Raport no 35

Noniih…

Vahepeal on mõned ajad mööda läinud ja palju asju juhtunud.

Esimene ja kõige olulisem uudis on muidugi see, et uus õpetaja Päivi on nüüdseks Krasnodarkasse jõudnud ja paari päeva pärast alustab oma tööga Aleksandrovka keskkoolis.
Tegemist siis seekord üsna noore tüdrukuga, kes vaatamata oma noorele eale on jõudnud juba väga palju elus korda saata ja nii mõnedki huvitavad riigid läbi rännata neis koguni töötades. Igati tubli tüdruk, muud pole öelda. Esimese mulje on ta kõigile väga hea jätnud, kuidas ja mis edasi saab, eks elu näitab…

Ajas tagasi minnes ja meenutades, mis vahepeal juhtunud on…
21. augustil oli meil Polina ärasaatmispidu, või noh, mis pidu see nüüd oli, aga lihtsalt selline pisike istumine, milles osalesid siis peale minu ja Polina veel kaks Tanjat – klubiTanja ja Zborshik. Istusime Polina juures kodus verandal ja arutasime suuri ja tähtsaid ilma-asju. Praeguseks on meie Polina juba õnnelikult tagasi Eestis, seal, kus ongi tema õige koht :) Loodetavasti saab ta oma eksamid ja võlgnevused kõik kenasti likvideeritud ning saab järgmisel aastal oma õpingutega ilusti edasi minna.

Muidugi on raske… loogiline ju…

Täna hommikul kella seitsme paiku jõudis Eestisse Tartusse ka Andrei Marotshkin – Rita vennatütre poeg, kes hakkab Tartu Ülikoolis mingit infotehnoloogia teemat õppima.

Kolmas laps, kes samuti peaks mingil ajal Eestisse Võru linna jõudma on Liina, kes hetkel veel istub rahutult kodukülas ja ootab, et kohalik migratsiooniamet talle kiiremini passi teeks. Kardetavasti jääb tema oma kooliminekuga pisut hiljaks, aga loodetavasti ei riku see midagi väga ära.

Mina avastasin vahepeal enda jaoks ühe laulu. Niipea kui ma seda kuulsin, teadsin, et see ongi minu laul, minu isiklik hümn. Praeguseks on see mul juba pähe kulunud ja käib mind üsna tihti kummitamas ka. Kirjutan Teile siia ka kaks esimest salmi sellest laulust, et saaksite aimu, millest jutt ja ehk suisa mõistate, miks sellest hetkega just MINU LAUL sai…

ELU ON KINK
Mul pole mõtteski kätte maksta kellelegi möödunu eest
Ja tühja-tähja pärast mina ei jaksa läbi minna nii tulest kui veest.
Ning ma ei ülista saabuvaid aegu kuigi nad on võibolla head,
Ma tahan elada just siin ja praegu, püsti hoides omaenese pead.
Mida külvan, seda ka lõikan,
Mida suudan, seda ka teen,
Kui olen rõõmus, siis laulan, olen üksi, siis hõikan
Mitte keegi mu eest ei saa elada või ka surra.
Minu ainus elu on see.
Ma tahan enese mõtteid mõelda olgu nad siis targad või ei.
Ma tahan oma mõtteid välja öelda, siis kui vaikida enam ei või.
Ja enda valitud teedel käia, ekselda kui muidu ei saa.
Ma tahan olla mitte üksnes näida, kelleks loodud olengi ma.
Lillel, liblikal, viljal ja lastel
Ruumi kõigil on päikese all.
Oma koht taeva all on sul, mul ja tal
Oma koht taeva all nii sul kui mul kui tal
Meil kõigil on koht taeva all.

Elu on kink, mis mulle on antud ja kohustus, mis on minule pandud,
See on kink, mis kord antud on mulle, milleks loopida seda siis tuulde-tulle?
Kõik mu elu, mu mõtte ja tunde teed…
See on ainukordne, see on kordumatu…

Vaat selline laul. Mina kuulsin seda siis Anne Veski esituses ja see esitus ise oli ka NII suurepärane, et ma kuulasin seda kohe korda kümme j2rjest.

Head päevad on siin vahepeal olnud. Käisin ükspäev juuksuris… juukseid jälle poole vähem, aga jube ilus soeng oli, kui ma sealt salongist välja jalutasin :)

Täna näiteks täiesti juhuslikult sõitis meie juurde külla üks eestlastest vanapaar, kes olid lihtsalt kahekesi tulnud autoga Krimmi reisima, nostalgiat otsima ja enne tagasisõidu alustamist otsustasid läbi sõita ka eestlaste külast Krasnodarkast. Ma ei teagi, kui vanad nad võisid olla, küllap ikka juba pensionieas, aga uskumatult asjalikud ja toredad.

