Raport no 36 ehk Silveri ja Sumõ eri

Raske saab see elu mul alguses seal Eestis olema. Ma olen selle rahuliku elu ja peaaegu mittemidagitegemisega nii pagana ära harjunud, et kui siingi end pisut rohkem asjalikuna pean hoidma, siis lihtsalt ei jaksa :(
Kirjutanud ei ole ka juba nii jube ammu, et tohutu vajadus on peal, aga ärge Te arvake, et ma laiskuse pärast vahepeal ei kirjutanud, kaugel sellest, tegemist siis ikka meeletu ajapuuduse ja asjalik olemisega...

Ajas tagasi minnes ja meenutama hakates, mis siis vahepeal ikkagi juhtus?

Krimmi Eesti Kultuuriseltsi kümnes juubel õnnelikult selja taga olime kõik ootereziimil, sest üsna ruttu pärast seda oli järgmisi eestlasi külla oodata, kelleks osutusid siis Ülar ja kõik tema toredad semud jalgratturid, kellel plaanis oli meie juures üks öö ära magada, siit siis bussiga edasi sõita ning kusagil bussi rattad jalgrataste vastu välja vahetada ja umbes kaheksa-üheksa päeva mööda Lõuna-Krimmi mägiseid ja kõveraid teid ringi vänderdada. Oma esialgseid plaane nad küll Aarega konsulteerides natuke muutsid, aga vist siiski mitte väga palju. Auto, nagu ma aru sain, jätsid nad Simferopolisse, kust siis algaski nende jalgrattaretk, mis pidi muide tipnema ka Ai-Petri mäega!

Igatahes, seltskond ratastel saabus meie juurde esmaspäeva lõuna paiku, ilm oli midagi jubeda ja katastroofilise vahepealset, sest kogu aeg kallas nagu oavarrest... Iseenesest aga oli tegemist jubedalt toredate inimestega, kes oleks iga võõrustaja unistuste külalised – kõigega rahul, kõike mõistvad ja absoluutselt ebavirilad! Rita valmistas neile mingit kohalikku laadi õhtusööki pelmeenide ja ikra’ga, siis vaatasid nad veel uudistest seda, kuidas meie siin laupäeval pidutsenud olime, sest, jah, kogu seda meie laupäevast elektrivaba pidu käis ju filmimas ja jäädvustamas ka kohalik televisioon, mis siis ülejärgmisel päeval asjast uudisteülekande tegi. Mind oli üsna palju näidatud ja ma olin Rita meelest väga toredasti vene keeles seal padranud, ise ma õnneks või kahjuks neid uudiseid ei näinud, sest jäin kogemata kodus magama.
Igatahes, eestlastega mängisime veel mängu „Elu on selline” ja siis kuidagi nagu vaibus see õhtu maha.

Järgmisest päevast pidi saama suur lahkumise päev, sest lisaks jalgratturitele hakkasid lõpuks ometi meie juurest jalga laskma ka Piret-Aare-Artur-Hanno-Juta, ehk siis viimased hapupiimased pidulised, kes olidki juba liiga kauaks siia pidama jäänud, uus seltskond ju tuli juba peale, aga nemad ei jõudnud veel eest äragi... :P

Igatahes läksime teisipäeva hommikul kõik koos kooli, kus siis toimus suur lahkumishetk kallistuste ja musistustega. Sealkohal tundsin jälle seda, et minu ja Päivi vahel on ikka vahe – mina olen siin juba jubedamal kombel kohanenud ja tundsin eestlaste minekust ainult siirast rõõmu, et jälle oma normaalse ja rahuliku külaeluga edasi minna (mina, egoist, ju harjunud üksi elama ja olema ning nüüd tänu neile pidustustele ja muudele külalistele oli minu maja kogu aeg rahvast täis, mis lihtsalt imes mind aeglaselt, kuid kindlalt igasugusest energiast tühjaks!), seevastu Päivi aga sai tunda sedasama tunnet, mida minagi omadel alguseaegadel – tunnet, kuidas kodu tuleb külla ja läheb siis jälle ära. See ei olegi nagu eriti koduigatsus, pigem lihtsalt selline natuke kurvaks ja tühjaks tegev tunne, mis küll õnneks tänu ümbritsevate inimeste toetusele üsna kiiresti mööda läheb.

Mis vahepeal edasi sai, ma enam ei mäleta.

Mina arvatavasti koristasin oma maja, sorteerisin kappe. Lastega olid nendel päevadel tihedad ja tegevust täis päevad, tegime iga päev siidimaali ja joonistasime valgetele turukottidele Eesti Tare embleemi. Poisid, käsitöölised, tegelesid enamuse ajast kangastelgede vägistamisega...
Nende kangastelgedega oli meil alguses selline plaan, et iga külaline peol koob sinna oma väikese mustrirea sisse, et sellest siis hiljem saaks nagu pisike külalisteraamat, aga kuidagi kujunes nii, et kõigil oli kole kiire ja neid kudujaid jäi väga väheks. Ja pärast pidu siis andsid lapsed aga tuld – vaibake on praeguseks juba valmis, vaja lihtsalt maha võtta, nimed juurde panna ning seinale riputada.

Paar päeva lendavad kui imeväel ja õige pea oligi käes 15. september – see saatuslik päev, mil viimane Estonian Air’i lennuk, mis sel aastal veel Tallinn-Simferopol liini lendas, tõi siia minu kõige armsama Silveri!!!
Mina startisin Krasnodarkast juba hommikul kell kuus talle vastu... jäin veel kenasti bussist maha, sest see tarkpea otsustas viis minutit varem minema sõita ja minu jooksmisest ning lehvitamisest mitte välja teha :)
Lennuk maandus umbes kell pool üksteist ja kui ma olin seal väravate taga umbes tunni oodanud (Silver loomulikult pääses alles kõigeste viimastena seal väravate vahel läbi), siis olimegi koos.
Edasised plaanid alles segased, kuid ise õnnelikud, kallistatud, armastatud...

