Raport no 30

Ei ole paremaid, halvemaid aegu,
on ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole,
kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Sellised luuleread kirjutas Enda mulle kaardi sisse, enne kui ta siit koju lendas. Sedasama luuletust luges Liina erinevate Krimmi rahvuste festivalil, aga kui aus olla, siis ega ma täpselt ei mäleta, kes selle luuletuse autor on. Minu meelest oli Artur Alliksaar, aga ausõna, kindel ma selles ei ole :(

Jah, Enda lendas ära koju ja imelikul kombel, kui ma laupäeva hommikul Rita juurde tulin (Enda oli siis juba läinud) ja leidsin selle kaardi, mille ta mulle oli jätnud, siis ei tundnudki ma meeletut rõõmu, et ta lõpuks ometi läinud on. Oli hoopis kurb ja kuidagi tühi. Sest olgu mis oli, me olime tema kohalolekuga harjunud. Loodetavasti läheb tal Eestis hästi ja ta leiab omale just selle õige tee, midamööda nüüd edasi astuda.

Meie ei saanud temaga eriti hästi läbi ja mind ärritas iga väiksemgi tema liigutus, aga tegelikult oli ta tubli ja tegi siin palju suuri asju ära.
Sügisest alates saab Aleksandrovka keskkoolis olema internet, teisipäeval sõidab järgmine seltskond lapsi Eestisse laulupeole ja seda kõike tänu Endale.
Edu Sulle Eestis, Enda! Minul läheb sinnatulemisega veel natu aega :P

Praeguseks on õnnelikult ja ilma hullemate jääknähtudeta lõppenud kolm tähtsat sündmust Krasnodarka küla 2007. aasta ajaloos:

1. Reedel oli kontsert, kuhu tuli kohale üks oluline tädi, kes vaatas meie küla talente
   ja valis mõned välja ka, kes siis lähevad meid piirkondlikule festivalile esindama. Võiks öelda, et see oli kõige hullem kontsert, mille me siiamaani andnud oleme. Mina enne seda töötasin koos poistega terve päeva ja olin õhtuks nii väsinud, et läksin lihtsalt lambist kohale ja oma väsimuses ajasin ühe tantsu sammud täiesti segamini :P Tegime poistega enne terve päeva lõkkematerjali – saagisime kaks suurt kuivanud puud maha pisikeste käsisaagidega ja pärast koristasime veel staadionit, kust kombain oli heina maha niitnud. Töötasime kuni viimase minutini ja siis jooksime kähku pesust läbi ja lavale. Noh, võib öelda, et ei läinud kõige paremini, aga kriitik jäi üsna rahule, jumal tänatud!
   


