Viimane sissekanne Krimmimaal

See jääb nüüd siis minu viimaseks raportiks Krimmimaa pinnal.

Vahepeal on jälle palju huvitavat juhtunud.
Laupäeva õhtul leidis siis aset minu nn ametlik lahkumispidu ehk sügisball. Esialgu arvasime (või nu vähemalt mina arvasin ja olin suisa üsna veendunud), et osalejaid tuleb kaunis palju ja kõik saab jube tore olema, sest kõik minu nn sõbrapoisid-ja tüdrukud olid mulle ausõnade saatel suuresti lubadusi jaganud... Reaalsus oli see, et osales ainult kolm paari, millest ühe moodustasime mina ja Sergei (temagi tuli ainult sellepärast, et oli seda mulle kunagi ammu aega tagasi rumala peaga lubanud); teise Sasha ja Vadim (viimane siis jällegi klubijuhataja poeg ja kannatas ka ilmselt kõrvalise surve all) ja siis kolmandaks paariks ilmusid vahetult enne peo algust Julia koos onu Vovaga, kellest Vova siis jällegi klubijuhataja vend :P
Tegelikult pole midagi öelda – vaatamata osalejate vähesusele oli siiski päris tore. Kava nägi ette, et kogu üritus algab avavalsiga. Paarid tulid kenasti kusagilt tagantuksest välja, tegid reveransse ja kummardusi ja siis pidid valssi tantsima. Asjad on viimasel ajal NII pagana kiired olnud, et minul Sergeiga küll polnud olnud ühtegi aega, et varem koos valssi natukenegi harjutada. Omast arust ma natuke nagu oskan seda tantsida, aga krt, nemad siin tantsivad seda kuidagi teistmoodi... Mõtlesime siis, et saagu, mis saab – vähemalt saab nalja!

Tegelikult aga, olles enne lava taga natuke proovinud ja mõlemad kordamööda ja korraga mööda minu kleidisaba jalutanud, saime siiski õigel ajal üsna hästi hakkama. Mitte muidugi nii hästi kui Sasha&Vadim, sest nemad on seda varem koos teinud ja lausa valsiga esinenudki, aga ikkagi... See kolmas paar oli lihtsalt komöödia – need ei osanud kumbki ÜLDSE ei valssi ega ka ühtegi muud arvestatavat tantsu tantsida. Igatahes tundus see valsimuusika seal lõputult mängivat...:P

Teine voor oli see, et iga paari naissoost pool pidi mingit laulukest laulma. Mina siis jällegi ajapuuduse tõttu laulsin sedasama Krasnodarka hümniks kujunenud laulu, millest küll kohalviibijad mitte aru ei saanud. Edasi tuli küsimustevoor, kus jällegi tüdrukutele esitati mingeid küsimusi, a la stiilis – „Kui seltskonnas räägitakse anekdooti, mida Sa juba ammu tead, kuidas käitud?” või siis „Kui tantsu ajal partner Su kogemata pikali kukutab, kuidas käitud? Kas hakkad partneriga õiendama või naerate selle üle koos?” Nu vot, sellises plaanis küsimused...

Igatahes nende väikeste võistluste tulemusena pidada välja valitama „Мисс Осень”. Jube tihe rebimine, mille tulemusena sai missiks siiski väike Sasha Burjatshok. Ja meil oli selle üle ainult hea meel, sest kõik märgid viitasid sellele, et balli kuningaks ja kuningannaks, kelle saatuse üle otsustas publik, saame paratamatult meie. Ja nii läkski. Lapsed ja muud tuttavad jooksid terve õhtu mu ümber ja rääkisid, kuidas nad minu ja Sergei poolt hääletasid. Ahjaa, enne veel, kui kuninas ja kuninganna välja kuulutati, valiti ka veel parim kostüüm, milleks sai minu pulmakleit, aga ma arvan, et seegi otsus tuli ebaobjektiivselt, sest see tädi, kes mulle selle kleidi laenas, oli ise ka zhüriis :P Igatahes andsin oma auhinna ühele pisikesele tüdrukule, kes oli ka kostüümiga vaeva näinud ja justkui pisikese inglina peole ilmunud.
Aga tegelikult nägin ma väga vinge välja küll. Sellises vanakooli pulmakleidis – maani ja puhvis varrukatega. Juustesse panin mingi pool kilo läikivat lakki ja silmade ümber ka miskit sära... ja oi küll ma olin ilus! Tegelt kaa!