Aa, muide, käisime Päiviga täna kooliga tutvumas ja seal selgus tore tõsiasi, et eesti keele klassi oli viidud umbes kuus-seitse arvutit, milles täiesti töötav internet ka sees. Mina istusin seal üsna mitu tundi järjest. Tuli välja, et internetti ei olnudki vahepeal välja lülitatud nagu räägiti siis, kui me nende 35 eestlasega koolis käisime, vaid asi seisnes hoopis mingites probleemides antennide ja asjadega… nuh igatahes, lõpp hea, kõik hea…

Noortekeskuse elu veereb ainult kontserdiproovide ja muude ettevalmistuste tähe all. Lapsed on ikka jube tublid… ma olen neile seekord üsna keerulised laulud üles leidnud, aga nad on mul hästihästi tublid.
Värvisime laupäeval suure toa seinad uuesti üle… kuni hiliste õhtutundideni koristasin veel keldrit. Selle keldriga on selline teema, et kui ma seda millalgi väga ammu aega tagasi seal koristasin, siis tekkis mul tunne, et kui mul oleks tolmuallergia, siis ma oleks juba surnd. Praegu oli umbes sama tunne :P
Pühapäeval tulid külanaised- ja mees appi igasuguseid muid töid tegema nagu maja valgendamine seest ja väljast, raamatukogu ukse kinnilöömine, lipuvarda püstiajamine ja palju muid ettetulevaid asju…

Esmaspäev kulus tervenisti remondijärgsetele koristustöödele ja teisipäeval käisin Simferopolis Päivil vastas.
Sellega oli ka miski teema, et esialgse info kohta pidi lennuk maanduma kell 10:45, aga tegelikult tuli hoopis pool kolm päeval. Ja mina sujuvalt veetsin terve päeva mööda Simferopoli turgusid ja poode shopates.

Ühistranspordiga olid ka mingid jamad, sest elektrirong Simferopol-Krasnogvardeisk pidi minema alles kell veerand seitse õhtul… õnneks leidsime mingi bussi, mis väljus kell neli ning olime juba kella viieks Kurmanis, kust siis edasi taksoga koju. Väiksed toiduampsud (või nu tglt üsna suured :P), siis mingid puhkehetked ja õhtul käisime ratastega veel stavokis ujumas.

Naljakas on ennast Päivi olukorda mõelda. Mõelda seda, kuidas temal on alles ees kõik see, mille mina ja kõik eelmised õpetajad juba läbi oleme teinud – kohanemine, koduigatsus, tutvumine… Mina olen ju praeguseks juba “õpetaja-aja” ehk siis üheksa kuud, siin juba ära olnud. Ja mingit koduigatsust küll praegu ei tunne. Vastupidi, ma tahaks hoopis kõikidele kodustele öelda, et kel veel vähegi võimalik, siis tulge mulle ikka siia veel külla.
Maailma mõnus on mõelda, et Silver on juba kahe nädala pärast siin… Ja veel üks mees andis täna väikest lootust, et ehk jõuab ka millalgi sügisepoole siia…
Ja Kristjan helistas… lihtsalt niisama… et mitte mu häält ära unustada :P
Ja selleks, et mulle öelda, et Gerd Kanter sai maailmameistriks…:D Palju õnne kõigile eestlastele…

Ja ei olegi jälle muud, kui et…
… elu on kink, mis kord antud on meile… milleks loopida seda siis tuulde või tulle…

Elage ikka iga hetke nii nagu oleks see viimane… ja nautige oma tobedat sügiseilma :P

Raport no 34

Täiesti kreisi…

Ma valgendasin just Eesti Tares üht koridori ja olin ise pealaest jalavarbani valgeid täppe täis nigu mölder… ninaots kaasa arvatud.

Mul on nimelt siin juba mõnda aega plaan ehitada Eesti Taresse pisike miniraamatukogu, sest meile on Eestist aegade jooksul toodud üsna palju uusi ja vanu raamatuid, mis alguses vedelesid kastidega keldris, pärast seda köögis erinevatel riiulitel ja aknalaudadel. Praeguseks olen ma nad kõik juba tähestiku järjekorda sorteerinud ja nad ootavad ainult seda, et nad omale õigele kohale paigutataks. Õigeks kohaks saab siis pisike esik-koridor ehk siinses keeles veranda. Keldrist tassisime välja ühe igivana, suure ja rohmaka riiuli, mille hööveldamata laudade värvimiseks kulus umbes kolm liitrit värvi :P

Raamatukogu ehitamise kõrval on täies hoos kontserdi ettevalmistamine, või noh, tegelikult küll lihtsalt lastega proovide tegemine, sest stsenaariumi kui sellise kallale ma pole veel jõudnud asuda.
Kogu aeg tuleb mingeid totakaid vastulööke, külanõukogu esimees sõidab just sel päeval oma tshehhi ansambliga Jaltasse esinema ja võtab kaasa ka tehnika, mida meie lootsime siia üritusele saada. Ka muudest naaberküladest ei saa aparatuuri, sest kõik on kuskile pulmadesse laiali jagunenud. Nu, Simferopoli omad siis toovad vajaliku tehnika vist sealt.
Samuti paljud muulastest esinejad nagu tatarid jms, hüppavad järjest alt ära – põhjuseks nii transpordiprobleem kui kuratteabmiskõikveel!

Saame näha, mis sest asjast saab.

Ilmateade lubab ka ainult palavamat ilma, nii et ma ei kujuta ette, kuidas me kell üks päeval kõik siin lauspäikese käes vastu peame.
Aga nu, nagu eestlased ütlevad – mis ei tapa, teeb tugevaks!!!
Ja üks mis kindel – süüa saab sel päeval heasti!

