Raport no 38

Hea on siin olla.
Paari päevaga on elu saavutanud oma vana armsa rütmi ja kõik on justkui täpselt nii kui peab.

Maja eestlastejärgselt koristatud, hing ja keha puhanud...
Lastega tegime noortekas uue reegli, et keegi ei hakka enne telekamängu mängima või filme vaatama, kui pole teinud vähemalt üht suveniirasjakest või muud asjalikku. Piisas ühest korrast reegli mainimisest, kui kõigile see kohe pähe jäi ja nüüd tulevad nad iga päev uksest sisse sõnadega: Kristi, ma hakkan nüüd kohe midagi meisterdama... :) Armas, ehh?!

Igavesed jamad keerlevad hetkel Liina ja Mihkli ümber, kes peaksid juba kuu aega Eestis õppima, aga pole sinna veel jõudnudki. Mihkel sai asjast lihtsalt liiga hilja teada ja Liinale tehti passi mingi jõletumalt kaua aega. Praeguseks on Liinal juba pass käes ja tema peaks siit minema startima 10. oktoobril. Mihklil juhtus vahepeal mingi uus kammajaa, et uude passi on vaja vanast lastepassist andmeid ja nüüd läheb tema passiga veel kaks nädalat aega.
Järgmine jama tekkis mingite viisakutsete ja asjadega, sest osad räägivad, et neid on vaja, teised jälle, et ei ole vaja ja siis selgub, et selle kutse vormistamisega võib ka veel miski kuu aega minna... Päivi, vaeseke, on vist eesti haridusega tegelevate asutuste postkastid kõik meilidega ära ummistanud, et sealt mingitki vastust saada ja asja kiiremini ajada.
Õigluse veskid jahvatavad aeglaselt...

Üritan siin praegu mingit ideed genereerida, kuidas oma lahkumist siit võimalikult uhkeks muuta. Kas minna ikkagi jälle Tanja juurde uurima ehk on tal mingeid ideid koos midagi vahvat teha või peaks ikkagi midagi Päiviga kahekesi tegema?! Päivil tekkis siin mingi moeshow idee vahepeal... midagi SuperNoova tüüpi.

Kes veel kursis pole, siis minu lennuk Kiievist väljub 9. novembril kella nelja ajal pärastlõunal ja Tallinna lennujaama väravate vahelt peaksin läbi jalutama hiljemalt kella kuue ajal, nii et nüüd ei saa Te öelda, et Teile pole öeldud!

Mis edasi saab?

Edasi jätkub elu sealt, kus ta enne pooleli jäi. Ehk siis tagasi Saue Noortekeskusesse... tagasi Kolumbusesse, tagasi Rauli juurde... – või siis ehk just vastupidi? Edasi Saue Noortekeskusesse, edasi Kolumbusesse, edasi koos Rauliga... Mnjah...

Mul on siin olnud üsna palju aega elu ja olukordade üle järele mõelda. Vahepeal on mitmes plaanis lained üle pea kokku löönud, nii isiklikus elus kui ka töö poole pealt, aga need lained on hetkel jälle tasaseks veeks taandunud ja ma tean täpselt, kuhu ma kuulun, kelle juurde ja mida tegema.
Ei saa salata – see aasta siin Krimmis, pisikeses Krasnodarka külas on mulle tohutult palju andnud ja jääb minu elu üheks olulisimaks osaks ka edaspidi. Mitte ükski vägi ei suuda mind siit edaspidi suviti eemale hoida.
Nii palju toredaid inimesi, kui selle aasta jooksul siin, ei ole ma vist varem terve elu jooksul kohanud ja siinkohal ei räägi ma mitte ainult kohalikest külatädidest ja –poistest, aga ka nendest eestlastest, kelle tee neid suvel siia tõi.

Päivi küsis kunagi, et kas ma olen siin muutunud ka ja kui, siis kuhupoole. Ega kohe ei osanudki vastata... Järele mõeldes olen aru saanud, et olen muutnud kindlasti julgemaks, avatumaks, kompleksivabamaks. Sest vaadake, siin ei ole selliseid lollakaid standardeid nagu Eestis, et tüdruk peab ja võib olla ainult piitspeenike ja kui ta kaalub juba üle viiekü,mne kilo, siis on midagi väga koledasti. Siin võin ma olla täpselt nii ümmargune kui olen, inimesed võtavad mind kui mind ennast, mitte kui mingit ilusat asja. Mulle on siin väga palju öeldud (enamasti ütlevad seda lapsed), et Kristi, Sa oled ikka jube paksuks meil siin läinud. Aga siin ei võeta selliseid lauseid millekski, seda öeldakse üle ühe igaühele, kes mõnel päeval pisut tugevam välja näeb :P
Sellepärast ei tahaks sinna Eestisse tagasi... sinna pagana kastimaailma, kus Sa paratamatult pead kuhugi kuuluma... ei taha enam...
Aga minu vinguv iseloom ei ole kahjuks kuhugipoole muutunud, sorry, Raul...:(

