Prohvet Maltsvet

Huvitav, kui paljud Teist seda raamatut keskkooli ajal kohustuslikus korras lugenud on? Mina isiklikult küll seda kooliajal ei lugenud ja kui ma poleks aastaks ajaks Krimmi elama tulnud, siis arvatavasti polekski see raamat kunagi mu huviorbiiti sattunud.
Igatahes, praeguseks on see mul kahe kuuga pidulikult ja põhjalikult läbi loetud ja ma mõtlesin siin, et annan siinkohal ka Teile, kes Te sellest veel midagi ei tea, asjast väikese ülevaate. Või, noh, tegelikult teen ma seda pigem sellepärast, et mul omal see kõik veel meelest ei ununeks :D

Tegemist siis Eduard Vilde romaanitriloogia kolmanda osaga – esimene neist oli “Mahtra sõda”, teine rääkis sellest “Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid” ja kolmas siis “Prohvet Maltsvet”.
Ma ei saanud alguses selle lugemisega kuidagi järje peale, no ei tundunud eriti kaasakiskuv see lugu seal vanade eestlaste kehvast elujärjest ja usuhullusest. Olles aga poole peale jõudnud, oli raamatut juba raske käest ära panna.

Aga miks ma seda üldse lugema hakkasin?
No, seda Te teate ju juba kõik, et eestlased tuli siia Krimmi elama juba 146 aastat tagasi, esimene suurem seltskond, kes siia ka pidama jäi, saabus siia aastal 1861, neile järgnes pärast veel kümnete perede, sadade inimeste kaupa rahvast…
Nu ja kuna mina siin Krimmis juba pikemat aega pesitsen, siis pidasin selle raamatu läbilugemist justkui iseenesestmõistetavaks pühaks kohuseks.

Igatahes…

Üheksateistkümnenda sajandi keskpaik… Eesti ja Ukraina ja Venemaa olid kõik üks… eestlased olid põhimõtteliselt puhta pärisorjad, kes mõisniku heaks rabasid ööpäevad läbi nagu hullud ja siis kokkuvõtteks ikka veel piisavalt ei teinud ja selle eest veel peksa said. Mõisnik oli saks, mõisnik oli seadus, mõisnik oli jumal. Eesti talupoeg ei teadnudki mõisnikust suuremat võimu, oli küll kuulnud keisrist jateabkellest veel, aga ainult kuulmiseks see jäigi.
Sakstega samal pulgal olid kirikuhärrad ja muud sellised usulised tähtsused, kes tegelikult aga oma kirikut ja usku ja jumalasõna selleks kasutasid, et talupoja käest tema viimaseid kopikaid välja pinnida ja selle kulul ise hõlpsamalt ära elada. Ühesõnaga – nii oligi, et kirik ja mõisnikud kordamööda ja korraga talupoega lüpsid nii kuis andis…
Ja kuna talupojal kellelegi kaevata ka ei olnud (kes on lugenud Mahtra sõda, siis see teab, mis selle kaebamise ja vastuhakkamise tulemuseks oli), siis ainus, kelle poole ta oskas ja sai pöörduda, oli Jumal. Käis aga kirikus ja palvetas, kuigi, kirikuisad ja papid seal rääkisid ka põhiliselt ainult seda, kuidas talupoeg peaks oma elu ja asjade üle tegelikult veel õnnelik ja mõisale tänulik olema… no… misiganes…

Ilmus siis kusagilt välja Juhan Leinberg – kunagine kõrtsipidaja, rahva raha riisuja, naistemees ja muidu pätt, kellele ükskord kõrtsis, kui ta parasjagu üritas inimesi seal omal kulul surnuks joota, ilmutas end seal peaingel Gaabriel või keegi taoline ja olla käskinud tal selline senine elu lõpetada ja hakata prohvetina mööda ilma ringi jalutama ja pühasõna kuulutama. Ja nii ta läks, Juhan Leinbergist sai Prohvet Maltsvet, kes hakkas talust talusse, külast külasse käima ja jumalasõna kuulutama. Kusjuures seda tehes sattus ta vastuollu ka kiriku ja hernhuutlastega, sest nende kohta ütles ta julmalt ja otsekoheselt välja tõe, mis ka tõsi oli – et nad kiriku varjus oma ilmalikke huvisid rahuldavad. Mõnel kirikupapil oli terve küla tittesid täis tehtud.
No igatahes, Maltsveti õpetuse kohaselt ei tohtinud viina juua, suitsetada, sealiha süüa, värvilisi riideid kanda… naised pidid käima ainult lahtiste juustega ja veel palju muid tobedaid asju nagu see, et pühapäeval ei tohi üldse töötada ja päevas peab ca seitse korda palvetama. Ja imelikul kombel, kuna tegemist oli suurepärase sõnamehega, siis kogunes neid maltsvette, tema järglasi kokku ikka üsna palju.

Tegelikult on see hästi huvitav raamat, mille sisu ikka niimoodi lühidalt on raske edasi anda. Seal mängivad rolli paljud erinevad pered ja perede ning inimestevahelised suhted ja olukorrad.
Mõnes peres näiteks olid vanemad jubedamal kombel usklikud ja seetõttu sundisid nad usklikuks ka oma lapsed ja teenijad. See aga oli noorte jaoks täielik piin, sest üks asi on lihtsalt kirikus käia, hoopis teine asi aga oli maltsvetlus, sest maltsvetid olid kõik ühtemoodi ja alati igal pool ära tunda. Juhtus näiteks nii, et ühes peres, kus vanemad niimoodi oma lähikondseid terroriseerisid läks neil üks tütar puhta litsiks kätte ja poeg tegi lõpuks enesetapu.

