Raport no 14

Nädalad mööduvad... vahepeal on palju vett Musta merre voolanud... Eestimaal on lumi maas... Krimmis kestavad hetkel veel kevadeilmad – sooja umbes kümme kraadi ja päike – soe päike! Tuuled on muidugi ka, aga minu mõistes ei ole need tuuled sugugi külmad. Nad on küll meeletult tugevad – nii tugevad, et mõned meie seast ei jaksa isegi sada meetrit selle tuulega kõndida, aga külmad nad ei ole. Kuigi, jah, rahvas räägib, et mina lihtsalt ei ole veel õiget tuult näinud :)

Ma pole nii ammu juba kirjutanud, et ei oskagi kohe kusagilt alustada...

Alustan siiski kõige olulisemast...

Enda on tagasi!

Ta tuli tagasi juba 13. jaanuaril. Just sellepärast, et ta tagasi on, on jäänud harvemaks ka minu raporteerimised, sest... vaadake, sellest tulenevalt, et Enda on tagasi ja meie temaga eriti kenasti ja rahumeelselt ühte majja elama ei mahtunud, siis (targem ju annab järele või kuidas?) kolisin mina Rita juurest ära. Jah. Mina elan nüüd sajaprotsendiliselt oma noortekeskuses.
Kuigi, söömas käin hetkel veel Rita juures, aga arvatavasti ei kesta see ka enam kaua, sest jube häiriv on, kui keegi Su elu ja käimisi kogu aeg kontrollib. Eile näiteks magasin natuke kauem, kui Rita meelest normaalne (miski kella poole 12-ni) ja juba ta helistas mulle, et kas ma olen ikka elus ja tervise juures.

Ahjaa... vahepeal oli mul õnn ja rõõm täiesti haigeks jääda. Päris terve pole ma muidugi veel siiamaani... Igatahes – kaks päeva vedelesin voodis ega käinud majast sammugi väljas. Kuigi... noortekeskus ikkagi töötas. Ma olin hästi haige umbes kella poole kolmeni ja siis tegin maja lahti. Ja alates kella üheksast olin jälle voodis siruli. Aga halb oli olla küll... :( Hetkel kannatan veel mõnusa nohu ja mitte nii mõnusa köha all. Aga siis ei saanud öösiti magadagi... kogu aeg oli vaheldumisi palav ja külm :(

Ja Rita siis täitis kenasti oma emarolli ja tassis mulle toitu voodisse... rohtu tõi ka :)

Ses suhtes on see Rita juures söömas käimine igavene jama, et peab tervet päeva selle järgi planeerima – hommikul ärkan ja sööma (muidu on jama!), päeval, kell pool kolm jälle sööma... siis tööle. õhtuti ma siin üldse ei söö, sest ma töötan kella üheksani ega viitsi pärast seda enam Rita juurde vantsida. Joon kodus teed või näksin midagi, mis kätte juhtub.

Aga seoses sellega, et ma nüüd üksi elan, ei saa ma enam eriti hästi oma raporteid valmis kirjutada, sest arvuti on Enda juures kodus ja hommikul, kui mul oleks aega trükkida, siis on arvuti tal koolis kaasas.
Veel üks ilgelt nõme liigutus minu arust on arvuti kooli kaasa vedada... Vaadake, siinsed inimesed ei jaga arvutitest eriti sama palju matsu kui meie Eestis... ja ka Eesti inimesed ise (Enda ntx) ei tea eriti palju... no see on ka normaalne. Igatahes... koolis siis Enda tegeleb osade lastega, räägib ja kirjutab eesti keelt, samal ajal mingid tegijad kutid istuvad arvuti taga ja mängivad rallimängu. Ja siis täiesti poolkogemata vajutavad igasuguseid erinevaid huvitavaid nuppe ja susivad midagi ära ja panevad siis ise jooksu. Ja kes on siis see, kelle juurde tuleb Enda nuttes, et näe, katki, mida teha, ei tea...
Minu juurde muidugi!
Ja siis mina pean oma armsaid sõpru läbi helistama, et kes ja mida oskab. Aitäh Sulle, Silver :)

Kurjaks teeb lihtsalt see, et kui inimesele on heast tahtest antud arvuti, et ta saaks oma dokumente ja asju trükkida ja teha, mida vaja, aga tema, kuna see pole tema isiklik ja ta pole selle eest maksnud, siis ei hoia ka :( Mul on sellest läpakast lihtsalt kahju!

