekitas tunde, et ehk ikkagi on seal Eestis ka midagi väärtuslikku ootamas, sest vahepeal olin ma juba meelt heitmas ja põhjusi genereerimas, et sinna mitte tagasi minna... Aitäh Sulle... mul oli seda tunnet vaja!
Noneh... muutusin emotsionaalseks :P
Esmaspäeva õhtul siis saabus seltskond ratastel, mis tegelikult oli siis kaheksaliikmeline, aga mille kaheksas liige Inge tuli kibeda tööaja tõttu lennukiga Simferopolisse ning liitus oma inimestega alles järgmisel päeval Simferopolis.
Tegelikult pididki nad selleks esimeseks ööks Simferopolisse ööbima sõitma, aga kuna nad nii hilja alles siia meie juurde jõudsid, siis otsustasid ikka siin uinuda.
Rita tegi väikese õhtusöögi, külalised tõid ise mingi jubehea tordi ka kaasa ja nii see õhtu meil kulges. Meelisel, heal poisil oli oma kitarre kaasas ja nii see õhtu siis vaikselt hommikuks üle kulges kuni me kella nelja paiku lihtsalt unne suikusime. Tegijatel äratus muidugi juba kell kuus hommikul, nii et, arvake ise, mis sest asjast sai. Igatahes kiitus pillimeestele ja ka Cerlyle, kes ainsa naisterahvana oma häälega minu laulukraaksatusi toetas :)
Pärast hommikust putru asutasid nad end siis Krimmi-ekskursioonile, mis pidi kestma umbes kuus päeva, pärast mida, pühapäevaks, pidid nad siis jälle taas meie juures maanduma.
Kuna nad tõid endaga kaasa ka seitse kotti humanitaarabi, siis meie Ritaga tegelesime pärast nende ärasõitu sellega, et laotasime seal pükse-trakse sordi järgi hunnikutesse, et kõik see kola võimalikult kiiresti laiali jagada ja kaelast ära saada.
Saanud sellega ühele poole, otsustasin mina, kes ma olin öösel umbes kolm tundi magada saanud, uuesti tuttu kerida, et siis kella kolme paiku värskelt ja puhanult lastele maja lahti teha.
Jõudnud umbes minutit kümme seal pikutada ja tekialuse parajalt ära soojendada, kuulen, et keegi koputab uksele. Kuna mul midagi seljas polnud ja läätsed olin ka ära võtnud, siis mõtlesin, et olgu see seal kesiganes, mina ust lahti ei tee, küll ta siis varsti ära väsib ja minema läheb.
Nii oligi...
Ja siis veel viis minutit ja koputus uksele on juba hoopis tugevam ja liigub sujuvalt üle minu toa aknale. Jõudmata midagigi vastata, kuulen väikese Vova häält, et ma kähku üles tõuseksin, sest „ко мне эстонцы приехали!” Misasja? Mis kuradi eestlased ja mis mõttes? Alles paar tundi tagasi saatsin nad ju just minema? Ajasin siis ikka püksid jalga ja panin prillid ette ning läksin ukse taha kaema, mis nali see siis on. Ja ei olnudki nali – olidki eestlased... lihast ja luust... seisavad täiesti eestlaslike nägudega mul ukse taga ja vist naeratavad ka.
Korraks siis vabandasin, kimasin tuppa tagasi, panin läätsed ette ja tegin asjalikuma näo ette ja ilmusin uuesti.
Sedakorda siis tegemist HEINARi, VILJO ja RANDUga, kes kolmekesi lihtsalt autosse istunud ja mõelnud, et läheks õige Krimmi puhkama. Mõeldud-tehtud.
Umbes viis minutit minu elutoas istunud ja üksteisega üritanud tutvuda, oli otsustatud, et kuna neil on mööda Krimmi ringi sõitmiseks ainult paar päeva aega, siis oleks kõige õigem, et mina ikka ka nendega kaasa sõidaksin. Kas siis giidiks või mõnel muul teadmata eesmärgil, aga ikkagi! Ja jälle – mõeldud-tehtud! Saatsin kutid Rita juurde kohvitama, viskasin ise omad kolmed paarid dresse kotti (ujukad kusjuures unustasin kaasa võtta!) ja valmis ma olingi.
Startisime siis läbi Simferopoli Bahtshisarai poole. Olles tee pealt helistanud Valdo&Co-le, selgus, et nemad ka peaksid seal kusagil turbaasis nimega Prival ööbima ja sinnapoole meiegi siis suundusime. Sel päeval suutsime veel selle Khaani lossi ka üle vaadata ja asutasime siis end öömajale. Nu, see turbaas oli ikka selline üüratult nõukaaegne süsteem. Tuba, kus me magasime oli selline tüüpiline pisipeda ühika tuba nelja voodiga... Hommikusöögiks väljastati meile mingid talongid ja kui me oleks hommikul tahtnud veel dushi alla ka saada, siis sinna oleks meid ka mingisuguse eskordi saatel suunatud. Igatahes õhtuks suutsime omale miski sauna välja sebida, kus pärast kahetunnist istumist liitus meiega ka matkaseltskond.
Saunas sai muidugi hirmsasti nalja sellega, et administratsioonitädi (Heinari meelest LIIGA olemasoleva dekolteega!) iga kümne minuti tagant seal mingi pealüliti välja lülitas, et muidu saun kuumeneb üle. Reaalsus oli aga see, et selle väljalülitamise pärast ei saanud see saun isegi mitte üles soojeneda, sest kuni ta sellega tegeles, lülitati ta kohe jälle välja. Aga meie meeste jaoks ei olnud ju keeruline see õige lüliti sealt ukse tagant üles leida, mida siis kogu aeg tagasi õigesse asendisse lükata. Tulemuseks oli see, et kolme-nelja tunni pärast oli saun saavutanud küll juba peaaegu 120 kraadise kuumuseastme, aga ukse taga lüliti juures seisid turvamehed koos koeraga ega saanud aru что это за автоматика? Sauna ukse juurest sissetallatud märgade jalgade rada ei öelnud neile vist midagi...
Sealsamas saunas selgus muidugi ka see pisiasi, et Eesti ON väike, eriti laia maailmaga võrreldes ning kaks tegelikult täiesti erinevat seltskonda, kes omavahel kokku sattusid, leidsid omavahel palju ühiseid tuttavaid ja olukordi.
Järgmisel hommikul edasi ekskurseerides alustasime Tshufut-Kale koobaslinnast, mis jääb sinnasamasse Bahtshisaraisse ja kuhu ma tegelikult juba märtsikuus ringi rännates ka korra juba sattunud olin. Aga seal oli ilus. Minu jaoks kõige ilusam vaade olid kusjuures need mustmiljon sisalikku, kes seal vabalt ja üsna julgelt ringi sibasid. NII palju sisalikke ma nüüd küll elu sees näinud ei ole...
