Raport no 42
Eeh...
Jätkates täpselt sealt, kus ma eelmisel korral pooleli jäin – teisipäeval oligi siis Simferopolis Kolja sünnipäeva puhul pisike koosviibimine. Veel enne seda, hommikul, leidsin aega sibada Kurmanisse ja istuda kaks ja pool tundi juuksuris, kus mulle miski superarmas soeng pähe tehti. Näen nüüd üsna blondiinne välja :P
Sõitnud Kurmanist tagasi koju, vahetasin riided ära, haarasin mingid asjad kaasa ja paari tunni pärast sõitsin juba uuesti Kurmanisse, et sealt elektrirongiga edasi Simferopoli poole sõita. Mõnus oli! Selline õhtune pime aeg rongis... peaaegu sama, mis Sauelt õhtul pärast tööd Tallinnasse loksuda, ainult et kolm korda kauem. Sergei oli mulle vaksalisse vastu tulnud ja sealt me siis jalutasime kusagile parki, kus suur rahvakogunemine aset pidi leidma. Õhtu algaski siis sealsamas pargis õllede ja muude lisanditega... Olles seal juba paar tundi tiksunud (Peale minu ja Sergei ja sünnipäevalaps Kolja viibisid kohal ka veel Kolja pruut Nastja, kaks Igorit Aleksandrovkast, Tolstõi ehk siis üks Mihhail, kes muideks meiega koos ka nädalavahetusel ringi sõitis selle kummist autoga; veel üks paarike Aleksandrovkast, kelle nimesid ma ei mäleta ja Maksim ka...)
Kuna minul ööseks kuhugi minna ei olnud ja Sergei oli lubanud, et vähemalt tema tiksub vajaduse korral minuga kusagil hommikuni, kui muidu ei saa, siis puuduski mul esialgu igasugune magamise idee. Olukord kujunes aga selliseks, et mingil hetkel hakkasime kõik koos marssima poiste nn ühiskorteri poole, kus mina muutusin automaatselt Sergei õeks ja Maksim omakorda ka veel kellegi vennaks, sest majaperemeest oli ju tarvis pisu rahustada. Aga tegemist siis mingi pisikese pugerikuga, kus õnneks küll suisa köök ja dush ja soe vesi sees olemas. Ja potiga WC!!! Poisid elavad seal paarikaupa tubades ja maksavad selle eest igaüks 200 grivnat kuus. Toad on sellised kuueruutmeetrised ilma akendeta klaustrofoobsed urkad. Olles paar ampsu rasvast plovi söönud ja poistega koos veel natuke tiksunud ( sest nagu ikka, ei olnud seal majas peale minu mitte ühtki naissoost olevust, aga selles pole ka mite midagi uut :P), kerisime kõik unne. Maksim oli tol õhtul alkoga pisut üle pingutanud ja seetõttu meie teised pingutasime kõvasti selleks, et teda vaiki sundida. Umbes kesköö paiku või pisut hiljem olime kõik juba õndsas unes.
Äratus oli varane, sest kuttidel oli vaja kooli minna, miski kella kuue-seitsme paiku. Sergei jättis „haiguse" tõttu praktikale minemata ja aeles minuga mööda linna ringi seni, kuni ma poole kaheteistkümne paiku rongi peale läksin.
Istusime temaga internetikohvikus ja käisime rumeenia-vene sõnaraamatujahil, aga leidsime ainult ühe väikese vestmiku ja see polnud ka mitte rumeenia-vene vaid vastupidi, vene-rumeenia versioon. Igatahes ostsime selle ära.
Siinkohal tahaksin ma Sind paluda, EMA, et kui Sa viitsid, siis küsi Reinu (Kulasalu Reinu, noh) käest järele, kas selline vestmik talle sobib ja kui ei sobi, siis ma ei hakka seda kaasa tassima. Ma muidugi võin veel otsida seda õiget sõnaraamatut ka ja kindlasti ma seda teengi, aga ma pole eriti kindel, et ma selle leian. Igatahes, kui teada saad, siis anna mulle ka aegsasti teada, sest mul pole enam kaua aega jäänud.
Ja polnudki muud kui enne sõitu veel üks mõnus shaurma kinni pista ja siis rongis vaikselt tukkuda. Sedapuhku oli see jälle rahvast nii puupüsti täis, et ümberkukkumise oht jäi lihtsalt ära. Mingid muusekandid käisid ka veel akordioni ja kitarriga mööda vahekäike musitseerimas ja oli üldse jube fann.