Tegelikult tegime käigupealt mingid plaanid – võtsime sealtsamast lennujaamast kaheks päevaks rendiauto ja sõitsime sellega Simferopoli linna – et seal midagi süüa saada ja et osta ära rongipiletid, millega paari päeva pärast Kiievisse sõita, sest nagu ma juba enne mainisin, Simferopolisse pärast sedasama laupäeva enam lennukid ei lenda.
Vaksalis selgus, et seal ei müüda niimoodi pileteid ette ja nende ostmiseks tuleb minna kuhugi eiteakuhu, millest Silverile jäi õnneks vähemalt tänavanimi meelde.
Sõitsime siis autoga kesklinna, panime selle sinna kusagile maha ja liikusime jalgsi edasi. Tegemist oli mingi huvitava päevaga, sest sel ajal, kui me seal jalutasime, toimetati seal korraga umbes täpselt sadat kümmet pulma. Pulmaautod marutasid ringi, igal pool oli pruute ja muid pulmalisandeid.
Meie võtsime sealtsamast kesklinnast nende päevade esimesed juberasvased shaurma’d, sõime lõuad läikima ja leidsime lõpuks üles ka selle piletikassa, kust meile siis rongipiletid marsruudil Dzhankoi-Kiiev müüdi. Dzhankoi siis teatavasti asub teisel pool Kurmanit, ehk siis Ukraina poolt Krimmi sisse sõites üsna esimene linn.

Sõbrapaari sõit läks edasi lõuna poole. Plaani tegime siis umbes sellise, et sõidame alguses otse kusagile mere äärde „puhkama”, siis viime auto tagasi Simferopolisse, läheme ühistranspordiga Krasnodarkasse, oleme päevakese seal, liigume edasi Dzhankoisse, sealt Kiievisse ja sealt siis pooled meist tagasi Eestisse. Kes veel aru ei saanud, siis Silveri nägemus asjadest nägi ette ka seda, et mina pean temaga Kiievisse kaasa sõitma(800km, rongiga ca 15h sõitu!), et tal igav poleks üksi rongiga sõita.
Kui mina esialgu plaanisin sõita ja magama jääda Sudakki, siis jõudnud Alushtasse, oli sõber Silver nii väsinud, et otsustasime hoopis sinna ankrusse jääda. Tee äärest, nagu ikka, leidsime mõned tüübid öömajade pakkumistega ning saime sealt ka endale sobiva – saunaga ja puha.
Kolid koju visanud, läksime linna peale, turule, õhtusöögiks materjali ostma. Sedapuhku siis tegin mina süüa! mida ma ausalt öeldes juba viimased pool aastat vist küll teinud ei olnud. Aga menüüs siis praekartulid singiga ja tomati-kurgisalat majoneesiga.
Esimesel õhtul me kusagile välja ei kippunud, polnud nagu erilist tahtmist... hoopis isuäratavam tundus kahekesi saunas kõrbeda ja ilmaasjadest, armastusest ja seksist rääkida... noh, nagu ikka...:)
Saun oli tõesti superluks, pisikese külma basseini ja armsate mütsikestega!
Kuna mina olin sel hommikul ärganud umbes kell viis, siis vaibusin õhtul ka üsna kiirelt unne.

Hommikul värsked ja väljapuhanud... hakkasime Jalta poole sõitma. Poolel teel näitas mingi silt kusagile metsa, et seal peaks delfinaarium olema. Mina polnud kunagi varem delfinaariumis käinud ja nii me seda siis otsima asusime. Ikka mäest alla ja ringiratast... Kui me lõpuks juba lootusetult eksinud olime ega teadnud, kuhu minna, mida teha (mingeid silte ega viitasid seal loomulikult rohkem polnud) ja kellegi käest nõu ja teed küsisime, siis saime vastuseks, et olime täitsa õigesti liikunud, et mingu me nüüd aga sama rada edasi. Issand! Olgu... sõitsimegi siis edasi, aga tee lõppes mõne aja pärast jälle otsa ühes parklas, mis omakorda kuulus mingile sanatooriumile. Seekord olime kindlalt rappa pannud. Aga võta näpust – parklapoisi käest uurides, et kuhupoole see delfinaarium võiks jääda, saime vastuseks, et see asubki sellesama sanatooriumi territooriumil. Täitsa kino, ausalt! Ilma ühegi sildi või viidata jõudsime siiski kohale.
Delfinaariumi kohta võiks lühidalt öelda, et delfiinid koos oma treeneritega olid jubetublid, aga kogu see atmosfäär ja sisekujundus tõmbas entusiasmi kõvasti maha. Kuidagi magedaks jäi...
Delfiinid kaetud, liikusime Jalta poole edasi.

Esimese hooga sõitsime Jaltast kogemata kaarega mööda ja siis ma tahtsingi veel edasi sõita ja Silverile seda lahedat Pääsupesa restorani näidata, mille juures ma isegi kunagi ära olen käinud, aga selle asemel, et sinna kohale sõita, keeras Silver tark poiss natu liiga vara tee pealt maha ja siis ekslesime jälle mööda imelikke ja hulle mägiteid üles-alla, nii kaua, et lõpuks tekkis küll tunne, et midagi on väga hapusti. Kuidagi me sealt ikka minema saime ja uuesti suunda Jalta poole võttes, sõitsime läbi ka Livadiast.
Kusjuures, kui ma nüüd õigesti meenutan, siis mina, kes ma muidu olen Livadias korduvalt käinud, ei olnud kunagi varem Livadia lossis sees käinud. Mõeldud, tehtud. Silver ostis sealt kohalikult turult enne mingi jubeda hunniku mõttetuid suveniire ja siis läksime lossiga õnne proovima.
Ostsime ukse pealt miski pileti, mis maksis 15 grivnat nägu ja marssisime tähtsa näoga sisse. Ainus asi, mis esmapilgul silma torkas, oli see, et seal oli väga palju mingeid totakaid suveniiripoekesi kõik kohad täis. Sujuvalt jalutasime edasi, treppidest üles, erinevates saalides, pookisime end erinevatele ekskursioonigruppidele sappa ja kuulasime giidide juttu, eriti kaua muidugi ei viitsinud kuulata ka ja panime jälle omal käel edasi. Lõpuks kuulanud ära Silveri teaduslik-arulageda arutluse ühe imeliku ovaalse sinise laemaali kohta, jõudsime taas oma ekskursiooni alguspunkti, kus mingid tädid meid kahtlase näoga vaatasid ja meie pileteid näha tahtsid. Me siis näitasime – ja arvake ära, mis selgus – need meie piletid kehtisid ainult mingi pisikese kahetoalise näituse kohta, kus ühes toas istusid kolmekesi reas vahakujudeks moondatud Roosevelt&Churchill&Stalin, tüübid siis, kes kirjutasid kunagi ammu ajaloos alla Jalta konverentsile, igaühel vastavalt sigaret, sigar ja piip näpu vahel ning teises toas istus sama moondunud nägudega Romanovite perekond. Ja oligi kõik, selle eest me siis maksimegi...:P Aga näha saime see-eest hoopis rohkem. Hiljem, kui hakkasime sealt lossi territooriumilt juba üldse välja minema, saime teada, et see lossis ringi jalutamise ekskursioon on veel mingi eraldi teema, mille eest tuleks veel 20 grivnat inimese pealt välja käia. Lõpp hea, kõik hea!

