Raport no 42

Eeh...

Jätkates täpselt sealt, kus ma eelmisel korral pooleli jäin – teisipäeval oligi siis Simferopolis Kolja sünnipäeva puhul pisike koosviibimine. Veel enne seda, hommikul, leidsin aega sibada Kurmanisse ja istuda kaks ja pool tundi juuksuris, kus mulle miski superarmas soeng pähe tehti. Näen nüüd üsna blondiinne välja :P

Sõitnud Kurmanist tagasi koju, vahetasin riided ära, haarasin mingid asjad kaasa ja paari tunni pärast sõitsin juba uuesti Kurmanisse, et sealt elektrirongiga edasi Simferopoli poole sõita. Mõnus oli! Selline õhtune pime aeg rongis... peaaegu sama, mis Sauelt õhtul pärast tööd Tallinnasse loksuda, ainult et kolm korda kauem. Sergei oli mulle vaksalisse vastu tulnud ja sealt me siis jalutasime kusagile parki, kus suur rahvakogunemine aset pidi leidma. Õhtu algaski siis sealsamas pargis õllede ja muude lisanditega... Olles seal juba paar tundi tiksunud (Peale minu ja Sergei ja sünnipäevalaps Kolja viibisid kohal ka veel Kolja pruut Nastja, kaks Igorit Aleksandrovkast, Tolstõi ehk siis üks Mihhail, kes muideks meiega koos ka nädalavahetusel ringi sõitis selle kummist autoga; veel üks paarike Aleksandrovkast, kelle nimesid ma ei mäleta ja Maksim ka...)

Kuna minul ööseks kuhugi minna ei olnud ja Sergei oli lubanud, et vähemalt tema tiksub vajaduse korral minuga kusagil hommikuni, kui muidu ei saa, siis puuduski mul esialgu igasugune magamise idee. Olukord kujunes aga selliseks, et mingil hetkel hakkasime kõik koos marssima poiste nn ühiskorteri poole, kus mina muutusin automaatselt Sergei õeks ja Maksim omakorda ka veel kellegi vennaks, sest majaperemeest oli ju tarvis pisu rahustada. Aga tegemist siis mingi pisikese pugerikuga, kus õnneks küll suisa köök ja dush ja soe vesi sees olemas. Ja potiga WC!!! Poisid elavad seal paarikaupa tubades ja maksavad selle eest igaüks 200 grivnat kuus. Toad on sellised kuueruutmeetrised ilma akendeta klaustrofoobsed urkad. Olles paar ampsu rasvast plovi söönud ja poistega koos veel natuke tiksunud ( sest nagu ikka, ei olnud seal majas peale minu mitte ühtki naissoost olevust, aga selles pole ka mite midagi uut :P), kerisime kõik unne. Maksim oli tol õhtul alkoga pisut üle pingutanud ja seetõttu meie teised pingutasime kõvasti selleks, et teda vaiki sundida. Umbes kesköö paiku või pisut hiljem olime kõik juba õndsas unes.

Äratus oli varane, sest kuttidel oli vaja kooli minna, miski kella kuue-seitsme paiku. Sergei jättis „haiguse" tõttu praktikale minemata ja aeles minuga mööda linna ringi seni, kuni ma poole kaheteistkümne paiku rongi peale läksin.
Istusime temaga internetikohvikus ja käisime rumeenia-vene sõnaraamatujahil, aga leidsime ainult ühe väikese vestmiku ja see polnud ka mitte rumeenia-vene vaid vastupidi, vene-rumeenia versioon. Igatahes ostsime selle ära.

Siinkohal tahaksin ma Sind paluda, EMA, et kui Sa viitsid, siis küsi Reinu (Kulasalu Reinu, noh) käest järele, kas selline vestmik talle sobib ja kui ei sobi, siis ma ei hakka seda kaasa tassima. Ma muidugi võin veel otsida seda õiget sõnaraamatut ka ja kindlasti ma seda teengi, aga ma pole eriti kindel, et ma selle leian. Igatahes, kui teada saad, siis anna mulle ka aegsasti teada, sest mul pole enam kaua aega jäänud.

Ja polnudki muud kui enne sõitu veel üks mõnus shaurma kinni pista ja siis rongis vaikselt tukkuda. Sedapuhku oli see jälle rahvast nii puupüsti täis, et ümberkukkumise oht jäi lihtsalt ära. Mingid muusekandid käisid ka veel akordioni ja kitarriga mööda vahekäike musitseerimas ja oli üldse jube fann.

Ma oleks tegelikult sinna linna veel kauemakski jäänud, aga kuna kolmapäeva õhtu pidi jääma Rita, Mihkli ja Liina jaoks viimaseks Krimmis viibimise õhtuks ja ma olin lubanud Rital aidata õhtuks toitu vaaritada, siis tulin aegsasti koju. Koju jõudnud, leidsin eest Rita, kes istus köögis nagu hunnik õnnetust ega viitsinud mitte halligi liigutada. Võtsin siis härjal sarvist ja vorpisin miski hulga salateid valmis ja koorisin talle kartulid ka valmis ning jätsin liha valmistamise ainult tema kaela.

Õhtul tulid Mihkel ja tema ema Ljuda meile, istusime natu ja kuna minul oli maja rahvast täis, siis ma sinna eriti kauaks jääda ei saanud.

Neljapäev...
Hmm... sel päeval pidime Päiviga koos kooli minema, sest sinna saabus miski delegatsioon Krimmi koolide direktoreid, kellele oli siis vaja esineda ja eputada ja näidata kõike, mida me vähegi oleme teinud ja ka seda, mida me teinud EI ole.
Delegatsioon liikus siis mööda klasse, kus lapsed pidid igas keeles pisut rääkima selle klassi ajaloost ja asjast. Nuh nii, et üks laps räägib eesti keeles ja teine tõlgib selle vene keelde. Meie klassi eest olid väljas Ira Shorohova ja Anja Viderman, kes tegid oma töö suurepäraselt ja veel natuke pareminigi. Nu igatahes paremini kui proovide ajal :)
Väiksemad tüdrukud laulsid seal veel Krasnodarka laulu ja delegatsioon marssis edasi.

Mõne aja pärast pidi all fuajees tulema miski karussell, milleks iga rahvus pidi ette valmistama suure plakati peal mingi lihtsa laulu, mille järgi saaks ka tantsida. Päivi tegi seda plakatit terve eelmise õhtu ja pool ööd, sest miskipärast oli direktor talle selgeks teinud, et see peab olema tingimata trükitud kujul, mitte ise käsitsi kirjutatud ja ta siis tegigi hästi toreda plakati, kusjuures suisa eesti lipu värvides! Ja lõpptulemus oli muidugi see, et seda plakatit ei läinudki üldse vaja, sest kuna prouad-härrad direktorid olid hirmus ära väsinud, siis jäeti see karuselli asi üldse ära.

Edasi tuli kontsert, kus suures osas esinesid kooli õpetajad ise, aga ühe numbri, milleks oli tants TINNA, esitasid ka meie neli armsat tüdrukut, mõistagi rahvariietes. Ja nad olid tõesti tublid ja jubejubejube armsad!!!

Igatahes venis see päev nagu tatt... kõik, mis pidi mingil kindlal kellaajal algama, algas tingimata tunnike hiljem, lõpuks olime meie Päiviga nii väsinud ja sassis, et läksime hoopis õue vihma sisse jalutama. Jalutasime poodi ja stavoki äärde ja mina oleks ujuma ka läinud, aga alasti ringijalutamiseks oli õues siiski liiga valge.

Ah et miks me koju ei läinud? Sest kell pool neli pidi Rita koos Eedikuga meie juurest läbi sõitma, et siis kõik üheskoos Kurmanisse sõita neid ära saatma. Jah, selsamal päeval pühkisid Rita, Liina ja Misha krimmitolmu jalgelt ja kadusid Eestisse lumme. Praeguseks oleme kursis, et nad on juba õnnelikult vähemalt Tartuni jõudnud ja mis seal edasi saama hakkab, on juba puhtalt nende endi asi. Meie siin loodame ainult kõige paremat, et meie lastel koolides kõik kenasti kulgeks, sest selles, et Rita omadega suurepäraselt hakkama saab ja et teda kõikjal avasüli oodatakse, ei kahtle me keegi!

Aga Rita, kui Sina seal Eestis juhtud minu raportit lugema või juhtub keegi Sulle seda dikteerima, siis tea, et meil on siin kõik korras. Päevaplaanid on paigas, tööülesanded enamvähem õiglaselt ära jaotatud. Söögitegemine on minu peal ja siiani olen ma kenasti hakkama saanud. Reedel tegin keedukartulit ja lihakastet ja miskit salatit, laupäeval ühepajatoitu, pühapäeval terve koorma pannkooke... Sergei annab mulle raha ja siis siban ma poodi vajaliku materjali järele ja üldse on kõik как в сказке.

Reede-laupäevaõhtud möödusid nagu tavaliselt Aleksandrovkas baaris ja diskol. Päivi oli laupäeval tublitubli ja käis Simferopolis oma esimest eesti keele tundi andmas ja tal läks seal hästi! Tubli tüdruk!!

Järgmisel laupäeval on Aleksandrovkas jälle jalgpall ja õhtul pärast seda tuleb minu ärasaatmispidu!! Ja see ei saa olema mingi lihtsalt istung vaid suisa бал-маскарад „Осенний Поцелуй”, mille käigus valitakse ka karoll ja karaleeva balla...:P Muuseas tuleb muidugi ka valssi tantida ja laulukesi laulda. Kleidist rääkides riietun mina pesuehtsasse pulmakleiti, mis on vist suisa iga väikese tüdruku unistuste kleit. Laenasin selle siit küla pealt... Päivi pole tänase seisuga veel kleiti leidnud, aga sellest pole miskit, kui vaja, siis õmbleme selle talle puulehtedest valmis!

Ja jälle kõik.

Koolis algas sügisvaheaeg, mis tähendab, et Päivil on natu rohkem aega ja me juba plaanime siin Rita kodus igavesi suurpuhastusi teha – mõttetut vana kraami lihtsalt tuimalt minema visata ja korda luua. Saame näha, mis saab!