Kui Maltsvet ühel hetkel hakkas arendama seda väljarändamise teemat, kuidas jumal talle ilmutanud, et nüüd on maltsvetlastele kätte jõudnud õige aeg Egiptusest Kaananimaale rännata ja ringi hakkasid liikuma jutud Krimmist, sellest tõotatud maast, kus voolab ojadena piima ja mett ning on tohult rikkad ja ilusad põllumaad ning viljapuuaiad, siis juhtus järgmine lugu. Mõisnikud nimelt, hakates kartma, et nende odav tööjõud (isegi mitte odav ega tasuta vaid koguni tööjõud, mis mõisnikule selle eest peale maksab, et tema heaks tööd rabada) Eestist minema läheb, keelasid ära igasugused koosolekud antud teema arutamiseks. Aga ega see kedagi kinni ei pidanud, koosolekuid peeti ikka ja ühel sellisel korral jäid pidajad vahele, ninamehed (see, kelle kodus asja aeti ja see, kes rahva kohale ajas) võeti kinni ja lubati läbi kolkida. Kui siis kogu see viiekümnemeheline seltskond, kes koosolekul oli olnud, järgmisel päeval läks mõisnikku paluma, et nad ikka karistust (130 vitsahoopi) kergendaks, siis mõisnik jäi endale kindlaks. Ja kui karistust hakati läbi viima, ei pidanud mehed vastu ja läksid vahele, lükkasid mõisniku eemale ja päästsid oma mehed lahti. See aga oli MÄSS!!! Ja viis välja selleni, et kogu see seltskond, kes seal oli, sinna lisaks veel enamus lähedalelavaid maltsvetlasi, sest neid mõisnik lihtsalt ei sallinud, aga ka lihtsalt möödaminejad, kes kogemata liiga hallis riides ja seega maltsvetlastele sarnased olid, korjati kokku ja pandi kõik Albu mõisa rehe alla kolmeks päevaks kinni. Novembrikuu, külm, kütmata rehealune, ei tilkagi juua ega ampsugi süüa… nii nad seal olid… magasid külg külje kõrval… samal ajal kui mõisnik kutsus Tallinnast kohale sõjaväe, mässajaid karistama. Umbes 250 soldatit… kes kogu selle kolm päeva enne mõisas prassisid ja ennast nendesamade “mässajate” kulul nuumasid.
Kui karistuspäev kätte jõudis, joodeti soldatid enne korralikult puskariga purju, et nad suudaksid seda veretööd, mida nad nüüd pidid tegema hakkama, ikka läbi viia. Ja nii ta läks – 250 meest töötas hommikust õhtuni ja õhtuks ei olnud nad ikka veel oma tööga valmis. Töö iseenesest seisnes siis selles, et vang toodi välja, üks sõdur istus talle pähe, teine jalgade peale ja kaks tükki peksid korralike kaigastega. Ja ega siin hoope ei loetud – peksma pidi seni, kuni vang veel elumärki ilmutab. Pärast pisteti ta pea veel külma veel alla, et selles elumärgi mitteilmutamises ikka korralikult veenduda. Kes rutem ära minestas, sai vähem hoope ja vastupidi… terve päev!!! Ja milline veremeri see seal valge lume peal voolas… ja millised olid pärast need läbipekstud mehed… ja kuidas tundsid end nende meeste naised ja emad ja muidu pealtvaatajad, sest ega seda veresauna siis salaja tehtud, ei, kõik võisid seda pealt vaadata…
Pärast kusjuures pandi needsamad soldatid nendesamade talupoegade, kelle nad just olid poolsurnuks peksnud, juurde kodudesse elama ja kästi neid veel hästi korralikult toita! Täiesti kreisi!!!

Kogu see vahejuhtum aga pani väljarändamisliikumise veel hoogsamalt liikuma… ja nii läkski, et 1861. aasta alguses läksid mingid sellid Krimmi maad kuulama… uurima, mille alusel ja kuidas seal maid jagatakse. Ja sama aasta suvel läksidki esimesed eestlased sinnapoole teele.

Seda paberimajanduse keerulisust, mis tol ajal oli… passide saamine oli nii keeruline süsteem, et sellest ma ei saanudki vist õigesti aru…

Inimesed läksid Eestist Krimmi jalgsi, elamine hobustega kaasas, kaks ja pool kuud. Mõned esimesed seltskonnad läksid ka laevadega, aga sealgi surid paljud lapsed ja ka mõned täiskasvanud juba reisi peal ära.

Ja kui nad kohale jõudsid ning nägid seda põuast puretud Krimmi, seda tõotatud maad, mis oli kuivanud ja põhimõtteliselt surnud, siis kaotasid nad usu oma pühasse Maltsvetti… Raske oli neil siin alguses, sest reisiväsimus oli nad haigeks teinud ja esimesed kuud kulusid lihtsalt linnades hospitalides vedelemisele ning lihtsate tööde tegemisele. Keelt nad ei osanud ju ka mitte. Need maad, mida neile eraldati, olid küll üsna suured, aga kaevud oli reostatud, majadeks pisikesed tatarlaste muldonnid… mõnedes vedelesid veel needsamad tataralsed ise ees…
Aga aeg läks… keel sai selgeks, asjaajamise keel samuti… kahe-kolmekümne aastaga olid mõned neist, kes siia tulles teel peaaegu surma said, ennast väga õitsvale oksale upitanud, võiks isegi öelda, et rikastunud…

Maltsvet aga, kes esimeste maakuulajatega oli Krimmi tulnud, siin pisut raha kogunud, läks pärast tagasi Eestisse. Tema andunud usklikud olid temas ammu pettunud, sest tema ettekuulutused ei läinud täide ja vähe sellest, pöördusid otse vastupidisteks.
Ja Eestis ta siis ka suri… nagu tavaline vanamees, mitte mingi äravalitud tähtsus…

Selline lugu siis… Siia kirja sai ta küll häbematult lühidalt ja arvatavasti ka üsna arusaamatult, aga minusse jättis küll sügava elamuse. Joomine, suitsetamine, ringiaelemine olid 150 aastat tagasi täpselt sama tavalised kui praegu. Mõisas elasid vanaperemees ja noorperemees, kes kasutasid korraga üht ja sama litsihakatist, jagasid niimoodi viisakalt vaikides tüdruku erinevateks öödeks ära, kuni viimane rasedaks jäi ja temaga enam midagi peale polnud hakata.

Tulles nüüd sealt üleelmisest sajandist tagasi käesolevasse…

Parimaks hetkeuudiseks on see, et Aleksandrovka keskkoolis on nüüd lõpuks internet sees. Isegi msn ja muud lisandid kõik töötavad. Enam ei ole vaja sõita palava tolmuse bussiga Kurmanisse, kus tavaliselt kõik arvutid on zaanjata.