Pärast veel paari korda Jaltast mööda sõitmist jõudsimegi lõpuks eesmärgile – Jalta naberezhnõi oli vaatamata külmale ilmale üsna samas seisus kui suvelgi. Ikka needsamad turistiatraktsioonid ja klounaadid. Mina tahtsin seegi kord hirmsasti printsessikleidiga pilti teha, aga Silver, vanakurat ei lubanud :P
Ainus asi, mille me pärast hilist lõuna-varast õhtusööki ette võtsime, oli see, et käisime kaatriga sõitmas. Oo, ja see oli hää!!! See masin oli vahepeal suisa kahe ratta peal õhus – kui Te nüüd mõistate, mida ma mõtlen (Sest kaatril ju rattaid pole!)
Igatahes hakkas meil seal jube külm ja juba tagasi auto juurde liikudes uimerdasime natu ka kohalikul, juba sulgemisel oleval turul, mis kulmineerus Silveri jaoks järjekordse shaurma’ga.
Selle õhtusöögi kohta võin veel seda öelda, et seal me tellisime mõlemad mingit shashlõkki, millest menüüsse oli kirja pandud saja grammi hind ja kui me siis lõpuks arve saime, olime üsna ehmunud...iccc... juhtub!

Tagasi Alushtas, panime esimese hooga jälle kohe sauna. Seekord oli see küll pisut üleköetud, aga ikkagi hea.

Kuna see õhtu Alushtas tõotas jääda meie viimaseks võimaluseks Krimmi turismipiirkonna ööeluga tutvuda, siis ei saanud me jätta võimalust kasutamata ja nõnda läksime sel õhtul pärast sauna veel linna peale laiama. Õhtu oli üsna jahe... Pärast mõningast naberezhnõil jalutamist ja mõne mehe shaurma-naudinguid leidsime end ööklubist CCCP. Selline, noh, vabaõhuööklubi, seinte, aga katuseta, sellise punase venesisustusega :P
Sissepääs oli miski 20 raha ja selle eest oli seal vaadata oikuipalju.
Mingil hetkel kutsuti lavale kolm vabatahtlikku tüdrikut (mina ju sõna otseses mõttes ametlik vabatahtlik!), kelle ülesandeks, nagu selgus, sai pudeli õlle ärajoomine. Njah, sinnapaika see jäigi – mina tegin pudeli hammastega (AI!!!) lahti ja viisin õlle Silverile, kes selle käpelt alla kulistas :P Minu võistlusmoment sinna muidugi kustuski, selline variant arvesse ei läinud, aga nu, mis teha?!
Mõne aja pärast tuli see mikrofoniga tüüp jälle lava peale ja kuulutas uut üllatust, milleks osutus üks väike armas striptiisitantsijanna... Me veel Silveriga ennustasime alguses, et kui kaugele see tants läheb, et küllap selle valge hõlsti ikka viskab seljast maha, aga võta näpust – tants läks lõpuni, täpselt nii nagu vaja – tütarlaps jalutas ainult sukkades sealt tantsupõrandalt minema. Ilus!
Umbes kella kolme paiku otsustasime siiski koju unele minna, sest pidime hommikul kell seitse ärkama ja kaheksa startima, et jõuda auto õigeks ajaks Simferopolisse viia. Mõeldud-tehtud, hommik oli minu jaoks küll jube raske, aga kui Greete-Maria nii armsasti kõrva ääres laulis, siis ei saanud ju ärkamata ka jätta. Neile siis, kes ei tea – Greete-Maria on Silveri väike tütretirts, kellega nad kahekesi tegid emadele emadepäevaks väikese helisalvestise, kus nad siis kahekesi selliseid armsaid ja lihtsaid laule laulavad. Ja üks nendest lauludest on Silveril juhuslikult äratuslaul, mis minugi une siis tol hommikul seal Alushtas eemaldas :)

Jälle ratastel ja juba poolel maal Simferopoli poole, avastasime tee ääres viida marmorkoobaste poole. Punastes koobastes olin mina varem käinud, marmorkoobastes aga mitte. Aega meil ju natukenatuke oli ja otsustasime siis sinna ka minna. Viitadega täpselt sama lugu – tee pealt üks viit näitab vasakule, et seal on koopad ja siis tuleb ca mitukümmend kilti ülesmäge sõita, et need lõpuks üles leida. Võtsime seal aja kokkhoiu mõttes kõige lühema pooletunnise ekskursiooni, mis oli koobaste temperatuuri arvestades ka üsna õige mõte. Giid oli üsna sellise jutumaneeriga, et mina, kes ma esimesest paarist lausest aru ei saanud, edasi lihtsalt juba kuulata ei viitsinud. Ja ega Silvergi seal paljust aru saanud :P Sellest sain ma aru, et neid koopaid ei nimetata marmorkoobasteks mitte sugugi sellepärast, et seal marmorit leiduks (Krimmis polegi üldse kusagil marmorit), aga sellest, miks neid siis nii nimetatakse, ma enam juba aru ei saanud.. Aga Silver käis hiljem mingi oma versiooni välja, et ehk tuleb see sellest, et seal koobastes vedelesid eraldi kõik need komponendid, mida marmor muidu sisaldab, vms...
Iseenesest siis muidugi hästi võimsad koopad. Ma olen alati arvanud, et vesi on kõige tugevam jõud siin maa peal...

Noniih... jõudnud lõpuks Simferopolisse, asutasime end turule minema :P

Helistasime igaks juhuks autofirmasse, et mis saab, kui me natuke hilineme, näiteks kella 12 asemel jõuame sinna kell kolm ja mitte minutitki hiljem. Saanud sealt rahuldava vastuse, kimasime nagu vanad shopahoolikud mööda turgusid ringi ja jõudsime lennujaama kenasti mõned minutid enne nelja :P Pikad ja veenvad vestlused autofirma kutiga, kes tahtis meilt selle hilinemise eest veel terve ööpäeva jagu raha välja pressida (69 eurot), selgitamaks talle, et me kohe mitte kuidagi ei tahaks talle seda raha maksta, tipnesid lõpuks sellega, et ta sai meie käest paki eesti komme ja ei küsinudki meie käest mingit raha. Inimesed on vahel ikka hämmastavalt toredad! Eriti siin riigis...