Viimased külajutud, mis ma avastasin enda kohta liikumas olevat on sellised, et ma ühe kuti kolmanda vennaga mingeid jubedamalt kirglikke ja orgialikke armuhetki olen korraldanud ja seda suisa vastu poisi tahtmist – oma suurel initsiatiivil! Aleksandrovka poiste kõrvad olid hämmastusest ümmarguseks muutunud, kui nad selle info mulle edastasid, mille siis seesama vend omakorda neile pidulikult rääkis! Pole midagi uut siin päikese all! Mulle tegi see info ainult nalja ja huvitav oli ainult teada saada, kes see kutt siis on, kellega ma aelesin, sest kuulu järgi pidi ta pärit olema Klepinino külast ja ausalt öeldes, et tunne ma sealt külast MITTE KEDAGI!

Aga see selleks...

Külaelul ON omad seadused ja kuulujutud on seal suisa omaette paragrahv!

Armastan Teid...
KK

Palju Õnne, MAIVS ehk raport no 41!

Ohsaajuudas!!!

Vahepeal on elu jälle nii huvitav olnud, et lausa lust.

Laupäeval oli siis naaberkülal Aleksandrovkal 145 juubel, kuhu ka Eesti Seltsi lapsed olid esinema kutsutud.
Nädal aega varem hakkasime vanu laule-tantse kordama ja esinemise päeval läks kõik supersuurepäraselt. Kuna üks tüdruk viimasel hetkel alt ära hüppas ja esinema ei tulnud, siis tantsisin ka mina koos lastega. Niisiis olime viiekesi – peale minu veel Anja, Leera, Ivanna ja Sasha.
Üritus ise nägi siis ette seda, et Aleksandrovka klubis toimus kontsert ja enne seda klubi ees õues olid üles pandud toidulauad ja näitused. Igasuguseid huvitavaid rahvustoite. Meie muidugi läksime ka oma „rahvusköögiga” eputama.
Aga mis see eestlaste rahvustoit on? Muidugi KAMA! Ja ega meil muud ei olnudki. Tegime hommikul kodus potitäie kamaputru valmis, õudselt jube magusat... Õnneks leidus mul veel mõni eesti päritolu shokolaad ka. Kui teistel olid lauad lookas vareenikute, pelmeenide, erinevate küpsetiste ja võileibade all, siis eesti lauake oli täis plasttopse, milles mingi kahtlane pläga sees, mida keegi isegi mitte proovida ei julgenud :P

Kuna sünnipäevale olid tulnud ka mingid tähtsad ninad Ukrainast (mingid suursaadikud ja Co), siis nägi eeskava ette seda, et kõigepelt peab iga laua juures esimese ampsu võtma justnimelt seesama suursaadik. Vaene mees...iccc... ta pidi ju isegi vastu tahtmist seda kõike seal sööma... Te oleks pidnud ta nägu nägema, kui ta seda kamatopsi vaatas. Võttis ampsu, oli natuke viisakas, pani siis topsi laua peale tagasi ja kadus edasi.

Ja siis, tähtsate järel, võisid ka kõik lihtnimesed ligi astuda... ja uskuge või mitte, aga meie kamal oli tegelikult selline menu, et me ei jõudnud seda nii ruttu juurde segada kui vaja. Keefiri puudusel jäi osa jahu segamatagi... Aga väga kiirelt oli kõik otsas ja meie muidugi ülirõõmsad. Ja nu, shokolaadist ei maksa vist rääkidagi, seda justkui poleks olnudki, nii kiirersti leidis ta oma otsa!
Lahe... alguses kõik kartsid seda kama, sest see nägi välja nigu mingi seajahukört... Pärast tulid naised tühjade topsidega tagasi, et palun, kas saaks veel :)
Mingid tshehhi naised ütlesid veel, et nendel on ka selline jahu olemas, ainult, et nemad ei sega seda keefiri ja jogurti vaid hapukoorega ning herneid ei sisalda see nende jahu ka mitte.

Kontsert õnnelikult läbi, plaanisime koos Päivi ja lastega bussiga koju sõita. Me olime ju kõik eranditult rahvariietes. Ma veel hommikul heegeldasin kõikidele punased peapaelad ka ja...

Aga miskipärast juhtus nii, et me jäime sellest neetud bussist maha. Olukord lahenes nõnda, et Sasha Peek tuli oma rolleriga ja hakkas tüdrukuid ükshaaval koju sõidutama. Mina, Päivi ja väike Sasha läksime aga staadionile jalgpallivõistlust vaatama ja omadele kaasa elama. Aleksandrovka mängis sedapuhku siis Klepinino küla kuttidega. Et asja huvitavamaks teha, sõlmisime omavahel kihlveo. Ühel pool mina ja Päivi, teisel pool Liina ja Viola. Meie ütlesime, et võidab Klepinino, tüdrukud olid ikka omade poolt. Ja kihla vedasime siis ikka suudluste peale – et juhul, kui võidab Klepinino ja sellega seoses siis meie Päiviga, peab Liina minema ja suudlema kõiki Klepinino meeskonna kutte ja vastupidi ka – kui võidavad nemad, siis musitan mina nende, ehk siis Aleksandrovka poisse. Küsite kes võitis? Aga vot ei ütle :P!!!

Pärast mängu kogusime oma küla noored kokku ja läksime järgmise bussiga koju. Saanud rahvariided lõpuks seljast ja püksid jalga, tuli päris inimese tunne juba peale tagasi. Peapaelamuster oli veel tükk aega otsaees...:P

Õhtune aeg nägi loomulikult ette seda, et me korjasime endid jälle kokku ja marssisime Aleksandrovkasse diskole. Alustasime baaris nagu alati ja liikusime siis tantsulkale edasi. Mingil hetkel oli kohale sõitnud auto sellesama Klepinino küla kuttidega ja juba järgmisel hetkel käis klubi ees selline lööma, et seda oli suisa naljakas vaadata. Ma arvan, ma ei liialda, kui ütlen, et seal oli puntras oma 30-40 kutti, kes tegelesid kõik kas kellelegi virutamise või kellegi kinni hoidmisega, et too ei saaks omakorda kellelegi virutada :P:P:P
Verd ma tol õhtul ei näinud, aga kaklus oli võimas!

Ahjaa, muideks eelmisel õhtul olime ka Aleksandrovkas ja siis üks mingi ajukääbik virutas asja ees teist taga meie Maksimile vastu vahtimist nii, et Maksil oli pea puha puru ja seda tuli lausa õmmelda. Rsk, rikkus meil ilusa õhtu ära :( Siis oli küll verd näha nii et aitas!

Laupäevaõhtuga jätkates... disko sai otsa ja meie mingi seltskonnaga otsustasime, et on ikka liiga vara veel õhtule joont alla tõmmata... Üks kutt meie seltskonnast oli mingil määral autoomanik (kuigi, kui ta sellele autole järele läks, siis pidime seda alguses paarkümmend meetrit ise lükkama, et keegi ei kuuleks, et auto minema sõidab. Ei teagi, kas olid tal seal kurjad vanemad, kelle tagant ta selle auto rotti lasi, või veel hullem, kuri naine?!) ja selle kummist autoga siis sõitsime kõigepealt Klepininosse, aga kuna seal oli juba pidu läbi ja klubi kinni ning kuna me olime juba niigi poole maa peal, siis kimasime otse edasi Kurmanisse. Ja kusjuures... ka seal olid baarid kõik kinni ja kuskil ei toimunud midagi. Üks miski urgas oli, aga seal polnud ruumi ja kui me sealt välja tulime, siis juhtus veel miski nõme situatsioon – nimelt Sergei ütles seal mingeid ebailusaid sõnu, mida keegi suur ja tugev militsionäär pealt kuulis ja mille eest ta siis Sergeile nii kõvasti piki pead virutas, et mina, kes ma lähedal seisin, sain omakorda Sergei peaga paraja obaduse vastu pead. Ja nagu sellest veel vähe, siis lohistas ta seda Sergeid tükk maad juukseidpidi mööda tänavat ringi, kuni lõpuks vist ära väsis ja ta vabaks lasi.
Sergei isa on miskitpidi tähtis mees siin piirkonnas ja järgmisel päeval olidki nad koos isaga käinud seda miilitsameest otsimas ja olles ta üles leidnud olla too Sergei ees viisakalt vabandanud ja puha.
Nuneh...

Saanud aru, et ega sellest asjast asja ei saa ja kuna pooled seltskonnast tahtsid juba koju ka, siis alustasimegi tagasiteed.

Kui Te nüüd arvate, et see tagasitee kulges kuidagi lihtsalt, siis arvake uuesti. Seesama Sergei, kellega tol õhtul juba küllalt pahandusi oli olnud, otsustas mingil hetkel, et tema tahaks nüüd minna autost välja elu üle järele mõtlema. Kell pool neli hommikul in the midle on nowhere!!! Aleksei (autojuht siis) oligi nii armas ja pidas auto kenasti kinni. Seni, kuni mina väljas Sergeiga vaidlesin ja üritasin teda veenda, et me ei jäta teda üksi siia külmetama ja elu üle mõtlema, et kui ta autosse ei istu, siis jään mina ka temaga sinna mõtlema, noh, selle aja peale jõudis auto ära surra :P Läks veel oma pool tundi, enne kui me suutsime auto ühiste jõudude ja nõudega jälle käima saada. Ja siis juba küll otse koju kotile. Kella oli pool viis, kui mina umbes täpselt magama sain...

Samal ajal, kui mina Krasnodarkas juba unne vaibusin, sai poistel keset Aleksandrovkat ja enne kodu autol bensiin otsa . ja mida nad siis tegid? Selle asemel, et see auto koduni lükata vms, selle asemel nemad kahekesi lükkasid selle auto ca pool või rohkemgi kilomeetrit vastassuunas bensiinijaama. Kahekesi!!! Jumalast suur volga... Miks ma enne ütlesin „selle kummist autoga”? Nimelt sellepärast, et kui me Klepininosse sõitsime, oli meid selles autos kokku kümme tükki :P
Nuh... igatahes... poisid said magama umbes kell kuus hommikul...
Midagi pole öelda... äärmiselt ВЕСЕЛО!!!