Raske on nende inimestega siin asju ajada. Need lapsevanemad, kes alguses olid suuresti nõus esinema, astuvad ka nüüd ükshaaval kõik rongilt maha. Miks? Ega nad isegi ei tea. Arvatavasti lihtsalt ei viitsi. Ja siis on nad NII vanas kinni, et kuidagi ei saa neid sealt välja tirida. Mulle põhjendavad nad oma äpulisust sellega, et siis, kui nad kolm-neli aastat tagasi veel eesti keelt õppisid (ehk siis Merge ja Raina ajal), siis olid nemad ka hakkajad esinejad, aga nüüd pole nad juba kolm aastat eesti keelt õppinud ega oska enam midagi. Halleluuja! Ja siis isegi mitte ei ürita!

Mergele ma tahaks öelda nii palju, et kui Sul vähegi võimalik on, siis tule siia tagasi, sest need inimesed siin mäletavad Sind nagu oleks Sa siit alles eile läinud ja nad igatsevad Su järele. Ja vähe sellest, Sinu õpetajatöö kohta räägitakse siin ainult legende. Et olid need järgmised õpetajad mis nad olid, aga Sina olid ikka kõigist üle. Või siis, veel parem, Sa hakka seal Eestis neile uutele õpetajatele mingeid kursuseid tegema selle kohta, kuidas Sina siin keelt ja kultuuri õpetasid, siis ehk on rahvas nendega ka rohkem rahul. Ei tea…

Meie aga seni püüame siin läbi ajada omade teadmiste-tarkustega ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Raport no 33

See on uskumatu, ausalt, kui kiiresti aeg liigub. Justkui ei teekski mitte midagi, aga aeg saab iseenesest otsa!!!
Pool augustit on juba otsas… ümmarguselt kaks ja pool kuud veel ja mul tuleb stepitolm jalgadelt maha kloppida…

Tegemist on küll… Hetkel on käsil siis pidustuste ettevalmistamine 8. septembriks. Ma vist olen sellest juba rääkinud, et Krimmi Eestlaste Selts saab kümneaastaseks ja seks puhuks tuleb Krasnodarkas jälle suur eestlaste kogunemine.

Enne seda, 28. augustil, jõuab kohale ka meie uus eesti keele õpetaja Päivi.

Õpetajatega seoses – ma veetsin täna terve päeva nende tuba koristades…:P Kuidagi huvitav komme nendel õpetajatel kõigil jubedamal kombel pabereid ja laste töid ja muid asju (nagu erinevad reklaammaterjalid, voldikud, vanad ajalehed jms) kokku koguda ja hunnikutesse ladustada. Õpetaja tuba nägi välja nagu mõne raamatukogu ladu, kus raamatud ja muud paberid virnades kohe kohe ümber kukkumas. Endal nad kusjuures nii mõnigi kord kukkusidki ümber…

Tark õpib teiste vigadest…

Ja ma siis täna sorteerisin üksikasjalikult kõiki neid pabereid ja raamatuid, et mida jätta ja mida ära visata ja mida viia Eesti Taresse jalust ära.
Te ei kujuta ettegi, kui mitu eksemplari oli seal Rongisõidu ja Oh Kuusepuu sõnu!!!

Ja mis mind veel rohkem üllatuma pani, oli see, et õpetajad ei olnud endaga kaasa võtnud isegi kaarte ja pilte, mis olid just spetsiaalselt neile kingitud… niimoodi vedelesid seal üsna paljud jõulu- ja naistepäevakaardid… Mina olen küll kõik kaardid ja pildid kokku kogunud ühte suurde ümbrikusse, mis lapsed mulle on teinud ja kinkinud, et need hiljem koju kaasa võtta ja siis kunagi aastate pärast tagasi mõelda, et, oh, olid ajad…:P

Iccc…
Tahtsin Teile veel ühest naljakast juhtumist rääkida. Mäletate, kui ma rääkisin, et Rital tehakse kodus remonti, mille tulemuseks on suisa euromõõtu dushiruum ja tualett?! Nuvot, remont on praeguseks lõppenud ja tegijamad eestlasedki juba Rita juurest dushi alt läbi käinud.
Aga nali seisneb siis selles, et need ehitusmehed, kellest üks, Kolja, on Ritale vist miskitpidi sugulane või ta siis lihtsalt kasvatas teda lapsena kui oma poega… igatahes…
Kolja ennustas alguses, et kogu see töö võtab aega umbes kümme päeva – need kümme päeva algasid juuni keskel… Olgu… Juuli keskpaigaks, kui Raina-Toomas siia jõudsid, see veel valmis ei olnud… kuigi, nemad oma külaskäigu lõpuks vist siiski juba dushi alla said. Ehk siis, kümnest päevast kujunes välja umbes kuu ja kümme päeva.
Veel enne, kui töö päris valmis oli, hakkas Kolja rääkima, et peab ära sõitma. Umbes iga päev tekkis selline jutt, et vot pühapäeval sõidan ära… Siis, pühapäeval jälle uuesti, et just vot ülehomme sõidan ära… Jnejnejne…
Praegu hakkab juba august läbi saama ja seesama Kolja sehkendab siin ikka ringi ja just täna tuli jälle jutuga, et homme sõidab ära :P Rita juba pablab, et kaua ta seda joodikut siin toitma peab…

Sest jah, viinaga sel mehel just kurjad suhted pole – vastupidi – nad on kahekesi üsna lahutamatud sõbrad…