Märkimata jätta ei saa ka seda, et kui me sinna mäe otsa ronima hakkasime ja parajasti autot parkisime, tervitas meid üks pisikest kasvu sõjaväevormis meesterahvas sõnadega „Guten morgen, garjatshie estonskie parni!”
Koobastest väljas hakkasime Jalta suunas sõitma. Sealt Bahtshisarai juurest läks mingi imelik tee Jalta poole, millel oli poole maa peal lausa silt, et edasisõit keelatud. Küsimusele, mida see silt nüüd siis tähendab, vastas seal üks kohalik, et kui miilitsat pole, siis andke aga tuld. Nu, miilitsat polnudki, niiet...
Edasi läks tee aga väga hirmsaks. Ma olen selle võrdluse juba kunagi siia kirja pannud. Tegemist siis taas koomiksiserpentiiniga, mille esimestel ringidel mul juba süda läikis. Kusagil keset seda ringrada sõitsime mööda ühest seisvast autost, millel taga pagaazhis üks tiiger vedeles. Puuris, ikka jah. Heinar-poiss siis tahtis sellest tiigrist seal möödasõidul pildi teha, aga apazdal ja pildile jäi ainult mingi osake sellest autost. Siit sai alguse meie siseringlik huumorikild – tiigripilti tegema, mis tõlkes siis peaks tähendama seda, et millestki, mida Sa teha plaanisid, kukub välja hoopis midagi kolmandat – kui Te nüüd aru saate, mida ma mõtlen...
Aga... südapaha üle läks ja autoaknast välja vaadates jäävad mulle järsku silma mingid jube tuttavad valged kuplid. Neid olen ma juba kusagil varem näinud. Ja mis siis selgus? Selgus see, et jah, muidugi olen ma neid kupleid varem näinud – nimelt siis, kui ma eelmisel korral Mikihiire mägiradu mainisin. Ehk siis Ai-Petri mäelt alla sõites olid need mulle eelmisel korral silma hakanud. Jah, iseendalegi üllatuseks olime me mingitmoodi Ai-Petri otsa jõudnud!!!
Turismihooaeg hakkab vaikselt kokku tõmbuma. Turistimagnetid aga olid mäe otsas ikka kõik alles. Ja oh seda olelusvõitlust. Hakkasime sealt kohvikute eest mööda jalutama, kui nad kõik meid omadesse sisse kutsusid, soojakraadide (õues oli temperatuur 12 kraadi) ja maitsva shashlõkiga meelitasid. Ja hiljem, kui me neist jälle tagasisuunas mööda kõndisime, siis olid jubedamal kombel solvunud, et me just nende juurde sisse ei läinud. Olles pärast hoopis kusagil nurga taga
shashlõkki söömas käinud, ei julgenudki me enam sealtsam
ast mööda minna vaid valisime mingi kõrvalisema ja majatagusema tee.
Mina käisin seal mäe otsas veel kaameliga sõitmas ja siis startisime ka sealt minekut.
Mingil hetkel helistasin ma Valjale Livadias, kelle juures me koos Fedja ja Fjodoriga (mäletate veel neid?) suvel olime ööbinud. Tal õnneks oli seesama korter ka täiesti vaba ning õhtuks plaanisime siis sinna jõuda.
Enne veel, teel
Livadia poole sõitsime läbi ka Pääsupesa restorani juurest. Ja nagu Ai-Petril nii ka siin, turistimagnetid on ikka veel täies töös, suveniiripoekesi on rohkem kui küll. Restorani sisse me päris ei läinud, ei näinud nagu mõtet, kuigi, midagi hirmkallist seal küll polnud – kohv maksis ca 15 kohalikku ja magustoidud 20-100 grivnat. Võtsime sealsamas kõrvalkohvikus, kus hinnad olid umbes poole madalamad väikesed õlled ja jäätised ning alustasime sõitu Livadia poole.
Õnnelikult kohal... õhtu veetsimegi sealsamas tiksudes ja õlut ning veini libistades (sedapuhku siis ¾ meist :P) ning mingil hetkel otsustasime merre ujuma minna. Sellega olete Te ka juba kursis, et Livadias saab alla mere äärde lifitidega, aga üllatus-üllatus, kell 11 õhtul need liftid enam miskipärast ei tööta. Tänavavalgustus on seal muidugi ka nii nagu ta on ning poemüüja näteks arvas küll, et me kindlasti eksime seal ära ega leia pärast tagasiteed, aga meie läksime ikka, kuldne kuu oli selgas ja vperjod! Seal poolel teel alla paigutusid meie seltskonna meesliikmed kreekatähestikulisse järjekorda – ehk siis vastavalt alfa-ja beetaisasteks. Kes, kuidas ja miks just nii, eks asjaosalised ise teavad ja mäletavad :)
Igatahes... uni oli sel öösel magus...
Aga enne veel, kui me alla mere äärde hakkasime astuma ja alles kodus mõnusalt sumisesime, helistas Silver Eestist ja teatas, et Kristi kuule, Sa oled praegu minu telekas. Ehk siis kanal kahe „uudistesaade” Reporter näitas siis kolmapäeva õhtul väikest ülevaadet meie 8. septembri peost ja üldse Krasnodarka külast. Meie Allaga laulsime seal seda Krasnodarka laulu, veel olid erinevad kaadrid meie kontserdiproovidest, ministrist, külast, lastest ja kogu uudis lõppes sellega, kuidas Kristi poolalasti stavokki jookseb ja kahe käega vett laiali pritsib :P Tegelikult oli ilus uudis, vähemalt minu jaoks, kellele kõik on oma, kohad ja olukorrad on teada ja tuttavad.
Uus päev, uued plaanid...
Pärast ärkamist
läksime Livadia lossiga tutvuma.
Edasi oli plaanis võtta auto ja sõita selle päevaga läbi veel Vorontsovi loss, Jalta loomaaed ja muinasjutupark, Massandra veinikelder ja Nikita botaanikaaed ning jõuda lõpuks Jaltasse.
Meie plaanid muutusid tänu sellele, et keegi oli meie auto purki parkinud ja me ei saanud sellega kusagile sõita. Viisakusest oli meie aknaklaasi vahele ka telefoninumber jäetud, millele helistades saime vastuse, et autoomanik on kusagil kaugel mere ääres ja niipea ta sealt tagasi tulla ei kavatse. Ähvardus kutsuda puksiir ja see auto sealt lihtsalt ära veeretada tõi omaniku küll üsna kiirest tagasi, kuid meie olime selleks ajaks juba ammu sündmuspaigalt läinud. Nimelt võtsime sealtsamast Livadiast takso, mis meid 35 grivnaga sõidutas Jalta loomaaeda ja muinasjutuparki. Ja see loomaaed oli küll üle mõistuse. Ahvipoisid jooksid lihtsalt
vabas looduses ringi, tiigri-ja lõvipuuridel ei olnud mingeid piirdeid ümber, igaüks võis sealt vabalt näpud läbi panna ja neist ilma jääda, loomade söötmine oli täiesti lubatud... uskumatus kuubis!
