Raport no 40

Mida aeg edasi seda raskemaks see kirjutamine muutub. Ma ei saa Teile praegu enam eriti kirjutada, sest iga järgmine raport saab olema ainult pikem ja jubedam nutulaul teemal, kuidas ma Eestisse tulla EI TAHA...
Ma kardan!

Päivi ütles mulle eile õhtul nii armsasti, et mul on siin külas täiesti täiuslik elu, midagi ei ole puudu – ja tal on õigus! Mulle meeldib siin, mul on siin oma maja, oma sõbrad, oma pere, oma töö ja kogu see süsteem on kuidagi nii raudpoltkindel, et mõte sellest, kuidas kõik seesama (kodust tööni välja) on Eestis täiesti vastupidiselt ebakindel, tõstab mu viimsedki ihukarvad hirmuäratavalt püsti.
Igatahes suur aitäh Ernale, kes lubas mul Eestisse jõudes ühe nädala seal enne kohaneda, kui jälle Saue Noortekeskuses tööle hakkan. Mul on seda aega seal hädasti vaja, et oma asjadega natukenegi mingile joonele saada.

Umbes nädal aega tagasi suri Liina vanaema ära ja eelmisel laupäeval olid tema matused. Mina, kes ma siin juba terve aasta olen elanud, ei olnud kusjuures varem kunagi matustel käinud. Olin alati suutnud end sealt kuidagi välja vingerdada. Üheksal ja neljakümnel päeval olin küll käinud, aga päris matusel mitte. Seekord siis käisin. Et Liinale natuke toeks olla.
Ilm oli halb... vihma sadas terve hommikupooliku. Kusjuures, samal päeval oli tegelikult koguni kaks matust ja mõlema matuserongkäigu ja tseremoonia ajaks jäi vihm korraks järele, et hiljem, kui matuselised koju jõudnud, sama tugevalt edasi valada. Kurb oli. Mina, kes ma seda vanaema kordagi elusalt näinud ei olnud, nutsin ka ikka üsna mitmed pisarad, sest jube trööstitu ja nukker on vaadata leinavaid inimesi, eriti, kui tegemist on Sinu oma lastega.
Jälle üks vana eestlane Krasnodarkas vähem...

Kohustuslikult ilmast rääkides võib vist põhimõtteliselt öelda, et oleme Teiega üsna samal ilmajoonel, kuigi, meil on mõnel päeval ikka veel suisa soe. Vananaiste suvi on nii mõnus, et eile-täna näiteks vedelesin mina jälle tundide kaupa katusel ja võtsin päikesest viimast. Ja see päike on praegu täpselt selline nagu Eestis suvel. Mitte sugugi liiga palav ega kõrvetav vaid täpselt selline mõnus, mille käes saadki lõpmatult kaua lesida.
Esimesed õrnad lumehelbed langesid ka paar päeva tagasi taevast alla, aga neid, kes seda lund näha said, oli vist õige vähe.
Tegelikult on ilm juba vastikult külm. Õhtud on jahedad, mina käin juba mütsi ja kinnastega. Vahepeal tulid mingid vastikud vihmad ja tegid ilma külmaks. Praegu on päevaajal küll jälle üsna soe, aga õhtud on ikka külmad.

Lapsed on tagasi... vana rutiin igaõhtuste filmivaatamistega on tagasi... Küllap oligi asi suvel soojas ilmas. Siis sai ju niisama mööda ilma ringi jalutada ja noortekasse ei viitsinud keegi tulla. Seevastu nüüd, kui väljas on külm ja toas jubemõnusalt soe, pikutavad kõik vähemalt südaööni Eesti Tare elutoa põrandal :)
Natuke oleme ikka asjalikud ka. Nimelt on ülehomme, 20. oktoobril Aleksandrovka küla 145 juubel ja ka meie oleme sinna esinema kutsutud. Praegu siis tegelengi iga päev ka sellega, et lastega laulu-tantsu korrata/õppida.

Hakkasin siin vahepeal sellele mõtlema, et mida see aasta siin Krimmis pisikeses Krasnodarka külas mulle siis andnud on ja kas ma olen siin tänu sellele muutunud, midagi uut juurde õppinud või hoopis vastupidi?!