Ja nõnda näiteks leidis Sergei Kolja ükspäev kusagil põõsa alt magamast… mina näen teda ühtelugu kuskil küla peal mingit teiste samasuguste viinasõpradega aelemas…

Mnjah… kurb…

Kui me Gurzufis olime, siis saime seal tuttavaks Ukraina linnast Sumõ-st pärit Zenja, Julia ja viimase poiss-sõbraga.
Zenjast siis sai õige kiiresti jälle minu andunud fänn, kes nüüd mulle iga päev kolm korda päevas helistab ja uurib, kuidas mul ikka läheb. Ja muidugi ootab mind omale külla.
Täna näiteks helistas ja rääkis sellest, et teeb omale parasjagu eesti viisat ja kavatseb Eestisse Gurzufi-seltskonnale külla sõita. Vot, selline ettevõtlik poiss… ja kui kõik läheb kenasti, siis ehk oktoobris või millalgi jõuan mina ka Sumõ linna talle külla…

Veel üks hea kild, mille ma vahepeal juba ära unustasin – kui mees tuleb seltskonda ja tal on mingi naine kaasas, siis nimetatakse seda naist tema külgkorviks… :P Mina pole küll varem sellist parooli kuulnud… Aga mulle meeldib.

Noortekeskus hakkab vaikselt oma tuure jälle üles koguma. Kui vahepeal oli meil täielik vaikus majas ja kedagi ei käinud, siis nüüd hakkavad lapsed ikka vähehaaval jälle välja ilmuma. Ehk on asi selles, et sügis läheneb, ehk selles, et ilmad on nüüd juba pisut jahedamaks muutunud… eelneva 40 kraadi asemel on nüüd parajalt 30-35…

Eile oli meil esimene üldrepetiitsia aastapäevakontserdi puhul. Plaanis siis seekord laulma panna nii poisid kui tüdrukud ja isegi lapsevanemad, kes pole juba viimased kolm aastat eesti keelega tegemist teinud. Kes veel ei tea, siis kaks esimest õpetajat, Merge ja Raina tegid lisaks laste õpetamisele koolis ka külas eesti keele tunde lapsevanematele. Kaks järgmist õpetajat aga sellega eriti tegeleda ei viitsinud. Ja läks mul ka ikka natu aega, et need protivnõid lapsevanemad jälle nõusse saada, et mis see üks laul teil siis laulda pole. Nuh, saame näha, kuidas läheb. Esimene proov läks igatahes üllatavalt kenasti :)

Käisin siin vahepeal kaks õhtut järjest Aleksandrovkas diskol ja olin tunnistajaks kohalikele kaklustele. Esimene õhtu kaklesid omavahel naised… üks sikutas teist juustest nii, et vaadatagi oli valus. Mis see jamamise põhjus oli, jäigi meil teadmata.

Samal õhtul seisime klubi ees ja ma kuulsin kuidas see minu sõbranna Marina seal mingite teiste tüdrukutega ülbas, a la stiilis – näe, kuidas ta suitsu hoiab jnejne, kuni inetusteni välja. Ma siis hoidsin tal suud natuke aega kinni ja ütlesin, et mis mõttega Sa ülbad… aga Marina kõrval oli tema sõbranna Aljona, kes hakkas omakorda mulle seletama, et Kristi, Sa võibolla ei saa sest asjast aru, aga siin peab iga tüdruk enda eest seisma. Mnjah, enda eest seismine on ju üks asi, aga see, et Sa tühjast kohast lähed kellegagi norima, hoopis teine. Ma siis veel küsisin Aljona käest, et mis, Sa tahad kakelda või? Tema vastu, et tahab jah :P

Nu ja siis järgmisel õhtul, kui me kõik jälle sinna klubisse maandusime ja disko juba lõppenud oli ning me klubi ees õues istusime, siis juhtus, et keegi paar aastat noorem poiss oli sedasama Aljonat seal kuidagi ebameeldivalt puudutanud vms, nu, ühesõnaga vist käperdanud. Kui palju ses õigust on, ei tea. Tegelikult see kutt vist lihtsalt istus talle liiga lähedal. Ja Aljona siis läks muidugi nii põlema, et andis kutile peksa.
Ega siin pole tegemist mõne sellise pisikese hapra tütarlapsega (nagu mina:P) vaid ikka korraliku suure maanaisega, kel aastaid 17. Nu ja vaene kutt… sellel oli silm pärast NIII sinine ja katki justkui oleks ei tea mis maavärina üle elanud. Aga tüdrukul jäi veel õigust ülegi.
Nu, ühesõnaga jälle, rusikad sügelesid ja tühjast kohast läks hüppama. Poisid talle muidugi tappa ei andnud, kuigi, sellisele tüdrukule oleks see ehk isegi ära kulunud.
Vägivald sünnitab AINULT vägivalda!