2. Laupäeval, 23. juunil, jaanilaupäeval, oli ka meil siin suur sündmus planeeritud.
   Algas asi karaokevõistlusega, mille võitis Polina Pronina. Võistlus ise siis selline, et kuus osalejat, igaüks laulis ühest tuntud laulust paar rida, siis žürii valis välja neli paremat, kes igaüks laulsid terve pika laulu (Polina laulis Kaelakee Häält), nendest neljast valiti välja kaks paremat, kes siis veel kord laulsid ja kelle laulmise ajal kenad noored poisid kepkadega rahva seas sebisid ja raha korjasid. See kes suurema summa kokku korjas, oligi võitja. Tanja kogus ca 10 grivnat, Polja 20.
   Edasi tuli selline meeskondlik võistlus, kus kõigepealt tuli kõik koos, kätest seotult joosta märgini ja tagasi, mille käigus üks meeskondadest juba ümber kukkus, edasi tuli neil toorest muna läbi terve meeskonna riiete ajada ja veel hiljem nendestsamadest riietest kett teha. Ja võitis muidugi jälle meeskond, kes kõige enne riidesse sai!
   Mehed pidid sirgetel kätel enda ees hoidma veeämbrit, mis lõppes sellega, et üks paraja joobeastmega osaleja viskas oma veeämbri rahva suunas tühjaks, aga kahjuks nii õnnetult, et vesi lendas kõik tehnika peale. See muidugi tekitas mingi poole- kuni kolmveerandtunnise pausi, mille jooksul korraldusliku poole peategelased kuivatasid makke ja mikrofone.
   Viimased muidugi enam tööle ei hakanud ja kaks viimast võistlust viisime läbi ilma häälevõimenditeta.
   Naised pidid seotud silmadega poiste riiete küljest pesulõksusid otsima ja siis oli meil veel üks huvitav võistlus – nimelt, kuna jaanipäeval traditsioonide kohaselt alati käiakse saunas ja ka venelaste Ivana Kupala tähendab eelkõige just suplemist, pesemist, siis tegime võistluse, kus kolm osalejat pidid omale paarilise leidma, kes on nõus laskma ennast ämbritäie veega üle valada. Ja leidsidki kusjuures, üsna kiiresti!
   Kuna need võistlused võtsid päris suure osa ajast, siis me planeeritud mänge enam läbi viima ei hakanud vaid läksime kohe diskole üle.
   Aga kõige tähtsam, mis veel seoses sellesama jaanipäevaga rääkimata jäi – mis on kõige olulisem osa jaanipäeva juures?!?!?! Костер конечно!!! Ja oli ka meil tegelikult keset staadionit suur lõke üles ehitatud, aga tänu ilmale, mis meid sel päeval katastroofiliselt alt vedas, jäi see lõke süütamata. Nimelt oli väljas nii tugev tuul, et see oleks sädemed kohe naabrite heinakuhja lennutanud. Siin on ju kogu loodus täiesti kuiv ja kõrbenud. Niisiis seisab see kuhi veel siiamaani seal, kuhu ta püsti pandud sai ja ootab oma aega. Seoses lõkkemuredega jäid tegemata ka paljud muud planeeritud tegevused – nimelt oli meil kohal mees karmoshkaga, kes pidi lõkke ääres lihtsalt meeleoluks mängima, planeeritud olid erinevad seltskonnamängud ümber lõkke. Njaah… plaanid olid suured ja toredad… kahju muidugi!
   Minul oli peo alguses superhea tuju, kõik kuidagi sujus, inimesi tuli palju kohale. Aga seesama minu Tanja, klubijuhataja siis, oli miskipärast sel õhtul hirmus närvilises tujus ja suutis sellega ka paljude teiste tujud ära rikkuda. Need, kes pidid meid seal aitama olla kohtunikud ja anda autasusid ja miskõikveel, läksid hoopis minema kuskile nurga taha oma erapidu pidama, Tanja oli nende peale tige, aga elas seda välja minu peale. Iga minut muudkui käis ringi ja kätsatas, et Kristi, kus Sa oled, Kristi, kus Sa oled – mul on Sind vaja. Ja kui ma küsisin, et mis viga, mis vaja, siis tegelikult polnud midagi vaja. Noh, oli selline… terav õhkkond. Tagantjärele mõeldes ja targutades oleksin ma ise seda üritust oma kehvas vene keeles hoopis paremini läbi viinud. Kahjuks pole praegu võimalik öelda ka, et ah, järgmisel aastal teen paremini. Mina sain kiita vähemalt selle eest, et võistlused olid toredasti välja mõeldud!
   Saan ainult mõelda ja öelda, et järgmise ürituse ajal olen juba targem ja teen rohkem ise ega põe nii väga eriti oma vene keele oskamatuse pärast.
   


3. Noh ja siis järgmisel päeval, 24. juunil, oli Aleksandrovka Keskkoolis Выпускной
   Бал. Kuna minul oli võimalus sellist pidu üks kord elus näha, siis ei jätnud ma sinna muidugi minemata. Terve päeva otsisin kedagi, kes oleks nõus minuga sinna jala minema, sest bussid nii hilja õhtul enam ei sõida (pidu algas kell kaheksa õhtul), aga ei leidnudki. Leidsin hoopis kaks seltskonda autodega, kes olid nõus mu kaasa võtma. Pidu ise oli ilus.
   Tegelikult, kui nüüd tagantjärele mõelda, siis ilusad olid lõpetajad, pidu ise seisnes selles, et õhtujuhid rääkisid, atestaadid anti kätte, õpetajad võtsid sõna ja oligi kõik. See kõik kokku kestis ehk natuke üle tunni. Mõelge nüüd Eesti gümnaasiumite lõpuaktuste peale, mis kestavad tunde ja kus ikka esinetakse ka. Siin sellist laulmise ja tantsimise esinemist ei olnud üldse, see oli muidugi natu jama. Aga see-eest panevad nad väga suurt rõhku sellele, et olla ilusad ja mitte lihtsalt ilusad vaid lausa pruudilikud.
   Kui see esimene paar sealt kaare alt välja astus, mul vajus suu ammuli – no tõepoolest – ma arvan, et mul ei saa pulmas (kui see muidugi kunagi peaks tulema) ka sellist kleiti olema nagu siin oli gümnaasiumi lõpetajatel seljas. Muidugi mitte kõigil, oli ka selliseid armsaid ja stiilseid kleite, aga no…
   Aktus lõppes ära, võpusknikud läksid kooli mingile pidulikule läbule, mina läksin mingi seltskonnaga baari. Natu istusime, jõime vastavalt mahla ja õlut ja viina ning läksime siis diskole. Veel hiljem jalutasime mingi seltskonnaga tiigi äärde, aga kuna kell oli üsna hiline ja minu selle õhtu silmarõõm pidi järgmisel päeval hommikul vara tööle minema, siis seadsime oma jalad kojukõndimise asendisse.
   Kodutee läks kuidagi kiirelt – pool neli olin juba teki all tudus.