Pärast ametlikku osa tehti veel mõned võistlused rahvale ka ja siis pidi järgnema diskoteeka, aga kuna aparatuur miskipärast jälle läbi kärssas ja poisid, kes Aleksandrovkast olid tulnud mulle külla ja mind justkui korralikult siit ära saatma ning ei viitsinud seal igaval diskol passida, siis läksime õige varakult kõik minu poole koju.

Me olime eelmisel päeval käinud osade lastega klubi kaunistamas õhupallide ja plakatitega ning viisime sinna ka mingi hulga laavotshkaid, ehk siis pinke, kuhu istuda. Käru me nende tassimiseks kusagilt ei saanud ja nii me siis kuuekesi läksime, igaühel ilmatu pikk pink süles, iga kümne minuti tagant oli „perekuur” ehk siis suitsupaus :P Need pingid ON üsna rasked!

Ja kuna pärast balli oli mul seal terve kamp kutte, siis andsin muidugi neile igaühele ühe pingi sülle, et nüüd vperjood – koos pinkidega minu juurde koju.
Laupäeva õhtu oli ka esimene ja viimane õhtu terve siinveedetud aasta jooksul, mil ma lubasin noortel ilmuda noortekasse alkoholi tarvitanuna, sest enamus tulijatest olid täisealised ja minu sõbrad... Ise ma neile sinna alkoholi muidugi ei ostnud. Alguses mõtlesime küll miski huvitava booli kokku keeta, aga asja üle järele mõeldes tundus, et see poleks ikka õige mõte.

Küll aga kulutasime terve laupäeva hommikupooliku Päiviga kahekesi selle peale, et valmistada terve koorem toitu, et sellega siis terve öö vastu pidada. Makaronisalat, koorem tikuvõileibu ja muidugi porgandid ja krõpsud dipikastmega ning suur koorem erinevaid küpsiseid. Uskuge või mitte, aga parim minek terve õhtu jooksul oli nendelsamadel porganditel :P

Pärast tundidepikkust istumist, karaoke laulmist, monopoli ja kaartide mängimist ja palju muud leidis õhtu oma otsa umbes kella kaheksa ajal hommikul, kui Aleksandrovka poisid sättisid ennast bussiga koju sõitma ja mina ülejäänud lihtsalt minema kupatasin, et natukenegi magada. Natukene magada ma isegi sain – kaks tundi lausa! Kella kümne ajal tuli üks külatädi mulle tooma oma mingi Eestis pesitseva sugulase kontakte, et ma tervitused edasi viiksin ja pärast seda ma lihtsalt ei saanud enam magada jääda. Õues oli valge ja toas oli külm. Kuna maja nägi üsna hullumajane välja ka, siis asusin hoopis segadust koristama. Kolm tundi hiljem, umbes kella ühe paiku, oli mul maja korras ja pesugi pestud!

Teisipäeva õhtul on meil kavas teha tüdrukute õhtu kõikidele naissoost soovijatele. Vaatame mingeid naistekaid, teeme maniküüri jms. Kuna pisikesi tüdrukuid eriti hilja peale jääda ei lubata, siis ei saa me seal väga kaua istuda, aga nu, natuke ikka...:)

Ja siis kolmapäeval, kui mina olen viimast õhtut Krimmis, tuleb kodus pidulik õhtusöök valitud seltskonnale. Krt, tundub, et tuleb jälle terve päev vaaritada :P

Neljapäev iseenesest näeb välja selline, et hommikul sõidan veel viimast korda Kurmanisse iluprotseduuridele, pärast mida tuleb keegi Pervomaiski omadest mulle siia järele ja viib Pervomaiskisse. Ma olen terve aasta siin olnud ja pole selle aja jooksul veel kordagi Misha ja Natasha juurde külla jõudnud. Nüüd siis, viimasel päeval, jõuan lõpuks ka sinna J Ja nemad sealt siis omakorda sõidutavad mu õhtul Dzhankoisse rongi peale. Järgmise päeva lõunaks olen juba Kiievis ja umbes kella nelja paiku stardin Eesti suunas.