Täna lendasid siit tagasi meie Raina ja Toomas, kes juba kaks nädalat siin puhkamas olid. Alustasid oma puhkust siin meie juures ja siin nad selle ka lõpetasid. Eile oli meil siin pidulik prashalnõi vetsher, istusime kõik romantilises meeleolus pidulauas…

Raina on hästi tore tüdruk ja õpetajana arvatavasti veel toredam. Ma imetlen üldse kõiki inimesi, kes seda ametit suudavad pidada – mina ise arvatavasti ei suudaks, ma olen selleks liiga… maiteagimilline… Aga Raina tuli ja tõi krasnodarkalaste nägudele naeratused, kogus kokku oma lapsed ja meenutas nendega vanu aegu. Teda armastatakse siin endiselt ja arvatavasti jäädaksegi armastama ja see on see, mis isegi kõrvalt vaadates seest soojaks teeb :)

Toomas seevastu… las ma räägin Teile natuke ka Toomasest, nii nagu mina teda nägin. Tark poiss, advokaatse erialaga, palju lugenud… minu südame võitis ta muidugi kohe sellega, et võttis kätte mu kitarri ja lihtsalt mängis. Mängis – ja kui pisut julgemaks muutus, siis laulis ka… ja mina laulsin koos temaga. Ja muud ei olnudki vaja :)
Tegelikult aga on tegemist sellise häbeliku Võrumaa poisiga, kelle Võrust ärakolimine ei ole muutnud tema võrukeelse kallakuga rääkimist. Rainaga sama lugu. Tore kohe oli kuulata seda, kuidas nad räägivad. Ja tore oli vaadata, kuidas nad teineteisest hoolivad ja teineteise eest hoolitsevad. See on suhe, mida aasta aega Krimmis ei suutnud lõhkuda, pigem ehk vastupidigi, muutis selle veel tugevamaks.

Kõike head Teile seal Eestis, Raina ja Toomas, hoidke ikka hoolega seda, mis Teil on ja mida paljudel teistel ei ole!

Mina käin igal õhtul stavokis ujumas…

Superilus on stavok kell üheksa õhtul, kui päike on äsja loojunud, väljas on parajalt pime ja kuu valgustab veepinda. Ja siis Sa ujud seal üksi, sest kohalikud ei väärtusta eriti õhtust ujumist, vastupidi, nendele meeldib supelda siis, kui väljas on palav ja päike paistab. Ja tänu sellele on seal hämmastavalt ilus ja rahulik. Ja kuigi mulle ujuda eriti ei meeldi (ja ega ma seda eriti hästi ei oskagi!), siis sellesama ilu ja rahu pärast sõidan ma igal õhtul sinna ikka ja jälle tagasi…

Eile istusime Polinaga kahekesi minu juures ja arutasime ilma asju, kui järsku sadasid meie uksest sisse kaks meest, üks kohalikust ajalehest Ogni Majaka ja teine veel mingist üleukrainalisest lehest. Tulid ja ütlesid, et neile olla räägitud sellest eesti tüdrukust, kes juba mõnda aega Krimmis Krasnodarkas pesitseb ja nemad nüüd tahaksid minuga intervjuud teha. Uurisid siis, kes ma olen ja miks ma olen, samuti kirjutasid Eesti Seltsist ja selle tegevusest ning eesti keele õpetamisest Aleksandrovka koolis. Tegid meist tohutus koguses pilte ja nüüd me siis ootame seda lehte, kus terve Ukraina meid näeb :P

Poistega hakkame järgmisel reedel mere äärde sõitma ja muud tähtsat praegu polegi.

PS! Kõige parem viimase aja uudis, mille mina olen saanud, on see, et maailmakallim Silver on ikkagi mõtetes juba teel Krimmi ja seda ei jõua ma küll ära oodata!!! Need paar päeva, kui Sina siia tuled, kallis Silver, saavad küll maailmatu vahvad olema!


Ootama jäädes…
Teie KrasnodarkaKristi!

Raport no 31

Melonid – NIII mahlased, et neid polegi võimalik süüa, ilma et terve nägu selle mahlaga koos poleks…

Arbuusid – NIII suured, magusad, mahlased ja maitsvad…

Kuidagi vaikne on siin täna.

Huvitav, kuidas mõnel päeval on Sul nii kiire, et pole aega süüagi ja järgmisel päeval aeg justkui seisaks.
Eile näiteks sõitsin ma hommikul Kurmanisse massazhi, sealt tagasi tulles tegelesin kuni õhtuni välja lastega laule harjutades ning siis, kui ma lõpuks tundsin, et kõht on ikka juba üsna hele ning otsustasin Rita juurde sööma minna, tulid poisid mulle juba järele, et kõik koos minna Aleksandrovkasse InnaMarina juurde shashlõkki tegema ja diskotama.

Ma ei mäleta nüüd, kas ma olen Teile juba rääkinud, kes need InnaMarina sellised on. Vist ikka ei ole. Inna ja Marina on kaksikõed naaberkülast, sellised hästi rõõmsad ja toredad, üle keskmise kobedad, aga sellest hoolimata без комплексов. Vanust on neil vist kuskil 17-ne ringis, sest nad lõpetasid just 11. klassi ja lähevad järgmisel nädalal Simferopolisse sisseastumiseksamitele, et alustada sügisel õpinguid sellest, kuidas vorsti ja muud taolist teha.
Mina saingi nendega lähemalt tuttavaks pärast võpusknoi pidu ja sellest arenes edasi üsna armas sõprussuhe.
Aga kuna tegemist on kaksikutega, kellel on üsna raske vahet teha, siis kutsuvad kõik neid mõlemaid InnaMarinaks, sest üks neist nimedest siis ikka õige on.

Ja ema on neil ka supertore – ausalt… naine käib keppidega, sest pärast sünnitust läks tal puusade ja jalgadega midagi nihu, aga ta on ise NIII elurõõmu täis ega pahanda üldse selle üle, et tütred muudkui mingit seltskonda koju kutsuvad – vastupidi, mind on ta ise korduvalt omale külla kutsunud.

Ja nende kodus me siis eile õhtul raslaabisime… shashlõkk oli ülihea… tegelikult lõppes õhtu üsna varakult, sest mõned hinged seltskonnast (mina ja Inna) otsustasid diskotama minna ja sealt südaöö paiku naastes leidsime teised hinged laua tagant magamast… hea veel, et peadpidi shashlõkitaldrikusse polnud uinunud.

Vahepeal saime uusi uudiseid Eestist. Seltskonnad, kes meil siin külas olid – alustades Fedja ja Fjodoriga, lõpetades Eve/Meeli/Küla/Johniga, on õnnelikult Eestisse jõudnud. Kuuldavasti on Teil seal üsna jahe. Ma juba hirmuga mõtlen ette selle peale, et peaksin siit palavusest külma Eestisse naasma… krt, novembris on seal ju suisa külm!