Pühapäeval magasin mina mingi kella üheni ja oleks veel kauemgi maganud, aga väiksed poisid tulid juba ukse taha karjuma, et ma maja lahti teeksin, sest nemad tahavad just praegu tingimata mängida. Telefoniga on hea, selle lülitad välja ja keegi ei saa Sind segada. Aga mida teha uste ja akendega? Nende peale saab ju ikka piisavalt kõvasti kolistada, et terve küla üles ärkaks!
Vasja, näinud, kuidas ma talle ukse peale vastu läksin, pea sassis, prillid ees, tegi suures silmad pähe ja vaatas mind kui ilmutist ja ütles siis täiesti süüdimatult, et kuule Kristi, miks Sul prillid ees on? Võta kohe ära, sulle üldse ei sobi!

Ülejäänud päev möödus koristades ja rahvariideid triikides.

Laupäeval staadionilt koju minnes saime kokku koolidirektoriga, kes andis meile teada, et oleme neljapäeval oodatud kooli esinema. Jälle rahvariided selga ja ja mõni laul/tants võiks ka ikka olla. Ning lisaks sellele veel peaksime tegema kooli mingisuguse näituse töödest, mida me oleme siin noortekas teinud. Nii et ka see nädal on nüüd sisustatud... Näituse tekitamine ja lastega laulude kordamine on hetkel veel minu asi... Päivi ülesandeks on õpetada lapsed seal eesti keeles eesti asjast rääkima, sest direktor tahab, et külalistele esineksid justnimelt lapsed. Külalisteks on siis umbes 35 koolidirektorit erinevatest Krimmi koolidest...

Ja polegi praegu jälle muud...

Rita&Mihkel&Liina on lõpuks omad passid ja asjad korda saanud ning stardivad siit Eestimaa poole neljapäeval... kohale peaksid jõudma laupäeval. Kuidas meie siin ilma Ritata hakkame elama, ei tea. Mina olen küll hirmsasti harjunud sellega, et hommikul kohvi jooma tulles on alati, kellega uudiseid vahetada...:(

Homme arvatavasti sõidan korraks Simferopolisse, sest sõber Koljal on miski sünnipäevapidu...
Täna aga on sünnipäev minu armsal MAIVIL, nii et, kalliskalliskallis Maivs – minu siiras kaastunne Sulle... Aga ära muretse, sõbrad on need, kes armastavad meid ka siis, kui me juba puruvanad oleme :)
Nii ka mina Sind armastan väga hästi palju! Kallistused Sulle!!!

Tsau!
KK

Raport no 40

Mida aeg edasi seda raskemaks see kirjutamine muutub. Ma ei saa Teile praegu enam eriti kirjutada, sest iga järgmine raport saab olema ainult pikem ja jubedam nutulaul teemal, kuidas ma Eestisse tulla EI TAHA...
Ma kardan!

Päivi ütles mulle eile õhtul nii armsasti, et mul on siin külas täiesti täiuslik elu, midagi ei ole puudu – ja tal on õigus! Mulle meeldib siin, mul on siin oma maja, oma sõbrad, oma pere, oma töö ja kogu see süsteem on kuidagi nii raudpoltkindel, et mõte sellest, kuidas kõik seesama (kodust tööni välja) on Eestis täiesti vastupidiselt ebakindel, tõstab mu viimsedki ihukarvad hirmuäratavalt püsti.
Igatahes suur aitäh Ernale, kes lubas mul Eestisse jõudes ühe nädala seal enne kohaneda, kui jälle Saue Noortekeskuses tööle hakkan. Mul on seda aega seal hädasti vaja, et oma asjadega natukenegi mingile joonele saada.

Umbes nädal aega tagasi suri Liina vanaema ära ja eelmisel laupäeval olid tema matused. Mina, kes ma siin juba terve aasta olen elanud, ei olnud kusjuures varem kunagi matustel käinud. Olin alati suutnud end sealt kuidagi välja vingerdada. Üheksal ja neljakümnel päeval olin küll käinud, aga päris matusel mitte. Seekord siis käisin. Et Liinale natuke toeks olla.
Ilm oli halb... vihma sadas terve hommikupooliku. Kusjuures, samal päeval oli tegelikult koguni kaks matust ja mõlema matuserongkäigu ja tseremoonia ajaks jäi vihm korraks järele, et hiljem, kui matuselised koju jõudnud, sama tugevalt edasi valada. Kurb oli. Mina, kes ma seda vanaema kordagi elusalt näinud ei olnud, nutsin ka ikka üsna mitmed pisarad, sest jube trööstitu ja nukker on vaadata leinavaid inimesi, eriti, kui tegemist on Sinu oma lastega.
Jälle üks vana eestlane Krasnodarkas vähem...

Kohustuslikult ilmast rääkides võib vist põhimõtteliselt öelda, et oleme Teiega üsna samal ilmajoonel, kuigi, meil on mõnel päeval ikka veel suisa soe. Vananaiste suvi on nii mõnus, et eile-täna näiteks vedelesin mina jälle tundide kaupa katusel ja võtsin päikesest viimast. Ja see päike on praegu täpselt selline nagu Eestis suvel. Mitte sugugi liiga palav ega kõrvetav vaid täpselt selline mõnus, mille käes saadki lõpmatult kaua lesida.
Esimesed õrnad lumehelbed langesid ka paar päeva tagasi taevast alla, aga neid, kes seda lund näha said, oli vist õige vähe.
Tegelikult on ilm juba vastikult külm. Õhtud on jahedad, mina käin juba mütsi ja kinnastega. Vahepeal tulid mingid vastikud vihmad ja tegid ilma külmaks. Praegu on päevaajal küll jälle üsna soe, aga õhtud on ikka külmad.

Lapsed on tagasi... vana rutiin igaõhtuste filmivaatamistega on tagasi... Küllap oligi asi suvel soojas ilmas. Siis sai ju niisama mööda ilma ringi jalutada ja noortekasse ei viitsinud keegi tulla. Seevastu nüüd, kui väljas on külm ja toas jubemõnusalt soe, pikutavad kõik vähemalt südaööni Eesti Tare elutoa põrandal :)
Natuke oleme ikka asjalikud ka. Nimelt on ülehomme, 20. oktoobril Aleksandrovka küla 145 juubel ja ka meie oleme sinna esinema kutsutud. Praegu siis tegelengi iga päev ka sellega, et lastega laulu-tantsu korrata/õppida.

Hakkasin siin vahepeal sellele mõtlema, et mida see aasta siin Krimmis pisikeses Krasnodarka külas mulle siis andnud on ja kas ma olen siin tänu sellele muutunud, midagi uut juurde õppinud või hoopis vastupidi?!

Võibki vist öelda, et nii ja naa, et tegelikult mõlemat. Ma olen siit meeletult palju saanud, teiselt poolt jälle, ma olen endast siia ka tohutult palju andnud. Ma kardan isegi, et liiga palju.
Tagasi mõeldes, püstitasin omale alguses siia tulles mingid eesmärgid... nimelt tahtsin kindlasti vene keele selgeks saada ja veel tahtsin kindlasti aeroobikaringi teha. Vene keelega on nii, et suhtlustasandil ma saan sellega hakkama, aga kui jutt läheb vähegi spetsiifilisemaks, siis ei saa mina enam halligi aru, nii et... kuidas võtta?! Aeroobikaga jälle oli nii, et alguses ei leidnud me mingit kohta ega võimalust seda teha ja pärast enam ei viitsinudki, nii et kogu mu aeroobne töö ongi olnud lastega rahvatantsude tantsimine.

Kuhupoole see aasta mind muutnud on? Kindlasti paremuse poole, kindlasti lihtsuse ja tolerantsuse poole. Ma olen õppinud, et inimesi tuleb võtta täpselt sellistena nagu nad on, muuta ei saa kedagi ja kellelegi pahaks panna seda, et ta on vaesem või teistsugusem kui teised, seda ei tohi kohe mitte.
Ma olen õppinud üsna viisakalt suhtlema ka ebameeldivate inimestega ja ajama asju riigis, kus asjaajamine on nii pagana keeruline, et enne jõuavad juuksed loomulikul teel värvi vahetada, kui siin asjad aetud saab.
Ma olen saanud töötada selliste lastega, kes juba oma olekuga panevad mu silmad särama ja südame rõõmsamalt põksuma ja ma olen saanud väga palju tunda seda tingimusteta armastust, millest ma edaspidi tohutult puudust hakkan tundma.

Ja mina omalt poolt olen end tervenisti sellele külale andnud. Minu süda jääb siia ja minu jalad toovad mu siia varem või hiljem tagasi. See siin on minu kodu, need siin on minu inimesed ja Rita siin on minu vanaema – täpselt selline, kellest iga laps vaid unistada võib ja millist minul kahjuks oma elu jooksul olnud polegi, sest nad on kõik kuidagi liiga varakult surnud või olen ma nendega väga vähe kokku puutunud.

Ma ei tea, kas noorsootöö selles külas üldse kunagi jätkub sellisena nagu mina seda siin alustasin, aga kindel on see, et eesti keele õpetaja tuleb siia ka edaspidi ja kui võtta praeguse õpetaja näitel, siis võib öelda, et nad jätkavad ka minu tööd siin väga edukalt. Päivi tegeleb juba praegu pärast kooli täpselt samade asjadega, millega mina ja arvatavasti kolib peale mind päriseks Eesti Taresse üle, nii et see maja noorte jaoks veel välja ei sure.

Päivist rääkides olen ma ka tema näol leidnud oma ellu inimese, kelle kohta midagi negatiivset on raske välja mõelda. Kui päris aus olla, siis ei olegi mul kunagi elus olnud inimest, kellega tundide ja õhtute viisi jalutamas käia ja ilma asju arutada. Eestis pole selleks aegagi. Ma saan talle kõigest rääkida ja viitsin vahel isegi teda kuulata... ja rääkida on meil paljust...
Päivi kõige positiivsem omadus on tema ausus. Vahel mind hirmutab see, kui sarnased me oleme, vahel jälle hirmutab see, et me nii pagana erinevad oleme :P Ega lihtne ei ole ühe omasugusega kokku saada (need, kes mind tunnevad, teavad ka minu ausust ja jubedat Otsekohesust!)... ja Päivi on umbes täpselt sama otsekohene ja natuke VEEL ausam... Tema lihtsalt ei olge nii julge kõike otsekoheselt välja ütlema, mis sülg suhu toob (erinevalt minust:P)
Puudust hakkan ma temast tundma... kuigi me oleme tuttavad olnud ainult kaks kuud vms.

