RAPORT no 8

Niisiis...

käes on kolmas advent... väljas on 17 kraadi sooja ja kuum päike...

Mina olen üle pika aja jälle Simferoopolisse jõudnud ja saan endast jälle väikese ülevaate anda.

Eile, 16. detsembril, toimus Krasnodarka külas eestlaste jõulupidu, seda seetõttu, et õpetaja Enda alustab täna Eestisse sõitu! Pidu iseenesest kulges üsna kenasti, kui välja arvata sellised pisikesed asjad, et projektor ei hakanud tööle ja Maksim näidendiga vales kohas alustas... Inimestele vist üsna meeldis!

Õhtul otsustasin mina minna ennast kohalikku diskoteeki välja elama. Üksi muidugi. Disko algas kell kümme, mina olin kohal juba pool kümme... siis kui ukse taga alles kolm kutti seisid... Aga kui pidu hakkas, siis oli supertore - mina oma ikka veel olematus vene keeles suutsin rääkida kõikide inimestega kõik jutud ära. Pärast diskot, mis lõppes kella ühe paiku, läksime sellesama klubijuhataja ja tema sõbrannaga viimase poole kohvitama. Kella kahe ajal jõudsin koju ja kobisin tuttu.
Mõne aja eest tuli Eestist siia Polina. Tema läks 2004. aastal Tartu ülikooli õppima - õpib eesti keele õpetajaks :) Eile sain seal diskol temaga ka kokku... ta NII hästi räägib eesti keelt!

Kodus on elu ikka üsna keeruline. Vaata, mõne inimesega kohe on nii, et temaga ei ole võimalik koos elada. Mitte sellepärast, et ta halb inimene oleks, vaid sellepärast, et Te lihtsalt ei sobi ühte majja kokku. Ja siis see ühes majas elamine varjutab kogu teie suhtlemist ja koostööd. Vot selline lugu on minul Endaga - mina ei kannata koos temaga elada ja tema ei kannata mind ka. Eile oli meil selline sõnavahetus, et hoia ja keela!

Mul oli siin juba tõsine idee, et kolin ära oma majja elama, sest see on nüüd valmis, aga Sergei tahab ikka ise minu eest sinna minna. Fakt on see, et kuna meil on seal makk ja telekas ja muidu ilusaid asju, siis keegi peab seal öösiti olema ja ma mõtlesin siis, et lähen olen parem seal, siis ei põrka Endaga nii palju kokku ja ehk kannatab niimoodi ka koos tööd teha?! Iseasi on muidugi veel ka see, et ta läheb nüüd ära Eestisse, on kuu aega seal, et ehk muutub tema tervis ka paremaks ja ta ei hädalda enam nii jube palju kogu aeg!

Muidu aga polegi midagi... eile leppisin klubijuhatajaga kokku - see on üks meeletult tore naine - et hakkame edaspidi koos tööle ja asju ning üritusi korraldama, sest seal klubis on hästi suured ruumid ja teatrisaal ka, kus ikka annab asju teha. Ma ei tea, miks seda siiamaani pole tehtud :(

Igatahes...
Nüüd, kus ma juba ise üksi ka julgen siia suurde linna ekslema tulla, siis hakkan siin kindlasti tihemini käima ja saan endast rohkem märku anda...

Kirjutamiseni!
KrasnodarkaKristi