Rääkisin Teile juba, et hakkasin Kurmanis massaazhis käima. Samast salongist muide leidsin ka depilatsiooni teenuse. Nii et Mari-Liis, mäletad, ma ütlesin Sulle, et ei tea, kuidas ilma sinuta terve aasta elan, aga võta näpust – ka siin riigis teatakse, mis asjad on brasiilia bikiinid ja tehakse neid lausa kolm korda odavamalt kui Eestis – 30 grivnat ehk siis 75 krooni ja ma võin ausalt öelda, et töö kiire ja väga korralik!
Kahju ainult, et ma selle võimaluse alles nüüd avastasin!

Nüüd polegi muud, kui tuleb hakata järgmist sündmust ette valmistama, milleks arvatavasti saab olema küladevaheline spordipäev, ainult et seekord tuleb see kuidagi etemini läbi mõelda ja viia.

Kuulujuttude kohaselt on Teil Eestis külm… 20 kraadi, mida Teie kraadiklaas näitab päeval, näitab meie oma siin öösel.

Pidage ikka vastu ja kes vähegi inimesed on, tulge mulle külla, saate korralikult sooja :)

Ikka Teie KrasnodarkaKristi!

Raport no 29

Vaniljejäätis on ikka kõige parem jäätis üldse!!!

Mina siin tavaliselt ostan omale kilokaupa jäätist koju valmis, et ei peaks iga päev poodi järele minema – pealegi on suurtes pakkides jäätis parem kui need pisikesed pulkade ja topsidega.

Sama lugu nagu jäätisega on ka tarhuniga – seda on mul ka alati kodus külmkapis mitu liitrit tagavaraks.

Kahe päeva pärast esineme klubis, kolme päeva pärast on jaanilaupäev…

Kavad on välja mõeldud ja valmis, auhinnad samuti…

Ahaa… meelde tuli – ma mõtlesin, et pean Teile midagi olulist rääkima.
Meil käisid Krasnodarkas külas tähtsad külalised Kiievist ja Simferopolist ja keasteabkustveel. Tegemist siis Eesti suursaadikuga Ukrainas, kes alles nüüd lõpuks pääses oma poliitlistest probleemidest nii palju eemale, et jõudis ka Krimmi.
Tulidki siis suursaadik Jaan Hein ja konsul Eero Viil Kiievist ning Simferopolis pookisid end neile kaasa ka Eesti Seltsi esinaine Meeri Nikolskaja koos tütre Leenaga ning Simferopoli Eesti konsul Igor Sergejev.

Need Kiievi mehed on küll siuksed toredad tüübid – on nad ju tegelikult üsna tähtsad poisid, aga teiselt küljest jälle täiesti tavalised inimesed täiesti tavaliste elude ja arusaamadega. Mulle õudselt meeldisid.

Hoopis teist tõugu kui näiteks seesama Simferopoli konsul Sergejev.

Ja nemad siis lõpuks tõid Kiievist kohale raha, mis koguti Eestis selleks, et saaks Aleksandrovka Keskkooli interneti sisse panna. !!!!! Ja Eesti keele klassile tõid koopiamasina ka :)

Täna pidid siis tulema internetifirmamehed kooli asja üle kaema.

Nu ja kuna nad juba siinmail olid, siis põikasid meie juurest ka läbi, vaatasid me maja jmsjmsjms. Ega nad eriti kaua siin ei olnud, ehk mingi tunnikese istusid ja siis sõitsid tagasi Simferopolisse.
Kui septembris Krimmi Eesti Selts saab kümneaastaseks, siis on seda seltskonda jälle siia tagasi oodata.

Rita kodus käib suure hooga ehitustöö – ta juba sügisest peale on rääkinud ja raha kogunud, et ehitada wc, dush ja köök kõik majja sisse ja nüüd siis lõpuks läkski ehitus käima. Töömehed räägivad ise, et kümne päevaga saavad kõik valmis, aga arvestades nende pidevat joobeastet, siis ma julgen selles kahelda.

Ükspäev sadas meil siis RAHET!!! Täesti lõpp!!! Päris rahe – väljas on 35-40 kraadi palavust ja taevast sajab rahet alla. Kuskil eemal naaberkülas tuli seda veel nii kõvasti ja palju, et lammutas inimeste aiamaad maatasa. Karm!