... ning ma ei ülista saabuvaid aegu, kuigi nad on võibolla head...

Täpselt nii... ja sellepärast ma kardangi... Et võibolla, ja mitte ainult võibolla vaid suisa üsna kindlalt on need saabuvad ajad head, aga

... ma tahan elada just SIIN ja PRAEGU püsti hoides omaenese pead...

Ja polegi praegu muud kui et...

Kui kellelgi Teist juhtub olema mõni vaba korter Tallinna linnas või selle lähistel mulle välja üürida, siis ma oleks ühenduse võtmise eest väga tänulik :)


KrasnodarkaKristi

Poose moi - skolka ani pjut ehk raport no 39

See oli veel üks seik, millest ma enne unustasin kirjutada. Kui me seal Bahtshisarais Privali turbaasas ööbisime, siis oli selle ööbimise hinna sisse arvatud ka hommikusöök. Läksimegi siis hommikul sööma... kohvi ja teed tuli ise võtta, noh, nagu ikka igas normaalses hommikusöögilauas. Meile toodi söögiks makaronid viinerite ja ketshupiga, naaberlaud sai mingeid pannkooke. Ei, ega seal ei saanud keegi ise tellida seda, mida soovis, niimoodi oli see Gurzufis, selles hotellis, kus ma tookord ööbisin. Seekord toodi lauda parasjagu seda, mis köögis leida oli.
Ja kui Viljo läks omale teist tassi kohvi võtma, kohvinarkomaan nagu ta on, siis jõudis ta vaevalt selle lusikatäie lahustuvat sinna tassipõhja panna, kui tuli neiu teenindavast personalist ja haaras selle lahustuvapurgi endaga kaasa, ise öeldes „Боже мой сколько они пют?” Ja sellest lausest siis sai ka rõõmus kaaslane meie ülejäänud reisil, sest Heinar oskas selle kenasti eestipärastada ja nõnda kõlas see suisa armsalt...:P
Ja vaesed sakslased, kes pärast meid samuti tahtsid veel kohvi võtma minna, seda ei saanudki. Küsimise peale vastati, et vsjo, bolshe njetu!

Vahepeal Krasnodarkas...

Mis siin ikka juhtuda saab.
Kellegi pulmad kõlasid siin kolm päeva, kelle omad täpselt, sellest ma polegi siiamaani aru saanud, aga ehk on see sellepärast, et ma selle pruutpaariga lihtsalt isiklikult tuttav ei ole.
Mina käisin nädalavahetusel jälle üle pika aja Aleksandrovkas diskotamas. Tundsingi sellest juba puudust. Jubedad kuulujutud kajastasid juba nädal aega ette, et Aleksandrovkas tuleb reedel suur kaklus, et Petrovkast sõidab mingi armaada siia kohale meie omadega kaklema. Et kakluse esimene osa oli juba nädal tagasi olnud (noh, siis kui meie Päiviga Simferopolis diskotasime) ja nüüd tuleb siis otsustav lahing. Eelmine kord kusjuures olid meie omad võitnud. Ja nüüd oli siis selline rahvas sinna baari ja klubi ümbrusse kokku kogunenud et hoia ja keela. Kurikate, rusikate ja veel erinevate huvitavate lahinguvarustuse osadega.

Aa... et kes siis võitis?

Nuh, see Petrovka lihtsalt ei sõitnud kohale...:P

Mina olin sel õhtul ka kuidagi liiga unine ja Sergei tõi mu üsna ruttu koju tagasi, kus poisid mingit haiglast pornoõudukat vaatasid ja ma nad sealt minema kupatasin.

Laupäevaks oli meil Rita ja Päiviga juba ammu ette kokku lepitud et hakkame tseburekke küpsetama. Mina olen siin tseburekkide kuningriigis juba peaaegu aasta otsa elanud, aga polnud neid siiamaani veel kordagi ise teinud. Ja noh nüüd siis otsustasime asja ette võtta. Võtsimegi.
Rätik peas, põll ees... sõtkusime ja rullisime seal tainast nii et küll sai. Ja tseburekid tulid nii head, et tervest sellest suurest koormast, mis me valmis tegime, jäi järgmiseks päevaks järele vaid üks.

Õhtul mängisime poistega monopoli ja pärast seda jälle Aleksandrovkasse trallima. Monopol on vahepeal jälle nii populaarseks muutunud, et ei möödu ühtki päeva, kui me oma tänavate pärast seal ei võitle.

Aga Aleksandrovkas baaris oli ka sel õhtul selline rahvas koos, et õhu jaoks enam ruumi ei jäänud ja seetõttu ei saanud mina sinna sisse minnagi – seal oli õhk suitsust lihtsalt nii hall, et inimesigi oli raske näha. Nii ma siis seisin seal ukse taga ja leidsin sealt omale ka ühe huvitava vestluspartneri, kelleks osutus Sergei hea sõber Deniss. See Deniss oli ses suhtes hästi tore poiss, et ta viitsis minuga rääkida ja mulle kõiki asju seletada, millest ma aru ei saanud. Igasuguseid venekeelseid slängisõnu ja muud taolist. Isegi roppudest sõnadest tegi mulle põhjaliku ülevaate, kuidas üks ja seesama ropp sõna ühes võtmes tähendab head, teises aga hoopis halba. Vot selline tore poiss oli :)
Igatahes lõppes õhtu sedapuhku sellega, et disko sai otsa, Sergei oli oma üsna purjus olekus kusagile kadunud ega vastanud ka telefonile ning meie, Krasnodarka omad korjasime endid siis kokku ja läksime kõik koos jala koju. Mõnus!

Järgmisel hommikul olin lubanud poistega seenele minna. Nu ja läksimegi.

Nüüd, oma ülipikale ja väärtuslikult elatud elule tagasi mõeldes pean ma vist tunnistama, et polegi kunagi täie teadmisega seenel käinud. Niimoodi lihtsalt kodus lepikus mängides olen ikka mõne kärbseseene või muu pilviku otsa komistanud, aga teadlikult seenel (noh, et võtan ämbri ja noa kaasa ja lähengi) käinud ma küll ei ole. Aga see võib vabalt olla tingitud ka sellest, et meie kodus polegi kunagi seeni söödud. Ema ei söö seeni, mina ei söö seeni ja kui juba kaks ainukest naisliiget peres seeni ei söö, siis vaesed meesliikmed neid lihtsalt ei saanud.

Tulles tagasi pühapäevase seenelkäigu juurde... Ärge Te nüüd arvake, et me poistega ka kusagile metsa sukeldusime nende seente järele. Oh ei, kaugel sellest! Ma elan ju ikkagi stepis ja siin polegi metsa. Nii et meie seenerada kulges üle põldude, kus tegelikult küll mingid puudealleed olemas olid. Mul õnnestus poole tee peal veel omale miski hiigelokas jalga astuda, mis oli umbes keskmise sukanõela mõõtu ja tungis otse läbi tossupõhja jalatalda ja oli jube valus. Mis ei tapa, teeb tugevaks ja nii elan minagi edasi, tugevama jalaga :P
Aga seenelkäigu kokkuvõtteks võib öelda, et me kõndisime maha umbes kaheksa kilomeetrit ja mina leidsin sealt iga kilomeetri kohta ühe seene... Nii et kiired arvutused näitavad – ma korjasin kokku kaheksa seent ning needki andsin pärast poistele...
Aga kerge see jalutamine seal ei olnud. Eelmisel õhtul diskotamas käinud, öösel vähe maganud...
Jõudnud tagasi koju, ahmisin Rita juures koorma borshi sisse ja läksin koju magama. Kolm tundi iluund ja kõik oligi heasti.

Õhtupoole tulid jälle lapsed (hetkel tegeleme järjehoidjate meisterdamisega), kellega käivitus järjekordne tänavatega kauplemise kolmtund ning veel hiljem tuli Sergei külla, kellega koos me sõitsime jälle Aleksandrovkasse, sest tema mingil sugulasel oli laps sündinud ja seda tuli siis kõvasti tähistada. Õhtu lõppes ühe kuti pool kodus karaoket karjudes. Õudselt lahe oli. Kutid olid kõik (kes rohkem kes vähem) purjakil, aga laulsid nii mis mürises. Treetjeva sentjabrja, Belõje rozõ ja Mobilisatsia kõlasid õhtu jooksul ikka kõvasti rohkem kui üks kord. Kuskil kella kahe paiku palusin ma ennast läbi vihma koju sõidutada ja nii ta läkski. Igatahes, väärt õhtu jälle...

Ja muide – sel õhtul esimest korda võitsin monopolis ülekaalukalt MINA. Tavaliselt olen ma alati juba ammu enne pankrotis, kui mäng õieti alatagi jõuab :P

Esmaspäeva hommikul uksest välja astudes sain aru, et see on kõige õigem päev päikese võtmiseks. Ma ei tea, kui palju seda sooja seal väljas võis olla, aga alasti katusel päikese käes lesides oli küll väga mõnus. Nüüd ei ole enam nii rabavalt palav nagu suvel vaid just selline õige mõnus soojus, mille käes saab kaua lesida ilma et pea üle kuumeneks. Vot, sellised ilmad siis oktoobrikuu alguses...

Hiljem hakkasin kodus oma raamatukogu ümber ehitama, sest esiteks ei mahtunud raamatud sinna ära, oli vaja midagi välja mõelda ja teiseks oli seal katastroofiliselt pime. Ehitasime Mihkliga sinna laavotshkatest uued riiulid ja kusjuures, isegi sinna ei tahtnud kõik need raamatud ära mahtuda.
Nuh, enam-vähem sain kõik jälle korda...