Ma oleks tegelikult sinna linna veel kauemakski jäänud, aga kuna kolmapäeva õhtu pidi jääma Rita, Mihkli ja Liina jaoks viimaseks Krimmis viibimise õhtuks ja ma olin lubanud Rital aidata õhtuks toitu vaaritada, siis tulin aegsasti koju. Koju jõudnud, leidsin eest Rita, kes istus köögis nagu hunnik õnnetust ega viitsinud mitte halligi liigutada. Võtsin siis härjal sarvist ja vorpisin miski hulga salateid valmis ja koorisin talle kartulid ka valmis ning jätsin liha valmistamise ainult tema kaela.
Õhtul tulid Mihkel ja tema ema Ljuda meile, istusime natu ja kuna minul oli maja rahvast täis, siis ma sinna eriti kauaks jääda ei saanud.
Neljapäev...
Hmm... sel päeval pidime Päiviga koos kooli minema, sest sinna saabus miski delegatsioon Krimmi koolide direktoreid, kellele oli siis vaja esineda ja eputada ja näidata kõike, mida me vähegi oleme teinud ja ka seda, mida me teinud EI ole.
Delegatsioon liikus siis mööda klasse, kus lapsed pidid igas keeles pisut rääkima selle klassi ajaloost ja asjast. Nuh nii, et üks laps räägib eesti keeles ja teine tõlgib selle vene keelde. Meie klassi eest olid väljas Ira Shorohova ja Anja Viderman, kes tegid oma töö suurepäraselt ja veel natuke pareminigi. Nu igatahes paremini kui proovide ajal :)
Väiksemad tüdrukud laulsid seal veel Krasnodarka laulu ja delegatsioon marssis edasi.
Mõne aja pärast pidi all fuajees tulema miski karussell, milleks iga rahvus pidi ette valmistama suure plakati peal mingi lihtsa laulu, mille järgi saaks ka tantsida. Päivi tegi seda plakatit terve eelmise õhtu ja pool ööd, sest miskipärast oli direktor talle selgeks teinud, et see peab olema tingimata trükitud kujul, mitte ise käsitsi kirjutatud ja ta siis tegigi hästi toreda plakati, kusjuures suisa eesti lipu värvides! Ja lõpptulemus oli muidugi see, et seda plakatit ei läinudki üldse vaja, sest kuna prouad-härrad direktorid olid hirmus ära väsinud, siis jäeti see karuselli asi üldse ära.
Edasi tuli kontsert, kus suures osas esinesid kooli õpetajad ise, aga ühe numbri, milleks oli tants TINNA, esitasid ka meie neli armsat tüdrukut, mõistagi rahvariietes. Ja nad olid tõesti tublid ja jubejubejube armsad!!!
Igatahes venis see päev nagu tatt... kõik, mis pidi mingil kindlal kellaajal algama, algas tingimata tunnike hiljem, lõpuks olime meie Päiviga nii väsinud ja sassis, et läksime hoopis õue vihma sisse jalutama. Jalutasime poodi ja stavoki äärde ja mina oleks ujuma ka läinud, aga alasti ringijalutamiseks oli õues siiski liiga valge.
Ah et miks me koju ei läinud? Sest kell pool neli pidi Rita koos Eedikuga meie juurest läbi sõitma, et siis kõik üheskoos Kurmanisse sõita neid ära saatma. Jah, selsamal päeval pühkisid Rita, Liina ja Misha krimmitolmu jalgelt ja kadusid Eestisse lumme. Praeguseks oleme kursis, et nad on juba õnnelikult vähemalt Tartuni jõudnud ja mis seal edasi saama hakkab, on juba puhtalt nende endi asi. Meie siin loodame ainult kõige paremat, et meie lastel koolides kõik kenasti kulgeks, sest selles, et Rita omadega suurepäraselt hakkama saab ja et teda kõikjal avasüli oodatakse, ei kahtle me keegi!
Aga Rita, kui Sina seal Eestis juhtud minu raportit lugema või juhtub keegi Sulle seda dikteerima, siis tea, et meil on siin kõik korras. Päevaplaanid on paigas, tööülesanded enamvähem õiglaselt ära jaotatud. Söögitegemine on minu peal ja siiani olen ma kenasti hakkama saanud. Reedel tegin keedukartulit ja lihakastet ja miskit salatit, laupäeval ühepajatoitu, pühapäeval terve koorma pannkooke... Sergei annab mulle raha ja siis siban ma poodi vajaliku materjali järele ja üldse on kõik как в сказке.