Mina võtan ikka hoogsalt päikest, hakkasin Kurmanis massaazhis käima, ylepäeviti…

Noortekeskuse elu vahepeal jälle tugevalt elavnes, sest minu juures hakkas käima seltskond pisikesi preilisid, aastates 4-9. Nad on kõik küll üliarmsad, aga terve päev nendega tegelemist, aitamist, näitamist, juhendamist, mängimist võtab küll üsna võhmale.

Esimene seltskond lapsi, kes Eestis laagris käisid, on õnnelikult, elusalt ja tervelt tagasi. Jäid väga rahule…

Meil siis paari päeva eest tekkisid tugevad lahkhelid seoses mingite möödarääkimistega. Lahkhelid olid suisa nii tugevad, et mina kartsin juba, et see tõmbab mu igasugusele koostööle klubiseltskonnaga kriipsu peale, aga õnneks siin ikka enda eest seismine aitab ja ka kõige kõvemini karjujad võtsid aru pähe ja said aru, et kõike ikka ei tasu uskuda, mida räägitakse.

Kui jaanipäev saab läbi, siis hakkame kohe tegelema küladevahelise spordipäevaga, mis toimub arvatavasti ka jaanipäeval, aga sedakorda siis vene kalendi järgi 7. juulil. Tõotab tulla jälle üks kohalolemistväärt sündmus :)

Päevad on palavaga nii väsitavad, et mina kukun igal õhtul kella 22-23 ajal voodisse ja magan rahulikult umbes seitsmeni hommikul, sest siis läheb uni jälle ära.

Ja nii ma siis laupäeval ka läksin umbes samal ajal magama, sest meil diskot polnud, kuna klubijuhataja sõitis nädalavahetuseks külla. Meie lapsed olid kõik Aleksandrovkas diskotamas.
Omast arust olin juba kõva mitu tundi maganud (tegelikult küll ainult ca 30 minutit) kui kuulsin, et keegi õues meeleheitlikult mu nime karjub. Ise unine, pea sassis, prillid ees (midagi vist panin ikka selga ka) läksin siis vaatama, mis põleb ja kes karjub. Ehh… lihtsalt mingi kolmene seltskond kutte tahtis mind jalutama kutsuda. Õiendasin siis nendega seal natu, et nad minu maja ees julgesid suitsu teha ja läksin magama tagasi.

Ei jõudnudki veel uinuda, kui kuulen uuesti, seekord küll kolm tooni vaiksemalt, oma nime hüütavat.

Kuna uni oli juba niikuinii kadunud, siis kobisin uuesti vaatama, mis värk. Ise olin jumala kindel, et need on jälle needsamad kutid. Aga ei olnudki… olid seekord hoopis kahekesi mingid tatari poisid…:P Ja nendega, kuna uni oli niikuinii rikutud, kooberdasime siis poole kaheni mööda külatänavaid ringi ja siis läksin ma ikka ära magama.

Hommikul siis, kui uni oli see kõigekõige magusam, tulid töömehed oma külgkorviga mootorrattaga mulle akna alla tuututama, sest kuna järgmisel päeval pidid tähtsad külalised tulema, pidid nemad just sel päeval kõik om poolelioleva töö ära lõpetama. Oeh!
Kobisingi siis voodist välja, lasin nad sisse, andsin mingeid juhtnööre ka ja läksin siis ise Rita juurde magama ja päikest võtma. Pärast läksin neile ikka appi sinna koristama ja asjatama…
Töö tulemus igatahes on suurepärane – minu köögis on nüüd nii vägev ja uhke põrand, et hoia ja keela.

Tulge vaatama!

Raport no 28

Sellist kolmesajakuuekümnekraadist päikesepõletust, mille osaliseks mina ise siin Krimmis sain, ei ole ma küll kunagi varem tunda saanud ega ka kellelgi teisel näinud!!!

Algusest alustades…

Muidugi tulin ma siia ja olin kõikide inimeste keskel nigu lumivalgeke ning tahtsin ka kohe kiirestikiiresti hästihästi pruuniks saada. Sellest, kuidas ma peaaegu alasti moonide keskel päevitasin, olen ma juba rääkinud.
Hiljem kolisin üle katusele, täpsemalt siis Rita laudakatusele, kus oli veel parem päikest võtta. Ja ega ma seal tegelikult eriti üle ei pingutanud ka. Alati panin kreemi või õli, ühele poolele võtsin maksimaalselt tund aega päikest.