Meil siin on ilm hetkel selline, et toast õue astud sama tundega nagu Eestis õuest sauna – ja ma ei liialda praegu mitte pisutki. Kraadiklaas näitab hetkel meie maja ees varjus 37 kraadi… minul on toas ööpäevaringselt 30-31 kraadi…

Aga eestiuudistega edasi…

Puhuvad tuuled, et peagi on jälle eestlasi külla oodata. Täpsemalt siis esimesel augustil peaksid siia saabuma eesotsas meie armsa Piretiga veel ligi 40 inimest. Seltskonnal plaanis siis mööda Krimmi seiklusi otsima minna, aga eriti kauaks nad siia ei jää, vist miski nädalaks või nii.
Aga meie siin siis valmistume hetkel selleks, et neile pisut esineda – harjutame laule ja tantse ja plaanime seekord seda kõike teha ainult ja ainult eesti keeles.

Ma avastasin enda jaoks veel ühe meeletult meeldiva emotsiooni – tunne, mis tekib siis, kui ma kuulen last laulmas eesti keeles… last, kellele mina olen selle laulu õpetanud ja kellel see ilusti välja tuleb. Iga kord proovides leian ma end õndsa näoga naeratamas, kui keegi mu lastest ilusti ja õigesti ja eesti keeles laulab.
Ma armastan eesti muusikat… veel ilusam on, kui seda laulab keegi, kes seda tegelikult eriti ei oska.
Niisiis oleme me hetkel jälle tugevalt tegevuses.

Aaa… ma jõudsin vahepeal jälle mere äärde.
Tuli ühel kenal päeval minu juurde jälle üks minu noortest (Artur) ja pakkus välja võimaluse järgmisel päeval tema pere ja muude sugulastega koos mere äärde sõita. Üheks päevaks – hommikul vara sinna ja õhtul tagasi. Ja mina, päevitamise maailmameister, olin muidugi rõõmsalt nõus.
Selle ranna nime, kuhu me sõitsime, ma küll enam ei mäleta, aga tegemist oli siiski üsna korraliku kohaga. Ainus, mis seal kole oli, oli maapind, sest seal rannas ei olnud ei liiv nagu Eestis ega ka kivid nagu Jaltas vaid miski prügi ja purustatud teokarpide segu, mille seest kogu aeg mingeid putumutukaid välja vingerdas. Aga ega see suurt ei seganud.

Kohale jõudsime juba hommikul pool kaheksa, tagasi hakkasime sõitma miski poole nelja ajal pärastlõunal. Ja kogu selle aja veetsin mina lageda taeva ja kõrvetava päikese käes, nii et mul õnnestus end ikka veel ära põletada. Ma olin tegelikult enne seda juba pruun küll, nii et arvasin selle juba mitte võimaliku olevat, aga nu seitse tundi järjest päikese käes teeb ikka oma töö.
Enne äratulekut käisin veel liumäest alla laskmas ja see oli – no, ütleme nii, et ehmatav :P
Sellised kõrged liukad, kus Sind enne veel voolikust kenasti märjaks kastetakse, et Sa paremini libiseks ja siis veel tagant hoogu juurde lükatakse, et Sa ümber mõelda ei saaks. Kiirus, millega ma sealt alla kimasin, öeldi olevat ca 60km/h ringis… vot tak!

Nudist nagu ma olen, päevitasin sealgi rannas topless… mis muidugi nii mõnedki kutid mulle ligi tõmbas, julgemad isegi juttu alustasid…:P Naljakad on ikka need vene mehed. Eesti mehed küll niimoodi ligi ei kargaks ja tühjast kohast juttu teha ei oskaks, aga siin… siin mingid eriti vaprad julgesid mind lausa pildistama tulla, mille eest nad muidugi ka korraliku peapesu said…

Järgmisel päeval Kurmanis tänaval kõndides tuli jälle üks mees mu tumepruuni päevitust kiitma… Lühidalt olen ma siin nii palju juba ära kärsanud, et teen kohalikele ikka silmad ette ja mõned mittekohalikud kutsuvad mind kärssand õunaks :P

Sügisel, septembris – täpsemalt 7, 8, 9. septembril toimuvad Krimmis Krasnodarka külas suured eestiteemalised pidustused. Krimmi Eestlaste Selts saab kümneaastaseks ja selleks puhuks on siia oodata rohkem kui sadat tselovekki…
Meie missioon on neile muidugi süüa teha ja väike eeskava ette valmistada. Nii et tegevust jagub, igav ei hakka.

Mul on tegelikult kogu aeg tegevust… vaatan iga päev oma majas ringi ja näen, et NII palju oleks vaja teha, aga aega ei leia kuidagi, et seda kõike ära teha.

Ei mina saa ise ka aru, kuhu see aeg kõik kaob… kulub guljaitamise peale :P

Rita kodus käib hoogne ehitustöö – ta nimelt tegi majale pisikese juurdeehituse, kus nüüd peagi saavad valmis euroWC- ja dush.

Vahepeal helistati talle ka Eestist palvega, et ta ikka järgmisel aastal ka õpetaja enda juurde elama võtaks ja arvatavasti ta seda ka teeb. Suvi on piisavalt pikk aeg selleks, et unustada kõik vanad mured ja pahandused, mis sundisid teda vahepeal meelt muutma. Rita on piisavalt eestlane ja veel piisavamalt uudishimulik selleks, et mitte lasta käest võimalust iga päev eestlasega suhelda ja tema elust iga pisidetaili teada.

Kuulujuttude järgi saab tulevane õpetaja olema umbes minuvanune ja väga asjalik ning selle üle on meil siin ainult hea meel. Nu, minul vähemalt :)

Kui Rital majas käib ehitustöö, siis tema hoovis pesitseb väike kodune loomaaed.
Siin kohe on kuidagi nii, et kogu aeg keegi sünnib…
Asi sai alguse varakevadistest lambatalledest (kellest kaks näiteks kannavad nimesid Kristi & Kristjan :P)… läks edasi koerakutsikatega… vahepeal tuli kuskilt mingi vasikas… terve õu on täis pardi-ja kanapoegi… kasse vedeleb siin päikese käes ka miski umbes viis… suuri koeri on kokku neli, kelledele lisandub veel minu Tsornõi, kes siin söömas käib ja tänu sellele ka muidu kogu aeg siin vedeleb…

Ja nii see elu siin krimmipäikese all vaikselt kulgeb…

Minu hingepõhjas valitseb suvine segadus… oma tundemaailmaga olen ma nii pahuksisse läinud, et ma vist parema meelega järgmised neli kuud üldse loobun igasugusest emotsinaalsusest… on vist kergem… :)

Aga muidu olen ma õnnelik… ma pole mitte hetkekski kahetsenud, et ma oma EVS’i siin otsustasin teha ja see on ainus, mis loeb!

Päikest!

Krimm Põleb!!!

Kas pole mitte hea pealkiri ühele üllitisele?!

Ma pole NIII ammu kirjutanud, et sõrmed ei leia enam õigeid klahvegi üles – palun andeks!

