Palju Õnne, MAIVS ehk raport no 41!

Ohsaajuudas!!!

Vahepeal on elu jälle nii huvitav olnud, et lausa lust.

Laupäeval oli siis naaberkülal Aleksandrovkal 145 juubel, kuhu ka Eesti Seltsi lapsed olid esinema kutsutud.
Nädal aega varem hakkasime vanu laule-tantse kordama ja esinemise päeval läks kõik supersuurepäraselt. Kuna üks tüdruk viimasel hetkel alt ära hüppas ja esinema ei tulnud, siis tantsisin ka mina koos lastega. Niisiis olime viiekesi – peale minu veel Anja, Leera, Ivanna ja Sasha.
Üritus ise nägi siis ette seda, et Aleksandrovka klubis toimus kontsert ja enne seda klubi ees õues olid üles pandud toidulauad ja näitused. Igasuguseid huvitavaid rahvustoite. Meie muidugi läksime ka oma „rahvusköögiga” eputama.
Aga mis see eestlaste rahvustoit on? Muidugi KAMA! Ja ega meil muud ei olnudki. Tegime hommikul kodus potitäie kamaputru valmis, õudselt jube magusat... Õnneks leidus mul veel mõni eesti päritolu shokolaad ka. Kui teistel olid lauad lookas vareenikute, pelmeenide, erinevate küpsetiste ja võileibade all, siis eesti lauake oli täis plasttopse, milles mingi kahtlane pläga sees, mida keegi isegi mitte proovida ei julgenud :P

Kuna sünnipäevale olid tulnud ka mingid tähtsad ninad Ukrainast (mingid suursaadikud ja Co), siis nägi eeskava ette seda, et kõigepelt peab iga laua juures esimese ampsu võtma justnimelt seesama suursaadik. Vaene mees...iccc... ta pidi ju isegi vastu tahtmist seda kõike seal sööma... Te oleks pidnud ta nägu nägema, kui ta seda kamatopsi vaatas. Võttis ampsu, oli natuke viisakas, pani siis topsi laua peale tagasi ja kadus edasi.

Ja siis, tähtsate järel, võisid ka kõik lihtnimesed ligi astuda... ja uskuge või mitte, aga meie kamal oli tegelikult selline menu, et me ei jõudnud seda nii ruttu juurde segada kui vaja. Keefiri puudusel jäi osa jahu segamatagi... Aga väga kiirelt oli kõik otsas ja meie muidugi ülirõõmsad. Ja nu, shokolaadist ei maksa vist rääkidagi, seda justkui poleks olnudki, nii kiirersti leidis ta oma otsa!
Lahe... alguses kõik kartsid seda kama, sest see nägi välja nigu mingi seajahukört... Pärast tulid naised tühjade topsidega tagasi, et palun, kas saaks veel :)
Mingid tshehhi naised ütlesid veel, et nendel on ka selline jahu olemas, ainult, et nemad ei sega seda keefiri ja jogurti vaid hapukoorega ning herneid ei sisalda see nende jahu ka mitte.

Kontsert õnnelikult läbi, plaanisime koos Päivi ja lastega bussiga koju sõita. Me olime ju kõik eranditult rahvariietes. Ma veel hommikul heegeldasin kõikidele punased peapaelad ka ja...

Aga miskipärast juhtus nii, et me jäime sellest neetud bussist maha. Olukord lahenes nõnda, et Sasha Peek tuli oma rolleriga ja hakkas tüdrukuid ükshaaval koju sõidutama. Mina, Päivi ja väike Sasha läksime aga staadionile jalgpallivõistlust vaatama ja omadele kaasa elama. Aleksandrovka mängis sedapuhku siis Klepinino küla kuttidega. Et asja huvitavamaks teha, sõlmisime omavahel kihlveo. Ühel pool mina ja Päivi, teisel pool Liina ja Viola. Meie ütlesime, et võidab Klepinino, tüdrukud olid ikka omade poolt. Ja kihla vedasime siis ikka suudluste peale – et juhul, kui võidab Klepinino ja sellega seoses siis meie Päiviga, peab Liina minema ja suudlema kõiki Klepinino meeskonna kutte ja vastupidi ka – kui võidavad nemad, siis musitan mina nende, ehk siis Aleksandrovka poisse. Küsite kes võitis? Aga vot ei ütle :P!!!