Aga siis…

Aga siis läksin ma koos poistega maasikaid korjama – teate ju kyll – sellised suured suured põllud veel suuremate maasikatega. Mina läksingi sinna siis eesmärgiga päikest võtta, sest kõik ju teavad, et tööd tehes hakkab päike oluliselt paremini peale. Põllule, muide, minnakse siit juba hommikul kell viis. Umbes kella kuueks oled kohal, hakkad korjama, kella kaheksa ajal on juba kõrvetav päike taevas…

Ja läksingi siis ka ühel päeval korjama, bikiinides muidugi korjasin seal terve päeva, kella kaheni umbes. Siis tulin koju… selg juba kipitas mõnusalt. Rita ütles, et nüüd kohe pikali ja hapupiimaga kokku, et see võtab põletuse ära, aga mina, vana tark, muidugi ei olnud nõus, mul oli vaja hoopis küla peale minna eiteamida tegema. Ja siis…

Istusingi siis Sveta juures (Sveta Pronina) terve päeva kuni õhtuni, ise ei saanud selja peal lesidagi, nii valus oli ja siis ükskord õhtul, kella poole üheteistkümne ajal, läksin nutuga Rita juurde, et tee nüüd midagi, jube valus on. Omad vitsad peksavad ikka kõige valusamini.

Rita siis pani mu diivanile pikali ja mätsis hapupiimaga kokku – ja see oli nii valus!!! Nutsin seal diivanil patja… niiniiniiniinii jube valus!!! Ma ei tea, kas Teil on kunagi NIII valus olnud. See hapupiim kuivas kohe krimpsu selja peal, siis pidi seda sinna veel juurde panema… seljas, ma arvan, oli ca 40 kraadi palavikku sel hetkel. Ja siis pärast, kui ma olin seal juba tükk aega lesinud, tuli see kuivanud piim ju selle selja pealt kõik maha pesta ja see oli veel hoopis valusam.
Täiesti Kreisi elamus!!!

Õhtul kodus veel kraadisin ennast ka igaks juhuks, et äkki olen igatpidi palavikus, aga õnneks siiski ei olnud. Ja terve öö magasin sellesama kärssand selja peal ja polnud hullu midagi.

Järgmine päev möödus lihtsalt valutava seljaga ja ülejärgmisel läksin ma juba jälle maasikaid korjama. Aga neid oli seal nüüd juba väheks jäänud, nii et eriti korjata seal midagi ei olnud.

Neile, kes rahaliselt mõtlevad, võin öelda nii palju, et maasikate korjamisel makstakse ühe kilo eest üks grivna, ehk siis 2.50 eesti krooni. Mina korjasin esimesel päeval 48kg, see on siis 120 EEKu ja teisel päeval 36kg ehk siis 90 EEKu.
Rohkem pole ma sinna viitsinud minna, sest maasikad on väikesed ja enamus aega kulub nende väikeste maasikate otsimisele. Aga räägitakse, et varsti läheme mureleid korjama. Ühe korra kavatsen ma ikka sinna ka minna, sest ma pole kunagi mureleid korjamas käinud.

Igatahes, teisel päeval oli mul ikka särk seljas töötamise ajal ja kõik oli OK, kuigi, eelmisest korrast tuttavaks saanud kutid käisid kordamööda küsimas, kas ma täna ei kavatsegi kupalnikute väel vagude vahel ringi tuisata :P

Ja mida aeg edasi, seda koledamaks lugu läks. Läks veel üks päev mööda ja ma avastasin oma selja täiesti mingeid pisikesi vesiville täis olevat – AAAAHHH… ehmatus oli nii suur, et pidin peegli ees pikali kukkuma. Kuigi kõik vanemad ja targemad Krimmi inimesed olid mulle rääkinud, et see tuleb, siis olin mina ju ikka vaikselt lootnud, et ehk ikka ei tule. Aga tuli! Kujutate ette, selline kobrutav, vett täis nahk… Öäkk!

Igatahes, sellele muidugi järgnes siis see, et villid läksid katki ja nahk tuli maha. Praeguseks on mul juba terve selja pealt nahk maha tulnud ja uus nahk ka juba natu päevitunud. Kuigi… eks seda nahka tuleb siit veel tükk aega maha. Ja selg sügeleb vastikult…

Eile koristasime majaümbrust. Siin ju selliseid asju nagu muruniidukid ja/või trimmerid ei ole ja nn muru, mida siis tegelikult üldse ei kasvatata, tuleb kas vikati või kirvega (nagu mina eile niitsin) maha raiuda. Poisid tassisid samal ajal rämpsu õue pealt minema, mille töömehed sinna olid jätnud ja niimoodi tööd ausalt jaotades saime päris palju tehtud.

Täna on plaan hakata siis üht toa seina ja torusid värvima.

Jaanipäev läheneb ähvardava kiirusega. Eile istusime klubijuhatajaga maha ja mõtlesime, mida ja kuidas oleks kõige õigem teha. Tuli iseenesest tuleb arvatavasti keset staadionit, plaan on disko ja mängud ja võistlused teha poe ees, sest seal on valge ja sealt saab voolu võtta. Võistlused mõtlesime juba välja, karaokelaulmine muidugi kuulub ka sinna juurde.
Ja ega muud suurt polegi… tuleb lihtsalt staadioni pealt hein maha niita ja hakata tulematerjali kokku vedama.