Võibki vist öelda, et nii ja naa, et tegelikult mõlemat. Ma olen siit meeletult palju saanud, teiselt poolt jälle, ma olen endast siia ka tohutult palju andnud. Ma kardan isegi, et liiga palju.
Tagasi mõeldes, püstitasin omale alguses siia tulles mingid eesmärgid... nimelt tahtsin kindlasti vene keele selgeks saada ja veel tahtsin kindlasti aeroobikaringi teha. Vene keelega on nii, et suhtlustasandil ma saan sellega hakkama, aga kui jutt läheb vähegi spetsiifilisemaks, siis ei saa mina enam halligi aru, nii et... kuidas võtta?! Aeroobikaga jälle oli nii, et alguses ei leidnud me mingit kohta ega võimalust seda teha ja pärast enam ei viitsinudki, nii et kogu mu aeroobne töö ongi olnud lastega rahvatantsude tantsimine.

Kuhupoole see aasta mind muutnud on? Kindlasti paremuse poole, kindlasti lihtsuse ja tolerantsuse poole. Ma olen õppinud, et inimesi tuleb võtta täpselt sellistena nagu nad on, muuta ei saa kedagi ja kellelegi pahaks panna seda, et ta on vaesem või teistsugusem kui teised, seda ei tohi kohe mitte.
Ma olen õppinud üsna viisakalt suhtlema ka ebameeldivate inimestega ja ajama asju riigis, kus asjaajamine on nii pagana keeruline, et enne jõuavad juuksed loomulikul teel värvi vahetada, kui siin asjad aetud saab.
Ma olen saanud töötada selliste lastega, kes juba oma olekuga panevad mu silmad särama ja südame rõõmsamalt põksuma ja ma olen saanud väga palju tunda seda tingimusteta armastust, millest ma edaspidi tohutult puudust hakkan tundma.

Ja mina omalt poolt olen end tervenisti sellele külale andnud. Minu süda jääb siia ja minu jalad toovad mu siia varem või hiljem tagasi. See siin on minu kodu, need siin on minu inimesed ja Rita siin on minu vanaema – täpselt selline, kellest iga laps vaid unistada võib ja millist minul kahjuks oma elu jooksul olnud polegi, sest nad on kõik kuidagi liiga varakult surnud või olen ma nendega väga vähe kokku puutunud.

Ma ei tea, kas noorsootöö selles külas üldse kunagi jätkub sellisena nagu mina seda siin alustasin, aga kindel on see, et eesti keele õpetaja tuleb siia ka edaspidi ja kui võtta praeguse õpetaja näitel, siis võib öelda, et nad jätkavad ka minu tööd siin väga edukalt. Päivi tegeleb juba praegu pärast kooli täpselt samade asjadega, millega mina ja arvatavasti kolib peale mind päriseks Eesti Taresse üle, nii et see maja noorte jaoks veel välja ei sure.

Päivist rääkides olen ma ka tema näol leidnud oma ellu inimese, kelle kohta midagi negatiivset on raske välja mõelda. Kui päris aus olla, siis ei olegi mul kunagi elus olnud inimest, kellega tundide ja õhtute viisi jalutamas käia ja ilma asju arutada. Eestis pole selleks aegagi. Ma saan talle kõigest rääkida ja viitsin vahel isegi teda kuulata... ja rääkida on meil paljust...
Päivi kõige positiivsem omadus on tema ausus. Vahel mind hirmutab see, kui sarnased me oleme, vahel jälle hirmutab see, et me nii pagana erinevad oleme :P Ega lihtne ei ole ühe omasugusega kokku saada (need, kes mind tunnevad, teavad ka minu ausust ja jubedat Otsekohesust!)... ja Päivi on umbes täpselt sama otsekohene ja natuke VEEL ausam... Tema lihtsalt ei olge nii julge kõike otsekoheselt välja ütlema, mis sülg suhu toob (erinevalt minust:P)
Puudust hakkan ma temast tundma... kuigi me oleme tuttavad olnud ainult kaks kuud vms.

... ning ma ei ülista saabuvaid aegu, kuigi nad on võibolla head...

Täpselt nii... ja sellepärast ma kardangi... Et võibolla, ja mitte ainult võibolla vaid suisa üsna kindlalt on need saabuvad ajad head, aga

... ma tahan elada just SIIN ja PRAEGU püsti hoides omaenese pead...

Ja polegi praegu muud kui et...

Kui kellelgi Teist juhtub olema mõni vaba korter Tallinna linnas või selle lähistel mulle välja üürida, siis ma oleks ühenduse võtmise eest väga tänulik :)


KrasnodarkaKristi