Parim kild selle asja juures oli muidugi see, kui ma palusin Endal paar asja minu jaoks arvutist välja printida ja ta seda oli juba kaks päeva teinud ja mulle lõpuks helistas, et tema ei saa, et printer ikka on katki jms. Võtsin siis ennast õhtul kokku ja läksin vaatama, mis katki ja mismoodi... ja arvake nüüd ise, mis seal siis viga oli???

Täpselt... juhe, mis ühendab printerit ja arvutit oli lihtsalt printeri küljest lahti...

Igatahes hakkan ma nüüd arvatavasti ikka reedeti käima Kurmanis raporteid trükkimas.

Töö noortekeskuses edeneb ikka sama rada. Päevad on üsna samasugused.

Ainus muutus on see, et nüüd tuleb igal lapsel 20 kopikat välja käia selle eest, et ta terve päeva saab soojas toas istuda ja telekat vahtida.

21. jaanuaril oli külakoosolek. Tagasi vaadates läks üsna kenasti. Räägiti sellest, kuidas ja millised lapsed suvel Eestisse sõidavad (Kui Te nüüd arvate, et mina koos nende lastega Eestisse tulen, siis arvake uuesti. Ei tule! Nad nimelt sõidavad sinna bussiga ja selleks on vaja mingeid ekstra viisasid, mida minul ei ole. Kui nad lennukiga läheks, siis ma saaks ka minna, aga vot...), kuidas saab sügisel siit Eestisse õppima minna, kui palju peaks maksma Eesti Seltsi liikmed liikmemaksu ja kes praegu võlglased on jms.

Külaelu hakkab mulle ka vaikselt kohale jõudma... vahepeal on see ikka üsna häiriv. No, näiteks teab terve küla kellaaja täpsusega seda, millal minul öösel tuli põles ja millal ma täpselt magama läksin ja millal viimased noored majast ära läksid.

Peale selle liigub siin veel igasuguseid huvitavaid jutte nii minu kui noorte kui ka kõikide teiste inimeste kohta, aga neid ma parem ei hakka siin ümber seletama :) Need on mõttetud külajutud, mida ükski normaalne inimene ei usu ja mida mulle näkku mitte keegi ütlema ei tule. Siin nimelt on selline süsteem, et külamutid (Rita kaasa arvatud) lähevad hommikul poodi ja räägivad seal siis, kes mida öö jooksul genereerinud või kusagilt kuulnud... minu kohta ka muidugi :) Ja siis Rita tuleb ja räägib pärast mulle, mida siis minu kohta räägiti.

Seni, kui keegi mulle endale midagi ütlema ei tule, mind apseluutselt ei huvita, mida nad räägivad ja vahel räägivad nad üsna huvitavaid jutte :P

Ära armunud ma veel ei ole... seksinud kellegagi ka veel mitte... siin ei julgegi kellegagi seksida, need hügieeninormid siin on üsna hoopis teisemad kui teil Eestis :P

Eile hakkasin just mõtlema, kuivõrd huvitav sündmus see pesemine siin on. Üks laps ütles nimelt, et ta vist homme ei saa noortekasse tulla, et ta peab kodus end pesema. Ja selliseid olukordi olen ma varem ka kuulnud – üks ei saanud diskole minna, sest ta pesi ennast kodus. Noh, see pesemine siis tähendab vist sellist pealaestjalatallani enese küürimist, kui tavaliselt piirdutakse vist käte ja näoga. Ja siis ei taha ju ennast kohe jälle mustaks teha :)

Varsti tuleb sõbrapäev... pärast seda kohe Eesti Vabariigi aastapäev. Me juba valmistume siin suureks kontserdiks – mina kirjutasin kümne laulu sõnad suurelt seina peale, et saaks kõik koos õppida ja laulda.

Vaatan vahel harva ikka kalendrit ja mõtlen, et aeg läheb ikka jube kiiresti... päevad siin lähevad nii ruttu – alles algab uus töönädal kui juba on jälle reede käes.