Sellest hetkest alates siis jalamehed, istusime marsasse, sõitsime vaksalisse, ostsime bussipiletid Krasnogvardeiskisse, tegime aega parajaks McDonaldsis ja umbes kella kuueks olimegi Kurmanis. Sealt helistasin taksojuht Tolikule, kes oli õnneks ka täiesti olemas ning vaba ja viis meid koju. Temaga leppisime ka järgmise päeva suhtes kokku, et ta tuleb meile Krasnodarkasse kella viie paiku järele, et meid siis Dzhankoi marsa peale viia.
Rita&Co juba kõik ootasid kodus, pidulik laud kaetud nagu ei tea mis tähtsate külaliste jaoks. Päivi oli ka rõõmus, et saab tänu Silverile korralikult süüa :P Et tavaliselt meie kahe auks ei valmista siin keegi nii pidulikku lauda, aga nüüd, tuleb üks Silver külla, ja hopsassaaa!
Veini ja samaka ja kesteabmille tõttu sujus jutt imekenasti, Silver jättis kõigile kustumatult armsa mulje, Rita võttis ta kohe omale pojaks, Päivile meeldis ta ka.

Õhtu lõppes sel päeval umbes südaöö paiku, kui ma enam lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Suur aitäh Päivile, kes vist Silverile sel õhtul väikese külaekskursiooni tegi, sel ajal kui mina olin kodus koristamise ja asjatamisega ametis.
Järgmisel päeval magasime kaua. Pärast hommikusööki Rita juures otsustasime Silveriga Aleksandrovkasse kooli jalutada, et üle vaadata, kus ja kuidas Päivi töötab ja niisama natuke internetis istuda.
Vastikult kiiresti kulus see päev. Koolist koju jalutades oli kell juba märkamatult neli saanud ja meil oli tunnike ärasõiduni. Sedapuhku siis pidulik lõunasöök Rita juures ja läinud me olimegi. Ei saa mainimata jätta ka seda, et ilm oli sel päeval superluks, päikese käes kenad kolmkümmend kraadi küll. Harjumatud higistasid nii mis hirmus :P

Kui me vahepeal omasid plaane tegime seoses sellega, et mina ka Kiievisse kaasa sõidan ja ma ise hirmuga mõtlesin, et kuidas ma sealt suurest linnast ja lennujaamast üksi tagasi seiklema hakkan, siis mingil hetkel suutsin leida huvitava lahenduse, et miks siis mitte võtta vastu Zenja küllakutset?! Zenjat Te ju kõik mäletate, see oli see poiss, kellega ma Gurzufis tuttavaks sain ja kes mind kohe ka külla kutsus Sumõ linna, kus ta elab. Sumõ siis 350 000 elanikuga 370 aastane superilus linn Kiievist 300-350km ida poole.
Mõeldud-tehtud!
Helistasingi siis juba Alushtas olles Zenjale, et mis ta sellest mõttest arvab ja talle see üsna sobis. Planeeris kõik asjad paika, broneeris mulle igasugused marsa- ja rongipiletid ja oli üldse hästi armas.

Aga Silveriga kimasime siis Krasnodarkast taksoga Kurmanisse, sealt marsaga edasi Dzhankoisse, kust siis umbes kella kaheksa paiku õhtul pidime rongi peale jõudma. Kuna rongini oli veel aega küll, siis käisime veel end toidumoonaga varustamas ja kui rongini oli aega ca veerand tundi, hakkasime seda otsima. Tablool oli meie rong küll kirjas, aga seda, milliselt teelt ta peaks väljuma, seda ei olnud. Küsisime siis ühe kopsaka raudteelasevormis tädi käest nõu ja tema ütles nagu muuseas, et meie rong väljub hoopis sealt eemalt, umbes pool kilomeetrit kaugemalt... Küsimusele, et mida see nüüd siis tähendab, vastas ta, et see tähendab, et nüüd jalad kõhu alt välja, jooksuga sinna, üle silla ja rongile! Ja nii ta läkski, õnneks olime me vagunis number kaks, mis asus üsna kohe siinpoolses otsas ja jõudsime õigeks ajaks kohale. Kupeed jagasime ühe ukrainlastest vanapaariga, toredad inimesed. Nemad olid alumistel koikudel, meie Silveriga ülemistel. Sellega sai ka pärast igast nalja, sest Silver ei julgenud ju seal üleval magama jääda, kartis alla kukkuda. Ja kui uneaeg lõpuks tuli, siis sidus oma jalad seal kuidagi millegi taha sõlme :D Hommikul veel rääkis, kui närvi teda ajas öösel see, et mina nii rahulikult magasin :P Enne uneaega mängisime veel natuke kaarte (mina muideks kogu aeg kaotasin!), närisime vastikuid kaasaotsetud viinereid ja uni tuligi.
Ma pean veelkord ütlema, et mulle see rongielu tohutult meeldib, meeldib seal magada, meeldib mööda koridore jalutada ja isegi rongis pesemas käimine on omaette mõnus!

Hommik Kiievis... pärast 15-tunnist sõitu...

Väga kiirelt leidsime Kiievis üles vetsud ja pärast seda ei läinud ka kaua bussi leidmiseks, mis meid rongijaamast otse lennujaama viis. Kella kaheteistkümneks olime juba lennujaamas, tegime seal väiksed kohvid ja lõunasöögid ning siis oli minul aeg kallis Silver maha jätta ja Sumõ poole startida. Zenja nimelt oli mulle broneerinud marsapileti poole kahesele marsale, mis oli ka üsna hea, sest see marsaloks sõitis sinna neli tundi. Nõnda jõudsin mina Sumõsse umbes samal ajal kui Silver lennukiga Eestisse ja tema lennuk väljus alles kell neli.
See on nüüd see koht, kus ma tahaksin Silverile kõiki ülivõrdelisi ilusaid sõnu öelda, aga samas, neist jääks väheks...

Silver – Sa olid, oled ja jääd minu kõige paremaks sõbraks, ainsaks, kellele ma saan oma südame pealt kõik patud ära rääkida, teades, et see kriitika ja nõu, mis Sinu suust vastuseks kõlab, on väärt kuulda võtmist.
Ma armastan Sind väga ja minu jaoks oled ja jääd Sa alati väga tähtsale kohale. Ja ma palun vabandust, et ma Sind nende paari päeva jooksul piisavalt palju ei kallistanud :(

Ma tean, ma olen halb sõber...
Aitäh Sulle... aitäh, et Sa tulid, olid ja aitäh isegi selle eest, et Sa lõpuks läksid :P

Hakkasidki juba ära tüütama :P

Niisiis... neli tundi marsaga ja Sumõs ma olingi. Zenja, igavene dzentelmen tuli mulle vastu ja oli minu eest isegi marsapileti ette kinni maksnud.