Muinasjutupark oli ka armas, kuigi, mõnes kohas oli justkui tegelaste üleküllastus. Ühe varjualuse alla olid kokku kuhjatud nii lumivalgeke kui tema pöialpoisid, saabastega kass, kolm põrsakest, Gena ja Potsataja ja veel paljud paljud teised, keda ma praegu ei mäleta.
Seal muinasjutupargis töötas üks väike armas tädi, kes teenis raha sellega, et lõikas paberist kribinal-krabinal välja Sinu näo profiili ja kleepis selle siis kenasti kaante vahele. Seda me siis lasime ka seal kõik teha, sest väga tore oli. Ja tore oli vaadata, kui hästi ja kiiresti inimene töötab. Kuigi, minu pilt minu originaalile küll eriti sarnane polnud (pilt tuli hoopis kenam!). Ainus asi, mis oli eriti tõetruult välja lõigatud, oli rinnanibu :P Aga see selleks...
Veel olid seal igasugused kõverpeeglid, millede ees siis ka parasjagu nalja sai...
Järgmine takso sõ
idutas meid järgmiste 35 grivna eest Massandra veinikedrisse veine degusteerima. Mina istusin ka tähtsa näoga, üheksa erinevat veiniklaasi ees ja olin jube degusteerija, kuigi tegelikult poisid kõik minu veinipokaalid ka ise ära tühjendasid.
Poiste pead sumisemas, edasi sõitsime juba marsadega. Esimene neist viis meid suure maantee äärde, kust järgmine pidi siis Nikita botaanikaaega sõitma. Nii oligi.
Ilus oli seal aias küll. Käisime veel nn „rohelises labürindis”, mille sissekäigu juures öeldi, et vhod maksab viis grivnat tshelovek. Kutid siis vastu, et „aga meid on ju kolm tshelovekki ja naine”, mispeale saimegi neljakesi kolme hinnaga sisse. Siin on tegelikult oluline ka mingi sõnademäng, sest kui vene keeles tshelovek tähendab inimest, siis ukraina keeles tsholovik tähendab meest. Vot tak!
Seal labürindi tagumises otsas kasvas ühes potis muideks ka umbes 260-aastane vana papüürusepuu, mis minu meelest nägi küll välja nagu iseehitatud palm, millele sõnajalgadest lehed otsa kleebitud, aga mida mina ka tean!
Nikita seljataga, sõitsime järgmise marsaga Jaltasse eksperimenteerima, kas siinses McDonalds’is on burgerid ja friikad ikka sama maitsega nagu Eestis. Olid üsna küll... Ja Randu, hea mees, oli ju elus esimest korda McDonaldsis. Vot siis, elad pool sajandit juba ilmas ära, aga mäkki pole saanud. Respekt!!!
Väikesed jalutuskäigud Jalta naberezhnil... meri oli sel õhtul kuidagi eriti kuri, nii et lained lendasid suure kaarega kaile. Inimesed olid vaimustuses, tegid pilte ja said märjaks. Lapsed ja koerad ujusid...
Kuna meil veel sel õhtul olid vaja autod ringi parkida, et hommikul ikka varakult võimalik oleks sõitma hakata, siis me eriti kauaks sinna aelema ei jäänud ja poole üheksaks olime juba Livadias. Lasime taksol ennast poe ees maha panna, et sealt õlled kaasa haarata, kui saime sealsamas poes tuttavaks ühe järjekordse eesti mehega – seekord tegemist siis Mäiduga, kes tulnud Krimmi trenni tegema. Temal nimelt mingi tähtis kihlvedu, mis leiab oma kulminatsiooni oktoobri alguses, kui ta peab mingi võidujooksu kinni panema. Kihlveo summad olid igatahes sellised, milliseid mina oma elus küll näinud pole :P
Edu Sulle, kallis Mäidu. Ma ikka mõtlen Sulle sel päeval!!!
Sel õhtul me tormi ja tuule tõttu ujuma ei läinud, tiksusime niisama ümber laua ja ajasime rumalat jutt suust välja.
Hommik on õhtust targem ja startisime meiegi hommikul kella üheksa paiku Livadiast minekut. Mäidu, kes pidi sel päeval Simferopolist lennuki peale minema, tuli ka meiega kaasa. Enne veel, kui me oma rattad Simferopoli poole keerasime, sõitsime läbi ka Alupkast, Vorontsovi lossist ja see oli alles loss.
Krimmis on kaks koh
ta, millesse mina esimesest silmapilgust olen armunud ja jäägitult kiindunud – esimesena võitis kogu mu südame Karumägi ja teiseks sai nüüd Vorontsovi loss, sest see oli lihtsalt NIII võimas ja ilus. Justnimelt ilus, mitte mingi venelikult ülekullatud nõmedus, aga ilus, lihtne ja jube võimas!
Lõpuks imetlemisega valmis saanud (kusjuures, pool meie seltskonnast jooksis seal lossipargis jumala juhuslikult kokku ka Valdo&Co-ga... mina sellesse õnnelikku poolde kahjuks ei kuulunud), alustasime sõitu Simferopoli suunas, et viia Mäidu lennujaama ja visata mind ka sinna kusagile maha.
Nu ja nii ta läkski...
Kallistused ja muud formaalsed sentimentaalsed rituaalid läbitud, olingi jälle üksi, seljakott seljas ja tuju hea.
Kuna Päivi oli ka sel päeval Simferopolis käimas, aga tal läks veel omade asjaajamistega pisut aega, siis lõin mina aega surnuks kohalikul turul. Tahtes automaadist raha välja võtta, valisin ma miskipärast rumala järjekindlusega kolm korda valet pin-koodi, mispeale see tobe aparaat mu kaardi alla neelas. Edasised toiminud kulgesid mööda pangakontoreid joostes ja kaarti tagasi küsides, aga lõpptulemuseks oli ikkagi see, et mulle öeldi – siit ei anta Sulle seda kaarti niikuinii kätte. Tule Sa passi või millega tahad, niikuinii ei saa. Et ainus võimalus, et nad selle mulle väljastaks, oleks SEB panga kiri Eestist, et see tõesti on minu kaart ja nad TÕESTI võivad mulle selle siin väljastada. Aga see selleks, asja mul seda kaarti siin vaja!
Õnneks sain pärast Päiviga kokku, ta andis mulle natu pappi ja kõik oligi jälle ilus!
Enne Päiviga kokkusaamist istusin natuke aega internetis ja vaatasin ise ka üle selle Reporteri uudise...