Päivi tuli Eestist suhtumisega, et seal on ka väga olulisel kohal see, kus ja kellena Sa töötad ning kas ja milline auto Sul on. Õnneks, sel ajal, kui mina veel Eestis elasin, ei olnud sellised asjad minu jaoks ka seal olulised, siin rääkimata. Mulle tulevad jälle meelde mu isikliku hümni sõnad, et ma tahan enese mõtteid mõelda, olgu nad siis targad või ei. Ma tahan oma mõtteid välja öelda, siis kui vaikida enam ei või. Ja enda valitud teedel käia, ekselda, kui muidu ei saa. Ma tahan olla, mitte üksnes näida, kelleks loodud olengi ma. Mida külvan, seda ka lõikan, mida suudan, seda ka teen. Kui olen rõõmus siis laulan, olen üksi, siis hõikan, mitte keegi mu eest ei saa elada või ka surra, minu ainus elu on see!
Loodetavasti tekib mul kunagi võimalus seda laulu ka Anne Veski live-esituses kuulda :)

Unustasin eelmine kord ühe väga olulise killu meie „kolm meest ja beebi”-reisi päevilt. Nimelt oli Heinar hiljuti omale miski peene telefoni ostnud, millega sai teha pilte ja videosid ja veel sadat imet. Ja kui ta mind seal erinevates kohtades pildistas ja pärast ma tahtsin, et ta mulle need pildid minu telefoni saadaks, siis ta ei teadnud isegi seda, mis asi see bluetooth on. Ja muidugi läks tal see sõna ka üsna kiiresti meelest, mille asemele ta pani näiteks sellised sõnad nagu bluefood ja bluebird. Bluefood sai üsna kiiresti omale uue tähenduse ka, nimelt tähendas see meie jaoks kahe inimese vahelist kontakti, mis muidugi töötab samamoodi nagu bluetooth, lähiraadiuses... Nu, meil Heinariga oli seal vahepeal bluefood, kui me teineteise mõtteid lugesime ja jälle sai jube palju nalja.
Aga ega Teie ei saagi sellest aru saada... see on siin kirjas rohkem mu enda jaoks, et kui ma kunagi kolmekümne aasta pärast oma raportiraamatut loen, siis tuleb ka see olukord kohe meelde :)

Enese harimise teel olen praeguseks jõudnud „Tõe ja Õiguseni”. Tegemist siis teise osaga, mille ma võtsin ette Toomase soovitusel.

Soovitustest või mõjutustest rääkides tahaksin ma siinkohal öelda aitäh sellele inimesele, tänu kellele ma tookord aegu tagasi võtsin ette Svejki lugemise ja kelle tõttu ma nüüd joongi ainult rohelist ja mõru teed. Ja tänu kellele ma hakkasin veel üht lisaliigutust tegema, mille ma aga siia targu kirja panemata jätan. Ma tean, et Sa loed seda, nii et... aitäh, Sulle...

Üks õhtu Raul helistas ja ütles väga üllatunud häälega, et oi, lõpuks ometi hakkab see üritus Sul seal läbi saama. Umbes et – nii ruttu :)

Ja tõesti...
Iga algus on raske.

Võtsin siin ükspäev aega ja hakkasin oma esimesi raporteid üle lugema ja no tõesti – jube lahe on endal lugeda seda, kuidas see kõik algas. Kuidas ma õppisin inimesi tundma, kuidas Ritaga siin kaklesin ja seda toredam on praegu Päivit kõrvalt jälgida, sest ta teeb TÄPSELT kõike sedasama läbi, mida mina alguses ja tundub, et emotsioonid on tal ka üsna samad. Temal lihtsalt on natu raskem seetõttu, et need eestlased siin muudkui ringi sadelevad ja talle kodu meelde tuletavad. Ma tean seda tunnet... tean liiga hästi... Ainult et mina tulen sellega kergemini toime, sest minu jaoks on Krasnodarkas hetkel rohkem kodu kui kusagil mujal, Päivi jaoks aga...
Hea nimi on sel Päivil ikka kah – Te ei kujuta ette, kui lahe on inimestele seda nime õpetada, nad ei saa ju sellest aru ja Ä-tähest pole nad ka kunagi midagi kuulnud. Ja siis küsivad minu käest, et mis see nimi vene keeles on?! Noh, et KRISTI on ju vene keeles KRISTIINA, aga PÄIVI?
Ei, lahe...

Vahepeal ringi sõites ja erinevate vaatamisväärsuste juures giide kuulates sain ma aru, et ega ma seda vene keelt ikka ei oska küll. Ma oskan seda ainult kõige alumisel suhtlemistasandil, sellel, mida mul siin külas lastega õiendades vaja on läinud, aga niikui jutt läheb veidigi spetsiifilisemaks ja keerulisemaks, siis minu ajus on blokk ees ja ma ei saa enam halligi aru. Hirmus kahju, muidugi!

Aga okei... selleks korraks jälle kõik...

Armastan Teid...

...aga ega ma sellepärast koju ikka tulla ei taha :P

Teie IkkaVeelKrasnodarkaKristi