Rita juurde olid hommikul tulnud kaks meest uut gaasiahju paigaldama. Kui mina uksest sisse astusin, et kohvi jooma minna, siis hakkas muidugi pihta mingi jamamine selle ümber, kuidas ma ikka neile naiseks peaks minema. Noh, nagu ikka... selline loll pohmas inimeste möla...
Aga hiljem, kui ma juba kodus olin, tuli üks neist meestest minu juurde koju, ise väites, et tahab minu ahju ka vaadata. Ja siis käis ringi ja käperdas mind... kõigepealt avastas, et mul on pimesooleopi arm kõhu peal, mida ta pidi kohe kätega lähemalt vaatama ja siis ka enda oma laialt demonstreerima... edasi leidis veel mingeid arme minu käte-jalgade pealt ja kui ma talle ütlesin, et ta mind ei puutuks, siis see lause jooksis tal küll ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ja siis hakkas jahuma midagi sellest, kuidas ta mulle veel külla tuleb, kohvi ja teed jooma ning suhtlema. Ise krt oli täis kui tarakan ja haises rõvedalt sibula järgi ja üleüldse oli ta väga rõve mees. Paks ja kole ja perversne... pealegi umbes kahe naise mees ja sama paljude laste isa...
Ja kui mul õnnestus ta lõpuks välja visata ja uks tema järelt lukku panna, siis kolistas ta veel tükk aega mu uste ja akende taga ja kui ma vaatama läksin, mis värk, siis näitas mulle läbi akna minu telefoni – selle oli ta ka vahepeal suutnud juba rotti lasta... Idioot!!!
Ma ei tahtnud terve päev isegi Rita juurde sööma minna selle teadmisega, et see idikas seal on...

Njaah...

Õhtu igatahes lõppes jälle monopoli ja filmidega... mingid Aleksandrovka noored siginesid ka meile ja siis vaatasime koos paar filmi pärast mida kõik sujuvalt koju hargnesid...

PS! Kojusõiduni on jäänud täpselt kuu!


K.K

Raport no 38

Hea on siin olla.
Paari päevaga on elu saavutanud oma vana armsa rütmi ja kõik on justkui täpselt nii kui peab.

Maja eestlastejärgselt koristatud, hing ja keha puhanud...
Lastega tegime noortekas uue reegli, et keegi ei hakka enne telekamängu mängima või filme vaatama, kui pole teinud vähemalt üht suveniirasjakest või muud asjalikku. Piisas ühest korrast reegli mainimisest, kui kõigile see kohe pähe jäi ja nüüd tulevad nad iga päev uksest sisse sõnadega: Kristi, ma hakkan nüüd kohe midagi meisterdama... :) Armas, ehh?!

Igavesed jamad keerlevad hetkel Liina ja Mihkli ümber, kes peaksid juba kuu aega Eestis õppima, aga pole sinna veel jõudnudki. Mihkel sai asjast lihtsalt liiga hilja teada ja Liinale tehti passi mingi jõletumalt kaua aega. Praeguseks on Liinal juba pass käes ja tema peaks siit minema startima 10. oktoobril. Mihklil juhtus vahepeal mingi uus kammajaa, et uude passi on vaja vanast lastepassist andmeid ja nüüd läheb tema passiga veel kaks nädalat aega.
Järgmine jama tekkis mingite viisakutsete ja asjadega, sest osad räägivad, et neid on vaja, teised jälle, et ei ole vaja ja siis selgub, et selle kutse vormistamisega võib ka veel miski kuu aega minna... Päivi, vaeseke, on vist eesti haridusega tegelevate asutuste postkastid kõik meilidega ära ummistanud, et sealt mingitki vastust saada ja asja kiiremini ajada.
Õigluse veskid jahvatavad aeglaselt...

Üritan siin praegu mingit ideed genereerida, kuidas oma lahkumist siit võimalikult uhkeks muuta. Kas minna ikkagi jälle Tanja juurde uurima ehk on tal mingeid ideid koos midagi vahvat teha või peaks ikkagi midagi Päiviga kahekesi tegema?! Päivil tekkis siin mingi moeshow idee vahepeal... midagi SuperNoova tüüpi.

Kes veel kursis pole, siis minu lennuk Kiievist väljub 9. novembril kella nelja ajal pärastlõunal ja Tallinna lennujaama väravate vahelt peaksin läbi jalutama hiljemalt kella kuue ajal, nii et nüüd ei saa Te öelda, et Teile pole öeldud!

Mis edasi saab?

Edasi jätkub elu sealt, kus ta enne pooleli jäi. Ehk siis tagasi Saue Noortekeskusesse... tagasi Kolumbusesse, tagasi Rauli juurde... – või siis ehk just vastupidi? Edasi Saue Noortekeskusesse, edasi Kolumbusesse, edasi koos Rauliga... Mnjah...

Mul on siin olnud üsna palju aega elu ja olukordade üle järele mõelda. Vahepeal on mitmes plaanis lained üle pea kokku löönud, nii isiklikus elus kui ka töö poole pealt, aga need lained on hetkel jälle tasaseks veeks taandunud ja ma tean täpselt, kuhu ma kuulun, kelle juurde ja mida tegema.
Ei saa salata – see aasta siin Krimmis, pisikeses Krasnodarka külas on mulle tohutult palju andnud ja jääb minu elu üheks olulisimaks osaks ka edaspidi. Mitte ükski vägi ei suuda mind siit edaspidi suviti eemale hoida.
Nii palju toredaid inimesi, kui selle aasta jooksul siin, ei ole ma vist varem terve elu jooksul kohanud ja siinkohal ei räägi ma mitte ainult kohalikest külatädidest ja –poistest, aga ka nendest eestlastest, kelle tee neid suvel siia tõi.

Päivi küsis kunagi, et kas ma olen siin muutunud ka ja kui, siis kuhupoole. Ega kohe ei osanudki vastata... Järele mõeldes olen aru saanud, et olen muutnud kindlasti julgemaks, avatumaks, kompleksivabamaks. Sest vaadake, siin ei ole selliseid lollakaid standardeid nagu Eestis, et tüdruk peab ja võib olla ainult piitspeenike ja kui ta kaalub juba üle viiekü,mne kilo, siis on midagi väga koledasti. Siin võin ma olla täpselt nii ümmargune kui olen, inimesed võtavad mind kui mind ennast, mitte kui mingit ilusat asja. Mulle on siin väga palju öeldud (enamasti ütlevad seda lapsed), et Kristi, Sa oled ikka jube paksuks meil siin läinud. Aga siin ei võeta selliseid lauseid millekski, seda öeldakse üle ühe igaühele, kes mõnel päeval pisut tugevam välja näeb :P
Sellepärast ei tahaks sinna Eestisse tagasi... sinna pagana kastimaailma, kus Sa paratamatult pead kuhugi kuuluma... ei taha enam...
Aga minu vinguv iseloom ei ole kahjuks kuhugipoole muutunud, sorry, Raul...:(

Päivi tuli Eestist suhtumisega, et seal on ka väga olulisel kohal see, kus ja kellena Sa töötad ning kas ja milline auto Sul on. Õnneks, sel ajal, kui mina veel Eestis elasin, ei olnud sellised asjad minu jaoks ka seal olulised, siin rääkimata. Mulle tulevad jälle meelde mu isikliku hümni sõnad, et ma tahan enese mõtteid mõelda, olgu nad siis targad või ei. Ma tahan oma mõtteid välja öelda, siis kui vaikida enam ei või. Ja enda valitud teedel käia, ekselda, kui muidu ei saa. Ma tahan olla, mitte üksnes näida, kelleks loodud olengi ma. Mida külvan, seda ka lõikan, mida suudan, seda ka teen. Kui olen rõõmus siis laulan, olen üksi, siis hõikan, mitte keegi mu eest ei saa elada või ka surra, minu ainus elu on see!
Loodetavasti tekib mul kunagi võimalus seda laulu ka Anne Veski live-esituses kuulda :)

Unustasin eelmine kord ühe väga olulise killu meie „kolm meest ja beebi”-reisi päevilt. Nimelt oli Heinar hiljuti omale miski peene telefoni ostnud, millega sai teha pilte ja videosid ja veel sadat imet. Ja kui ta mind seal erinevates kohtades pildistas ja pärast ma tahtsin, et ta mulle need pildid minu telefoni saadaks, siis ta ei teadnud isegi seda, mis asi see bluetooth on. Ja muidugi läks tal see sõna ka üsna kiiresti meelest, mille asemele ta pani näiteks sellised sõnad nagu bluefood ja bluebird. Bluefood sai üsna kiiresti omale uue tähenduse ka, nimelt tähendas see meie jaoks kahe inimese vahelist kontakti, mis muidugi töötab samamoodi nagu bluetooth, lähiraadiuses... Nu, meil Heinariga oli seal vahepeal bluefood, kui me teineteise mõtteid lugesime ja jälle sai jube palju nalja.
Aga ega Teie ei saagi sellest aru saada... see on siin kirjas rohkem mu enda jaoks, et kui ma kunagi kolmekümne aasta pärast oma raportiraamatut loen, siis tuleb ka see olukord kohe meelde :)

Enese harimise teel olen praeguseks jõudnud „Tõe ja Õiguseni”. Tegemist siis teise osaga, mille ma võtsin ette Toomase soovitusel.

Soovitustest või mõjutustest rääkides tahaksin ma siinkohal öelda aitäh sellele inimesele, tänu kellele ma tookord aegu tagasi võtsin ette Svejki lugemise ja kelle tõttu ma nüüd joongi ainult rohelist ja mõru teed. Ja tänu kellele ma hakkasin veel üht lisaliigutust tegema, mille ma aga siia targu kirja panemata jätan. Ma tean, et Sa loed seda, nii et... aitäh, Sulle...

Üks õhtu Raul helistas ja ütles väga üllatunud häälega, et oi, lõpuks ometi hakkab see üritus Sul seal läbi saama. Umbes et – nii ruttu :)

Ja tõesti...
Iga algus on raske.