Temapoolne plaan nägi ette seda, et kõigepealt läheme tema vanemate juurde puhkama, raslaabima, sööma, end värskendama ja siis liigume linna peale laiama. Mõeldud-tehtud!
Kui Gurzufis tundus Zenja pigem selline boheemlasetüüpi lõbus tudengipoiss, siis tema nägemine õiges elemendis, lükkas selle arvamuse kolinal kummuli. Tegelikult on tegemist õpetaja ja ärimehe ärimehest pojaga. Tema vanematel on miski ülikena korter, vanemad ise superkenad inimesed. Peres on üliolulisel kohal koos lõunat süüa ja siis ikka mitmekäiguliselt. Seal sellist võimalust polnud nagu meil siin oma külas, et keedame omale lõunaks paar muna või kiirnuudleid ja oleme rahul – ei, seal ikka supp ette, praad järgi ja magustoit otsa, nagu kord ja kohus.

Mina siis elasin ja ööbisingi selle ühe ööpäeva tema vanemate juures diivanil, samal ajal kui Zenja ise oli allkorrusel tädi juures. Veel on Zenjal superlahe noorem õde, 24-aastane Marina, kes tegeleb samaaegselt kohalikus pangaakadeemias tudeerimise ja tudengitele loengute lugemisega. Ja veel! Ja veel on Marinal kodus see kole väike must egiptuse tõukass, nu, teate, selline naljakas, ilma karvadeta, kes alguse su poolsurnuks ehmatab oma välimusega, aga keda Sa pärast väa armastama hakkad, sest ta on lihtsalt nii armas (ja siin räägib praegu kassidevihkaja esiprintsess!).

Aga olnud siis puhanud ja toidetud, läksime Zenja ja tema dvajurodnõi vennaga linna peale laiama. Kutid näitasid mulle linna, viisid mu ühe instituudi parki, mis võttis lihtsalt sõnatuks. Kuidas üks kool oma tudengite eest hoolitseb selles võtmes, et neil oli seal SELLINE park, et hoia ja keela – igasugu lilled, puud ja põõsad, purskkaevud ja väiksed armsad pargipingid. Ja see kõik mitte mingi suvaline linnapark, vaid just kooli juurde kuuluv tudengite park. Seal pidi veel selline süsteem olema, et tudengid, kes teadmata põhjustel loengutest puuduvad, peavad käima seda parki hooldamas, põõsaid pügamas jms.
Edasi käisime veel mingeid erinevaid mälestusmärke ja kujusid vaatmas (kohalikku Aljoshat ka, muide!), lunapargis (midagi tivolilaadset siis) ja lõpetasime õhtu mingis restoranilaadses kohvikus nimega Bisnesclub.
Mina muidugi olin kogu sellele reisile tulnud ainult mõne paari dressipükstega, et oleks võimalikult mugav rongide ja asjadega reisida, aga kohale jõudes selgus, et oleks vist pidanud tulema mustades viikarites ja kõrgetel kontsadel – Zenja ja tema tuttavad ju siis kõik mingid ärimehed, üleni mustas, nahkjoped, ülikonnad, lipsud... ja siis seal seltskonnas mina – dressides ja sandaalides :) Lahe! Seal äriklubis oli täpselt selline seis – tähtsad mehed, suitsetavad mingeid peeni sigarette (Zenja õnneks ei suitseta), joovad konjakit... Seal oli üks ülikena armeenia kutt, kusjuures... nuh, muidugi rikas ja ennast täis ja üldse ülbelt nõme – aga ilus! Mina sisustasingi oma seal istumise aega tema vaatamise ja imetlemisega :P

Lõbustuspargiga seoses ka üks hea vahemärkus – kuulasin päeval sõidu ajal mingit muusikat telefonist ja seal oli üks laul, mis algas sõnadega „Лунапарк уезжает, я хочу вместе с ним...” ja ma muudkui mõtlesin, et mis-või kesasi see ära sõidab, ei saanud ega saanud aru. Edasi tulevad veel sõnad ei seal on jube hea jnejne... ja õhtul siis jumalast kogemata poisid näitavad, et näe, seal on meie lunapark :P

Kuna mina olin sel päeval jälle erinevatest sõitmistest väga väss, siis läksime üsna ruttu koju tuttu, et järgmisel päeval ekskursiooni jätkata.

Ja nii läkski.

Järgmine päev kulges mööda linna jalutades, erinevaid vaatamisväärsusi imetledes. Zenja näitas mulle seda kooli, kus ta ise õppis ja ka seda akadeemiat, milles ta õde õpib ja töötab. Marinaga saime ka päeval kokku ja ta tegi meile selles oma koolis lausa pisikese ekskursiooni. Jällegi tuleb öelda, et Eesti ülikoolid ei saa sellele nagu eriti ligilähedalegi – nii puhas, korras, ilus. Ainus, mis muidugi Eestis igal pool igapidi üle on, on vetsud. Selleski akadeemias olid WC sildi taga vaid jalajäljed maas.

Käisime veel teed joomas, ostsime mulle õhtuks rongipileti Dzhankoisse ja viimased paar tundi istusime kodus, kus Marina kirjutas mulle kaks plaati Ukraina muusika ja piltidega. Ema tegi mulle veel rongi võileivad kaasa ja täde tõi kohalikku Kiievi shokolaadi :)

Ja saigi jälle aeg otsa... Miks ma sinna nii lühikeseks ajaks sõitsin, oli sellepärast, et reedel oli Rita sünnipäev ja ma ei saanud nii tähtsalt sündmuselt küll puududa.
Tagasisõit kulges ilma igasuguste viperusteta. Zenja saatis mu kenasti rongi peale, sedapuhku olime siis ühe mehega kahekesi ühes kupees. Tema jäi kohe magama ja läks poole öö ajal juba maha, nii et hommikul ärkasin ma omas kupees üksi. Jube külm oli seekord...

Ja muidugi, kui juba sünnipäevadest rääkimiseks läks, siis ei saa ma kuidagi mainimata jätta seda, et Ritaga juhtumisi samal päeval on sünnipäev ka minu kõigekõigekallimal... Raulil...
Sullegi siis veelkord soojad ja mõnusad kallistused, ja mitte ainult sellepärast, et Sul seal sünnipäev oli, vaid lihtsalt selleks, et teaksid, kui kallis Sa mulle oled.

Jõudnud siis rongide ja marsadega seigeldes lõpuks Kurmanisse, ostsin Ritale sünnipäevaks mingid kruusid ja jõudsin lõpuks tagasi koju. Te ei kujuta ettegi, kui õnnis tunne see kojujõudmine oli... Ikka tõesti väsitab ära see ringiaelemine...