Vaatasime eile Aare tehtud videot sellest, kuidas meie lapsed sel suvel Tallinnas laulu- ja tantsupeol käisid. See rongkäik sealt Vabakalt Lauluväljakule tõi ikka koduigatsuse peale küll… kodulinna tuttavad tänavad ja majad…

No, ega see igatsus nüüd siis nii tugev ka ei olnud :P

Siis vahepeal vaatasin umbes kolm korda järjest eesti filmi “Malev”. Miks kolm korda järjest? Nu, tegelikult ma olin seda juba kunagi varem ka näinud, aga ega ta mul meeles polnud ja niisiis hakkasin uuesti vaatama. Vaatasin ühe korra otsast lõpuni ja siis avastasin, et filmile annab autorite kommentaarid ka peale vkljutshida… aga neid kommentaare on seal kahed erinevad – nii ma siis vaatasingi ühe korra koos ühtede kommenteerijatega, teine kord teistega. Ja kusjuures, jube huvitav oli niimoodi vaadata, sest tuleb välja, et ma pole just eriti tähelepanelik filmivaataja ja jätsin üsna paljud asjad kahe silma vahele, millele siis need kommenteerijad seal kenasti pärast tähelepanu juhtisid :P

Eneseharimisega jätkates olen praeguseks poole peale jõudnud raamatuga “Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” vms, ma ei mäleta seda pealkirja täpselt (Jaroslav Hashek). Õudselt lahe raamat – või no, mitte see raamat pole niivõrd lahe, kuivõrd see Svejki isiksus minu jaoks. Ma loen ja loen ja loen ja tunnen, et tahaksin olla täpselt nagu Svejk. Kes on lugenud, need teavad, millest jutt…
Mees, kes saadeti sõjaväest minema – põhjuseks absoluutne idiotism, aga keda kuulates saad aru, et tegemist on hoopis targema ja arukama inimesega kui enamus neist, kes meid siin tänases maailmas iga päev ümbritsevad.
Ja kui naljakas on see, et inimesed lähevad tigedust täis, kui keegi neile stoilise rahuga naeratab ja kõiges õiguse annab. Sest Svejk on see, kes küsimusele “Kas Sa oled täitsa loll?”, vastab rahulikult naeratades: “Teatan alandlikult, olen küll!”
Ta on nagu laps, kes ahmib endasse teadmisi ja kogu ümbritsevat maailma ning oskab end ka lapse kombel väljendada.

See tuletab mulle meelde üht kümnepäevast koolitust, milles ma paar aastat tagasi osalesin. Treenerid olid Austriast pärit klounid ja üks harjutus, mille me läbi tegime, seisnes selles, et tuli suruda endas maha isa ja lasta esile laps. Uskuge mind, see ei olnud lihtne ülesanne.
Proovige kord ise käituda ilma piirangute ja moraalinormideta… suruge endas maha see hääl, mis ütleb, et nii ei ole ilus teha, sest see pole õige… ja olge lihtsalt see väike laps, kes Teis kõigis tegelikult ju olemas on…

Üks äärmiselt lahe teooria jäi mulle ka sellest raamatust meelde – nimelt, kuna Svejk siin mõne aja tegeles koerte müümisega (nuh, pmt tegi sellist pättust et müüs mingeid krantse tõukoerte pähe maha, joonistades neile ise mingid suurepärased tõupaberid)… siis oli tal tekkinud teadmine, et koerad, eriti tõukoerad, tunnetavad seda, et neid tahetakse ära varastada. Noh, et kui lähed oma koeraga välja jalutama, siis alguses ta kepsleb küll ülemeelikult ringi ja on nagu esimene vasikas kevadel karjamaal, aga mõne aja pärast hakkab kartlikult ringi vaatama ja peremehe lähedust otsima, sest ta teab, et tegelikult tahab keegi teda parasjagu ära varastada.
Ja praetud hobuselihavorstile ei suuda ükski koer vastu panna (vihje neile, kes kavatsevad koera varastama minna :P)… kuigi on ka erandeid :) aga siis aitavad ehk vasika- või seamaks…

Ja kuidas Svejk tahtis oma ülemuse kassi ja kanaarilindu (või oli see papagoi!) omavahel sõpradeks teha, aga kass hammustas kanaarilinnul NII kiiresti pea otsast ära, et tutvumisest ei tulnud midagi välja. Kunagi varem olla tal selleks toiminguks kulunud umbes kolm kanaarilindu, kellest kaks esimest kass sõi ära, pärast mida ta jubedalt peksa sai ning lõpuks olidki nad linnuga sellised sõbrad et oioioi…

Igatahes… raamat väärt lugemist…

Ja sellega ma seekord lõpetangi…

Olge ikka toredad seal kaugel Eestis… ega see tegelikult nii väga kaugel polegi…

Kallistan Teid kõiki ja mõtlen Teile tihti…

Aitäh kõikidele, kes mulle ikka helistada viitsivad, sest Teie häält on üliarmas kuulata, see toob selle kodumaa justkui veelgi lähemale – aitäh Teile, Raul, Silver, Liisa, Aare…

Ma olen Teie juures tagasi enne kui Te sellest arugi saate :)

Teie KrasnodarkaKristi

Gurzufi-Eri

Mnjaah…

Nädal aega on nii kiiresti mööda läinud, et pole arugi saanud…

Ei teagi kohe, kust selle viimase supermõnusa nädala kirjeldamist täpselt alustada. Nu, ses mõttes et, alustan siis ikka algusest, on ehk kõige lihtsam.