22. juunil, just jaanipäevale eelneval päeval tuleb meil taas oma kontserdiga esineda Krasnodarka klubis, sest seekord tuleb meid keegi tähtis tädi kaema ja kui on mõni esinemisnumber, mis on iseäranis hea, siis see saadetakse rajoonisisesele võistlusele. Lahe, mis?!

Eelmisel pühapäeval käisin Kurmanis shoppamas. Pühapäevad on sellised päevad, et siis tulevad moldaavlased ka siia turule kauplema ja siis on õudselt lahe! Mulle siuke turumelu raskelt meeldib, saab kaubelda, niisama pläkutada… turuinimesed ise on ka alati hästi toredad-toredad…

Varsti on meil Mihkliga või siis Ljudaga, tema emaga, ma täpselt ei teagi praegu, plaan minna Jaltasse Oljale külla ja mere äärde peesitama.

Siis mõni aeg hiljem või varem läheme Maksimiga Kiievisse tema õele Svetale külla.
Svetast sai väga lühikese ajaga minu väga hea sõbranna. Kui ta kodus oli, siis ma põhimõtteliselt elasin iga päev seal tema juures, aga nüüd tuli talle meheigatsus peale (mees elab ja töötab tal Kiievis) ja vastupidi ning ta läks Kiievisse tagasi. Ja meie läheme temale külla!

Iseenesest on Sveta minust natu noorem, 22-aastane tsikk, kes nüüd juba teist kuud rase on.

Vot jaah… sellised lood siis siin külas…

Raport no 27

Oeh…

Ma olen nii ära väsinud niikui mingi vana mutt…

Alustan siis kusagilt peale.

31. mail oli koolis "viimane koolikell". Õudselt tore üritus – ikka suurelt ja uhkelt teevad venelased selliseid asju. Siin on selline komme, et esimesel ja viimasel koolipäeval on lõpuklasside õpilased kõik koolivormides milleks on tume kleit, (umbes põlvepikkune) selle peal valge pitsist põll, valged tutid peas ja valged põlvikud jalas. Poistel lihtsalt ülikonnad.

Nii nad seal siis olid – mõned minu lapsed ka…

Koolimaja esine oli suurte õhupallide ja mänguasjade ja lilledega kaunistatud, ukse ette oli tehtud okstest kaar ja selle kohale kirjutatud "Прощай Школа”. Lõpetajad tegid seal mingeid auringe, erinevad erinevate tähtsusastmetega inimesed (Enda Trubok kaasa arvatud) pidasid erinevaid kõnesid jnejnejne. Ilm oli katastroofiliselt ja lämmatavalt palav. Lõpetajad lasksid pärast need suured õhupallid kõik taevasse ja oli jube ilus :)

Me tegime sellest üritusest terve koorma pilte ka, aga eile suutsin ma kõik ca 300 olulist pilti oma fotokast ära kustutada – kuidas see mul õnnestus, on mu endagi jaoks siiani selgusetu.

Ma ise hakkasin siin oma elust pildialbumit koostama – Kristjan ju kinkis mulle selle jubetoreda raamatu ja see läkski nüüd kasutusse albumina – "Pildikesi KrasnodarkaKristi Elust 2006-2007" Üle poole on juba pilte täis.

Aktusele järgneval päeval, esimesel juunil, lastekaitsepäeval läks siis Krasnodarka Komando (lühidalt siis lihtsalt K-komando :P) naaberkülasse Aleksandrovkasse esinema. Esinejaid oli 20, erinevaid numbreid 22. Publikut oli vähe, arvestades asjaolu, et pooled pealtvaatajad tulid ise meiega Krasnodarkast kaasa. Hilisemate juttude põhjal oli asi selles, et kuulutusele ei olnud kirjutatud, et esinema tulevad krasnodarkalased, vaid lihtsalt, et toimub kontsert ning enamus aleksandrovkalasi arvas, et see on mingite vanamemmede padjaõhtu, mida nemad küll oma silma-kõrvaga jälgida ei taha.
Natuke kahju muidugi on, sest sel korral õnnestus meie esinemine sajakaheprotsendiliselt. Muusika mängis nagu kellavärk, keegi ei vusserdanud… superluks!

Hiljem oli sealsamas kultuurimajas veel miski disko ka, aga kuna meil oli renditud buss, siis pidime me kõik ruttu koju kiirustama.