Ritale tulid üsna kohe ka külalised Sevastopolist, kellega me siis kõik pidulikult ümber laua istusime, aga ma olin ikka nii kuradi väsinud, et lihtsalt läksin pärast natukest söömist ebaviisakalt lauast minema oma koju puhkama. Natukese aja pärast sadasid needsamad Elviira ja Rita minu juurde sisse, tahtsid sealt mingeid voldikuid võtta. Ja kui külalised ära sõitsid, siis mina oma ülbes ebaviisakuses ei jaksanud neid isegi välja saatma minna. Rita vist õnneks vabandas mind kuidagi välja nende ees, et ma alles jõudsin ja olen jube väsinud – olin tõesti.
Jäingi kusjuures pärast seda kohe magama ja magasin mitu tundi järjest. Ja kui meeletult mõnus oli ikka omas armsas voodis magada... uskumatu!

Ärkasin selle peale, et poisid lammutasid ukse taga ja telefon vahetpidamata surises kõrva ääres. Zenja helistas meeleheitlikult ja uuris, kas olen ikka elusalt koju jõudnud.

See oli ju ka paras huumor, et Rita hirmsasti kartis mu elu pärast, kui ma talle teatasin, et üksi Sumõsse võõra poisi juurde külla sõidan. Esiti arvas ta, et mind tapetakse seal lihtsalt ära, hiljem muutis oma versiooni selleks, et ma lähen seal kindlasti selle ühe päevaga mehele. Oeh... Zenjale, tema vanematele ja sõpradele tegi see muretsemine jubedamal kombel nalja :)

Õhtu jätkus ikka Rita sünnipäeva tähistades, sedapuhku siis koos Päivi, Ljuda, Mihkli, Oljaga. Mina, puhanud ja värske, olin üsna heas tujus ja triksis-traksis minema ka Aleksandrovkasse diskole. Mõeldud-tehtud... Sergei koos Koljaga tulid mulle veel rolleriga järgi ja oli hirmus peen :P

Koju tagasi jõudsin kella kolme ajal hommikul ja pärast tassikest teed Rita juures, vaibusin kella nelja paiku unne.

Elamused on head...

Kes palju teeb, see palju jõuab...

Mul pole selle viimase nädala jooksul olnud MITTE ÜHTEGI negatiivset emotsiooni ja see on väga suur asi!

Kui hea on niimoodi elada, kui Su ümber on ainult ja ainult head ning toredad inimesed, kes teevad kõik selleks, et Sa oleksid õnnelik ja nemad koos Sinuga.

Aitäh veelkord kõikidele, kes mind õnnelikuks teevad – aitäh Rita, Päivi, Raul, Silver, Zenja, Sergei...

Aitäh Vasja, Vadim, Mihkel, Olja, Inna, Marina, Vitja...

Aitäh Aedu, Maivi, Katukas, Liisa...

Aitäh Catlin ja Janelle...

Aitäh ema, isa, Juss, Jass ja Tuutu...

Aitäh Erna, Monika, Kaie, Üllar...

Aitäh Raivo...

Aitäh Keit :)

Aitäh Mia-Stella...

Aitäh...

Teie KrasnodarkaKristi

Krimmi Eesti Kultuuriselts - 10

Nüüd on see siis lõpuks läbi. Jah, Krimmi Eesti Kultuuriseltsi kümnes juubel on õnnelikult läbi ja muljed sellest jäävad veel sajaprotsendiliselt väga kauaks meelde.

Kaugemalt alustades…

Aare ja Piret jõudsid kohale juba mitu päeva varem ehk siis teisipäeva õhtuks. Käisime veel kõik koos stavokis ujumas ja Aleksandrovka baarieluga tutvumas. Sama päeva hommikupoolikul käisin mina veel Kurmanis maniküüris-pediküüris ja ostsin muuseas ka kaks ilma juhtmeta mikrofoni, et oleks hea seal mööda põlde ringi liigelda, ise samal ajal oma mölapidamatust rahuldades.
Kolmapäevaks oli planeeritud suur koristuspäev, millest siis peale minu ja Päivi ja Pireti pidid osa võtma ka veel need noored ja lapsed, kes esinesid ja neile lisaks veel need, kes olid ise vabatahtlikult nõus seda tegema, Jura Osipov näiteks :)
Ja tol päeval sain ma aru, et olgugi ma siin juba kümme kuud elanud ja olnud ja olukorraga kohanenud, ikka veel ei suuda ma rahulikult leppida selle molutamise, hilinemise ja muu taolisega, mis neile siin nii tavaline on. No, umbes nii, et kaks inimest tassivad käruga prügi minema ja ülejäänud kaksteist lihtsalt vaatavad seda pealt ise aeg-ajalt naerdes ja ergutades. Ma vahepeal läksin lihtsalt tuppa rahunema, sest mind ajas see täiesti hulluks. Koristasime mingi poole üheksani õhtul, aga õnneks sai ka kõik tehtud.
Neljapäeval läksime hommikul Pireti ja Päiviga Kurmanisse, mina jälle erinevatele iluprotseduuridele, Päivi puuviljajahile ja Piret abikaasale kalaõnge ostma. Viimane võttis minust veel eeskuju ja lasi ka juuksuris juuksed üle võõbata…
Pärast pikki tunde erinevates ilusalongides hulkusime Piretiga niisama mööda Kurmanit ringi (Päivi oli selleks ajaks juba kooli tööle läinud), käisime veel pitsarestoranis mingit jube head pajarooga söömas, kus mõni aeg hiljem liitusid meiega ka Aare ja Hanno, kes olid oma paaripäevaselt Krimmireisilt tagasi jõudnud ja nii me siis kõik koos sealt koju sõitsime.
Ahjaa, ma olin just eelmisel päeval ka selle Aare fotonäituse üles pannud – “Prohvet Maltsveti jälgedes” oli selle nimi ning see koosneb umbes kuuekümnest erinevast fotost, valdavas enamuses on nendel meie küla inimesed ja hooned… Igal pildil oli veel eestikeelne tekst ka all, et kes või mis sellel pildil täpselt on, aga mina pidin neid üles riputades sinna veel ka venekeelsed tekstid peale kleepima, et ikka kõik külalised asjast aru saaks.