Võtsin siin ükspäev aega ja hakkasin oma esimesi raporteid üle lugema ja no tõesti – jube lahe on endal lugeda seda, kuidas see kõik algas. Kuidas ma õppisin inimesi tundma, kuidas Ritaga siin kaklesin ja seda toredam on praegu Päivit kõrvalt jälgida, sest ta teeb TÄPSELT kõike sedasama läbi, mida mina alguses ja tundub, et emotsioonid on tal ka üsna samad. Temal lihtsalt on natu raskem seetõttu, et need eestlased siin muudkui ringi sadelevad ja talle kodu meelde tuletavad. Ma tean seda tunnet... tean liiga hästi... Ainult et mina tulen sellega kergemini toime, sest minu jaoks on Krasnodarkas hetkel rohkem kodu kui kusagil mujal, Päivi jaoks aga...
Hea nimi on sel Päivil ikka kah – Te ei kujuta ette, kui lahe on inimestele seda nime õpetada, nad ei saa ju sellest aru ja Ä-tähest pole nad ka kunagi midagi kuulnud. Ja siis küsivad minu käest, et mis see nimi vene keeles on?! Noh, et KRISTI on ju vene keeles KRISTIINA, aga PÄIVI?
Ei, lahe...

Vahepeal ringi sõites ja erinevate vaatamisväärsuste juures giide kuulates sain ma aru, et ega ma seda vene keelt ikka ei oska küll. Ma oskan seda ainult kõige alumisel suhtlemistasandil, sellel, mida mul siin külas lastega õiendades vaja on läinud, aga niikui jutt läheb veidigi spetsiifilisemaks ja keerulisemaks, siis minu ajus on blokk ees ja ma ei saa enam halligi aru. Hirmus kahju, muidugi!

Aga okei... selleks korraks jälle kõik...

Armastan Teid...

...aga ega ma sellepärast koju ikka tulla ei taha :P

Teie IkkaVeelKrasnodarkaKristi

Raport no 37

„Nii kuum on Krasnodarkas,
On nii kuum see päike siin taevas...

Ma olen siin nüüd harjunud,
Kuigi ka vahel karjunud,
Ei enam taha ära siit
Ma minna mitte kuhugi”

Oeh... nõrgaks võtab, ausalt...

Iga inimese emotsionaalsusel on olemas mingid piirid, minul ka... Praeguseks olen ma oma tunnetel mängimisega jõudnud küll juba üsna viimasele piirile.
Ei tohi nii, et Te tulete, olete jube toredad ja lähete siis lihtsalt ära, justkui nagu polekski olnud.
Ma olen ju küll kalkuse ja ükskõiksuse kuninganna ja tegelikult on mul viimasel ajal olnud ainult hea meel, kui eestlased pärast oma visiite lõpuks ära lähevad, meid rahule jätavad ja lasevad meil oma igapäevaeluga edasi minna.
Aga teate, see tunne... Ei, muidugi Te ei tea... Aga see on SEE tunne, mis tekib siis, kui harjud mingi seltskonnaga ära ja... Ei, see ei ole mingi koduigatsus... see ei ole üldse mingi igatsus vaid selline nukker tühjus, mis pärast kallistamisi Sinu sisse kajama jääb...
Töö muidugi aitab ja õige pea saame me sellest jälle üle, aga ikkagi – selliseid helisevaid tühjusi on minu sisse selle suve/sügise jooksul juba liiga palju kajama jäänud.

Aga ajas tagasi minnes...

Kolm päeva pärast Rita sünnipäeva oli Meeri seitsmekümnes juubel, täpsemalt siis 24. septembril. Siinkohal EI SAA muidugi mainimata jätta, et samal päeval vananesid aasta võrra ka minu isa Eestis (Palju-palju-palju õnne!!!) ning mu vanem vend Ivar (Nu, vana oinas – juba 27?) Soomes.
Krasnodarka küla eestluse edasikandjate ja Eesti Tare ajutise perenaise jaoks aga tähendas see seda, et sama päeva õhtul saabusid meie õuele taas eestlased. Sedapuhku siis seitse inimest, kes tulid Krimmi matkama: VALDO, MEELIS, CERLY, EERO, ERKKI, PIRET, ELO – ma ei teagi, mida Teile täpselt öelda – Te tulite, olite, võitsite! Võitsite järjekordse sooja koha mu südames ja tekitasite juurde uued kohad, kuhu ma Eestisse tulles taas jõuda tahaks. Riispuder oli supernämm... õhtud kitarrihelide saatel olid lihtsalt meeliülendavad ja Teie muretud ja rõõmsad näod jäävad arvatavasti ka mõneks ajaks kummitama.
Ja Inge... See viimane pilk Sinu silmis – see oli see, mis muutis minu, kes ma olen igati krips, kraps, kindel ja konkreetne kõikides asjades ja olukordades – nu, see võttis ikka natuke hinge värahtama... See tekitas tunde, et ehk ikkagi on seal Eestis ka midagi väärtuslikku ootamas, sest vahepeal olin ma juba meelt heitmas ja põhjusi genereerimas, et sinna mitte tagasi minna... Aitäh Sulle... mul oli seda tunnet vaja!

Noneh... muutusin emotsionaalseks :P

Esmaspäeva õhtul siis saabus seltskond ratastel, mis tegelikult oli siis kaheksaliikmeline, aga mille kaheksas liige Inge tuli kibeda tööaja tõttu lennukiga Simferopolisse ning liitus oma inimestega alles järgmisel päeval Simferopolis.
Tegelikult pididki nad selleks esimeseks ööks Simferopolisse ööbima sõitma, aga kuna nad nii hilja alles siia meie juurde jõudsid, siis otsustasid ikka siin uinuda.
Rita tegi väikese õhtusöögi, külalised tõid ise mingi jubehea tordi ka kaasa ja nii see õhtu meil kulges. Meelisel, heal poisil oli oma kitarre kaasas ja nii see õhtu siis vaikselt hommikuks üle kulges kuni me kella nelja paiku lihtsalt unne suikusime. Tegijatel äratus muidugi juba kell kuus hommikul, nii et, arvake ise, mis sest asjast sai. Igatahes kiitus pillimeestele ja ka Cerlyle, kes ainsa naisterahvana oma häälega minu laulukraaksatusi toetas :)
Pärast hommikust putru asutasid nad end siis Krimmi-ekskursioonile, mis pidi kestma umbes kuus päeva, pärast mida, pühapäevaks, pidid nad siis jälle taas meie juures maanduma.

Kuna nad tõid endaga kaasa ka seitse kotti humanitaarabi, siis meie Ritaga tegelesime pärast nende ärasõitu sellega, et laotasime seal pükse-trakse sordi järgi hunnikutesse, et kõik see kola võimalikult kiiresti laiali jagada ja kaelast ära saada.
Saanud sellega ühele poole, otsustasin mina, kes ma olin öösel umbes kolm tundi magada saanud, uuesti tuttu kerida, et siis kella kolme paiku värskelt ja puhanult lastele maja lahti teha.
Jõudnud umbes minutit kümme seal pikutada ja tekialuse parajalt ära soojendada, kuulen, et keegi koputab uksele. Kuna mul midagi seljas polnud ja läätsed olin ka ära võtnud, siis mõtlesin, et olgu see seal kesiganes, mina ust lahti ei tee, küll ta siis varsti ära väsib ja minema läheb.
Nii oligi...
Ja siis veel viis minutit ja koputus uksele on juba hoopis tugevam ja liigub sujuvalt üle minu toa aknale. Jõudmata midagigi vastata, kuulen väikese Vova häält, et ma kähku üles tõuseksin, sest „ко мне эстонцы приехали!” Misasja? Mis kuradi eestlased ja mis mõttes? Alles paar tundi tagasi saatsin nad ju just minema? Ajasin siis ikka püksid jalga ja panin prillid ette ning läksin ukse taha kaema, mis nali see siis on. Ja ei olnudki nali – olidki eestlased... lihast ja luust... seisavad täiesti eestlaslike nägudega mul ukse taga ja vist naeratavad ka.
Korraks siis vabandasin, kimasin tuppa tagasi, panin läätsed ette ja tegin asjalikuma näo ette ja ilmusin uuesti.
Sedakorda siis tegemist HEINARi, VILJO ja RANDUga, kes kolmekesi lihtsalt autosse istunud ja mõelnud, et läheks õige Krimmi puhkama. Mõeldud-tehtud.
Umbes viis minutit minu elutoas istunud ja üksteisega üritanud tutvuda, oli otsustatud, et kuna neil on mööda Krimmi ringi sõitmiseks ainult paar päeva aega, siis oleks kõige õigem, et mina ikka ka nendega kaasa sõidaksin. Kas siis giidiks või mõnel muul teadmata eesmärgil, aga ikkagi! Ja jälle – mõeldud-tehtud! Saatsin kutid Rita juurde kohvitama, viskasin ise omad kolmed paarid dresse kotti (ujukad kusjuures unustasin kaasa võtta!) ja valmis ma olingi.

Startisime siis läbi Simferopoli Bahtshisarai poole. Olles tee pealt helistanud Valdo&Co-le, selgus, et nemad ka peaksid seal kusagil turbaasis nimega Prival ööbima ja sinnapoole meiegi siis suundusime. Sel päeval suutsime veel selle Khaani lossi ka üle vaadata ja asutasime siis end öömajale. Nu, see turbaas oli ikka selline üüratult nõukaaegne süsteem. Tuba, kus me magasime oli selline tüüpiline pisipeda ühika tuba nelja voodiga... Hommikusöögiks väljastati meile mingid talongid ja kui me oleks hommikul tahtnud veel dushi alla ka saada, siis sinna oleks meid ka mingisuguse eskordi saatel suunatud. Igatahes õhtuks suutsime omale miski sauna välja sebida, kus pärast kahetunnist istumist liitus meiega ka matkaseltskond.
Saunas sai muidugi hirmsasti nalja sellega, et administratsioonitädi (Heinari meelest LIIGA olemasoleva dekolteega!) iga kümne minuti tagant seal mingi pealüliti välja lülitas, et muidu saun kuumeneb üle. Reaalsus oli aga see, et selle väljalülitamise pärast ei saanud see saun isegi mitte üles soojeneda, sest kuni ta sellega tegeles, lülitati ta kohe jälle välja. Aga meie meeste jaoks ei olnud ju keeruline see õige lüliti sealt ukse tagant üles leida, mida siis kogu aeg tagasi õigesse asendisse lükata. Tulemuseks oli see, et kolme-nelja tunni pärast oli saun saavutanud küll juba peaaegu 120 kraadise kuumuseastme, aga ukse taga lüliti juures seisid turvamehed koos koeraga ega saanud aru что это за автоматика? Sauna ukse juurest sissetallatud märgade jalgade rada ei öelnud neile vist midagi...
Sealsamas saunas selgus muidugi ka see pisiasi, et Eesti ON väike, eriti laia maailmaga võrreldes ning kaks tegelikult täiesti erinevat seltskonda, kes omavahel kokku sattusid, leidsid omavahel palju ühiseid tuttavaid ja olukordi.