Piret kirjutas mulle, et minu tööaeg on viis päeva nädalas neli tundi päevas. Kõik, mis läheb üle selle, selle arvelt võin ma suvel rohkem puhkust võtta :P Kas Te ikka saate aru, armsad inimesed, et selle arvelt kui palju ma siin tegelikult ületunde teen, võiksin ma lausa kolm kuud varem koju sõita :P Ma töötan siin enamasti seitse päeva nädalas ja umbes kümme tundi päevas – heh, arvutage ise!!!

Aitäh kõikidele, kes on võtnud vaevaks mulle siia kirjutada ja kaarte saata! Aitäh Piret, ema, isa, Maivi, Tiiu Mikk... Ootan siin hetkel pikisilmi Katuka üllatust ja Kristjani pakki, aga mida ei tule seda ei ole :)

Nii tore ja uhke tunne on, kui postiljon jälle mingi kirjaga tuleb :) Eriti sheff on siis, kui tuleb pakk, mida ma üldse ei ole oodanud.

Vene keelega on täpselt samamoodi... mida ei tule seda ei ole :P Ja seda polegi eriti vaja, sest naeratusega saab ka hakkama :)

Palju naeratusi ja kallistusi teile kõigile seal kaugel Eestis....

Ärge minu pärast muretsege, mina saan hakkama suurepäraselt :)

KrasnodarkaKristi

Raport no 13

„Kus oled sa, kus oled minu õpetaja hea?
Miks sa ei õpeta mind elama?
Miks läbi ei löö naeratusega?
Miks ma ei saa vaid naeratusega?”

Niimoodi laulab ansambel Genialistid, kes minu andmetel hakkavad peagi laiali minema. Ses suhtes et... minu meelest saab küll naeratusega läbi lüüa  Tuleb lihtsalt õigetele inimestele õigel ajal õigesti naeratada :P

See selleks...

Kolmekuningapäev on möödas, jõulukaunistused on ära koristatud... hakkasidki juba närvidele käima need jõulud.
Elu Krasnodarka Avatud Noortekeskuses kulgeb kõige häštimini... Kui kirjade järgi on keskus avatud esmaspäevast neljapäevani kella kolmest üheksani ja pühapäeval 12 – 17:00, siis viimane nädal aega olen ma seal olnud hommikust õhtuni, olenemata päevast. Kuna ma sel nädalavahetusel linna minna ei viitsinud, siis olin seal ka reedel ja laupäeval, mis tegelikult on mul vabad päevad. Eile olin noortekas üle kümne tunni :P

Seal on lihtsalt nii mõnus... samal ajal kodus ei oleks mul midagi teha... Rita ja Sergei vaatavad sel ajal ju seebikaid. Eile õhtul vedelesime poistega mitu tundi lihtsalt põrandal maas, (külje vastas külg, õla vastas õlg) ja kuulasime mingit eriti totrat muusikat (miski kohalik grupp KAZANTIP, umbes siuke jama nagu Tallinna ööklubideski lastakse)... Ja NIIIIIII mõnus oli!!! Ma ei teagi, kas on veel mõni parem moodus ennast täiesti lõdvaks lasta ja mitte midagi teha...

Minu kohalik telefoninumber on kulutulena mööda küla lendlema läinud. Üks kutt varastas selle noortekas (noh, et helistas minu telefoniga iseendale) ja nüüd vist teavad seda kõik küla kutid – ja nendele lisaks veel ka nende emad!!! Ükspäev istume meie noortekas ja ühe kuti ema helistab mulle, et kas tema laps on seal! Ё моё!!! Seda, kust see ema minu numbri sai, ei teadnud isegi see kutt...

Eile öösel sain ma kelleltki tundmatult numbrilt sõnumi, kus keegi vabandas, et oli mind solvanud... kes selle saatis, seda ei tea ma siiamaani ja et keegi mind solvanud oleks, seda ei tea ma kah!

Tegelikult meeldib mulle siin tohutult... Mulle meeldib see töö, mida ma teen ja mulle meeldivad need lapsed, kelega ma töötan. Mulle meeldib mu voodi, vaatamata sellele, et see asub elutoas. Kuna ma kõik õhtud ära olen, siis ei sega mind enam sugugi, et pererahvas minu toas telksu vahib. Hommikuti võin ma magada nii kaua kui tahan, õnneks... Ses suhtes on Rita supertore inimene, et kui ma ikka poole öö ajal tulen peolt, siis ta ei vingu, et ma terve järgmise päeva maha magan. Uue aasta esimesel päeval tuli ta küll mind üles ajama :P Sest kell oli juba miski kolm päeval...