Tulles tagasi selle bussitäie eestlaste juurde, kes mul siin kolmekümne viiekesi külas olid, pean ütlema, et see viimane öö oli maailma parim. Rahvas saabus oma reisilt tagasi umbes kella kaheksa ajal pühapäeva õhtul. Mehed hakkasid kõik koos kokkama ja ühepajatoitu keetma, naised… noh, naised olid ka asjalikud. Sujuvalt, kui kõhud täis, liikus asi edasi kitarrimängu ja laulmisega, mis kulmineerus hommikuste äratuslauludega neile unistele, kes olid vahepeal julgenud magama minna. Ehk siis, juhtus nii, et enamus rahvast suikus küll öö jooksul unne, aga üks neljaliikmeline seltskond (mina kaasaarvatud) olid unetud ja asjalikud kuni hommikuni, kella viieni, kui ka kõik magajad pidid ärkama, sest seltskond ratastel startis Eestimaa poole juba hommikul kell pool kuus.

Minu esialgne plaan oli eestlased esmaspäeval kenasti ära saata, maja ära koristada ja siis teisipäeval Argole Gurzufi järele sõita, et nendega seal ka koos puhata ja mängida. Käigu pealt kujunesid asjalood aga selliseks, et kuna eestlased juba NII vara hommikul silmapiirilt kadusid, siis otsustasin ma ka kohe pool tundi hiljem bussi peale istuda ja Simferopoli kaudu Gurzufi sõita. Nii läkski. Kohale jõudsin pärast pikki bussisõite umbes kella kolme-nelja ajal päeval. Argo oli oma eestlaste seltskonnaga parasjagu rannas oma valget eesti tagumikku pruunistamas, kui mina nendega liitusin.

Edasi said asjad minna ainult ülesmäge. Kutid olid Öömajadesse jaotunud mingitesse korteritesse ja hotellidesse. Mina paigutusin siis ka sujuvalt hotelli, mille nimi oli Веселый Хотей, mida see täpselt tähendab, selles ma pole veel siiani selgusele jõudnudki. Iseenesest siis tegemist väga laheda hotelliga, täitsa ranna ääres – basseinid, saunad, vaade merele jnejnejne. Mulle jubedalt meeldis :)
Tuba oli ka mõnus, selline rõdu ja suure voodiga. Ja konditsioneeriga!!!

Esimene õhtu algas ja lõppes vabaõhubaaris nimega Tarelka (nimi tuleneb siis sellest, et seal on sellised taldrikumoodi lauad). Ja praegu, pärast seda, kui ma olen seal Tarelkas ka kõik ülejäänud viis õhtut istunud, võin ma väga ausalt öelda, et sellist viinajoomist nagu seal, pole mina oma lühikese/pika elu jooksul küll veel mitte kunagi näinud. Tead, vahepeal tekkis lausa küsimärk pea kohale, et kuidas need inimesed veel surnud pole?! Tegelikult aga joodi siiski mõistuse piires, sest laudade all magajaid oli ikka haruldaselt vähe. Nu igatahes, minu kui mittejoova inimese jaoks oli see, mis seal toimus küll täiesti üle mõistuse! Ja seal ei erinenud omavahel isegi erinevad rahvused – rahvast oli nii Eestist, Leedust, Moskvast, Peterburist, Ukrainast kui kuratteabkustkohastveel… ja kõik jõid ühtmoodi… palju…

Ööd kestsid kaua. Enamus õhtuid tantsisime ööklubis Iguana, kõige mõnusam oli seal kolmapäeva õhtul, sest siis lasti seal sellist head vana muusikat ja meie vihtusime kõik kella neljani hommikul sellist tantsu, et higi voolas ojadena. Jube lahe õhtu oli!

Aga oli ka õhtuid, kus sealsamas klubis lasti sellist klubnaja diskotekat, et see hakkas hirmsasti kõrvadele ja me lihtsalt ei viitsinud seda puudelõhkumist seal kuulata. Selliseks kujunes ka meie prashalnõi vetsher, mistõttu me läksime pärast Tarelkat hoopis mere äärde jalutama, laintesse ujuma. Ja lained olid sel õhtul ikka mõnusad! Enne kojuminemist võtsime ühest putkast maailma parimat shaurma’d (minu jaoks suisa elu esimene! – tegemist siis lehttaignasse keeratud liha ja aedviljade seguga). Hotellis rõdu peal veel väike vestlusring kuni väsimuseni ja siis hargnesime kõik omadesse koikutesse unele.

Vahepeal aga, neljapäeval, sõitsime Balaklavasse, sest mõned seltskonnaliikmed ei olnud seal veel käinud. Ja asjade ning juhuste kokkulangemisel selgus, et ühel eesti mehel on sealsamas Balaklavas mere ääres korter ja täiesti veel juhuslikumalt on ta ise ka kodus. Maandusimegi siis tema juurde, kus selgusid veel sellised pisiasjad, et nii mõnigi mees meie seltskonnast oli tegelikult eneselegi teadmata selle korteriomanikuga juba varem tuttav, ainult et nad ei teadnud seda enne kui kohtusid :P

Balaklavas käisime veel väiksel kaatriekskursioonil, mis viis meid avamerele ujuma (minu jaoks jälle esmakordne elamus) ja tutvusime seal ka natu selle Balaklava elu, ajaloo ja uudistega. Väga mõnus oli.

Sama päeva õhtu lõppes eestlaste jaoks meie hotellis saunas. Minu meelest oli hästi ilus saun… selline lamamistoolide, minibasseini ja saunamütsidega. Või no, millest ma räägin – minu poolest oleks see võinud olla ka samasugune jube suitsusaunapugerik nagu maal vanaema juures, ma oleks ikka sillas olnud!