Mina muidugi sain omale kohe väikese fännklubi ka mingite kuttide näol, kes pärast kontserti tulid mulle ütlema, kui hästi ma ikka laulan ja kui hädasti neil sellepärast nüüd minu telefoninumbrit vaja oleks :P

Veel edasi… kaks õhtut järjest diskotamas… teisel päeval pärast diskot jalutasin kella neljani hommikul…

Aga enne seda diskot käisime Tanja Zborshiku sünnipäeva tähistamas tiigi ääres.
Aa, seda ma pole ka veel rääkinud, et Aleksandrovkas, kolme kilomeetri kaugusel siis Krasnodarkast, on üks tiik, mis oma mõõtudelt on sama suur kui keskmised Eesti järved ja vesi selles tiigis on üsna puhas (võrreldes selle mereveega, milles me ujusime, lausa kristallpuhas!). Ja seal me siis käime niimoodi aegajalt rataste ja autodega sulberdamas. Ja sellesama tiigi ääres siis pidasimegi laupäeva õhtul piknikku. Õudselt mõnus oli – ilus ilm, soe vesi ja toredad inimesed ümberringi – sünnipäevalaps ise, Polina, Borgomodova Tanja koos mehega, Alizher, mina, Vitali, Shorohova Aljona koos kutiga ja Grigori. Sealt siis edasi liikusime Krasnodarkasse diskotama.

Pühapäev möödus miski uimsuse tähe all. Hommikupoolikul läksin külla oma Katjale ja jäin sinna vaat et terveks päevaks. Hiljem hakkasime Sveta Proninaga seal miskit huvitavat mängu mängima, vana Lotuse Sassiga tinistasime kitarri.
Vahepeal tulin ma küll koju, et õhtul jälle sinna tagasi minna. Vaatasime Vasjaga kahekesi mingit filmi ("Pantvang", peaosas Bruce Willis), siis võtsin oma kitarri kaasa ja läksin tagasi Proninate juurde. Seal aga hakkasime hoopis seda Aare tehtud filmi vaatama sellest, kuidas eestlased meil külas käisid ja hiljem veel Sveta pulmavideot ning siis oli kell juba kümme läbi.

Ahjaa, mulle saatis sel päeval essemmesse üks noor kutt Aleksandrovkast ja temaga sain ma sel õhtul veel kokku ka. Sõitis teine mingi vana logubussiga mulle Krasnodarkasse külla :P Pläkutasime natu, aga kuna ma pidin järgmisel hommikul vara-vara tõusma, siis läksime 24 paiku laiali.

Järgmisel päeval oli siis plaan sõita Sevastopolisse, kus algasid need Pushkini päevad. Enda pidi minema nendele päevadele, aga mina tahtsin kaasa sõita, et minna ühte kosmeetikapoodi, mille sajagrivnane kinkekaart mul juhuslikult oli ning mis imelikul kombel ainult Sevastopolis asub. Pushkini päevadele jätsin ma minemata, sest nad tahtsid ühe päeva eest hirmsat raha saada ja mina ei olnud nõus seda neile andma.

Kõigepealt sõitsime siis Simferopolisse, sest sealt pidi kell kümme miski spetsbuss meid otse Sevastopolisse viima. Natuke tegime aega parajaks ja siis kell kümme selgus, et see kõnealune buss sõidab välja alles kell üks. Tagantjärele võib öelda, et tegelikult sõitis lausa pool kaks.
Kuna mina pidin Sevastopolis kokku saama Zenja Kadilkiniga, kes seal juhuslikult töötab ja pidi aitama mul seda vajalikku poodi leida, siis ei olnud mul aega nii kaua oodata. Alustasin siis alternatiivide otsimist. Rong, mis sõidab Sevastopolisse kaks ja pool tundi, pidi väljuma ca tunni pärast, aga marsa, mis sõidab poolteist tundi, väljus umbes täpselt kohe. 20 grivnat, poolteist tundi magamist ja kohal ma olingi.

Zenja pidi mulle bussijaama vastu tulema täpselt kell 12 – aga see, keda kell 12 bussijaamas EI OLNUD, oli muidugi eikeegimuu kui seesama Zenja Kadilkin. Ma ootasin teda seal ca 40 minutit, telefon oli tal muidugi ka välja lülitatud…

Ja siis otsustasin ise seda poodi otsima minna. Umbes poole tunniga olin seal kohal ja ripsetushid-huulepulgad ka juba ostetud.

Vahepeal, kui ma parajasti marsaga sinna kaubanduskeskusesse sõitsin, helistas Zenja ja uuris, kus ma olen, et tema on nüüd bussijaamas, jäi ummikute tõttu pisu hiljaks… mina siis seletasin ja me leppisime kokku, et ta sõidab mulle sinna j2rele.

