Poose moi - skolka ani pjut ehk raport no 39

See oli veel üks seik, millest ma enne unustasin kirjutada. Kui me seal Bahtshisarais Privali turbaasas ööbisime, siis oli selle ööbimise hinna sisse arvatud ka hommikusöök. Läksimegi siis hommikul sööma... kohvi ja teed tuli ise võtta, noh, nagu ikka igas normaalses hommikusöögilauas. Meile toodi söögiks makaronid viinerite ja ketshupiga, naaberlaud sai mingeid pannkooke. Ei, ega seal ei saanud keegi ise tellida seda, mida soovis, niimoodi oli see Gurzufis, selles hotellis, kus ma tookord ööbisin. Seekord toodi lauda parasjagu seda, mis köögis leida oli.
Ja kui Viljo läks omale teist tassi kohvi võtma, kohvinarkomaan nagu ta on, siis jõudis ta vaevalt selle lusikatäie lahustuvat sinna tassipõhja panna, kui tuli neiu teenindavast personalist ja haaras selle lahustuvapurgi endaga kaasa, ise öeldes „Боже мой сколько они пют?” Ja sellest lausest siis sai ka rõõmus kaaslane meie ülejäänud reisil, sest Heinar oskas selle kenasti eestipärastada ja nõnda kõlas see suisa armsalt...:P
Ja vaesed sakslased, kes pärast meid samuti tahtsid veel kohvi võtma minna, seda ei saanudki. Küsimise peale vastati, et vsjo, bolshe njetu!

Vahepeal Krasnodarkas...

Mis siin ikka juhtuda saab.
Kellegi pulmad kõlasid siin kolm päeva, kelle omad täpselt, sellest ma polegi siiamaani aru saanud, aga ehk on see sellepärast, et ma selle pruutpaariga lihtsalt isiklikult tuttav ei ole.
Mina käisin nädalavahetusel jälle üle pika aja Aleksandrovkas diskotamas. Tundsingi sellest juba puudust. Jubedad kuulujutud kajastasid juba nädal aega ette, et Aleksandrovkas tuleb reedel suur kaklus, et Petrovkast sõidab mingi armaada siia kohale meie omadega kaklema. Et kakluse esimene osa oli juba nädal tagasi olnud (noh, siis kui meie Päiviga Simferopolis diskotasime) ja nüüd tuleb siis otsustav lahing. Eelmine kord kusjuures olid meie omad võitnud. Ja nüüd oli siis selline rahvas sinna baari ja klubi ümbrusse kokku kogunenud et hoia ja keela. Kurikate, rusikate ja veel erinevate huvitavate lahinguvarustuse osadega.

Aa... et kes siis võitis?

Nuh, see Petrovka lihtsalt ei sõitnud kohale...:P

Mina olin sel õhtul ka kuidagi liiga unine ja Sergei tõi mu üsna ruttu koju tagasi, kus poisid mingit haiglast pornoõudukat vaatasid ja ma nad sealt minema kupatasin.

Laupäevaks oli meil Rita ja Päiviga juba ammu ette kokku lepitud et hakkame tseburekke küpsetama. Mina olen siin tseburekkide kuningriigis juba peaaegu aasta otsa elanud, aga polnud neid siiamaani veel kordagi ise teinud. Ja noh nüüd siis otsustasime asja ette võtta. Võtsimegi.
Rätik peas, põll ees... sõtkusime ja rullisime seal tainast nii et küll sai. Ja tseburekid tulid nii head, et tervest sellest suurest koormast, mis me valmis tegime, jäi järgmiseks päevaks järele vaid üks.

Õhtul mängisime poistega monopoli ja pärast seda jälle Aleksandrovkasse trallima. Monopol on vahepeal jälle nii populaarseks muutunud, et ei möödu ühtki päeva, kui me oma tänavate pärast seal ei võitle.

Aga Aleksandrovkas baaris oli ka sel õhtul selline rahvas koos, et õhu jaoks enam ruumi ei jäänud ja seetõttu ei saanud mina sinna sisse minnagi – seal oli õhk suitsust lihtsalt nii hall, et inimesigi oli raske näha. Nii ma siis seisin seal ukse taga ja leidsin sealt omale ka ühe huvitava vestluspartneri, kelleks osutus Sergei hea sõber Deniss. See Deniss oli ses suhtes hästi tore poiss, et ta viitsis minuga rääkida ja mulle kõiki asju seletada, millest ma aru ei saanud. Igasuguseid venekeelseid slängisõnu ja muud taolist. Isegi roppudest sõnadest tegi mulle põhjaliku ülevaate, kuidas üks ja seesama ropp sõna ühes võtmes tähendab head, teises aga hoopis halba. Vot selline tore poiss oli :)
Igatahes lõppes õhtu sedapuhku sellega, et disko sai otsa, Sergei oli oma üsna purjus olekus kusagile kadunud ega vastanud ka telefonile ning meie, Krasnodarka omad korjasime endid siis kokku ja läksime kõik koos jala koju. Mõnus!

Järgmisel hommikul olin lubanud poistega seenele minna. Nu ja läksimegi.

Nüüd, oma ülipikale ja väärtuslikult elatud elule tagasi mõeldes pean ma vist tunnistama, et polegi kunagi täie teadmisega seenel käinud. Niimoodi lihtsalt kodus lepikus mängides olen ikka mõne kärbseseene või muu pilviku otsa komistanud, aga teadlikult seenel (noh, et võtan ämbri ja noa kaasa ja lähengi) käinud ma küll ei ole. Aga see võib vabalt olla tingitud ka sellest, et meie kodus polegi kunagi seeni söödud. Ema ei söö seeni, mina ei söö seeni ja kui juba kaks ainukest naisliiget peres seeni ei söö, siis vaesed meesliikmed neid lihtsalt ei saanud.