Kõige kurvem asi, mis viimase nädala jooksul on juhtunud, on see, et teise ilma lahkus küla kõige vanem eestlane, ehk siis vanaema Liidia Lootus. Kui Te veel mäletate, siis käesoleva aasta algusepoole rääkisin ma sellest, kuidas suri Maksimi ja Polina vanaema Rosilda. Vot Liidia oli Rosilda õde! Viimase aja elasid nad koos Maksimi kodus ja nüüd on maja tühi ja seal ei ela enam ühtki vanaema. Õnneks aga elab seal praegu Maksimi vanem õde Sveta, kes hakkab ka varsti uut elu ilmale tooma.

Vot ja pühapäeval siis olid veel matused ka, kuhu meie Päiviga muidugi ka kohale läksime. Kurb!

Õudselt nõme on praegu siis ära minna.
Kui suvi oli selline hingetõmbeaeg, mil lapsed kõik kuskil niisama ringi aelesid ja keskusesse ei tulnud, siis praegu on kõik täpselt nii nagu vanasti. Minu juures istuvad õhtuti ka tüdrukud, kes eelmisel nn „hooajal” siin üldse ei käinud ja kui astusidki korraks läbi, siis ainult lühikeseks ajaks. Vot sellised tüdrukud on Ira Shorohova ja Viola Burjatshok. Poistest ma ei räägigi – nendele olen ma tõesti emaks või vanemaks õeks, kellele võib kõigeks rääkida, aga kes on siiski nagu „suur inimene” ja kes vahepeal lausasuisa mõttetult palju vingub ja õiendab.
Selle üle, et Ira oma tee meie juurde leidis, on mul kohe ekstra hea meel, sest tema on selline tüdruk, kelle arvamus mulle miskipärast korda läheb ja kellest ma siiamaani õiget sotti ei saanud. Et mis probleem tal täpselt on ja mis viha tal selle meie maja vastu on. Ja nüüd on ta siin – suurem sõbranna kui kunagi varem! Ja nüüd pean mina ära minema L Elu ei ole ka õiglane, ütles kunagi Jaan Tätte...

Aasta on NII kiiresti, LIIGA kiiresti otsa saanud.
Olen enda jaoks selgeks saanud selle, et kuigi alguses vabatahtlikku teenistust alustades võivad kõik mõelda, et kuna seda saab teha ainult kord elus, siis kindlasti võtta sellest maksimum ja teha seda terve aasta, siis mina soovitan edaspidi kõigil teha seda ainult üheksa kuud. Sest aasta on liiga pikk aeg ja nüüd on NII raske siit tagasi minna ja jälle kodumaal edasi elada. Oleks ma läinud siit ära augustis, kui mul üheksa kuud täis sai, siis oleks see minek hoopis kergem olnud. Praeguseks aga on kõik inimesed minu kohalolekuga harjunud ja mis veel hullem – ma ise olen oma siinolekuga NII harjunud, et ei oskakski vist mujal olla.
Ei, muidugi saab mul Eestis ka jälle kõik väga hästi olema – selleks on mul seal väga head sõbrad, kes mind samuti väga vajavad, aga praegu olen ma küll üks suur meeleheide!! Pärast paari nädalat Eestis on kõik kindlasti jälle kõige paremas korras. Asja muudab positiivseks veel ka see, et osad minu lapsed siit on ju nüüd Eestis – Mihkel, Liina, Polina, Andrei...

Ja ei tahagi ma rohkem midagi öelda...

KrasnodarkaKristi esimesed muljed Eestimaal saavad ka kindlasti veel siia kirja, et Päivi ja Rita südamed siin oleks rahul teades, et olen omale koha leidnud ja et minuga on kõik kombes.

Ja vähem kui aasta pärast olen ma siin juba tagasi niikui pjät kapeik!!!

K.K