Pisut hiljem helistas Rita ja küsis kabuhirmus, et kus MINA olen, et Zenja ootab mind bussijaamas, et tal on telefonil aku tühi. Et ta olla oma emale helistanud, kes omakorda jooksis kohe Rita juurde… Krt!!! Mai saand enam miskit aru ega teadnud ka enam, kas Zenja siis tuleb ka sinna poodi või ootab mind bussijaamas. Igatahes otsustasin siis ka tagasi bussijaama minna juhul kui ta tõesti seal peaks olema. Astunud kaubanduskeskusest hoogsal sammul välja, sundis miski mind korraks pead pöörama ja tagasi vaatama – ja kuhu ma siis vaatasin – otse Zenja päikeseprillitatud silmadesse :P:P:P Lõpp hea, kõik hea!

Esialgse plaani kohaselt arvasin ma, et saan selleks ööks Zenja juurde jääda ja hakata hommikul tagasi rändama, aga võta näpust – Zenja-poiss elab seal mingis vagunelamus, kuhu naised küll ei mahu. Niisiis alustasime asjade uurimist, kuidas ma kõige edukamalt nüüd koju tagasi saaks. Rong oleks Kurmanisse jõudnud alles kell kaheksa õhtul ja siis ei oleks seal enam kuidagi edasi Krasnodarkasse saanud (välja arvatud muidugi takso, mille eest oleks tulnud umbes 50 grivnat välja käia), marsruuttaksoga sama asi, see oleks jõudnud lausa kell üheksa-kümme…

Polnudki siis muud, kui käisime Zenjaga bussijaamakohvikus söömas ja mõtteid kogumas ning siis sõitsin ma ühe surmaziguliga tagasi Simferopolisse.
Nu, siin riigis on sellised kombed, et kõikides rongi- ja bussijaamades on mustmiljon auto- ja bussijuhti, kes kõik karjuvad, seletavad, reklaamivad ja tahavad loomulikult, et Sa just nende teenust kasutades õnnelikult ja kiirelt oma sihtpunkti jõuaksid. Jõudsingi siis, seekord suisa tunni ajaga!

Simferopolis siis jälle häda – kuhu minna, kas istuda terve öö eiteakus või sõita ikka rongiga Kurmanisse?!?!?! Helistasin igaks juhuks Meerile koju (Meeri Nikolskaja, Eesti Seltsi esinaine Krimmis), kuigi teadsin, et ta oli alles hiljuti ära sõitnud. Taevale tänu oli tema tütar Julia kodus ja ütles, et ma võin vabalt iga kell tema juurde sisse sadada.

Käisin siis veel internetis, kus tahtsin kõik pildid fotokast album.ee-sse üles visata, aga selle asemel hoopis kustutasin need kõik ära :(((
Lõpuks, endal juba silme eest kirju ja must vaheldumisi, hüppasin poest läbi, haarasin Juliale mingit nänni kaasa ja läksin sinna. Julia tegi seal süüa, saatis minu dushi alla (maailmaparim!) ja pärast seda pläkutasime seal kahekesi ilmaelust ja asjadest üsna tükk aega.
Kuna mees tuli tal alles väga hilja koju, siis teda ma üldse ei näinudki vaid jäin enne tuttu.

Hommikul siis startisin poole üheksase rongiga Kurmanisse ja jõudsin sealt kohe ka bussi peale, mis mind koju tõi.

Tahtsin veel ühest kummalisest asjast Teile rääkida – kui Eestis ja üldse mujal maailmas kõik normaalsed inimesed käivad solaariumites ja vedelevad võimalikult palju päikese käes, et saada võimalikult pruuniks, siis siinsed inimesed ei taha üldse pruunid olla. Siin on mingi selline seis, et kui Sa oled siuke mustakskõrbenud, siis kõik teavad, et Sa oled mingi odav põllutööline. Täiesti kreisi!!!

Inimesed suvel Krimmis on umbes samasugused nagu kärbsed talvel Eestis – neid on väga vähe näha ja need, keda näed, on sellised uimased ja unised ja porisevad kogu aeg. Mitte nagu mina, kes iga vaba minuti veedaks õues päikese käes – ei – nemad istuvad tervete peredega toas ja vaatavad mingeid imelikke telesaateid, mille võlu mina siimaani pole ära tabanud.

Noortekeskuses on seisud sellised, et lapsi seal pole… mõni üksik väga harva eksib sinna ära, istub veidi, mängib või teeb midagi ja siis läheb jälle oma tuldud või tulemata teed. Ja ma ei saa sinna midagi parata – õues on palav, kodus on jahe, telekas on huvitav.

Aga ma olen nende jaoks olemas ja see on see, mis loeb!

Töötamine seisneb praegu peamiselt diskode ajal korra pidamises ja raha korjamises ning uute ürituste genereerimises (jaanipäev ntx).

Ja polegi praegu jälle muud kui et – võtke päikest!