Edasised plaanid nägid ette kohtumist InnaMarinaga, kellede juurde me tol öösel ka magama pidime minema, enne mida oleme natu mööda kohalikke klubisid traalivaalinud. Sedapuhku läks kõik enamvähem plaanipäraselt. Ööklubi, millesse me maandusime, oli mingi rõvedalt õhutu ja täissuitsetatud
urgas (kuna InnaMarina on alles 17, siis neid igale poole sisse ei lastud ka:(). Ainus asi, mis selle urka juures jube huvitav ja naljakas oli, oli see, et seal oli tantsupõranda ümber peeglid, nii et ükskõik kuhu Sa ka vaatad, näed ikka iseennast. Ja need inimesed seal siis tantsisidki iseendaga. No, ütle, mida tahad, aga see OLI naljakas, vaadata inimesi, kuidas nad iseennast sealt peelist imetlevad...
Õhtu lõppes seekord üsna varakult, sest ma LIHTSALT ei jaksanud seal eriti kaua olla. InnaMarina pidid juba hommikul kell kuus ärkama ja kella seitsmest kooli poole startima ning seetõttu kerisime magama miski poole kolme paiku ehk.
Saatnud tüdrukud hommikul ära, jäime meie Päiviga nende juurde magama, seda tänu sellele, et nende korterinaaber Ljoha ka kodus magas.
Igatahes magasime loomulikult sisse ja ärkasime miski kella kümne ringis, ise pidime juba pool kaksteist rongi peale jõudma... Nu, igatahes jäi meil veel aega jalutamiseks, kohvikus istumiseks ja isegi turul shoppamiseks :P
Lõpuks tänu elektrirongile ja bussile õnnelikult kodus, valdas mind... ma ei teagi, misasi... Mingi meeletult mõnus rahulolu, et ma jälle lõpuks kodus olen. See vana vene multikas, mida minu lapsepõlves telekast näidati, ütles ikka õigesti, et külas on hea, aga kodus veel parem.
Te ei kujuta ette, KUI ilus siin praegu on. Pärast neid jubedaid paduvihmasid, mis meie pidustused ära rikkusid, on Krasnodarka justkui kevadiselt õitsema löönud. Kõik on roheline ja ilus, nii värske. Nii mõnus oli pesu kuivama viies varbad PÄRIS muru sisse vajutada ja tunda, kui mõnus see tunne ikka on. Siiamaani oli kogu meie maa ja muru siin ju kollaseks kärsanud, praegu on NII ilus, et ahmi õhku...
Laupäeval oli mihklipäev ja Päivil oli siin miski tõsine plaan seda lastega koos tähistada. Jõudnud Simferopolist tagasi, puhkasime natu ja hakkasime siis lõket üles ehitama, kuigi, tuul oli sel õhtul üsna tugev. Aga lõke sai tore ja uskumatult mõnus oli seal lõkke ääres maas istuda, tunda tule lõhna ja lihtsalt olla. Lapsed tulid, kartulid ja vorstid kaasas. Kartulid kärssasid meil küll kõik üsna söeks, aga ega see polnudki oluline... oluline oli see, et me saime kõik koos olla, tantsida, laulda, puhata...
Pühapäev veeres mööda koristamise ja pesupesemise tähe all ja kulmineerus sellega, et kella kaheksa paiku õhtul saabus tagasi meie matkaseltskond. Sedapuhku oli Rita juures juba pidulikum õhtusöök korraldatud ja nõnda me seal paar tundi istusime. Õhtu jätkus minu juures, kus alguses vaatasime Jääääre kontserti videot, mille Silver mulle Eestist tulles kaasa oli toonud ja pärast seda laulsime juba ise edasi. Poole kolmeks olid inimesed väsinud ja mina koos nendega. Ainus vapper ja väga ärks oli tol õhtul Päivi, kes kuidagi magama minna ei raatsinud ja oleks seal vist kuni kooliminekuni istunud ja laulnud.
Elul on omad seadused...
Aga Valdo seltskonnast õppisime me selgeks ühe uue armsa vanasõna: Ära hõiska enne tagajärgi :)
On nii kuum see päike siin taevas...
Ma olen siin nüüd harjunud,
Kuigi ka vahel karjunud,
Ei enam taha ära siit
Ma minna mitte kuhugi”
Oeh... nõrgaks võtab, ausalt...
Iga inimese emotsionaalsusel on olemas mingid piirid, minul ka... Praeguseks olen ma oma tunnetel mängimisega jõudnud küll juba üsna viimasele piirile.
Ei tohi nii, et Te tulete, olete jube toredad ja lähete siis lihtsalt ära, justkui nagu polekski olnud.
Ma olen ju küll kalkuse ja ükskõiksuse kuninganna ja tegelikult on mul viimasel ajal olnud ainult hea meel, kui eestlased pärast oma visiite lõpuks ära lähevad, meid rahule jätavad ja lasevad meil oma igapäevaeluga edasi minna.
Aga teate, see tunne... Ei, muidugi Te ei tea... Aga see on SEE tunne, mis tekib siis, kui harjud mingi seltskonnaga ära ja... Ei, see ei ole mingi koduigatsus... see ei ole üldse mingi igatsus vaid selline nukker tühjus, mis pärast kallistamisi Sinu sisse kajama jääb...
Töö muidugi aitab ja õige pea saame me sellest jälle üle, aga ikkagi – selliseid helisevaid tühjusi on minu sisse selle suve/sügise jooksul juba liiga palju kajama jäänud.
Aga ajas tagasi minnes...
Kolm päeva pärast Rita sünnipäeva oli Meeri seitsmekümnes juubel, täpsemalt siis 24. septembril. Siinkohal EI SAA muidugi mainimata jätta, et samal päeval vananesid aasta võrra ka minu isa Eestis (Palju-palju-palju õnne!!!) ning mu vanem vend Ivar (Nu, vana oinas – juba 27?) Soomes.
Krasnodarka küla eestluse edasikandjate ja Eesti Tare ajutise perenaise jaoks aga tähendas see seda, et sama päeva õhtul saabusid meie õuele taas eestlased. Sedapuhku siis seitse inimest, kes tulid Krimmi matkama: VALDO, MEELIS, CERLY, EERO, ERKKI, PIRET, ELO – ma ei teagi, mida Teile täpselt öelda – Te tulite, olite, võitsite! Võitsite järjekordse sooja koha mu südames ja tekitasite juurde uued kohad, kuhu ma Eestisse tulles taas jõuda tahaks. Riispuder oli supernämm... õhtud kitarrihelide saatel olid lihtsalt meeliülendavad ja Teie muretud ja rõõmsad näod jäävad arvatavasti ka mõneks ajaks kummitama.
Ja Inge... See viimane pilk Sinu silmis – see oli see, mis muutis minu, kes ma olen igati krips, kraps, kindel ja konkreetne kõikides asjades ja olukordades – nu, see võttis ikka natuke hinge värahtama... See tekitas tunde, et ehk ikkagi on seal Eestis ka midagi väärtuslikku ootamas, sest vahepeal olin ma juba meelt heitmas ja põhjusi genereerimas, et sinna mitte tagasi minna... Aitäh Sulle... mul oli seda tunnet vaja!