Reede-laupäevaõhtud möödusid nagu tavaliselt Aleksandrovkas baaris ja diskol. Päivi oli laupäeval tublitubli ja käis Simferopolis oma esimest eesti keele tundi andmas ja tal läks seal hästi! Tubli tüdruk!!
Järgmisel laupäeval on Aleksandrovkas jälle jalgpall ja õhtul pärast seda tuleb minu ärasaatmispidu!! Ja see ei saa olema mingi lihtsalt istung vaid suisa бал-маскарад „Осенний Поцелуй”, mille käigus valitakse ka karoll ja karaleeva balla...:P Muuseas tuleb muidugi ka valssi tantida ja laulukesi laulda. Kleidist rääkides riietun mina pesuehtsasse pulmakleiti, mis on vist suisa iga väikese tüdruku unistuste kleit. Laenasin selle siit küla pealt... Päivi pole tänase seisuga veel kleiti leidnud, aga sellest pole miskit, kui vaja, siis õmbleme selle talle puulehtedest valmis!
Ja jälle kõik.
Koolis algas sügisvaheaeg, mis tähendab, et Päivil on natu rohkem aega ja me juba plaanime siin Rita kodus igavesi suurpuhastusi teha – mõttetut vana kraami lihtsalt tuimalt minema visata ja korda luua. Saame näha, mis saab!
Viimased külajutud, mis ma avastasin enda kohta liikumas olevat on sellised, et ma ühe kuti kolmanda vennaga mingeid jubedamalt kirglikke ja orgialikke armuhetki olen korraldanud ja seda suisa vastu poisi tahtmist – oma suurel initsiatiivil! Aleksandrovka poiste kõrvad olid hämmastusest ümmarguseks muutunud, kui nad selle info mulle edastasid, mille siis seesama vend omakorda neile pidulikult rääkis! Pole midagi uut siin päikese all! Mulle tegi see info ainult nalja ja huvitav oli ainult teada saada, kes see kutt siis on, kellega ma aelesin, sest kuulu järgi pidi ta pärit olema Klepinino külast ja ausalt öeldes, et tunne ma sealt külast MITTE KEDAGI!
Aga see selleks...
Külaelul ON omad seadused ja kuulujutud on seal suisa omaette paragrahv!
Armastan Teid...
KK
Jätkates täpselt sealt, kus ma eelmisel korral pooleli jäin – teisipäeval oligi siis Simferopolis Kolja sünnipäeva puhul pisike koosviibimine. Veel enne seda, hommikul, leidsin aega sibada Kurmanisse ja istuda kaks ja pool tundi juuksuris, kus mulle miski superarmas soeng pähe tehti. Näen nüüd üsna blondiinne välja :P
Sõitnud Kurmanist tagasi koju, vahetasin riided ära, haarasin mingid asjad kaasa ja paari tunni pärast sõitsin juba uuesti Kurmanisse, et sealt elektrirongiga edasi Simferopoli poole sõita. Mõnus oli! Selline õhtune pime aeg rongis... peaaegu sama, mis Sauelt õhtul pärast tööd Tallinnasse loksuda, ainult et kolm korda kauem. Sergei oli mulle vaksalisse vastu tulnud ja sealt me siis jalutasime kusagile parki, kus suur rahvakogunemine aset pidi leidma. Õhtu algaski siis sealsamas pargis õllede ja muude lisanditega... Olles seal juba paar tundi tiksunud (Peale minu ja Sergei ja sünnipäevalaps Kolja viibisid kohal ka veel Kolja pruut Nastja, kaks Igorit Aleksandrovkast, Tolstõi ehk siis üks Mihhail, kes muideks meiega koos ka nädalavahetusel ringi sõitis selle kummist autoga; veel üks paarike Aleksandrovkast, kelle nimesid ma ei mäleta ja Maksim ka...)
Kuna minul ööseks kuhugi minna ei olnud ja Sergei oli lubanud, et vähemalt tema tiksub vajaduse korral minuga kusagil hommikuni, kui muidu ei saa, siis puuduski mul esialgu igasugune magamise idee. Olukord kujunes aga selliseks, et mingil hetkel hakkasime kõik koos marssima poiste nn ühiskorteri poole, kus mina muutusin automaatselt Sergei õeks ja Maksim omakorda ka veel kellegi vennaks, sest majaperemeest oli ju tarvis pisu rahustada. Aga tegemist siis mingi pisikese pugerikuga, kus õnneks küll suisa köök ja dush ja soe vesi sees olemas. Ja potiga WC!!! Poisid elavad seal paarikaupa tubades ja maksavad selle eest igaüks 200 grivnat kuus. Toad on sellised kuueruutmeetrised ilma akendeta klaustrofoobsed urkad. Olles paar ampsu rasvast plovi söönud ja poistega koos veel natuke tiksunud ( sest nagu ikka, ei olnud seal majas peale minu mitte ühtki naissoost olevust, aga selles pole ka mite midagi uut :P), kerisime kõik unne. Maksim oli tol õhtul alkoga pisut üle pingutanud ja seetõttu meie teised pingutasime kõvasti selleks, et teda vaiki sundida. Umbes kesköö paiku või pisut hiljem olime kõik juba õndsas unes.