Ja kõige rohkem meeldib mulle laupäevahommik, kui tarvitseb vaid magamistoast (elutoast siis!) söögituppa astuda ja pannkoogid on laual valmis koos juustu-küüslaugutäidisega!!! Kas elu saaks veel ilusam olla???

Ilmad on sellised et... noh – ükspäev on hästi külm ja sajab korraga vihma, lund ja veel midagi – samas, järgmisel päeval võib olla 15 kraadi sooja ja päike paistab täpselt nagu kevadel. Mulle meeldivad sellised ilmad, sest mitte kunagi ei tea ette, mida uus päev toob :P

Ritale minu poolt tõeline respekt selle eest, et ta ei istu päevad läbi minu juures noortekas ega valva mu tööd. Eks ta vahel ikka eksib sinna ära – naiselik uudishimu ju – et kui palju lapsi on ja kes on ja kes mida teeb ja kas üldse teeb. Ja alguses ta helistas mulle õhtuti, kui olin juba kaks minutit hiljaks jäänud. Pärast seda, kui mul ühel päeval oli telefon hääletu peal ja ta mitu korda helistas ning lõpuks ise vaatama tuli, et kas ma ikka elan, sai ta aru, et ega minuga minu oma majas midagi ei juhtu ja nüüd ta enam ei helista... Meil on siin telefonidega miski siuke teema, et me Ritaga helistame omavahel ilma rahata ja siis ta ikka helistab mulle, kutsub sööma vms.

Poisid on mul noortekas nii tublid, et on mu usalduse täiesti välja teeninud ja ma julgen neid juba omapead sinna jätta, et siis ise kiirelt söömas käia.

Üks on kindel – minu praegune tohutut rahuldust pakkuv elurütm muutub kindlasti siis, kui Enda tagasi tuleb. Kõigepealt muutuvad juba mu mõnusad hommikud... 

Veel avastasin ma endas miski huvitava omaduse – mina nimelt ei ole eriline reisija tüüp... kui muidu vabatahtlikud räägivad, kuidas nad kõik hästi palju reisisid oma teenistuse ajal, siis mind isegi ei huvita see, et ma siit ära peaks minema. Selleks on mul siin liiga mugav.

Vot see meeldib mulle ka siinsete inimeste juures, et nad on kõik sama laisad kui mina – mina nimelt ei viitsi eriti tööd teha ja need tüübid siin ju vapsee ei tööta. Teevad miski paar raskemat liigutust päevas ja vsjo! Ja seetõttu ei virise ju keegi minu kallal ka, et ma liiga vähe töötan – nende skaalal olen mina täielik töönarkomaan :P
Ohoo!!! Ükspäev käisin ma katuseid mööda!
Töömehed nimelt parandasid noorteka katusel olevat pööninguakent ja panid sinna miski jubeda sinise plaadi ette. Meie ilus maja, pruunid uksed ja aknad ja siis katusel miski venesinine plärts! Ja mina siis ronisin sinna katusele ja kirjutasin selle sinise lataka peale EESTI TARE! Katus ise muidugi mingitest huvitavatest kividest laotud ja kui te nüüd arvate, et need kivid olid seal katusel kuidagi kinni, siis arvake uuesti! Ja nii ma siis eputasin seal katusel, kilkasin üle terve küla ja lehvitasin autojuhtidele :P Oli jälle üks tore elamus!

Vahepeal tuli mul hirmus tahtmine kududa – kudusingi omale siis sokid ja sõrmkindad ja mütsi kah veel! Siis tuli idee, et hakkaks lastega koos kuduma pisikesi suveniirsokikesi – Krimmi ja Eesti värvides... ma ise tegin ühe juba valmis... miski 15 minutit läks aega!