Noneh... muutusin emotsionaalseks :P
Esmaspäeva õhtul siis saabus seltskond ratastel, mis tegelikult oli siis kaheksaliikmeline, aga mille kaheksas liige Inge tuli kibeda tööaja tõttu lennukiga Simferopolisse ning liitus oma inimestega alles järgmisel päeval Simferopolis.
Tegelikult pididki nad selleks esimeseks ööks Simferopolisse ööbima sõitma, aga kuna nad nii hilja alles siia meie juurde jõudsid, siis otsustasid ikka siin uinuda.
Rita tegi väikese õhtusöögi, külalised tõid ise mingi jubehea tordi ka kaasa ja nii see õhtu meil kulges. Meelisel, heal poisil oli oma kitarre kaasas ja nii see õhtu siis vaikselt hommikuks üle kulges kuni me kella nelja paiku lihtsalt unne suikusime. Tegijatel äratus muidugi juba kell kuus hommikul, nii et, arvake ise, mis sest asjast sai. Igatahes kiitus pillimeestele ja ka Cerlyle, kes ainsa naisterahvana oma häälega minu laulukraaksatusi toetas :)
Pärast hommikust putru asutasid nad end siis Krimmi-ekskursioonile, mis pidi kestma umbes kuus päeva, pärast mida, pühapäevaks, pidid nad siis jälle taas meie juures maanduma.
Kuna nad tõid endaga kaasa ka seitse kotti humanitaarabi, siis meie Ritaga tegelesime pärast nende ärasõitu sellega, et laotasime seal pükse-trakse sordi järgi hunnikutesse, et kõik see kola võimalikult kiiresti laiali jagada ja kaelast ära saada.
Saanud sellega ühele poole, otsustasin mina, kes ma olin öösel umbes kolm tundi magada saanud, uuesti tuttu kerida, et siis kella kolme paiku värskelt ja puhanult lastele maja lahti teha.
Jõudnud umbes minutit kümme seal pikutada ja tekialuse parajalt ära soojendada, kuulen, et keegi koputab uksele. Kuna mul midagi seljas polnud ja läätsed olin ka ära võtnud, siis mõtlesin, et olgu see seal kesiganes, mina ust lahti ei tee, küll ta siis varsti ära väsib ja minema läheb.
Nii oligi...
Ja siis veel viis minutit ja koputus uksele on juba hoopis tugevam ja liigub sujuvalt üle minu toa aknale. Jõudmata midagigi vastata, kuulen väikese Vova häält, et ma kähku üles tõuseksin, sest „ко мне эстонцы приехали!” Misasja? Mis kuradi eestlased ja mis mõttes? Alles paar tundi tagasi saatsin nad ju just minema? Ajasin siis ikka püksid jalga ja panin prillid ette ning läksin ukse taha kaema, mis nali see siis on. Ja ei olnudki nali – olidki eestlased... lihast ja luust... seisavad täiesti eestlaslike nägudega mul ukse taga ja vist naeratavad ka.
Korraks siis vabandasin, kimasin tuppa tagasi, panin läätsed ette ja tegin asjalikuma näo ette ja ilmusin uuesti.
Sedakorda siis tegemist HEINARi, VILJO ja RANDUga, kes kolmekesi lihtsalt autosse istunud ja mõelnud, et läheks õige Krimmi puhkama. Mõeldud-tehtud.
Umbes viis minutit minu elutoas istunud ja üksteisega üritanud tutvuda, oli otsustatud, et kuna neil on mööda Krimmi ringi sõitmiseks ainult paar päeva aega, siis oleks kõige õigem, et mina ikka ka nendega kaasa sõidaksin. Kas siis giidiks või mõnel muul teadmata eesmärgil, aga ikkagi! Ja jälle – mõeldud-tehtud! Saatsin kutid Rita juurde kohvitama, viskasin ise omad kolmed paarid dresse kotti (ujukad kusjuures unustasin kaasa võtta!) ja valmis ma olingi.
Startisime siis läbi Simferopoli Bahtshisarai poole. Olles tee pealt helistanud Valdo&Co-le, selgus, et nemad ka peaksid seal kusagil turbaasis nimega Prival ööbima ja sinnapoole meiegi siis suundusime. Sel päeval suutsime veel selle Khaani lossi ka üle vaadata ja asutasime siis end öömajale. Nu, see turbaas oli ikka selline üüratult nõukaaegne süsteem. Tuba, kus me magasime oli selline tüüpiline pisipeda ühika tuba nelja voodiga... Hommikusöögiks väljastati meile mingid talongid ja kui me oleks hommikul tahtnud veel dushi alla ka saada, siis sinna oleks meid ka mingisuguse eskordi saatel suunatud. Igatahes õhtuks suutsime omale miski sauna välja sebida, kus pärast kahetunnist istumist liitus meiega ka matkaseltskond.
Saunas sai muidugi hirmsasti nalja sellega, et administratsioonitädi (Heinari meelest LIIGA olemasoleva dekolteega!) iga kümne minuti tagant seal mingi pealüliti välja lülitas, et muidu saun kuumeneb üle. Reaalsus oli aga see, et selle väljalülitamise pärast ei saanud see saun isegi mitte üles soojeneda, sest kuni ta sellega tegeles, lülitati ta kohe jälle välja. Aga meie meeste jaoks ei olnud ju keeruline see õige lüliti sealt ukse tagant üles leida, mida siis kogu aeg tagasi õigesse asendisse lükata. Tulemuseks oli see, et kolme-nelja tunni pärast oli saun saavutanud küll juba peaaegu 120 kraadise kuumuseastme, aga ukse taga lüliti juures seisid turvamehed koos koeraga ega saanud aru что это за автоматика? Sauna ukse juurest sissetallatud märgade jalgade rada ei öelnud neile vist midagi...
Sealsamas saunas selgus muidugi ka see pisiasi, et Eesti ON väike, eriti laia maailmaga võrreldes ning kaks tegelikult täiesti erinevat seltskonda, kes omavahel kokku sattusid, leidsid omavahel palju ühiseid tuttavaid ja olukordi.
Järgmisel hommikul edasi ekskurseerides alustasime Tshufut-Kale koobaslinnast, mis jääb sinnasamasse Bahtshisaraisse ja kuhu ma tegelikult juba märtsikuus ringi rännates ka korra juba sattunud olin. Aga seal oli ilus. Minu jaoks kõige ilusam vaade olid kusjuures need mustmiljon sisalikku, kes seal vabalt ja üsna julgelt ringi sibasid. NII palju sisalikke ma nüüd küll elu sees näinud ei ole...
Märkimata jätta ei saa ka seda, et kui me sinna mäe otsa ronima hakkasime ja parajasti autot parkisime, tervitas meid üks pisikest kasvu sõjaväevormis meesterahvas sõnadega „Guten morgen, garjatshie estonskie parni!”