Vedelesime saunas, peksime üksteist vihtadega ja liikusime siis edasi hotelli restorani romantilisele õhtusöögile. Küünlad põlesid, toit oli hea (vaatamata sellele, et pooled toidud jäeti toomata) ja seltskond veel kõige parem. Mmmm…

Õhtul käisime veel Tarelkast ja Iguanast läbi, aga eelnevad elamused olid nii tugevad, et diskotada ja eriti palju viina juua ei jaksanud sel õhtul meist keegi ja niimoodi kustusimegi sel öösel üsna varakult.

Reede algas aga jälle sellega, et hakkasime pärast ärkamist uuesti Balaklavasse sõitma, sest üks auto oli vaja sinna ära viia. Käisime veel tee ääres ühes pisikeses pugerikus õudselt head lamba- ja kanaliha söömas ning kohal me olimegi. Seekord jäi visiit lühikeseks, andsime auto üle ja hakkasime tagasi sõitma.
Tagasiteel otsustasime minna kaema Pääsupesa restorani, see asub seal kuskil enne Jaltat mingi mäenuki otsas – hästi ilus tegelikult… minul tekib seda vaadates alati hirm, et millal see sealt nüüd küll alla kukub?!

Tagasi kodus, väiksed ujumised basseinis ja siis iluunne, et õhtul värsked välja näha – ikkagi prashalnõi vetsher, mis tegelikult aga üsna rahulikuks kujunes…

Mingil õhtul käisime huvi pärast ka Jalta linna õhtuse meluga tutuvust tegemas, aga see eriti kellelegi peale ei länud ning eriti kauaks me sinna vahtima ei jäänud. Liiga palju rahvast ja meelelahutust… liiga palju kära…

Aga Gurzuf iseenesest on selline pisike linnake Karumäe külje all ja sellest kaugele ei jää ka muistne pioneerilaager Artek, mis praegugi veel sama eesmärki täidab, ainult et hoopis euromalt. Kui palju Gurzufis täpselt inimesi elab, ma ei tea ega huvitagi.

Väga ilus oli vaadata hommikul kell kuus null viis, kuidas päike karumäe tagant umbes minuti jooksul üles tõusis… samuti viimasel ööl kella poole viie ajal, kui täpselt samast kohast ja sama kiiresti vana kuu oma nina välja pistis…

Karumäe tekkimise kohta räägiti mingeid legende ka – üks, naiselikum oli selline, kuidas laevahukust pääses ainult väike tüdruk, kes siis seal metsas karude keskel üles kasvas ning kellele seltsiks järgmisest laevahukust ainult noormees alles jäi. Kuni ühel päeval nad otsustasid koos põgeneda. Väiksed ja suured karud püüdsid neid takistada nii, et imesid omale vett suust sisse, et siis sellega panna merevesi nagu vastuvoolu liikuma. Siis aga hakkas tüdruk oma imeilusa häälega laulma ja väiksed karud jäid suu ammuli kuulama ning lasid veel jälle õiget voolu liikuda. Ainult see üks suur karupapa imes ja imes ja imes… ja nii ta sinna kummuli vette jäigi, tagumik taeva poole…

Teine legend rääkis midagi taolist, kuidas vanajumal karu saatnud millegi eest maa peale inimesi karistama, aga kui karu jõudis Gurzufi, siis oli ta selle koha ilust nii lummatud, et jäi sinna ankrusse. Jumal, igavene karistaja, aga solvus ja sai tigedaks ning muutis selle armsa karu siis selliseks suureks kivihunnikuks. Mnjah… vot nii!

Ja ega polegi muud…

Puhkus Gurzufis oli võimas, meeldejääv ja kaasakiskuv ning üks mis kindel – järgmisel aastal samal ajal olen mina kohe kindlasti samas kohas.

Selles mõttes erines see pisut minu eelmisest supertoredast reisist, et siin ei olnud vaja kuskile kiirustada ega ette mõelda, kuhu minna, mida teha. Kedagi ei huvitanud mingid vaatamisväärsused vaid lihtsalt ja puhtalt puhkamine ise. Ja seda me seal ka tegime :)

Tahtsingi veel öelda, et see augusti esimese nädala puhkus Gurzufis on juba ammune traditsioon – staazhikamad on seal käinud juba 22 aastat järjest.
Täpselt samal ajal aastas tulevad ühte pisikesse linnakesse karumäe alla kokku kümned ja sajad inimesed Eestist, Venemaalt, Ukrainast, Leedust ja kesteabkustveel, et siis olla koos, nautida seltskonda ning lihtsalt lasta ennast lõdvaks ja puhata!

Ja see kõik on õudselt tore!!!

Raport no 32

Alles see kõik oli, kui ma oma eestipuhkuselt tagasi tulin ja inimesed mind kui valget varest võõrastavalt vaatasid. Siis mõtlesin ma, et suvi alles algab ja mul on veel tohutult palju aega päevitamiseks.

Nüüd on juba augustikuu käes ja see üürike suveaeg justkui libiseb iseenesest käest…
On hetki, kus mulle tundub, et aeg justkui seisaks paigal ega liigu üldse edasi ning on ka selliseid momente, kus ma mõistan, et olen juba meeletult palju aega maha maganud ja kaotsi lasknud.