Ma ei mäleta, kas ma olen Teile juba rääkinud sellest huvitavast kaardimängust, mis pooled meie õhtud noortekas täidab? Selline mäng, kus kõik on pikali kõhuli maas, vasak käsi kõrva juures, parem maas; kaardipakk on keskel maas ja siis tuleb kordamööda pakist parema käega üks kaart kiiresti ümber pöörata ja kui tuleb järjest kaks sama masti kaarti, siis tuleb vasaku käega sinna peale virutada... noh ja viimane loomulikult korjab kõik kaardid omale...:P See võib tunduda igav mäng, aga kui seda mängida, siis on nalja nii palju, et kõhulihased saavad täistrenni!

Ja siis on veel mõned huvitavad kaardimängud, aga neid ei viitsi ma küll siin seletama hakata.

Vene keelega on nii, et seda ei oska ma ikka veel  Ükspäev hakkasin ma mõtlema selle üle, et kuigi ma seda keelt ei oska, siis ometi olen ma päev otsa lastega koos ja räägin nendega kogu aeg midagi... kuidas, ei tea?!?! Kuigi jah, üks poiss on mul iga päev noortekas, kes tõesti räägib eesti keelt väga hästi.

Päevaplaan iseenesest ongi selline, et kella kolmest tulevad väikesed tüdrukud ja poisid, kellega me seal siis meisterdame erinevaid asju ja siis nad ehk ka mängivad pisut midagi ning kui hakkab pimedaks minema, siis kimavad koju. Ja pärast neid tulevad suured poisid, kellega meil seal siis hiliste õhtutundideni huvitav on... Ja kui see nende teha oleks, siis istuksid nad seal terve öö ja teeksid eimidagi.

Siin olles olen ma hakanud kuidagi eriti mõtlema kõige selle peale, mis Eestis nagu eriti pähe ei tulegi. Meelde tulevad kõik kohad, kuhu tahaks minna (Pokardi kool, Kärstna Suurelepa talu) ja inimesed, keda NIII väga tahaks näha (Siinkohal siis tervitused MINU ÕPETAJALE, kes õpetas mind elama – aitäh TIIU MIKK!!) ja olukorrad, mis kunagi ammu on olnud ja mis just nüüd kuidagi eriti armsad tunduvad.

Ja kui armsad tunduvad siin maal vanad Eesti filmid! Kevade, Suvi... Need Vanad Armastukirjad...Nukitsamees... Need on mul kõik juba mitu korda läbi vaadatud... Lisaks kõikidele venekeelsetele action-filmidele.

Ja siis veel muidugi Ivo Linna...

Mul ei ole mkitte ühtegi päeva, mis mööduks ilma Ivo Linna laulude kuulamiseta. Päeval laulab ta mulle noortekas... õhtul laulab kodus Raimond Valgre laule. Need viimased on mulle seda armsamad, et ma olen värskelt vaadanud filmi Raimond Valgre elust ja loomingust ja nüüd laulab minu lemmiklaulja mulle neidsamu laule... aitäh Silver!

Ja aitäh Sulle, kalliskalliskallis Maivi, selle suurepärase soovidevihiku eest!!! Ma kohe nutsin kõvasti-kõvasti, kui selle kirja lahti tegin, isegi nii kõvasti, et Rita hakkas kartma, et ehk on mul keegi Eestis ära surnud. Nemad siin vist ei mõista eriti seda, et nutta võib ka suurest õnnest ja rõõmust – ja mul ei ole kahju nutta kasvõi nii kõvasti, et terve Krasnodarka küla kuuleb – Mul on maailma parimad sõbrad ja ma olen meeletult õnnelik, et ma just sellised sõbrad olen ära taltsutanud ja et just mina olen nende jaoks see üks ja ainus rebane!!!!!

Kallistused ja suudlused Teie kõikide huultele... sest just huultele suudlevad siin kõik kõiki – olenemata soost ja vanusest ja kesteabmillestkõigestveel!!! Ärge siis ehmuge, kui ma Teid kõiki Eestis ka huultele suudlema hakkan, see on täiesti normaalne 

Teie KrasnodarkaKristi!!!

Raport no 12

HEAD UUT AASTAT, Eestimaa!!!

Täna on esimene jaanuar...

Vana aasta on lõplikult läinud – seda aega, mis eelmisel aastal sai lihtsalt ära raisatud, enam tagasi ei saa... mitte kunagi...