Koobastest väljas hakkasime Jalta suunas sõitma. Sealt Bahtshisarai juurest läks mingi imelik tee Jalta poole, millel oli poole maa peal lausa silt, et edasisõit keelatud. Küsimusele, mida see silt nüüd siis tähendab, vastas seal üks kohalik, et kui miilitsat pole, siis andke aga tuld. Nu, miilitsat polnudki, niiet...
Edasi läks tee aga väga hirmsaks. Ma olen selle võrdluse juba kunagi siia kirja pannud. Tegemist siis taas koomiksiserpentiiniga, mille esimestel ringidel mul juba süda läikis. Kusagil keset seda ringrada sõitsime mööda ühest seisvast autost, millel taga pagaazhis üks tiiger vedeles. Puuris, ikka jah. Heinar-poiss siis tahtis sellest tiigrist seal möödasõidul pildi teha, aga apazdal ja pildile jäi ainult mingi osake sellest autost. Siit sai alguse meie siseringlik huumorikild – tiigripilti tegema, mis tõlkes siis peaks tähendama seda, et millestki, mida Sa teha plaanisid, kukub välja hoopis midagi kolmandat – kui Te nüüd aru saate, mida ma mõtlen...
Aga... südapaha üle läks ja autoaknast välja vaadates jäävad mulle järsku silma mingid jube tuttavad valged kuplid. Neid olen ma juba kusagil varem näinud. Ja mis siis selgus? Selgus see, et jah, muidugi olen ma neid kupleid varem näinud – nimelt siis, kui ma eelmisel korral Mikihiire mägiradu mainisin. Ehk siis Ai-Petri mäelt alla sõites olid need mulle eelmisel korral silma hakanud. Jah, iseendalegi üllatuseks olime me mingitmoodi Ai-Petri otsa jõudnud!!!
Turismihooaeg hakkab vaikselt kokku tõmbuma. Turistimagnetid aga olid mäe otsas ikka kõik alles. Ja oh seda olelusvõitlust. Hakkasime sealt kohvikute eest mööda jalutama, kui nad kõik meid omadesse sisse kutsusid, soojakraadide (õues oli temperatuur 12 kraadi) ja maitsva shashlõkiga meelitasid. Ja hiljem, kui me neist jälle tagasisuunas mööda kõndisime, siis olid jubedamal kombel solvunud, et me just nende juurde sisse ei läinud. Olles pärast hoopis kusagil nurga taga
shashlõkki söömas käinud, ei julgenudki me enam sealtsam
ast mööda minna vaid valisime mingi kõrvalisema ja majatagusema tee.Mina käisin seal mäe otsas veel kaameliga sõitmas ja siis startisime ka sealt minekut.
Mingil hetkel helistasin ma Valjale Livadias, kelle juures me koos Fedja ja Fjodoriga (mäletate veel neid?) suvel olime ööbinud. Tal õnneks oli seesama korter ka täiesti vaba ning õhtuks plaanisime siis sinna jõuda.
Enne veel, teel
Livadia poole sõitsime läbi ka Pääsupesa restorani juurest. Ja nagu Ai-Petril nii ka siin, turistimagnetid on ikka veel täies töös, suveniiripoekesi on rohkem kui küll. Restorani sisse me päris ei läinud, ei näinud nagu mõtet, kuigi, midagi hirmkallist seal küll polnud – kohv maksis ca 15 kohalikku ja magustoidud 20-100 grivnat. Võtsime sealsamas kõrvalkohvikus, kus hinnad olid umbes poole madalamad väikesed õlled ja jäätised ning alustasime sõitu Livadia poole.Õnnelikult kohal... õhtu veetsimegi sealsamas tiksudes ja õlut ning veini libistades (sedapuhku siis ¾ meist :P) ning mingil hetkel otsustasime merre ujuma minna. Sellega olete Te ka juba kursis, et Livadias saab alla mere äärde lifitidega, aga üllatus-üllatus, kell 11 õhtul need liftid enam miskipärast ei tööta. Tänavavalgustus on seal muidugi ka nii nagu ta on ning poemüüja näteks arvas küll, et me kindlasti eksime seal ära ega leia pärast tagasiteed, aga meie läksime ikka, kuldne kuu oli selgas ja vperjod! Seal poolel teel alla paigutusid meie seltskonna meesliikmed kreekatähestikulisse järjekorda – ehk siis vastavalt alfa-ja beetaisasteks. Kes, kuidas ja miks just nii, eks asjaosalised ise teavad ja mäletavad :)
Igatahes... uni oli sel öösel magus...
Aga enne veel, kui me alla mere äärde hakkasime astuma ja alles kodus mõnusalt sumisesime, helistas Silver Eestist ja teatas, et Kristi kuule, Sa oled praegu minu telekas. Ehk siis kanal kahe „uudistesaade” Reporter näitas siis kolmapäeva õhtul väikest ülevaadet meie 8. septembri peost ja üldse Krasnodarka külast. Meie Allaga laulsime seal seda Krasnodarka laulu, veel olid erinevad kaadrid meie kontserdiproovidest, ministrist, külast, lastest ja kogu uudis lõppes sellega, kuidas Kristi poolalasti stavokki jookseb ja kahe käega vett laiali pritsib :P Tegelikult oli ilus uudis, vähemalt minu jaoks, kellele kõik on oma, kohad ja olukorrad on teada ja tuttavad.
Uus päev, uued plaanid...
Pärast ärkamist
läksime Livadia lossiga tutvuma.Edasi oli plaanis võtta auto ja sõita selle päevaga läbi veel Vorontsovi loss, Jalta loomaaed ja muinasjutupark, Massandra veinikelder ja Nikita botaanikaaed ning jõuda lõpuks Jaltasse.
Meie plaanid muutusid tänu sellele, et keegi oli meie auto purki parkinud ja me ei saanud sellega kusagile sõita. Viisakusest oli meie aknaklaasi vahele ka telefoninumber jäetud, millele helistades saime vastuse, et autoomanik on kusagil kaugel mere ääres ja niipea ta sealt tagasi tulla ei kavatse. Ähvardus kutsuda puksiir ja see auto sealt lihtsalt ära veeretada tõi omaniku küll üsna kiirest tagasi, kuid meie olime selleks ajaks juba ammu sündmuspaigalt läinud. Nimelt võtsime sealtsamast Livadiast takso, mis meid 35 grivnaga sõidutas Jalta loomaaeda ja muinasjutuparki. Ja see loomaaed oli küll üle mõistuse. Ahvipoisid jooksid lihtsalt
vabas looduses ringi, tiigri-ja lõvipuuridel ei olnud mingeid piirdeid ümber, igaüks võis sealt vabalt näpud läbi panna ja neist ilma jääda, loomade söötmine oli täiesti lubatud... uskumatus kuubis!Muinasjutupark oli ka armas, kuigi, mõnes kohas oli justkui tegelaste üleküllastus. Ühe varjualuse alla olid kokku kuhjatud nii lumivalgeke kui tema pöialpoisid, saabastega kass, kolm põrsakest, Gena ja Potsataja ja veel paljud paljud teised, keda ma praegu ei mäleta.