Noneh... jõudnud Kurmanist tagasi, hakkasime kohe lastega õhupalle täis puhuma ja pumpama. Meil olid siin nimelt ka need pikad õhupallid, millest annab igasugu vigureid väänata. Neid me muide pumpasime tavalise pallipumbaga täis (Aitäh, Väiko!!!). pärast tegime terve hunniku õhupallililli, mis me siis järgmisel päeval pärast kontserti külalistele kinkisime.
Reede õhtul oli koolis nn rebaste ristimine, ehk see tähendab siis seda, et üheteistkümnes klass ristis üheksandat ja võttis nad nii öelda gümnaasiumisse vastu. Üheks ülesandeks seal oli kusjuures see, et tuli öelda uue õpetaja ees- ja isanimi :P Meil ju isanimesid pole...
Me sõitsime kooli koos Aare ja Arho ja Jaani ja Päiviga, aga mingil hetkel tuli Aare minu juurde ja ütles, et tema seda küll ei viitsi vahtida ja tahaks hoopis tagasi Krasnodarkasse sõita. Mõeldud-tehtud... mina muidugi jäin kooli...
Arho ja Jaan? Need olid need mehed, kes saabusid Krasnodarkasse reede õhtul eelviimase bussiga ja pidid laupäeva hommikul esimese bussiga ära sõitma, et lennukile jõuda. Kui nad tulid, siis me muidugi kõik arvasime, et tegemist on mingite ürituse külalistega, aga võta näpust – neil oli hoopis kusagil mujal miski konverents ja nad oleksid väga tahtnud ka meie peole jääda, aga aprillis pileteid ära ostes ei teadnud nad veel, millal täpselt see meie üritus tuleb. Ja niimoodi nad siis startisidki laupäeva hommikul umbes 5:44 bussijaama poole, olles enne seda veel Eesti Tare ette eesti lipu vardasse sikutanud.

Tagasi eelmisse õhtusse...
Kui koolis lugu lõppes, siis sain maja ees mingite sõbrapoistega kokku ja plaan oli muidugi kohalikule diskole minna. ja nii ta läks... alguses istusime mingi aja kohalikus baaris, kutid libistasid õlut ja muud ebahuvitavat, mina olin lihtsalt ilus :P Pärast käisime ikka diskolt läbi, aga ega ma sinna väga kauaks ei jäänud. Mingil hetkel oli vihma sadama hakanud. Ja see ei olnud mingi lihtsalt vihm vaid suisa üsna padukas... Nonii... seal sai parasjagu kannatada ka see soeng, mis mulle päeval juuksuris oli tehtud, tegemist siis selliste nukulokkidega, mida fikseerimas umbes täpselt terve pudel lakki. Ja ausalt, jube ilus soeng oli :)
Õnneks on mul Aleksandrovas ka üks silmarõõm, kes ei jäta mind kunagi sinna niisama vedelema ja hoolitseb alati selle eest, et ma ikka õnnelikult ja tervelt koju jõuaks, Sergei on tema nimi. Ja tolgi korral siis võttis ta oma isa auto ja sõidutas mu ilusti koju, ja peale minu veel umbes kaheksa noort Krasnodarkast, sest ilm oli ikka üsna jubedaks läinud...

Jõudnud koju, hakkasin ma veel neid viimased õhupalle täis pumpama, mis päeval olid tegemata jäänud ja nendest lilli kokku keerama. Poole kahe ajal magama ja poole kuue ajal üles, et varakult alustada ja asjadega kindlasti valmis saada...

Ilmaga jätkates... (nüüd alles läheb huvitavaks!)

Krimmis (vähemalt meil siin, Krasnodarkas) pole terve suve vihma sadanud... kogu aeg on olnud kuiv ja põud, maapinna temperatuur oli kuni 20cm sügavuseni umbes 60 kraadi. Ja siis nüüd, kaheksandal septembril, kui meil on siin algamas aasta suurim üritus, mis planeeritud ainult ja ainult õues toimuvaks... Siis hakkab hommikul kell seitse sadama väikest vihma... umbes kella poole üheksa ajal tuleb juba pisut tugevamat vihma... kell üksteist sajab ikka täiesti korralikku padukat... siis vahepeal jääb jälle järele, et mõne aja pärast veel hullemini alustada... Nu, saate aru küll, millest jutt – lühidalt, terve päeva valas nagu oavarrest ja müristas nii, et taevas ähvardas katki rebeneda...

Kiired järelemõtlemised viisid meid veendumuseni, et kõige targem on helistada Tanja Borgomodovale ja küsida luba teha kogu esinemine ja asi klubis. Loa me talt saime, võtmed ka, ainult teda ennast ei olnud seal kohal, sest ta pidi sel päeval kusagil pulmas olema.
Aarega koos tassisime aparatuuri ja muud vajalikud asjad klubisse ja täpselt sel hetkel, kui hakkasime kõike omavahel ühendama ja korraldama, lõi äike nii kenasti kusagile sisse, et kõikidest lähedalasuvatest küladest kadus elekter!!! Mõelge nüüd natuke... Tulemas on maailmatu suur üritus, suure kontserdi ja asjadega, tähtsate külalistega (teiste seas Eesti Vabariigi rahvastikuminister Urve Palo, tema paremad ja vasakud käed Keit Fomotshkin ja Silvia Jakobsen ning büroojuhataja Eduard Odinets... Eesti suursaadik Kiievis Jaan Hein, konsul Eero Viil, aukonsul Simferopolis Igor Sergejev, kohalike ajalehtede ja televisiooni esindajad jnejnejne...)

Ja nii oligi...

Kontsert toimus, algas küll umbes pool tundi hiljem, aga siiski. Ja kuidas ta siis toimus? Vabatahtlikud lapsed ja noored seisid ning istusid laval, küünlad käes, meile Liinaga, kes me kaante vahelt midagi lugema pidime, näidati taskulambiga valgust, muusikat lasti pisikesest käsimakist, mis töötas patareide pealt. Mis Te arvate, kas see oli maailma parim üritus, mille peakorraldaja mina kunagi olen olnud? Jah, jah oli küll!!! Ma olen küll varem erinevaid noorteüritusi teinud ja läbi viinud ja muidu asjalik olnud, aga sellist ektreemsust ja asja pole mul veel mitte kunagi olnud. Eestis on alati võimalus kusagile helistada ja sealt kusagilt saadetakse Sulle kohe miski brigaad, mis kõik korda teeb... siin sellist asja pole.
Aga kõik olid rahul, ausalt, ma ei liialda praegu...