Mina magasin eile õhtul üsna uue aasta tulekuni... kuna päev algas üsna vara, et koristada sünnipäevajärgset läbu, siis olin õhtuks täiesti väss. Igatahes... uue aasta võtsin ikka õigel ajal vastu, siis kimasin küla peale laiama, uut aastat soovima! Kogunesime kõik Olja poole, kust siis seltskond edasi diskotama liikus – nii kella poole nelja paiku... disko ise kestis poole kuueni, siis tulin koju magama ja magasin kella poole kolmeni päeval, kui Rita mind lõpuks üles ajama tuli...

Täna ma noortekeskust lahti ei teinud, ütlesin lastele, et meil on ka püha. Aga kuna maja on vaja kütta ikka, siis istusin paar tundi üksi seal, kudusin sokki ja vaatasin filmi „Need vanad armastuskirjad”. Kes ei tea, siis see on eesti film, mis räägib Raimond Valgre elust... ja kurvalt see film lõppeski... väga ilus film, soovitan kõigile.

Sünnipäev läks ilusti. Terve päeva valmistasime erinevaid salateid ja muid toite. Vihale ajas see, et Rita muudkui vingus, et „nii vähe toitu, nii vähe toitu... minul on nii häbi inimeste ees, et nii vähe toitu!” Ja arvake nüüd ära, kas pool ja enmagi sellest toidust oli pärast alles??? Kurat ma ütlen!!! Raske vajadus on raha raisata ja mingid meeletud lauad katta kui enamus sellest kõigest jääb alles. Ise kurdavad alati, et neil raha vähe jnejne, aga kui on vaja mingi mõttetult rikkalik laud katta, siis leiavad raha küll. Mina tarkpea ostsin veel ka mingid torditükid, mis on hästi suured. Kakskümmend tükki! Nendest ei söödud pooligi ära... lapsed said järgmisel päeval süüa nii et aitas...:P Aga laual olid siis neli erinevat salatit (kartulisalat, peedisalat, porgandisalat, kapsasalat), tikuvõileivad, vorstid/juustud tikkude otsas, hunnik erinevaid kartulikrõpse dipikastmetega, porgandid ja värsked kurgid samuti kastmetega... õunad, mandariinid, küpsised... täidetud munad... rohkem ei tule praegu meelde...

Iseenesest oli sünnipäev siis selline, et kõigepealt, kui külalised tulid, oli laud kaetud pintslite, värvide ja kipsist pildiraamidega ja siis iga külaline pidi ise omale pildiraami maalima ning viis selle pärast koju. Seda oli nii lahe vaadata, kuidas nad kõik seal pingsalt ja tähelepanelikult töötasid. Isegi vanaema ja Sergei...:D

Edasi rabas igaüks endale rootsi laualt mingeid söödavaid asju ja siis hakkasime „Ruudit” vaatama. Film kestis üsna kaua... pärast seda tuli juba tort ja hakkasime venekeelset karaoket laulma. Ma küll alguses veits kartsin, et kuna mul alkoholi peol pole (kaks pudelit veini ikka oli), siis ehk inimesed ei julge karaoket laulda, aga asjatu hirm – siinsed inimesed on ikka üsna teisemad kui meie eestlased, kes peavad enne lauluõli sisse kallama, kui häälepaelad valla lähevad.

Umbes kella 22-22:30 ajal sai pidu otsa, rahvas läks koju, mina hakkasin koristama.. nõusid pesin küll alles järgmisel päeval.

Kingitused ka! Rita kinkis mulle kaks rätikut, suure ja väikese. Kink oli nagu rusikas silmaauku, sest mul oli omal siin kaasas ainult üks saunalina ja sellegi jätsin viimasel korral Simferoopolis käies snna. Edasi. Perekond Kadilkina, koosseisus Olja, väike Sabri, Olja ema Ljuda kinkisid mulle ühe seinapildi. Sellest tegin pilti ka, siis saate vaadata – mulle küll väga meeldis. Olja vend Zenja ja Tanja kinkisid siukse diskolambi – teate küll see, millel on pikad orad küljes ja mis siis erinevates valgustes põleb. Tatari tüdrukud tõid suure kaisukaru.