Seal muinasjutupargis töötas üks väike armas tädi, kes teenis raha sellega, et lõikas paberist kribinal-krabinal välja Sinu näo profiili ja kleepis selle siis kenasti kaante vahele. Seda me siis lasime ka seal kõik teha, sest väga tore oli. Ja tore oli vaadata, kui hästi ja kiiresti inimene töötab. Kuigi, minu pilt minu originaalile küll eriti sarnane polnud (pilt tuli hoopis kenam!). Ainus asi, mis oli eriti tõetruult välja lõigatud, oli rinnanibu :P Aga see selleks...
Veel olid seal igasugused kõverpeeglid, millede ees siis ka parasjagu nalja sai...
Järgmine takso sõ
idutas meid järgmiste 35 grivna eest Massandra veinikedrisse veine degusteerima. Mina istusin ka tähtsa näoga, üheksa erinevat veiniklaasi ees ja olin jube degusteerija, kuigi tegelikult poisid kõik minu veinipokaalid ka ise ära tühjendasid.Poiste pead sumisemas, edasi sõitsime juba marsadega. Esimene neist viis meid suure maantee äärde, kust järgmine pidi siis Nikita botaanikaaega sõitma. Nii oligi.
Ilus oli seal aias küll. Käisime veel nn „rohelises labürindis”, mille sissekäigu juures öeldi, et vhod maksab viis grivnat tshelovek. Kutid siis vastu, et „aga meid on ju kolm tshelovekki ja naine”, mispeale saimegi neljakesi kolme hinnaga sisse. Siin on tegelikult oluline ka mingi sõnademäng, sest kui vene keeles tshelovek tähendab inimest, siis ukraina keeles tsholovik tähendab meest. Vot tak!
Seal labürindi tagumises otsas kasvas ühes potis muideks ka umbes 260-aastane vana papüürusepuu, mis minu meelest nägi küll välja nagu iseehitatud palm, millele sõnajalgadest lehed otsa kleebitud, aga mida mina ka tean!
Nikita seljataga, sõitsime järgmise marsaga Jaltasse eksperimenteerima, kas siinses McDonalds’is on burgerid ja friikad ikka sama maitsega nagu Eestis. Olid üsna küll... Ja Randu, hea mees, oli ju elus esimest korda McDonaldsis. Vot siis, elad pool sajandit juba ilmas ära, aga mäkki pole saanud. Respekt!!!
Väikesed jalutuskäigud Jalta naberezhnil... meri oli sel õhtul kuidagi eriti kuri, nii et lained lendasid suure kaarega kaile. Inimesed olid vaimustuses, tegid pilte ja said märjaks. Lapsed ja koerad ujusid...
Kuna meil veel sel õhtul olid vaja autod ringi parkida, et hommikul ikka varakult võimalik oleks sõitma hakata, siis me eriti kauaks sinna aelema ei jäänud ja poole üheksaks olime juba Livadias. Lasime taksol ennast poe ees maha panna, et sealt õlled kaasa haarata, kui saime sealsamas poes tuttavaks ühe järjekordse eesti mehega – seekord tegemist siis Mäiduga, kes tulnud Krimmi trenni tegema. Temal nimelt mingi tähtis kihlvedu, mis leiab oma kulminatsiooni oktoobri alguses, kui ta peab mingi võidujooksu kinni panema. Kihlveo summad olid igatahes sellised, milliseid mina oma elus küll näinud pole :P
Edu Sulle, kallis Mäidu. Ma ikka mõtlen Sulle sel päeval!!!
Sel õhtul me tormi ja tuule tõttu ujuma ei läinud, tiksusime niisama ümber laua ja ajasime rumalat jutt suust välja.
Hommik on õhtust targem ja startisime meiegi hommikul kella üheksa paiku Livadiast minekut. Mäidu, kes pidi sel päeval Simferopolist lennuki peale minema, tuli ka meiega kaasa. Enne veel, kui me oma rattad Simferopoli poole keerasime, sõitsime läbi ka Alupkast, Vorontsovi lossist ja see oli alles loss.
Krimmis on kaks koh
ta, millesse mina esimesest silmapilgust olen armunud ja jäägitult kiindunud – esimesena võitis kogu mu südame Karumägi ja teiseks sai nüüd Vorontsovi loss, sest see oli lihtsalt NIII võimas ja ilus. Justnimelt ilus, mitte mingi venelikult ülekullatud nõmedus, aga ilus, lihtne ja jube võimas!Lõpuks imetlemisega valmis saanud (kusjuures, pool meie seltskonnast jooksis seal lossipargis jumala juhuslikult kokku ka Valdo&Co-ga... mina sellesse õnnelikku poolde kahjuks ei kuulunud), alustasime sõitu Simferopoli suunas, et viia Mäidu lennujaama ja visata mind ka sinna kusagile maha.
Nu ja nii ta läkski...
Kallistused ja muud formaalsed sentimentaalsed rituaalid läbitud, olingi jälle üksi, seljakott seljas ja tuju hea.
Kuna Päivi oli ka sel päeval Simferopolis käimas, aga tal läks veel omade asjaajamistega pisut aega, siis lõin mina aega surnuks kohalikul turul. Tahtes automaadist raha välja võtta, valisin ma miskipärast rumala järjekindlusega kolm korda valet pin-koodi, mispeale see tobe aparaat mu kaardi alla neelas. Edasised toiminud kulgesid mööda pangakontoreid joostes ja kaarti tagasi küsides, aga lõpptulemuseks oli ikkagi see, et mulle öeldi – siit ei anta Sulle seda kaarti niikuinii kätte. Tule Sa passi või millega tahad, niikuinii ei saa. Et ainus võimalus, et nad selle mulle väljastaks, oleks SEB panga kiri Eestist, et see tõesti on minu kaart ja nad TÕESTI võivad mulle selle siin väljastada. Aga see selleks, asja mul seda kaarti siin vaja!
Õnneks sain pärast Päiviga kokku, ta andis mulle natu pappi ja kõik oligi jälle ilus!
Enne Päiviga kokkusaamist istusin natuke aega internetis ja vaatasin ise ka üle selle Reporteri uudise...