Aga kui ma juba tulest alustasin, siis lasen aga edasi.

Rääkisin Teile ju eelmisel korral, et jaanipäevapidu küll toimus, aga jaanituld ennast kui sellist tugeva tuule tõttu ei olnud. Aga ega ta siis tulemata ei jäänud – toimus teine täpselt nädal aega

hiljem, 30. juunil. Mingit suurt pidu sellega ei kaasnenud, oma seltskond tuli kokku, mõned sõbrad naaberkülast ka ja panime lihtsalt selle lõkke põlema, vaatasime selle arengut ja kui aeg küps, siis hüppasime kõik kordamööda üle tule ka :)

Kõige esimene vapper hunt oli Витя Длинный, kes küll natukene liiga vara tulele lähenes ja tänu sellele ka mõnusalt kõrvetada sai. Pärast tema üleelamisi ei julgenud enam keegi eriti hüppama minna ja siis tuli muidugi minul oma lühikeste jalgade tugevust näidata. Ja kui mina (ikkagi naine ju!) üle tule hüppasin, siis ei saanud teised mulle ju enam alla jääda :P Ei, tore oli!
Pärast seda läksime mingi seltskonnaga (mina, Zenja ja Sergei Pytsep, Inna ja Marina, Ira, Vitja) Aleksandrovkasse diskole.
Olime jõudnud juba umbes poolele maale, kui Tanja Zborshik mulle vastamata kõnesid tegema hakkas ja kui ma lõpuks tagasi helistasin, siis sain kõigepealt tema käest pehmelt öeldes riielda, et kus ma olen ja miks ma just praegu just seal olen ja mitte näiteks Krasnodarkas diskol. Siis haaras toru enda kätte klubiTanja, kes karjus veel kõvemini, et kelle jaoks ta seal Krasnodarkas neid diskosid teeb, kui mina sinna ei lähe! Ja kuna tal muud eriti karjuda polnud, siis ütles veel seda, et mina vastutan selle rauast kuusejala eest, mis seal lõkke sees oli, et kuusk püsti seisaks!!! Et kui see peaks sealt järgmisel päeval kadunud olema, siis on väga pahasti ja selles pahas olen ainult mina süüdi. Ahjaa, ja see lõke, mis meist jäi sinna ainult hõõguma pidada ka suure leegiga seal põlema. Nu ja läksimegi siis Zenjaga tagasi Krasnodarkasse seda rauakolakat valvama.

Seda ma ei jõudnud Teile vist ka veel rääkida, et sellesama Zenjaga tekkis mul pärast võpusknoi balli mingi väike teema, mis arenes umbes kahenädalaseks… Praeguseks vist kogu külarahvas juba arvab (kaasaarvatud tema ema), et toimumas on mingi suur armastusromaan, mille kulminatsiooniks on muidugi PULM :P
Seda nad vist veel ei tea, et see suur "teema" leidis oma lõpu juba eelmisel reedel.

Igatahes, jõudsime siis tagasi lõkke äärde, millest ainult mõned üksikud hõõguvad söed veel alles olid ja leidsime oma üllatuseks sealt lõkke äärest Mihkli, Vanja ja Grisha kitarri tinistamas. Nad olid selle kolaka juba tulest välja vedanud ja selle toimetasime me pärast Vasja juurde koju peitu.
Klubirahvaga aga pole ma sellest ajast peale suhelnud, ega pole ka kohalikel diskodel enam käinud. Ja ei kavatsegi minna!

Oeh…

Ajas edasi liikudes…

Vahepeal tulid eestlased külla. Kaks toredat eesti meest, kelle nimesid ma ei tohtinud siia kirjutada, aga varjunimede kohta ei öelnud nad midagi, nii et ma nüüd kohe mõtlen neile siin mingid lahedad nimed välja…:P Kuidas oleks Potsataja ja Gena??? Või hoopis Fedja ja Fjodor? Või… ah, las jäädagi siis Fedja ja Fjodor :P:P:P

Niisiis…

Mina olin parajasti Aleksandrovkas ujumas, kui kauaoodatud külalised saabusid ja Rita juba helistas ca seitse korda, et ma rutturutturuttu koju kimaks poistega suhtlema. "Poisid" olid siis aastates kuni 30, mitte rohkem.

Lõpptulemus oli see, et kutid sõitsid mulle Aleksandrovkasse vastu. Nemad nimelt tulid lennukiga Simferopolisse ja võtsid sealt rendiauto, millega plaanisid siis Krimmis ringi aeleda.
Tulime siis kõik koos Rita juurde, tegime veits toitu, ajasime mingit viisakat juttu, nuh, nagu ikka sellistel puhkudel. Hiljem maandusime Eesti Tares ja hakkasime koos vaatama ETV tehtud filmi "Tõotatud maa", aastast 2000. See räägib sellestsamast Krasnodarka külast ja meie inimestest. Mõned lapsed tulid ka sel ajal taresse, nagu Malõi, Mihkel, Arsen…
Mingil hetkel tekkis idee jalutada Aleksandrovkasse stavokki ujuma – mõeldud-tehtud :) See kolm kilomeetrit sinna tundus sel õhtul igatahes kõvasti pikem kui tavalised kolm kilomeetrit.
Ujumast tagasi, iga roju oma koju (poisid siis Rita juurde) ja unele.

Aga enne seda jõudsime kuidagi kokku leppida selles, et järgmisel päeval, kui kutid sõidavad maad avastama, lähen mina nendega kaasa :D Nahaalparasiit nagu ma olen :)

Ja nii läkski, mul oli veel hommikul kell üksteist Kurmanis massaazh, kutid sel ajal tegelesid tõsise ostlemisega kohalikul turul. Ja mis nad siis ostsid? Nii palju kui mina kursis olen, ostis üks omale viimase peal vinged adidase firma päikeseprillid umbes 20 grivna eest ja siis ostsid nad veel mingit vene mussi, mida me kõik järgmised päevad autos kuulasime.

Kurmanist viis meie tee meid Simferopolisse, kus poistel oli välja sebitud miski giid, kes pidi koos meiega siis edasi sõitma ja juhatama toredaid vaatamisväärsusi Krimmis (Mehe nimi siis Dima ja tema telefoninumbrid Teile siia igaks juhuks, kui vaja peaks minema - +380 509 632 301 (mobiil), +380 652 611 465 (kodus), bordim@bk.ru)). Iseenesest siis tegemist tõelise oma ala asjatundjaga, erialalt on ta tegelikult ajalooõpetaja Simferopolis. Aga selline muhe ja sõbralik mees, kes kõigest midagi rääkida teadis – alustades 1500st mälestusmärgist Sevastopolis ja lõpetades erinevate ravimtaimedega Mangup-Kale mäe otsas.