Pärast mängu kogusime oma küla noored kokku ja läksime järgmise bussiga koju. Saanud rahvariided lõpuks seljast ja püksid jalga, tuli päris inimese tunne juba peale tagasi. Peapaelamuster oli veel tükk aega otsaees...:P

Õhtune aeg nägi loomulikult ette seda, et me korjasime endid jälle kokku ja marssisime Aleksandrovkasse diskole. Alustasime baaris nagu alati ja liikusime siis tantsulkale edasi. Mingil hetkel oli kohale sõitnud auto sellesama Klepinino küla kuttidega ja juba järgmisel hetkel käis klubi ees selline lööma, et seda oli suisa naljakas vaadata. Ma arvan, ma ei liialda, kui ütlen, et seal oli puntras oma 30-40 kutti, kes tegelesid kõik kas kellelegi virutamise või kellegi kinni hoidmisega, et too ei saaks omakorda kellelegi virutada :P:P:P
Verd ma tol õhtul ei näinud, aga kaklus oli võimas!

Ahjaa, muideks eelmisel õhtul olime ka Aleksandrovkas ja siis üks mingi ajukääbik virutas asja ees teist taga meie Maksimile vastu vahtimist nii, et Maksil oli pea puha puru ja seda tuli lausa õmmelda. Rsk, rikkus meil ilusa õhtu ära :( Siis oli küll verd näha nii et aitas!

Laupäevaõhtuga jätkates... disko sai otsa ja meie mingi seltskonnaga otsustasime, et on ikka liiga vara veel õhtule joont alla tõmmata... Üks kutt meie seltskonnast oli mingil määral autoomanik (kuigi, kui ta sellele autole järele läks, siis pidime seda alguses paarkümmend meetrit ise lükkama, et keegi ei kuuleks, et auto minema sõidab. Ei teagi, kas olid tal seal kurjad vanemad, kelle tagant ta selle auto rotti lasi, või veel hullem, kuri naine?!) ja selle kummist autoga siis sõitsime kõigepealt Klepininosse, aga kuna seal oli juba pidu läbi ja klubi kinni ning kuna me olime juba niigi poole maa peal, siis kimasime otse edasi Kurmanisse. Ja kusjuures... ka seal olid baarid kõik kinni ja kuskil ei toimunud midagi. Üks miski urgas oli, aga seal polnud ruumi ja kui me sealt välja tulime, siis juhtus veel miski nõme situatsioon – nimelt Sergei ütles seal mingeid ebailusaid sõnu, mida keegi suur ja tugev militsionäär pealt kuulis ja mille eest ta siis Sergeile nii kõvasti piki pead virutas, et mina, kes ma lähedal seisin, sain omakorda Sergei peaga paraja obaduse vastu pead. Ja nagu sellest veel vähe, siis lohistas ta seda Sergeid tükk maad juukseidpidi mööda tänavat ringi, kuni lõpuks vist ära väsis ja ta vabaks lasi.
Sergei isa on miskitpidi tähtis mees siin piirkonnas ja järgmisel päeval olidki nad koos isaga käinud seda miilitsameest otsimas ja olles ta üles leidnud olla too Sergei ees viisakalt vabandanud ja puha.
Nuneh...

Saanud aru, et ega sellest asjast asja ei saa ja kuna pooled seltskonnast tahtsid juba koju ka, siis alustasimegi tagasiteed.