Edasised plaanid nägid ette kohtumist InnaMarinaga, kellede juurde me tol öösel ka magama pidime minema, enne mida oleme natu mööda kohalikke klubisid traalivaalinud. Sedapuhku läks kõik enamvähem plaanipäraselt. Ööklubi, millesse me maandusime, oli mingi rõvedalt õhutu ja täissuitsetatud
urgas (kuna InnaMarina on alles 17, siis neid igale poole sisse ei lastud ka:(). Ainus asi, mis selle urka juures jube huvitav ja naljakas oli, oli see, et seal oli tantsupõranda ümber peeglid, nii et ükskõik kuhu Sa ka vaatad, näed ikka iseennast. Ja need inimesed seal siis tantsisidki iseendaga. No, ütle, mida tahad, aga see OLI naljakas, vaadata inimesi, kuidas nad iseennast sealt peelist imetlevad...Õhtu lõppes seekord üsna varakult, sest ma LIHTSALT ei jaksanud seal eriti kaua olla. InnaMarina pidid juba hommikul kell kuus ärkama ja kella seitsmest kooli poole startima ning seetõttu kerisime magama miski poole kolme paiku ehk.
Saatnud tüdrukud hommikul ära, jäime meie Päiviga nende juurde magama, seda tänu sellele, et nende korterinaaber Ljoha ka kodus magas.
Igatahes magasime loomulikult sisse ja ärkasime miski kella kümne ringis, ise pidime juba pool kaksteist rongi peale jõudma... Nu, igatahes jäi meil veel aega jalutamiseks, kohvikus istumiseks ja isegi turul shoppamiseks :P
Lõpuks tänu elektrirongile ja bussile õnnelikult kodus, valdas mind... ma ei teagi, misasi... Mingi meeletult mõnus rahulolu, et ma jälle lõpuks kodus olen. See vana vene multikas, mida minu lapsepõlves telekast näidati, ütles ikka õigesti, et külas on hea, aga kodus veel parem.
Te ei kujuta ette, KUI ilus siin praegu on. Pärast neid jubedaid paduvihmasid, mis meie pidustused ära rikkusid, on Krasnodarka justkui kevadiselt õitsema löönud. Kõik on roheline ja ilus, nii värske. Nii mõnus oli pesu kuivama viies varbad PÄRIS muru sisse vajutada ja tunda, kui mõnus see tunne ikka on. Siiamaani oli kogu meie maa ja muru siin ju kollaseks kärsanud, praegu on NII ilus, et ahmi õhku...
Laupäeval oli mihklipäev ja Päivil oli siin miski tõsine plaan seda lastega koos tähistada. Jõudnud Simferopolist tagasi, puhkasime natu ja hakkasime siis lõket üles ehitama, kuigi, tuul oli sel õhtul üsna tugev. Aga lõke sai tore ja uskumatult mõnus oli seal lõkke ääres maas istuda, tunda tule lõhna ja lihtsalt olla. Lapsed tulid, kartulid ja vorstid kaasas. Kartulid kärssasid meil küll kõik üsna söeks, aga ega see polnudki oluline... oluline oli see, et me saime kõik koos olla, tantsida, laulda, puhata...
Pühapäev veeres mööda koristamise ja pesupesemise tähe all ja kulmineerus sellega, et kella kaheksa paiku õhtul saabus tagasi meie matkaseltskond. Sedapuhku oli Rita juures juba pidulikum õhtusöök korraldatud ja nõnda me seal paar tundi istusime. Õhtu jätkus minu juures, kus alguses vaatasime Jääääre kontserti videot, mille Silver mulle Eestist tulles kaasa oli toonud ja pärast seda laulsime juba ise edasi. Poole kolmeks olid inimesed väsinud ja mina koos nendega. Ainus vapper ja väga ärks oli tol õhtul Päivi, kes kuidagi magama minna ei raatsinud ja oleks seal vist kuni kooliminekuni istunud ja laulnud.
Elul on omad seadused...
Aga Valdo seltskonnast õppisime me selgeks ühe uue armsa vanasõna: Ära hõiska enne tagajärgi :)
Ja peame seda nüüd edaspidi meeles.
Ja nüüd on nad siis läinud...
Minu hing on jälle kuidagi tühjaks imetud ja läheb vist nüüd taas pisut aega, enne kui mu süda jälle õiges rütmis edasi lööb...
Aga ega sellest pole ju hullu midagi.
Ma lihtsalt ei suuda ära imestada, KUI PALJU suurepäraseid inimesi elu veel suudab mu teele ette saata?! See suvi on olnud täiesti uskumatu aeg ja ma ei liialda mitte raasugi, kui ütlen, et SEE ON olnud minu elu parim suvi... ja mitte ainult suvi – kogu see aasta on olnud selline, millist mul ei saa enam kunagi olema ja selle aasta 31. detsembril mul on, mida ära saata...
Tulles korraks tagasi Randu juurde, siis temaga oli meil veel üks ühine omadus, millega me teistele pinda käisime. Nimelt olen ma praeguseks oma Svejkiga edukalt lõpule jõudnud ja terve oma reisi ajal me siis kahekesi kommenteerisime erinevaid seiku sellest raamatust ja tundsime ära ühiseid olukordi ja karaktereid.
Svejk oli superlahe raamat ja praegu seda lõpetades tekkis mul juba tunne, et tahaks kohe otsast alustada... Täitsa julgelt võin ma öelda, et Svejk on minu iseloomuiidol – selline tahaksin minagi olla... Kuidas kirjeldadagi? – lollilt aus, vastikult otsekohene, armsalt siiras... ja vahel ka julmalt karm...
Ja siinkohal ma seekord lõpetangi...
Täna on juba 1. oktoober...
KrasnodarkaKristi
Ja nüüd on nad siis läinud...
Minu hing on jälle kuidagi tühjaks imetud ja läheb vist nüüd taas pisut aega, enne kui mu süda jälle õiges rütmis edasi lööb...
Aga ega sellest pole ju hullu midagi.
Ma lihtsalt ei suuda ära imestada, KUI PALJU suurepäraseid inimesi elu veel suudab mu teele ette saata?! See suvi on olnud täiesti uskumatu aeg ja ma ei liialda mitte raasugi, kui ütlen, et SEE ON olnud minu elu parim suvi... ja mitte ainult suvi – kogu see aasta on olnud selline, millist mul ei saa enam kunagi olema ja selle aasta 31. detsembril mul on, mida ära saata...
Tulles korraks tagasi Randu juurde, siis temaga oli meil veel üks ühine omadus, millega me teistele pinda käisime. Nimelt olen ma praeguseks oma Svejkiga edukalt lõpule jõudnud ja terve oma reisi ajal me siis kahekesi kommenteerisime erinevaid seiku sellest raamatust ja tundsime ära ühiseid olukordi ja karaktereid.
Svejk oli superlahe raamat ja praegu seda lõpetades tekkis mul juba tunne, et tahaks kohe otsast alustada... Täitsa julgelt võin ma öelda, et Svejk on minu iseloomuiidol – selline tahaksin minagi olla... Kuidas kirjeldadagi? – lollilt aus, vastikult otsekohene, armsalt siiras... ja vahel ka julmalt karm...
Ja siinkohal ma seekord lõpetangi...
Täna on juba 1. oktoober...
KrasnodarkaKristi
posted by kristi | 4:20 AM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home