Minul oli pärast kontserdi lõppu selline pingelangus, et ma lihtsalt istusin sinna saali maha ja hakkasin nutma. Rustem tuli veel küsima, et mis juhtus, kas ma nutan sellepärast, et mul on halb või sellepärast, et mul on jube hea?! Ja kui kuulis, et ikka hea on, siis ütles, noh, nuta siis rahus! Armas, kas pole!
Ja jube väsimus tuli ikka korraga peale. Tunne oli selline, et ma kohe kukun ümber ja jäängi ümber – pärast rohkem kui kuu aega närvidemängu ja lastega kaklemist ning selgitustööd, et proovid ja asjad on ikka ainult selleks mõeldud, et neil oleks hea ja et nad suudaksid võimalikult hästi esineda... pärast pikki arutelusid selle üle, millises järjekorras tähtsad inimesed ikka kõnesid peaksid pidama... pärast... jah, pärast kõike seda oli see korraga läbi ja ma tundsin, et ei peagi sel päeval enam midagi tegema. Nuh, selles ma küll pisut eksisin... Jõudnud pisarad ära kuivatada ja Marotshkinidega koos tare juurde sõita, hakkas jälle pihta...
Ma vist polegi ühe päeva jookul oma nime nii palju hüütavat kuulnud kui sel päeval. Inimesed lihtsalt tahtsid mu info üleküllusesse ära uputada. Igaühel oli midagi öelda, igaüks tahtis midagi kuulda. Lisaks kõigele tulid mingid teletüübid intervjuud tegema... isegi köögirahvas tuli minu käest mingeid võileivatikke küsima, kuigi mina polnud köögipoolega üldse seotud...
Õudselt kahju on mul sellest, et aeg nii ruttu otsa sai ja inimesed varakult kodude poole asutasid, sest seal oli nii tohutult palju erinevaid toredaid inimesi, kellega ma oleks NIII väga tahtnud rääkida ja kasvõi niisama koos vaikida...

Sest uskuge või mitte... sellel üritusel osalejad olid küll kõik supertoredad inimesed, olenemata oma tähtsuse astmest... ja ma tahaksin öelda suursaadikule, et ta on maailma parim kallistaja, sest kui mul vahepeal tekkis tunne, et hakkan lolliks kerima, siis kallistasin teda, kõvastikõvastikõvasti ja NII hea oli kohe olla. Mõned inimesed kohe on kallistajateks loodud ja annavad sellega edasi sellist energiat ja emotsiooni mida mõned teised jälle ehk üldse kunagi kogeda ei saa... (Aitäh, Jaan Hein!)

Aga õhtune aeg ise kujunes siis selliseks, et ühel hetkel tuli vool tagasi, me tassisime oma suured kõlarid varjualuse alla ja panime muusika hõikama. Alguses tantsisime eestikeelseid seltskonnatantse... Kusjuures, vahepeal hakkas jälle jubedalt padukat sadama (no kogu see tants toimus muidugi maja ees õue peal) ja me saime kõik läbimärjaks. Majaesine oli nagu porimülgas ja mina olingi õige pea seal mülkas paljajalu. Siinkohal tahaks aga kiitust avaldada Keit’ile, kes vaatamata oma peenetele kingadele ja pükstele rokkis kõik selle aja meiega koos pori sees. Jube lahe poiss, tubli Keit! Sulle ma tahaks üldse aitäh öelda ka selle eest, et Sa mind enne seda üritust nõu ja jõuga aitasid ja nii mõnigi kord maha rahustasid. Jah, aitäh! Ja Sinu kontserdile kavatsen ma Eestis ka kohe kindlasti tulla!!! Kahju ainult, et Sa nii vara ära läksid, oleks võinud ikka meiega istuda hommikuni ja kitarri mängida!

Tegelikult sai see õhtu väga varakult otsa. Umbes kella kümneks oli terve maja tühi ja tehnikagi juba õuest tuppa toodud. Väljas lihtsalt läks nii külmaks ja märjaks, et keegi ei jaksanud seal olla. Inimesed olid ka juba üsna purjakil ja sättisid kõik ennast oma ööbimiskohtadesse minema.
Huvitav oli see hetk, kui majas ühel hetkel täiesti tühi oli – jube segadus oli muidugi igal pool, aga siiski...

Mina tahtsin minna veel Rita juurde dushi alla, et siis puhta ja soojana magama kerida, aga minu plaanid muutsid ära needsamad eilased Aleksandrovka sõbrad, kes mulle Krasnodarkasse külla olid tulnud. Kuna siin aga midagi teha polnud ja Aare lahkelt oli nõus meid transportima (Aitäh, Aare!!!), siis liikusime kõik koos ikkagi tagasi Aleksandrovkasse, kuid, arvestades eelnevaid üleelamisi, ei olnud see minu jaoks siiski kõige õigem mõte. Istusime natu baaris ja kui hakkasime sealt diskole edasi liikuma, et mitte magama jääda, siis leidsime baari eest motorolleriga Shuriku (Polina ekspoiss, ehk siis meie küla mees), kes õige pea sealt ka koju sõitis ning minugi kaasa võttis. Kodus käisin veel oma pesulast läbi (kannuga kuum vesi – vesi kopsikuga pähe) ja siis vajusin unne. Hommikul ärkasin selle peale, et jube sebimine käis igal pool. Õnneks oli minu toa uks seestpoolt kinni ja sinna keegi sisse ei pääsenud, aga ikkagi, terve mu maja oli mingit rahvast täis. Naised olid tulnud koristama ja pesema ja viimaseid toite valmistama, et need siis ise ära süüa ja Piret valmistas ette oma töötuba.
Minul võttis sel hommikul ärkamine ikka oluliselt rohkem aega, kui kunagi varem. Lihtsalt kõndisin ringi, vaatasin kõigile lolli näoga otsa, ei saanud paljude inimeste jutustki aru, sest organism oli ikka veel tõsiselt unes.

Siis, kui ma juba natuke ärksamaks muutusin, pesin ära kõik oma riided ja jalanõud, mis eelmise õhtu poritantsuga kõvasti kannatada olid saanud ja nüüd ma siin olen... väsinud, aga õnnelik.

Homme-ülehomme on jälle eestlasi külla oodata, nimelt tulevad ühed jalgratturid Krimmi jalgratastama ning maanduvad alguses meie juures.
Teisipäeva paiku peaksid ka viimased peokülalised hakkama koju minema – Piret ja Aare ja Helle koos oma rahvatantsijatega. Viimased on hetkel paigutatud peredesse elama ning täna sõitsid nad üldse Evpatoriasse mere äärde...

Ja siis polegi muud jäänud, kui laupäevaks kimada Simferopolisse Silverile ja Kadrile vastu ning nendega koos siis ka pisut mööda Krimmi seigelda.

Tahaksin siinkohal Raulile öelda, et Sa oled mul tohutult tubli ja suur aitäh Sulle selle eest!

Veelkord – suursuursuur aitäh kõikidele Teile, kes Te meile siia külla sõitsite ja selles vihmas ja voolutuses ilma vingumata vastu pidasite. Te olete kõik väga väärt inimesed ja seda mitte seetõttu, et Te kuidagi tähtsad oleksite vaid pigem sellepärast, et Te olete eelkõige lihtsalt inimesed ja oskate ka lihtsate inimeste moodi elada, suhelda, lihtsalt olla...
Kallistan Teid kõiki kõvastikõvastikõvasti!!!!!!!!!!

Peatse kirjutamiseni...
Teie KrasnodarkaKristi