Niisiis, giidiga läksime veel enne ärasõitu kuskile urkapoodi korralikku Krimmi kaarti ostma. Urkapood selles mõttes, et tegelikult oli see vist mingisugune raamatuladu, kusagil väga nurga taga, kuhu vist hiljem üksi enam küll minna ei oska. Väga kole koht, aga palju raamatuid ja kaarte ja atlaseid ja sõnastikke jms, mida igaks võimalikuks elujuhuks vaja võiks minna. Kaardid käes, võisime siis lõpuks oma ülekuumenenud autosse istuda ja ekskursiooni alustada.

Esimeseks kohaks, kuhu me pärast paljusid vahepealseid peatusi välja jõudsime oli Бахчисарай. Mina olin seal omast arust varem ka käinud, aga eelmisel korral vaatasime me hoopis muid kohti. Siis kolasime me mööda mäekülgesid ja käisime munkade kloostris, seekord vaatasime Ханский Дворец’i, ehk siis khaani lossi ja muid sellega seotud elemente nagu surnuaed ja muud magalad. Ilus oli.

Selle koha tundmaõppimine lõppes mingis väikeses poekeses veinimekkimise ja suures sööklas tseburekkide manustamisega.

Kuna poiste puhkuse üks suurimaid asjaolusid oli see, et nad liiguvad täpselt nii kiiresti kui juhtub ega kiirusta mitte kuhugi, siis me liikusimegi niimoodi vaikselt ja mõnusalt, pidasime kinni kõikidest kiirusepiirangutest, ka nendest, mida tee äärde polnud veel kirja panna jõutud :P
Öhtupoolikuks jõudsime välja kohta nimega Балаклава, pisike mereäärne kuurortlinnake, mis pole veel päris puhkuserajooniks ümber kujunenud, aga liigub selles suunas ähvardava kiirusega. õudselt mõnus koht, otse mere ääres, täis pisikesi pubisid ja restorane, mis kõik tegelesid sellega, et püüdsid päeval merest kala, küpsetasid selle valmis ja müüsid õhtul turistidele maha. KALA!!!
Uskuge või mitte, aga sel õhtul võtsin isegi mina nii mõnegi erineva kalaampsu suu sisse. Ja veendusin taaskord selles, et kalainimene ma EI OLE! Õnneks leidus seal menüüdes ka "normaalseid" toite ebanormaalsetele inimestele nagu mina.
Samasse linna pidime tolleks õhtuks ka ankrusse jääma ja mõningase otsimise peale leidis Dima meile 50 dollari eest üsna kobeda korteri, tualetipoti, dushi ja kahe toaga. Mõnus!

Olnud vahepeal korteris puhanud, läksime jälle linna peale laiama, merre ujuma, baaridesse kolama. Kell võis olla miski kahe paiku öösel, kui me ükskord unne vaibusime.

Järgmisel päeval liikusime edasi Sevastopolisse. Kõigepealt käisime linna panoraamil, kuhu me pika järjekorra tõttu küll sisse ei viitsinud minna, aga vaatasime seal niisama ringi. Katsusime kahureid ja vaatasime fotonäitust.

Edasi vaatasime mere ääres ringi, seal keset merd seisab ju see Amandus Adamsoni mälestumärk uppunud laevadele. Vaatasime siis seda seal tähtsate eestlaste nägudega ja liikusime edasi akvaariumisse (kutid sinna tegelt minna ei tahtnud, aga andsid ikka alla :P).
Krt, ma pole nii palju kala elu sees ühe päeva jooksul näinud kui seal!
Ei, tegelikult oli hästi lahe.

Siis… edasi Hersonesi – Antiik-Kreeka linna varemed, kõik, mis sellest järele on jäänud. Kõlistasime seal üht suurt kellukest ja astusime läbi ka kirikust, kus mind riietati korralikult riidesse (rätt pähe, põll ymber).

Juba natu väsinud, viis tee meid edasi Inkermani veinipoodi. Jõudsime kohale kui üks sõbralik meesterahvas juhtis meie tähelepanu sellele, et ühe meie autorehviga ei ole kõik korras. Ja polnudki, olime sinna miski naela sisse sõitnud. Igatahes haarasime veinipoest kasti veini kaasa ja sõitsime lähimasse autoparandusse. Pool tundi, ca 15 grivnat ja vsjo.

Õhtu lõppes tatari külas Мангуп Кале. Siuke hästi mõnus pisike külake järve kaldal. Tatarlaste söögikohtades on teatavasti kombeks see, et laua ümber on selline sohva moodi patjadega ase, mille peal hea lösutada ja rohelist ning mõru (!) teed juua.
Targemad inimesed teadsid noorematele ja rumalamatele ka seletada, et neil tataaridel ju ongi nii kombeks, et mees molutab seal laua taga ennast paksuks õgida, samal ajal kui tema peenike ja kena naine ümber sellesama laua oma jalad rakku jookseb. Ja eks ta sealgi külas nii oli, et mees valjul häälel miskit seletas ja oli tähtis, aga naised töötasid.

Mis selle tatari külas olemise ja ööbimise kõige suuremaks võluks oli, oli see, et seal sain ma esimest korda kogu seitsme Krimmis elatud kuu jooksul päris saunas käia. Ja see oli hää!!!

Aga süüa saime me seal tseburekke, ülihääd shashlõkki, mingit spetsmaiust baklavaad (selline meega jälemagus saia moodi vigur) ja magusaid komme nimega parvarda. Vein oli omast käest kaasas…
Järjekordne mõnus õhtu, kus mina igatahes pärast sauna üsna kiiresti ära vajusin.