Tulles tagasi pühapäevase seenelkäigu juurde... Ärge Te nüüd arvake, et me poistega ka kusagile metsa sukeldusime nende seente järele. Oh ei, kaugel sellest! Ma elan ju ikkagi stepis ja siin polegi metsa. Nii et meie seenerada kulges üle põldude, kus tegelikult küll mingid puudealleed olemas olid. Mul õnnestus poole tee peal veel omale miski hiigelokas jalga astuda, mis oli umbes keskmise sukanõela mõõtu ja tungis otse läbi tossupõhja jalatalda ja oli jube valus. Mis ei tapa, teeb tugevaks ja nii elan minagi edasi, tugevama jalaga :P
Aga seenelkäigu kokkuvõtteks võib öelda, et me kõndisime maha umbes kaheksa kilomeetrit ja mina leidsin sealt iga kilomeetri kohta ühe seene... Nii et kiired arvutused näitavad – ma korjasin kokku kaheksa seent ning needki andsin pärast poistele...
Aga kerge see jalutamine seal ei olnud. Eelmisel õhtul diskotamas käinud, öösel vähe maganud...
Jõudnud tagasi koju, ahmisin Rita juures koorma borshi sisse ja läksin koju magama. Kolm tundi iluund ja kõik oligi heasti.

Õhtupoole tulid jälle lapsed (hetkel tegeleme järjehoidjate meisterdamisega), kellega käivitus järjekordne tänavatega kauplemise kolmtund ning veel hiljem tuli Sergei külla, kellega koos me sõitsime jälle Aleksandrovkasse, sest tema mingil sugulasel oli laps sündinud ja seda tuli siis kõvasti tähistada. Õhtu lõppes ühe kuti pool kodus karaoket karjudes. Õudselt lahe oli. Kutid olid kõik (kes rohkem kes vähem) purjakil, aga laulsid nii mis mürises. Treetjeva sentjabrja, Belõje rozõ ja Mobilisatsia kõlasid õhtu jooksul ikka kõvasti rohkem kui üks kord. Kuskil kella kahe paiku palusin ma ennast läbi vihma koju sõidutada ja nii ta läkski. Igatahes, väärt õhtu jälle...

Ja muide – sel õhtul esimest korda võitsin monopolis ülekaalukalt MINA. Tavaliselt olen ma alati juba ammu enne pankrotis, kui mäng õieti alatagi jõuab :P

Esmaspäeva hommikul uksest välja astudes sain aru, et see on kõige õigem päev päikese võtmiseks. Ma ei tea, kui palju seda sooja seal väljas võis olla, aga alasti katusel päikese käes lesides oli küll väga mõnus. Nüüd ei ole enam nii rabavalt palav nagu suvel vaid just selline õige mõnus soojus, mille käes saab kaua lesida ilma et pea üle kuumeneks. Vot, sellised ilmad siis oktoobrikuu alguses...

Hiljem hakkasin kodus oma raamatukogu ümber ehitama, sest esiteks ei mahtunud raamatud sinna ära, oli vaja midagi välja mõelda ja teiseks oli seal katastroofiliselt pime. Ehitasime Mihkliga sinna laavotshkatest uued riiulid ja kusjuures, isegi sinna ei tahtnud kõik need raamatud ära mahtuda.
Nuh, enam-vähem sain kõik jälle korda...

Rita juurde olid hommikul tulnud kaks meest uut gaasiahju paigaldama. Kui mina uksest sisse astusin, et kohvi jooma minna, siis hakkas muidugi pihta mingi jamamine selle ümber, kuidas ma ikka neile naiseks peaks minema. Noh, nagu ikka... selline loll pohmas inimeste möla...
Aga hiljem, kui ma juba kodus olin, tuli üks neist meestest minu juurde koju, ise väites, et tahab minu ahju ka vaadata. Ja siis käis ringi ja käperdas mind... kõigepealt avastas, et mul on pimesooleopi arm kõhu peal, mida ta pidi kohe kätega lähemalt vaatama ja siis ka enda oma laialt demonstreerima... edasi leidis veel mingeid arme minu käte-jalgade pealt ja kui ma talle ütlesin, et ta mind ei puutuks, siis see lause jooksis tal küll ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ja siis hakkas jahuma midagi sellest, kuidas ta mulle veel külla tuleb, kohvi ja teed jooma ning suhtlema. Ise krt oli täis kui tarakan ja haises rõvedalt sibula järgi ja üleüldse oli ta väga rõve mees. Paks ja kole ja perversne... pealegi umbes kahe naise mees ja sama paljude laste isa...
Ja kui mul õnnestus ta lõpuks välja visata ja uks tema järelt lukku panna, siis kolistas ta veel tükk aega mu uste ja akende taga ja kui ma vaatama läksin, mis värk, siis näitas mulle läbi akna minu telefoni – selle oli ta ka vahepeal suutnud juba rotti lasta... Idioot!!!
Ma ei tahtnud terve päev isegi Rita juurde sööma minna selle teadmisega, et see idikas seal on...

Njaah...

Õhtu igatahes lõppes jälle monopoli ja filmidega... mingid Aleksandrovka noored siginesid ka meile ja siis vaatasime koos paar filmi pärast mida kõik sujuvalt koju hargnesid...

PS! Kojusõiduni on jäänud täpselt kuu!


K.K