Aga parim kink, mille ma üldse läbi aastate olen saanud, oli see, mille Tikuklubi tikud tegid...  nimelt... kui 30. detsember oli umbes tund aega kestnud, siis helistas mulle sõbranna Maivi, kes oli koos Tikuklubi peadirektriss Aeduga mingil üritusel. Nagu hiljem selgus, siis oli see mingi külapidu, kus juhtumisi esinesid Uku ja Silver. Ja siis nad soovisid mulle õnne – üle terve külapeo ja laulsid koos selle külarahvaga mulle sünnipäevalaulu!!! Kas saab enam midagi armsamat ja ilusamat teha!!! Uku, mul tekkis siuke isu sind sel hetkel musistada ja kallistada, kui Sa seal rääkisid – niiiii meeletult kallis oled mulle!!!!!! Ja Teie, teised muidugi kaaaa!!! Aitäh Teile, et te mind ikka mäletate!

Isa mul näiteks unustas vapsee ära, et mul sünnipäev on... Aga ma ei mõista teda hukka enne, kui põhjus on teada, sest võibolla olid tal selleks väga veenvad põhjused...

Sünnipäevajärge öö oli üks mu parimaid kogu siinoldud aja jooksul. Siis nimelt helistas mulle minu kõigekallim... kes muidugi seda, et mul paar tundi tagasi sünnipäev lõppes, üldse ei teadnudki... aga teadmine, et ta mind armastab ja ootab... no see tegi ikka siinse elu jälle kümme korda elamisväärsemaks ja kojutuleku eriti ihaldusväärseks. Aitäh Sulle, kallis...

Uusaastaetendus, mille lapsed kultuurimajas andid... see oli super. Ma olen oma laste üle nii uhke ja mul on ainult kahju sellest, et mina neil seal midagi teha ei aidanud – oleks ka tahtnud au osaliseks saada. Nad olid Niiiiii toredad... paljudel läks palju asju segamini ka, aga siiski, üliarmas etendus oli! Pärast seda tehti rahvale mingeid mänge – ma võtsin ka ühest osa ja sain kingiks sellise laste kaleidoskoobi... teate küll seda, mis meilgi lastena oli...  vaatad ühest otsast sisse ja näed erinevaid mustreid...

Uut aastat võetakse siin vastu pere ringis. Nii istusin midagi koos Rita ja Sergeiga, sõime kõhud täis ja siis ma kustusin magama. Uus aasta lihtsalt tuli...

Disko oli selline.. noh, ei olnud midagi erilist. Mina rokkisin seal koos Olja ja oma noorteka poistega... meil oli nendega väga lõbus. Kutid jalutasid mu kell pool kuus hommikul kenasti koju ja vsjo!

Täna on siin selline lugu, et toimub suur loterii – inimesed said omale kahe grivna eest osta loteriipileti ja nüüd loositakse auhindu... no selline süsteem, et laval näidatakse auhinda ja kastist võetakse number ja inimene, kellel on sama numbriga pilet, saab auhinna endale. Mina ka lähen  Ja pärast seda on loomulikult jälle disko...:P
Naised on siin nii ilusad... uusaastaööl olid noored diskol ennast NII üles löönud et hoia ja keela. Väike küla, porised sopateed, aga tibid kõik tikk-kontstel!

Igatahes... nautigem seda uut aastat täiel rinnal ja võtkem sellest kõik nii, nagu jääks see meil viimaseks! Minul teatud mõttes jääbki... võibolla ei satu ma kunagi enam Krimmi ja see jääbki minu ainukeseks võimaluseks siinset elu nautida!

Töö noortekeskuses on siin veidi raskem, kui Eestis, Sauel, kuna siin tuleb iga viimne kui liigutus ise teha. Kui Sauel oli tööpäev üsna kellaajast kellaajani paigas ja vabal ajal ei olnud vaja töötada, siis siin lisaks sellele, et ma iga päev kuus tundi lastega koos olen, tuleb veel hommikuti vabast ajast käia koristamas ja asju ette valmistamas. Mitte et ma kurdaks, lihtsalt, harjumatu teema – Saue noortekeskuses nimelt olid koristamiseks olemas eraldi inimesed... samuti ei ole siin ühtegi Heinot (töömees Sauel), kes vajalikel hetkedel haamri, naelte ja teab veel millega appi tõttab, kui naisemõistus enam ei aita. Siin tuleb oma ajupoolkeradest ka meestemõistus välja otsida...:P