Järgmine hommik tõi kaasa uue päeva, mille lõpuks meie tore neljaliikmeline reisiseltskond pidi laiali lagunema.
Aga enne seda oli vaja veel seesama Mangup-Kale mägi vallutada. kõrgust miski kuuesaja meetri ringis, jalgsi minna ca 3km. Esimesed paarsada meetrit võtsid minul muidugi juba viimase hinge seest, õnneks olid Fedja&Fjodor mulle vajalikel hetkedel abiks lükkamisel/tõmbamisel ja mida aeg edasi ja mägi kõrgemaks, seda edukamalt ma sellega ka hakkama sain. Mina tubli tüdruk ju läksin kogu sellele reisile ainult varbavaheplätudega, mis pole just kõige etemad jalavarjud mäkke tõusuks. Umbes poole maa pealt liikusingi juba paljajalu edasi, sest see oli tunduvalt tõhusam.
Mäe otsa jõudes hakkas muidugi vihma sadama…

Seal üleval olid ka miskid kindluse varemed ja vanad vangikeldrid, mida mäe alt tegelikult üldse näha polnud ja kui me poleks sinna üles läinud, poleks me teada saanudki, et need seal on.
Ja veel olid seal üleval laagris noored arheoloogid, kes tegelesid seal erinevate asjade koristamise, parandamise, kaevamistega. Vaatepilt oli umbes selline justkui vaataks telekast mingisugust vangilaagri filmi, kus vaesed orjad kirkadega mäge toksivad ainult et need "orjad" selles pildis olid hästi rõõmsad, noored ja toredasti riides. Mingid esimese kursuse tudengid.
Õnneks anti meile seal mäe otsas süüa ka ja see oli üks meeldejääv söömaaeg.
Dima on giidina seal selle mäe otsas käinud juba alates aastast 1997 vms ja tundis seal neid tähtsamaid ninasid. Ja nii ta siis asus neile seal kohe appi süüa keetma ja asjatama. Meie ootasime, teha polnud midagi, sest vihmasadu muutus ikka üsna tugevaks. Istusime seal katuse all, minule visati miski presendimoodi kate ka peale, sest mul oli jube külm.
Aga süüa saime siis esimese käiguna borshi ja sellele järgnes hiljem puder, mida esimesel pilgul vaadates minul küll igasugune söögiisu minema läks, aga lähemal proovimisel selgus, et oli üsna söödav ollus. Jällegi leidis kinnitust tõsiasi, et välimus võib olla petlik. Iseenesest oli siis tegemist miski tangupudruga, millesse ka natu liha sisse segatud.

Aga vihm jääb alati järele… ja päike tuleb välja… nõnda ka seekord. Jõudsime meiegi õnnelikult sealt mäe otsast alla, käisime veel järvekeses ujumas, jõime teed ja hakkasime siis Simferopoli poole sõitma, et Dima seal maha panna ja sealt edasi jälle tagasi Krasnodarkasse, et ka mind maha panna.

Aga…
Umbes samal ajal kui Fedja&Fjodor hakkasid Krimmi saabuma, saatis mulle orkutisse scrapi ka EVE, kes teatas, et hakkab sõpradega Krimmi sõitma ja tahaks ka mulle külla tulla.
Nemad läksid esialgu Simferopolist otse Jaltasse, tegid seal läbi mõned ekskursioonid ja kuna nende reis Krimmis kestis kõigest ühe nädala, siis jõudsid viimasel õhtul enne ärasõitu lõpuks ka Krasnodarkasse. See viimane õhtu oli juhtumisi just seesama reede õhtu, kui ka meie F&F-iga tagasi Krasnodarkasse pidime saabuma ja nii läkski, et EVE&Co tulid Kurmanist viimase, poole üheksase bussiga ja viis minutit hiljem jõudsime ka meie autoga samasse kohta.
Edasine plaan nägi ette seda, et sadasime kogu kambaga kõik jälle Rita juurde õhtustama ja pesema ning startisime siis naaberkülla Aleksandrovkasse diskotama.

Eve neljaliikmelises reisiseltskonnas olid sellised tõeliselt lahedad inimesed, alati valmis kõigest osa v6tma ja täiel rinnal elu ja seiklusi nautima. EVE, MEELI, KÜLA ja JOHN – teist jäid mulle ainult ja ainult positiivsed muljed ja kindlasti tahan ma Teiega koos ka edaspidi igasugu toredaid asju ette võtta.
Igatahes nägi meie plaan ette diskot ja pärast seda öist kümblust stavokis.

Fjodor (kui meie seltskonna vanake) otsustas seekord meiega mitte ühineda ja parema meelega kodus magada. Õnneks viskas ta enne meid kõiki autoga klubisse ära nii et ainult tagasitee jäi meie endi ette võtta.
Fedja oli sel õhtul piisavalt elu ja noorust täis, et meiega ikka tansulkale kaasa tulla.

Disko ise oli väga lahe. Seda muidugi sellepärast, et me ise ta endi jaoks nii lahedaks tegime. Just sealsamas diskol lõppes ka see paarinädalane romaan Zenjaga, sest just seal tundus mulle, et nii on kõige õigem.

Poisid leidsid omale kohe terve rea fänne, John lohistatigi lõpuks üldse kuskile jalutama, kust ta siis ise pärast omal tarkusel meile järele tuli.

Meie aga tantsisime ennast märjaks ja läksime siis selle asemel, et otse koju või stavokki minna, hoopis InnaMarinale külla. Nendel on ju kodus see külma veega bassein, mida tol õhtul käisime nautimas mina, Meeli, Küla (alasti muidugi), Zenja ja Vitja.

Tagasi Eesti Taresse jõudsime tasapisi jalutades umbes kell neli hommikul. Magama ei olnud erilist mõtet heita, sest Eve&Co pidid juba kella kuuese bussi peale minema, et jõuda õigeks ajaks elektrirongide ja trollidega seigeldes lennuki peale, mis pidada väljuma ca poole kaheteistkümne ajal.
Kas nad praeguseks on juba õnnelikult koju Eestisse jõudnud, seda ma ei tea, sest sellest ei ole nad mulle veel teada andnud.

Samal ajal Krasnodarkas…

Minul oli järgmisel päeval jälle Kurmanis masaazhisessioon kokku lepitud, aga õnneks olin ma piisavalt tark ja saatsin kella seitsme ajal hommikul Natashale sms-i, et sõidan täna ära ega saa kuidagi masaazhi tulla ja õigesti tegin, sest kui ma oma unised silmad ükskord pärast magamist lahti tegin, oli kell märkamatult saanud umbes kaksteist.
Ja ega ma Natashale ei valetanud – nimelt olime me Fedja ja Fjodoriga mingil hetkel eelmisel päeval suutnud kokku leppida selles, et väga OK oleks, kui ma nendega koos ka ikka edasi rändaks.