No igatahes…

Suvi ei ole veel täiesti läbi ja minu päevad siin, Krasnodarkas, on vahepeal nii põnevad olnud, et pole olnud aegagi arvuti taha maha istuda et lihtsalt kirjutada.
Täna on üle pika aja üks rabelemisevaba päev ja kuna ma juba ette tean, et saabumas on pikad tegevust täis päevad, siis panen siin vahepeal paar mõtet ikka kirja.

Augustikuu tõi jälle eestlased Krimmi. Täpsemalt siis tuli Piret seekord ühe kirju 35-pealise bussiseltskonnaga Krimmi reisutama. Ja missuguse seltskonnaga veel! Tegemist siis bussitäie inimestega, kellest enamused varem omavahel tuttavad ei olnud, aga kes vaatamata sellele olid selleks ajaks, kui nad Krasnodarkasse jõudsid juba äärmiselt ühtseks grupiks koondunud. Elurõõmsad, asjalikud – ma ei leiagi tegelikult õigeid sõnu, et seda seltskonda kirjeldada, aga võin öelda seda, et kuna nende kambas oli ka Koit, kellel oli kaasas kitarr ja kes esimese siinveedetud öö istus koos minuga maja trepi peal ja me laulsime kõiki ilusaid eestikeelseid laule, mis vähegi pähe tulid, siis sellega oli minu süda täiesti võidetud.
Aga rõõmsad ja toredad olid ka selle seltskonna kõik ülejäänud liikmed. Seltskonnaliikmete vanus kõikus umbes kümnest kuuekümneni, aga see ei häirinud küll kedagi, otse vastupidi.
Ja andsime siis 2. augusti õhtul ka meie lastega siin oma pisikese kontserti, mis kõigile väga meeldis.

3. augustil ehk siis reedel sõitsin mina lastega mere äärde, Portovoe’sse, eestlased jäid minust Krasnodarkasse magama, sest meie lastega sõitsime välja juba kell kuus hommikul. Eestlaste seltskonna nädalakava nägi sel päeval ette seda, et nad sõidavad ka kusagile mere äärde ning hiljem sealt edasi tutvuma Sevastopoli vaatamisväärsustega ja Jalta elumeluga.

Mere ääres oli väga lahe nagu alati. Alguses pidime küll shoki saama, sest ilm oli jube külm – need eestitüübid ju muide tõid endaga Eestist kaasa mingi nõmedalt külma ilma ja vihma, mis küll praeguseks on õnneks mööda läinud. Aga päevapeale läks ilm soojaks, palavaks ja päikesepõletuse saime me jälle kõik. Mere ääres käisime siis kümnekesi – mina, Polina, Maksim, Mihkel, Vadim, Vasja, Sasha, Dima, Rustem ja Vanja – kõik need, kes on terve suve aidanud mul Eesti Tare ümber asju korras hoida ja minu heaks igal võimalikul juhul töötanud.

Üsna tõsised “füüsilise töö” päevad olid meil ka vahetult enne eestlaste saabumist – nimelt koristasime majaümbrust, tassisime minema kõik kivid ja prügid, mis kusagil vedelesid ja raiusime tagant aiast maha kogu selle koleda võsa, mida ma arvasin alguses täiesti võimatu olevat ära koristada. Aga ei midagi hullu, kaks päeva ragistamist ja nüüd on maja ümber kohe mõnus ringi vaadata.

Kui me parasjagu mere ääres on ninasid soojendasime, helistas mulle sõber Argo, kes teatas, et hakkab umbes kolme tunni pärast Krimmi jõudma!!!
Ja nii ta läkski, et kui me kella kuue ajal jõudsime mere äärest tagasi, väsinud ja kärssanud ning mina suurest väsimusest olin juba unne vaibumas, siis, umbes kell pool kümme õhtul, saabuski Argo oma seltskonnaga mulle ukse taha. Edasi viis meie tee ühiselt Aleksandrovkasse, külla Ljuba ja Eediku tütrele Oljale ning veel hilisemas plaanis ka kohalikku diskoteeki. õhtu leidis oma lõpu umbes kella kahe ajal öösel, kui me kõik kurnatult ja väsinult ennast Krasnodarkas magama asetasime. Öö oli lühike ja rahutu, sest vähe sellest, et üks minu juures ööbijatest muudkui uksest edasi-tagasi sisse-välja jalutas, oli mul iga kahe unetunni tagant hirmus pissihäda ja sellele lisaks helistasid mulle öö jooksul veel mitmed erinevad inimesed… No… ei saanud eriti palju magada :(

Järgmisel hommikul pärast ärkamisi ja dushitamisi Rita juures asutasid Argo&Co ennast mienkule, et jõuda õigeks ajaks Gurzuf’i, kuhu nad õigupoolest tegelikult üldse tulidki. Neil seal miski suuremat laadi üritus plaanis ja mina arvatavasti liitun sellesama sündmusega seal paari päeva pärast.

Sest needsamad 35 eestlast, kes hetkel on kusagil Krimmi peal ringi seiklemas, tulevad nimelt homme õhtul tagasi siia ööbima ja tervest õhtust ning ööst koos nendega ei tahtnud ma mitte kuidagi loobuda :)

Muidu oleksin iseenesest võinud ka täna Argoga kaasa sõita.