Järgmisel hommikul edasi ekskurseerides alustasime Tshufut-Kale koobaslinnast, mis jääb sinnasamasse Bahtshisaraisse ja kuhu ma tegelikult juba märtsikuus ringi rännates ka korra juba sattunud olin. Aga seal oli ilus. Minu jaoks kõige ilusam vaade olid kusjuures need mustmiljon sisalikku, kes seal vabalt ja üsna julgelt ringi sibasid. NII palju sisalikke ma nüüd küll elu sees näinud ei ole...
Märkimata jätta ei saa ka seda, et kui me sinna mäe otsa ronima hakkasime ja parajasti autot parkisime, tervitas meid üks pisikest kasvu sõjaväevormis meesterahvas sõnadega „Guten morgen, garjatshie estonskie parni!”

Koobastest väljas hakkasime Jalta suunas sõitma. Sealt Bahtshisarai juurest läks mingi imelik tee Jalta poole, millel oli poole maa peal lausa silt, et edasisõit keelatud. Küsimusele, mida see silt nüüd siis tähendab, vastas seal üks kohalik, et kui miilitsat pole, siis andke aga tuld. Nu, miilitsat polnudki, niiet...

Edasi läks tee aga väga hirmsaks. Ma olen selle võrdluse juba kunagi siia kirja pannud. Tegemist siis taas koomiksiserpentiiniga, mille esimestel ringidel mul juba süda läikis. Kusagil keset seda ringrada sõitsime mööda ühest seisvast autost, millel taga pagaazhis üks tiiger vedeles. Puuris, ikka jah. Heinar-poiss siis tahtis sellest tiigrist seal möödasõidul pildi teha, aga apazdal ja pildile jäi ainult mingi osake sellest autost. Siit sai alguse meie siseringlik huumorikild – tiigripilti tegema, mis tõlkes siis peaks tähendama seda, et millestki, mida Sa teha plaanisid, kukub välja hoopis midagi kolmandat – kui Te nüüd aru saate, mida ma mõtlen...

Aga... südapaha üle läks ja autoaknast välja vaadates jäävad mulle järsku silma mingid jube tuttavad valged kuplid. Neid olen ma juba kusagil varem näinud. Ja mis siis selgus? Selgus see, et jah, muidugi olen ma neid kupleid varem näinud – nimelt siis, kui ma eelmisel korral Mikihiire mägiradu mainisin. Ehk siis Ai-Petri mäelt alla sõites olid need mulle eelmisel korral silma hakanud. Jah, iseendalegi üllatuseks olime me mingitmoodi Ai-Petri otsa jõudnud!!!

Turismihooaeg hakkab vaikselt kokku tõmbuma. Turistimagnetid aga olid mäe otsas ikka kõik alles. Ja oh seda olelusvõitlust. Hakkasime sealt kohvikute eest mööda jalutama, kui nad kõik meid omadesse sisse kutsusid, soojakraadide (õues oli temperatuur 12 kraadi) ja maitsva shashlõkiga meelitasid. Ja hiljem, kui me neist jälle tagasisuunas mööda kõndisime, siis olid jubedamal kombel solvunud, et me just nende juurde sisse ei läinud. Olles pärast hoopis kusagil nurga taga shashlõkki söömas käinud, ei julgenudki me enam sealtsamast mööda minna vaid valisime mingi kõrvalisema ja majatagusema tee.
Mina käisin seal mäe otsas veel kaameliga sõitmas ja siis startisime ka sealt minekut.

Mingil hetkel helistasin ma Valjale Livadias, kelle juures me koos Fedja ja Fjodoriga (mäletate veel neid?) suvel olime ööbinud. Tal õnneks oli seesama korter ka täiesti vaba ning õhtuks plaanisime siis sinna jõuda.

Enne veel, teel Livadia poole sõitsime läbi ka Pääsupesa restorani juurest. Ja nagu Ai-Petril nii ka siin, turistimagnetid on ikka veel täies töös, suveniiripoekesi on rohkem kui küll. Restorani sisse me päris ei läinud, ei näinud nagu mõtet, kuigi, midagi hirmkallist seal küll polnud – kohv maksis ca 15 kohalikku ja magustoidud 20-100 grivnat. Võtsime sealsamas kõrvalkohvikus, kus hinnad olid umbes poole madalamad väikesed õlled ja jäätised ning alustasime sõitu Livadia poole.
Õnnelikult kohal... õhtu veetsimegi sealsamas tiksudes ja õlut ning veini libistades (sedapuhku siis ¾ meist :P) ning mingil hetkel otsustasime merre ujuma minna. Sellega olete Te ka juba kursis, et Livadias saab alla mere äärde lifitidega, aga üllatus-üllatus, kell 11 õhtul need liftid enam miskipärast ei tööta. Tänavavalgustus on seal muidugi ka nii nagu ta on ning poemüüja näteks arvas küll, et me kindlasti eksime seal ära ega leia pärast tagasiteed, aga meie läksime ikka, kuldne kuu oli selgas ja vperjod! Seal poolel teel alla paigutusid meie seltskonna meesliikmed kreekatähestikulisse järjekorda – ehk siis vastavalt alfa-ja beetaisasteks. Kes, kuidas ja miks just nii, eks asjaosalised ise teavad ja mäletavad :)

Igatahes... uni oli sel öösel magus...

Aga enne veel, kui me alla mere äärde hakkasime astuma ja alles kodus mõnusalt sumisesime, helistas Silver Eestist ja teatas, et Kristi kuule, Sa oled praegu minu telekas. Ehk siis kanal kahe „uudistesaade” Reporter näitas siis kolmapäeva õhtul väikest ülevaadet meie 8. septembri peost ja üldse Krasnodarka külast. Meie Allaga laulsime seal seda Krasnodarka laulu, veel olid erinevad kaadrid meie kontserdiproovidest, ministrist, külast, lastest ja kogu uudis lõppes sellega, kuidas Kristi poolalasti stavokki jookseb ja kahe käega vett laiali pritsib :P Tegelikult oli ilus uudis, vähemalt minu jaoks, kellele kõik on oma, kohad ja olukorrad on teada ja tuttavad.

Uus päev, uued plaanid...
Pärast ärkamist läksime Livadia lossiga tutvuma.

Edasi oli plaanis võtta auto ja sõita selle päevaga läbi veel Vorontsovi loss, Jalta loomaaed ja muinasjutupark, Massandra veinikelder ja Nikita botaanikaaed ning jõuda lõpuks Jaltasse.
Meie plaanid muutusid tänu sellele, et keegi oli meie auto purki parkinud ja me ei saanud sellega kusagile sõita. Viisakusest oli meie aknaklaasi vahele ka telefoninumber jäetud, millele helistades saime vastuse, et autoomanik on kusagil kaugel mere ääres ja niipea ta sealt tagasi tulla ei kavatse. Ähvardus kutsuda puksiir ja see auto sealt lihtsalt ära veeretada tõi omaniku küll üsna kiirest tagasi, kuid meie olime selleks ajaks juba ammu sündmuspaigalt läinud. Nimelt võtsime sealtsamast Livadiast takso, mis meid 35 grivnaga sõidutas Jalta loomaaeda ja muinasjutuparki. Ja see loomaaed oli küll üle mõistuse. Ahvipoisid jooksid lihtsalt vabas looduses ringi, tiigri-ja lõvipuuridel ei olnud mingeid piirdeid ümber, igaüks võis sealt vabalt näpud läbi panna ja neist ilma jääda, loomade söötmine oli täiesti lubatud... uskumatus kuubis!

Muinasjutupark oli ka armas, kuigi, mõnes kohas oli justkui tegelaste üleküllastus. Ühe varjualuse alla olid kokku kuhjatud nii lumivalgeke kui tema pöialpoisid, saabastega kass, kolm põrsakest, Gena ja Potsataja ja veel paljud paljud teised, keda ma praegu ei mäleta.
Seal muinasjutupargis töötas üks väike armas tädi, kes teenis raha sellega, et lõikas paberist kribinal-krabinal välja Sinu näo profiili ja kleepis selle siis kenasti kaante vahele. Seda me siis lasime ka seal kõik teha, sest väga tore oli. Ja tore oli vaadata, kui hästi ja kiiresti inimene töötab. Kuigi, minu pilt minu originaalile küll eriti sarnane polnud (pilt tuli hoopis kenam!). Ainus asi, mis oli eriti tõetruult välja lõigatud, oli rinnanibu :P Aga see selleks...

Veel olid seal igasugused kõverpeeglid, millede ees siis ka parasjagu nalja sai...

Järgmine takso sõidutas meid järgmiste 35 grivna eest Massandra veinikedrisse veine degusteerima. Mina istusin ka tähtsa näoga, üheksa erinevat veiniklaasi ees ja olin jube degusteerija, kuigi tegelikult poisid kõik minu veinipokaalid ka ise ära tühjendasid.

Poiste pead sumisemas, edasi sõitsime juba marsadega. Esimene neist viis meid suure maantee äärde, kust järgmine pidi siis Nikita botaanikaaega sõitma. Nii oligi.
Ilus oli seal aias küll. Käisime veel nn „rohelises labürindis”, mille sissekäigu juures öeldi, et vhod maksab viis grivnat tshelovek. Kutid siis vastu, et „aga meid on ju kolm tshelovekki ja naine”, mispeale saimegi neljakesi kolme hinnaga sisse. Siin on tegelikult oluline ka mingi sõnademäng, sest kui vene keeles tshelovek tähendab inimest, siis ukraina keeles tsholovik tähendab meest. Vot tak!