Kui Te nüüd arvate, et see tagasitee kulges kuidagi lihtsalt, siis arvake uuesti. Seesama Sergei, kellega tol õhtul juba küllalt pahandusi oli olnud, otsustas mingil hetkel, et tema tahaks nüüd minna autost välja elu üle järele mõtlema. Kell pool neli hommikul in the midle on nowhere!!! Aleksei (autojuht siis) oligi nii armas ja pidas auto kenasti kinni. Seni, kuni mina väljas Sergeiga vaidlesin ja üritasin teda veenda, et me ei jäta teda üksi siia külmetama ja elu üle mõtlema, et kui ta autosse ei istu, siis jään mina ka temaga sinna mõtlema, noh, selle aja peale jõudis auto ära surra :P Läks veel oma pool tundi, enne kui me suutsime auto ühiste jõudude ja nõudega jälle käima saada. Ja siis juba küll otse koju kotile. Kella oli pool viis, kui mina umbes täpselt magama sain...

Samal ajal, kui mina Krasnodarkas juba unne vaibusin, sai poistel keset Aleksandrovkat ja enne kodu autol bensiin otsa . ja mida nad siis tegid? Selle asemel, et see auto koduni lükata vms, selle asemel nemad kahekesi lükkasid selle auto ca pool või rohkemgi kilomeetrit vastassuunas bensiinijaama. Kahekesi!!! Jumalast suur volga... Miks ma enne ütlesin „selle kummist autoga”? Nimelt sellepärast, et kui me Klepininosse sõitsime, oli meid selles autos kokku kümme tükki :P
Nuh... igatahes... poisid said magama umbes kell kuus hommikul...
Midagi pole öelda... äärmiselt ВЕСЕЛО!!!

Pühapäeval magasin mina mingi kella üheni ja oleks veel kauemgi maganud, aga väiksed poisid tulid juba ukse taha karjuma, et ma maja lahti teeksin, sest nemad tahavad just praegu tingimata mängida. Telefoniga on hea, selle lülitad välja ja keegi ei saa Sind segada. Aga mida teha uste ja akendega? Nende peale saab ju ikka piisavalt kõvasti kolistada, et terve küla üles ärkaks!
Vasja, näinud, kuidas ma talle ukse peale vastu läksin, pea sassis, prillid ees, tegi suures silmad pähe ja vaatas mind kui ilmutist ja ütles siis täiesti süüdimatult, et kuule Kristi, miks Sul prillid ees on? Võta kohe ära, sulle üldse ei sobi!

Ülejäänud päev möödus koristades ja rahvariideid triikides.

Laupäeval staadionilt koju minnes saime kokku koolidirektoriga, kes andis meile teada, et oleme neljapäeval oodatud kooli esinema. Jälle rahvariided selga ja ja mõni laul/tants võiks ka ikka olla. Ning lisaks sellele veel peaksime tegema kooli mingisuguse näituse töödest, mida me oleme siin noortekas teinud. Nii et ka see nädal on nüüd sisustatud... Näituse tekitamine ja lastega laulude kordamine on hetkel veel minu asi... Päivi ülesandeks on õpetada lapsed seal eesti keeles eesti asjast rääkima, sest direktor tahab, et külalistele esineksid justnimelt lapsed. Külalisteks on siis umbes 35 koolidirektorit erinevatest Krimmi koolidest...

Ja polegi praegu jälle muud...

Rita&Mihkel&Liina on lõpuks omad passid ja asjad korda saanud ning stardivad siit Eestimaa poole neljapäeval... kohale peaksid jõudma laupäeval. Kuidas meie siin ilma Ritata hakkame elama, ei tea. Mina olen küll hirmsasti harjunud sellega, et hommikul kohvi jooma tulles on alati, kellega uudiseid vahetada...:(

Homme arvatavasti sõidan korraks Simferopolisse, sest sõber Koljal on miski sünnipäevapidu...
Täna aga on sünnipäev minu armsal MAIVIL, nii et, kalliskalliskallis Maivs – minu siiras kaastunne Sulle... Aga ära muretse, sõbrad on need, kes armastavad meid ka siis, kui me juba puruvanad oleme :)
Nii ka mina Sind armastan väga hästi palju! Kallistused Sulle!!!

Tsau!
KK