Äratus oli varane, sest kuttidel oli vaja kooli minna, miski kella kuue-seitsme paiku. Sergei jättis „haiguse" tõttu praktikale minemata ja aeles minuga mööda linna ringi seni, kuni ma poole kaheteistkümne paiku rongi peale läksin.
Istusime temaga internetikohvikus ja käisime rumeenia-vene sõnaraamatujahil, aga leidsime ainult ühe väikese vestmiku ja see polnud ka mitte rumeenia-vene vaid vastupidi, vene-rumeenia versioon. Igatahes ostsime selle ära.
Siinkohal tahaksin ma Sind paluda, EMA, et kui Sa viitsid, siis küsi Reinu (Kulasalu Reinu, noh) käest järele, kas selline vestmik talle sobib ja kui ei sobi, siis ma ei hakka seda kaasa tassima. Ma muidugi võin veel otsida seda õiget sõnaraamatut ka ja kindlasti ma seda teengi, aga ma pole eriti kindel, et ma selle leian. Igatahes, kui teada saad, siis anna mulle ka aegsasti teada, sest mul pole enam kaua aega jäänud.
Ja polnudki muud kui enne sõitu veel üks mõnus shaurma kinni pista ja siis rongis vaikselt tukkuda. Sedapuhku oli see jälle rahvast nii puupüsti täis, et ümberkukkumise oht jäi lihtsalt ära. Mingid muusekandid käisid ka veel akordioni ja kitarriga mööda vahekäike musitseerimas ja oli üldse jube fann.
Ma oleks tegelikult sinna linna veel kauemakski jäänud, aga kuna kolmapäeva õhtu pidi jääma Rita, Mihkli ja Liina jaoks viimaseks Krimmis viibimise õhtuks ja ma olin lubanud Rital aidata õhtuks toitu vaaritada, siis tulin aegsasti koju. Koju jõudnud, leidsin eest Rita, kes istus köögis nagu hunnik õnnetust ega viitsinud mitte halligi liigutada. Võtsin siis härjal sarvist ja vorpisin miski hulga salateid valmis ja koorisin talle kartulid ka valmis ning jätsin liha valmistamise ainult tema kaela.
Õhtul tulid Mihkel ja tema ema Ljuda meile, istusime natu ja kuna minul oli maja rahvast täis, siis ma sinna eriti kauaks jääda ei saanud.
Neljapäev...
Hmm... sel päeval pidime Päiviga koos kooli minema, sest sinna saabus miski delegatsioon Krimmi koolide direktoreid, kellele oli siis vaja esineda ja eputada ja näidata kõike, mida me vähegi oleme teinud ja ka seda, mida me teinud EI ole.
Delegatsioon liikus siis mööda klasse, kus lapsed pidid igas keeles pisut rääkima selle klassi ajaloost ja asjast. Nuh nii, et üks laps räägib eesti keeles ja teine tõlgib selle vene keelde. Meie klassi eest olid väljas Ira Shorohova ja Anja Viderman, kes tegid oma töö suurepäraselt ja veel natuke pareminigi. Nu igatahes paremini kui proovide ajal :)
Väiksemad tüdrukud laulsid seal veel Krasnodarka laulu ja delegatsioon marssis edasi.
Mõne aja pärast pidi all fuajees tulema miski karussell, milleks iga rahvus pidi ette valmistama suure plakati peal mingi lihtsa laulu, mille järgi saaks ka tantsida. Päivi tegi seda plakatit terve eelmise õhtu ja pool ööd, sest miskipärast oli direktor talle selgeks teinud, et see peab olema tingimata trükitud kujul, mitte ise käsitsi kirjutatud ja ta siis tegigi hästi toreda plakati, kusjuures suisa eesti lipu värvides! Ja lõpptulemus oli muidugi see, et seda plakatit ei läinudki üldse vaja, sest kuna prouad-härrad direktorid olid hirmus ära väsinud, siis jäeti see karuselli asi üldse ära.