Seal labürindi tagumises otsas kasvas ühes potis muideks ka umbes 260-aastane vana papüürusepuu, mis minu meelest nägi küll välja nagu iseehitatud palm, millele sõnajalgadest lehed otsa kleebitud, aga mida mina ka tean!

Nikita seljataga, sõitsime järgmise marsaga Jaltasse eksperimenteerima, kas siinses McDonalds’is on burgerid ja friikad ikka sama maitsega nagu Eestis. Olid üsna küll... Ja Randu, hea mees, oli ju elus esimest korda McDonaldsis. Vot siis, elad pool sajandit juba ilmas ära, aga mäkki pole saanud. Respekt!!!

Väikesed jalutuskäigud Jalta naberezhnil... meri oli sel õhtul kuidagi eriti kuri, nii et lained lendasid suure kaarega kaile. Inimesed olid vaimustuses, tegid pilte ja said märjaks. Lapsed ja koerad ujusid...
Kuna meil veel sel õhtul olid vaja autod ringi parkida, et hommikul ikka varakult võimalik oleks sõitma hakata, siis me eriti kauaks sinna aelema ei jäänud ja poole üheksaks olime juba Livadias. Lasime taksol ennast poe ees maha panna, et sealt õlled kaasa haarata, kui saime sealsamas poes tuttavaks ühe järjekordse eesti mehega – seekord tegemist siis Mäiduga, kes tulnud Krimmi trenni tegema. Temal nimelt mingi tähtis kihlvedu, mis leiab oma kulminatsiooni oktoobri alguses, kui ta peab mingi võidujooksu kinni panema. Kihlveo summad olid igatahes sellised, milliseid mina oma elus küll näinud pole :P
Edu Sulle, kallis Mäidu. Ma ikka mõtlen Sulle sel päeval!!!

Sel õhtul me tormi ja tuule tõttu ujuma ei läinud, tiksusime niisama ümber laua ja ajasime rumalat jutt suust välja.
Hommik on õhtust targem ja startisime meiegi hommikul kella üheksa paiku Livadiast minekut. Mäidu, kes pidi sel päeval Simferopolist lennuki peale minema, tuli ka meiega kaasa. Enne veel, kui me oma rattad Simferopoli poole keerasime, sõitsime läbi ka Alupkast, Vorontsovi lossist ja see oli alles loss.
Krimmis on kaks kohta, millesse mina esimesest silmapilgust olen armunud ja jäägitult kiindunud – esimesena võitis kogu mu südame Karumägi ja teiseks sai nüüd Vorontsovi loss, sest see oli lihtsalt NIII võimas ja ilus. Justnimelt ilus, mitte mingi venelikult ülekullatud nõmedus, aga ilus, lihtne ja jube võimas!

Lõpuks imetlemisega valmis saanud (kusjuures, pool meie seltskonnast jooksis seal lossipargis jumala juhuslikult kokku ka Valdo&Co-ga... mina sellesse õnnelikku poolde kahjuks ei kuulunud), alustasime sõitu Simferopoli suunas, et viia Mäidu lennujaama ja visata mind ka sinna kusagile maha.
Nu ja nii ta läkski...
Kallistused ja muud formaalsed sentimentaalsed rituaalid läbitud, olingi jälle üksi, seljakott seljas ja tuju hea.

Kuna Päivi oli ka sel päeval Simferopolis käimas, aga tal läks veel omade asjaajamistega pisut aega, siis lõin mina aega surnuks kohalikul turul. Tahtes automaadist raha välja võtta, valisin ma miskipärast rumala järjekindlusega kolm korda valet pin-koodi, mispeale see tobe aparaat mu kaardi alla neelas. Edasised toiminud kulgesid mööda pangakontoreid joostes ja kaarti tagasi küsides, aga lõpptulemuseks oli ikkagi see, et mulle öeldi – siit ei anta Sulle seda kaarti niikuinii kätte. Tule Sa passi või millega tahad, niikuinii ei saa. Et ainus võimalus, et nad selle mulle väljastaks, oleks SEB panga kiri Eestist, et see tõesti on minu kaart ja nad TÕESTI võivad mulle selle siin väljastada. Aga see selleks, asja mul seda kaarti siin vaja!
Õnneks sain pärast Päiviga kokku, ta andis mulle natu pappi ja kõik oligi jälle ilus!

Enne Päiviga kokkusaamist istusin natuke aega internetis ja vaatasin ise ka üle selle Reporteri uudise...

Edasised plaanid nägid ette kohtumist InnaMarinaga, kellede juurde me tol öösel ka magama pidime minema, enne mida oleme natu mööda kohalikke klubisid traalivaalinud. Sedapuhku läks kõik enamvähem plaanipäraselt. Ööklubi, millesse me maandusime, oli mingi rõvedalt õhutu ja täissuitsetatud urgas (kuna InnaMarina on alles 17, siis neid igale poole sisse ei lastud ka:(). Ainus asi, mis selle urka juures jube huvitav ja naljakas oli, oli see, et seal oli tantsupõranda ümber peeglid, nii et ükskõik kuhu Sa ka vaatad, näed ikka iseennast. Ja need inimesed seal siis tantsisidki iseendaga. No, ütle, mida tahad, aga see OLI naljakas, vaadata inimesi, kuidas nad iseennast sealt peelist imetlevad...

Õhtu lõppes seekord üsna varakult, sest ma LIHTSALT ei jaksanud seal eriti kaua olla. InnaMarina pidid juba hommikul kell kuus ärkama ja kella seitsmest kooli poole startima ning seetõttu kerisime magama miski poole kolme paiku ehk.
Saatnud tüdrukud hommikul ära, jäime meie Päiviga nende juurde magama, seda tänu sellele, et nende korterinaaber Ljoha ka kodus magas.
Igatahes magasime loomulikult sisse ja ärkasime miski kella kümne ringis, ise pidime juba pool kaksteist rongi peale jõudma... Nu, igatahes jäi meil veel aega jalutamiseks, kohvikus istumiseks ja isegi turul shoppamiseks :P

Lõpuks tänu elektrirongile ja bussile õnnelikult kodus, valdas mind... ma ei teagi, misasi... Mingi meeletult mõnus rahulolu, et ma jälle lõpuks kodus olen. See vana vene multikas, mida minu lapsepõlves telekast näidati, ütles ikka õigesti, et külas on hea, aga kodus veel parem.

Te ei kujuta ette, KUI ilus siin praegu on. Pärast neid jubedaid paduvihmasid, mis meie pidustused ära rikkusid, on Krasnodarka justkui kevadiselt õitsema löönud. Kõik on roheline ja ilus, nii värske. Nii mõnus oli pesu kuivama viies varbad PÄRIS muru sisse vajutada ja tunda, kui mõnus see tunne ikka on. Siiamaani oli kogu meie maa ja muru siin ju kollaseks kärsanud, praegu on NII ilus, et ahmi õhku...

Laupäeval oli mihklipäev ja Päivil oli siin miski tõsine plaan seda lastega koos tähistada. Jõudnud Simferopolist tagasi, puhkasime natu ja hakkasime siis lõket üles ehitama, kuigi, tuul oli sel õhtul üsna tugev. Aga lõke sai tore ja uskumatult mõnus oli seal lõkke ääres maas istuda, tunda tule lõhna ja lihtsalt olla. Lapsed tulid, kartulid ja vorstid kaasas. Kartulid kärssasid meil küll kõik üsna söeks, aga ega see polnudki oluline... oluline oli see, et me saime kõik koos olla, tantsida, laulda, puhata...

Pühapäev veeres mööda koristamise ja pesupesemise tähe all ja kulmineerus sellega, et kella kaheksa paiku õhtul saabus tagasi meie matkaseltskond. Sedapuhku oli Rita juures juba pidulikum õhtusöök korraldatud ja nõnda me seal paar tundi istusime. Õhtu jätkus minu juures, kus alguses vaatasime Jääääre kontserti videot, mille Silver mulle Eestist tulles kaasa oli toonud ja pärast seda laulsime juba ise edasi. Poole kolmeks olid inimesed väsinud ja mina koos nendega. Ainus vapper ja väga ärks oli tol õhtul Päivi, kes kuidagi magama minna ei raatsinud ja oleks seal vist kuni kooliminekuni istunud ja laulnud.
Elul on omad seadused...

Aga Valdo seltskonnast õppisime me selgeks ühe uue armsa vanasõna: Ära hõiska enne tagajärgi :)

Ja peame seda nüüd edaspidi meeles.

Ja nüüd on nad siis läinud...
Minu hing on jälle kuidagi tühjaks imetud ja läheb vist nüüd taas pisut aega, enne kui mu süda jälle õiges rütmis edasi lööb...

Aga ega sellest pole ju hullu midagi.
Ma lihtsalt ei suuda ära imestada, KUI PALJU suurepäraseid inimesi elu veel suudab mu teele ette saata?! See suvi on olnud täiesti uskumatu aeg ja ma ei liialda mitte raasugi, kui ütlen, et SEE ON olnud minu elu parim suvi... ja mitte ainult suvi – kogu see aasta on olnud selline, millist mul ei saa enam kunagi olema ja selle aasta 31. detsembril mul on, mida ära saata...

Tulles korraks tagasi Randu juurde, siis temaga oli meil veel üks ühine omadus, millega me teistele pinda käisime. Nimelt olen ma praeguseks oma Svejkiga edukalt lõpule jõudnud ja terve oma reisi ajal me siis kahekesi kommenteerisime erinevaid seiku sellest raamatust ja tundsime ära ühiseid olukordi ja karaktereid.

Svejk oli superlahe raamat ja praegu seda lõpetades tekkis mul juba tunne, et tahaks kohe otsast alustada... Täitsa julgelt võin ma öelda, et Svejk on minu iseloomuiidol – selline tahaksin minagi olla... Kuidas kirjeldadagi? – lollilt aus, vastikult otsekohene, armsalt siiras... ja vahel ka julmalt karm...

Ja siinkohal ma seekord lõpetangi...

Täna on juba 1. oktoober...

KrasnodarkaKristi