Raport no 9

Ma vist hakkan haigeks jääma...:(

Teate ju küll seda tunnet, kui kõik kohad Su kehal tunduvad hästi hellad ja valusad ja sihuke uim on peal, et mitte kohe ei tahaks millegagi tegeleda. Aga mulle ei meeldi haige olla! Pealegi on just nüüd käes aeg, mil minul on võimalik normaalselt oma tööd teha... arvatavasti pean lihtsalt ennast terveks magama... homme on kindlasti juba hoopis etem!

Krasnodarka Avatud Noortekeskus on olnud avatud kolm päeva – esimesel päeval oli asjaosalisi kohal kuus, teisel seitse ja täna oli neid juba koguni kümme – koos Wilsoniga 11. Wilson nimelt on ühe tüdruku rotipoiss, kes ka tänase päeva koos meiega suurepäraselt vastu pidas.
Ega me seal eriti midagi asjalikku polegi teinud – lapsed joonistavad, tegime jõulukaunistuseks värvilistest paberiribadest ahelaid, mängisime kaarte ja lauamängu „Elu on selline” – see tundub siinsetest lauamängudest hetkel kõige populaarsem olevat, sest seda on minu olematus vene keeles lastele kõige lihtsam seletada. Turakamängus olen mina vaid paaril korral Turakaks jäänud :D

Minu õmmeldud kaheksa suurt patja on ka täiesti asja ette läinud – kui mina alguses tegin need eesmärgiga nendele istuda, et põrandal liiga külm poleks, siis kolme päevaga on nad saavutanud hoopis uue otstarbe – nimelt on lastel nendega jube hea üksteist materdada – ja kusjuures, tegemist on suurte ja raskete patjadega, mida mina isiklikult ei jaksanud sinna majja kohalegi tassida. Padjad on nimelt täidetud vanade kaltsude, tekkide ja mantlitega. Täna oli „padjasõjatoas” sihuke jube tolmupilv üleval, aga mis seals ikka, homme hommikul lähen pesen põrandad ära ja jätkame samas vaimus.

Ahjaa, ei saa ju ütlemata jätta, et Wilsonil õnnestus ka mind täna täis kusta :P

Täna juhtus selline huvitav lugu ka, et üks kutt otsustas teise kuti saabastega õue jooksma minna ja see teine kutt, kellel seetõttu saapaid polnud, otsustas just siis koju minna, ja mis te arvate, kas ta ootas selle esimese poisi ära, et oma saapaid saada?? Õige, ei oodanud – läks hoopis sokkis koju!!! Ja ei läinudki kaua aega mööda, kui ta juba naases keskusesse koos oma tulivihase emaga, kes minu sõna otseses mõttes läbi sõimas. Minul muidugi polnud selle peale miskit muud teha kui kurva ja nõusoleva näoga kaasa noogutada, sest aru ma ju ei saanud, mida ta mulle seal karjus...

Hommikud on kõik uimased... Kuna tööpäev algab alles kell kolm päeval, siis olen ma alati selleks ajaks juba täitsa väsinud eimillegi tegemisest...
Edaspidi hakkan arvatavasti üsna tihti käima Kurmanis internetis – just nimelt, Te näete õigesti - nimelt avastasin ma, et internetti on võimalik minna ka hoopis lähemal, Kurmanis (Krasnogvardeiskis) ja ei pea hoopiski mitte sellepärast Simferoopolisse sõitma. Kurmanisse sõidab buss siit pool tundi. Jama tekib ainult sellega, et neid busse liigub siin väga harva :( Ainus päev, kui on mõttekas seal istuda, on reede, sest reedel tuleb viimane buss tagasi kella kaheksa ajal õhtul ja reede on mul ka noortekast vaba päev... Nii et, pange vaimud reedesteks päevadeks valmis, ma hakkan siis Teiega vestlemas käima!