Edasi tuli kontsert, kus suures osas esinesid kooli õpetajad ise, aga ühe numbri, milleks oli tants TINNA, esitasid ka meie neli armsat tüdrukut, mõistagi rahvariietes. Ja nad olid tõesti tublid ja jubejubejube armsad!!!
Igatahes venis see päev nagu tatt... kõik, mis pidi mingil kindlal kellaajal algama, algas tingimata tunnike hiljem, lõpuks olime meie Päiviga nii väsinud ja sassis, et läksime hoopis õue vihma sisse jalutama. Jalutasime poodi ja stavoki äärde ja mina oleks ujuma ka läinud, aga alasti ringijalutamiseks oli õues siiski liiga valge.
Ah et miks me koju ei läinud? Sest kell pool neli pidi Rita koos Eedikuga meie juurest läbi sõitma, et siis kõik üheskoos Kurmanisse sõita neid ära saatma. Jah, selsamal päeval pühkisid Rita, Liina ja Misha krimmitolmu jalgelt ja kadusid Eestisse lumme. Praeguseks oleme kursis, et nad on juba õnnelikult vähemalt Tartuni jõudnud ja mis seal edasi saama hakkab, on juba puhtalt nende endi asi. Meie siin loodame ainult kõige paremat, et meie lastel koolides kõik kenasti kulgeks, sest selles, et Rita omadega suurepäraselt hakkama saab ja et teda kõikjal avasüli oodatakse, ei kahtle me keegi!
Aga Rita, kui Sina seal Eestis juhtud minu raportit lugema või juhtub keegi Sulle seda dikteerima, siis tea, et meil on siin kõik korras. Päevaplaanid on paigas, tööülesanded enamvähem õiglaselt ära jaotatud. Söögitegemine on minu peal ja siiani olen ma kenasti hakkama saanud. Reedel tegin keedukartulit ja lihakastet ja miskit salatit, laupäeval ühepajatoitu, pühapäeval terve koorma pannkooke... Sergei annab mulle raha ja siis siban ma poodi vajaliku materjali järele ja üldse on kõik как в сказке.
Reede-laupäevaõhtud möödusid nagu tavaliselt Aleksandrovkas baaris ja diskol. Päivi oli laupäeval tublitubli ja käis Simferopolis oma esimest eesti keele tundi andmas ja tal läks seal hästi! Tubli tüdruk!!
Järgmisel laupäeval on Aleksandrovkas jälle jalgpall ja õhtul pärast seda tuleb minu ärasaatmispidu!! Ja see ei saa olema mingi lihtsalt istung vaid suisa бал-маскарад „Осенний Поцелуй”, mille käigus valitakse ka karoll ja karaleeva balla...:P Muuseas tuleb muidugi ka valssi tantida ja laulukesi laulda. Kleidist rääkides riietun mina pesuehtsasse pulmakleiti, mis on vist suisa iga väikese tüdruku unistuste kleit. Laenasin selle siit küla pealt... Päivi pole tänase seisuga veel kleiti leidnud, aga sellest pole miskit, kui vaja, siis õmbleme selle talle puulehtedest valmis!
Ja jälle kõik.
Koolis algas sügisvaheaeg, mis tähendab, et Päivil on natu rohkem aega ja me juba plaanime siin Rita kodus igavesi suurpuhastusi teha – mõttetut vana kraami lihtsalt tuimalt minema visata ja korda luua. Saame näha, mis saab!
Viimased külajutud, mis ma avastasin enda kohta liikumas olevat on sellised, et ma ühe kuti kolmanda vennaga mingeid jubedamalt kirglikke ja orgialikke armuhetki olen korraldanud ja seda suisa vastu poisi tahtmist – oma suurel initsiatiivil! Aleksandrovka poiste kõrvad olid hämmastusest ümmarguseks muutunud, kui nad selle info mulle edastasid, mille siis seesama vend omakorda neile pidulikult rääkis! Pole midagi uut siin päikese all! Mulle tegi see info ainult nalja ja huvitav oli ainult teada saada, kes see kutt siis on, kellega ma aelesin, sest kuulu järgi pidi ta pärit olema Klepinino külast ja ausalt öeldes, et tunne ma sealt külast MITTE KEDAGI!
Aga see selleks...
Külaelul ON omad seadused ja kuulujutud on seal suisa omaette paragrahv!
Armastan Teid...
KK
posted by kristi | 4:56 AM
1 Comments:
miks mitte:)
Postita kommentaar
<< Home