Kui ma varem olen Teile rääkinud, et ma ei ole mingi eriline reisija mutt ja istun hoopis parema meelega oma külas katusel päikese käes, siis seekord otsustas minu eest mitte mu reisikirg vaid hoopis reisiseltskond – Fedja&Fjodor on lihtsalt NIIIII toredad tüübid, et nendega võiks kümme päeva järjest ka siinsamas Krasnodarkas katusel istuda ja ikka ei hakkaks igav, vastupidi…

Igatahes hakkasime siis laupäeval, 7. juulil (Saima sünnipäeval – Palju õnne veelkord!!!) edasi sõitma lõuna poole. Plaan oli kõigepealt sõita Feodossiasse ja sealt edasi Sudaki. Ja nii läkski.
Tulles nüüd korraks tagasi pealkirja juurde – "Krimm põleb!", siis see tuleb sellest, et kui me autoga mööda neid eksklusiivseid maanteid rahulikult kulgesime, siis nägime tohutult palju seda, kuidas põllud ja heinamaad ja kuratteabmisasjadkõikveel tee ääres suurelt-laialt põlesid. Niimoodi vaadates jäi tõesti mulje, et terve Krimm vist põleb. Tegelikult pannakse need põllud inimeste poolt põlema, et põlde väetada ja pahasid liblikaid tappa.

Feodossiasse me igatahes jõudsime, aga eriti kauaks me sinna ei jäänud. Jalutasime mere ääres, seal oli miski tivoli-tüüpi teema karussellide ja muude viguritega. Meie Fjodoriga käisime seal ühe vaakumirattaga rallimas ka. Nuh, miski selline karussell, mis keerutab sind igas kümnes suunas nii kõvasti ja kiiresti, et oled sinna korvi nagu vaakumisse kinni kistud.

Astusime veel läbi mingist väikesest armsast söögikohast, kus meid teenindas väga kena ettekandja ja asusime siis jälle teele. Aga selles söögikohas kerkis jälle üks huvitav teema õhku – nimelt oli seal selline korralik jalajälgedega tualett – no, iseenesest tõesti korralik, puhas ja korras, dushi ja veega. Tuleb siis Fjodor vetsust ja vastab Fedja küsimise peale, et jumalast normaalne vets. Fedja siis vastu, et kas pott ikka oli sees… Aga seda seal muidugi polnud – oli küll korralik ja puhas kemmerg, aga siiski ilma potita. Ja tekkis tugev vaidlus teemal, mida tähendab "normaalne" vets?!?!?! Et eestlase jaoks normaalne tähendab eelkõige ikka seda, et see sisaldab ka potti… ja sellest "normaalsusest" sai huvitav kaaslane ka kogu meie ülejäänud reisil :P

Feodossia ära kaetud, hakkasime edasi sõitma Sudaki poole. Kell liikus juba õhtusse, öömajast polnud meil veel aimugi.

Feodossiasse sisse sõites oli tee ääres hästi palju tüüpe, sildid käes, et annavad kortereid ja tube üürile. Jäimegi siis lootma sellele, et ehk on Sudaki sisse sõites sama seis.
Ja tegelikult oligi, kuigi, hästi paljude asemel oli selle tee ääres ainult üks sellise sildiga mees. Ja tänu temale leidsimegi omale umbes 15-20 minuti jalgsimatka kaugusel rannast suurepärase öömaja kaheks järgnevaks ööpäevaks. Toad olid armsad ja väikesed, dushid ja vetsud (jalajäljed!) olid allkorrusel ja ühiskasutatavad, aga siiski oli tegemist õudselt toreda, võiks isegi öelda, et lemmikkohaga kogu selle reisi jooksul ja maksma läks see meile 6 taala nägu, üks öö.
Meil oli seal hästi tore perenaine, kes meile seal tellimise peale hommiku- ja õhtusööke valmistas ja üldse igatpidi muret tundis, et me end seal ikka hästi tunneksime. Ausalt, jube mõnus koht ja hästi sooja tunde tekitas…

Ja selline oli tegelikult terve see Sudaki linn. Esimesel õhtul läksime pärast väsitavat päeva ikka ka mere äärde – teate, selline pisike rannaäär, täis väikseid restorane ja baare, inimesed olenemata kellaajast jalutamas paari-, kolme- ja kambakesi… istusime meiegi sealsamas mere ääres kivimüüril, kes jõi õlut, kes näris niisama pähkleid… Seni, kuni väsimus meid lõpuks maha murdis ja koju ajas…

Järgmise päeva (Ema sünnipäev – kümmetuhat kallistust!!!) plaanisime puhtalt rannapäevaks, et valged eesti mehed saaksid ikka ka oma valgetele tagumikele päikest ligi lasta. Kümne grivna eest saime omale rannas päevitustoolid ja voila – olimegi paradiisis.
Kokku vedelesime seal miski viie-kuue tunni ringis.

Siin on kõikides randades selline mõnus komme, et mingid tüübid käivad päevitajate vahel ringi ja müüvad erinevat söödavat (!) kraami. Niimoodi käisid mõned tädid ringi, reklaamides valjul häälel "Гарячая кукуруза”, siis (miskipärast enamasti meesterahvad) müüdi mingit imelikku kuivatatud kalavärki, mida isegi vaadata oli juba natu kõle, veel müüdi sedasama magusat meemaiustust baklava’d ja õlut muidugi ka. Mida aga nüüd tagantjärele mõeldes miskipärast minu rannas olemise ajal kusagil ei pakutud, oli jäätis…
Kas Te olete kunagi kuuma maisi söönud? Mina näiteks ei ole ja jäi see mul ka seekord rannas proovimata, sest see ei tundunud eriti isuäratav. Ja jäigi mulle arusaamatuks, miks seda siin igal pool randades nii palju müüakse, on see ehk miski kohaliku rahva lemmik suvetoit?
Kui päike ja soolane vesi meid lõpuks ära väsitasid, läksime koju puhkama. Perenaine tegi õhtusööki, ise käisime pesus ja pikutamas…

Ma ei oska Teile vist päris täpselt neid emotsioone edasi anda, mis mind sellistel hetkedel seal valdasid. Parimad hetked, milledel ei oleks tahtnud küll kusagil mujal olla…

Kehad puhanud, pead veinist sumisemas (nu, vähemalt kahel kolmandikul meist) läksime jälle rannabaaridesse seiklusi ja shashlõkki otsima.
Poistel nimelt oli selle shashlõkiga miski oma teema, nad tahtsid igal pool, kus me käisime, hirmsasti seda süüa. Said muidugi ka paaril korral vastu näppe, sest mitte just igal pool ei osata sellist superhead shashlõkki valmistada nagu tatari külas Mangup-Kales.

Möödudes mingist pisikesest mängupõrgust, tegid kutid käe valgeks AeroHokit mängides. Kes seal tol korral kaotas, mina ei mäletagi, vist ikka Fedja.

Õhtu lõppeski jälle ühes tatari restos shashlõkitades…
Tantsima me Sudakis ei jõudnudki.

Ahjaa, eelmisel õhtul kusjuures istusime ka enne kojuminekut ühes tataristiilis baaris, kus tellisime õlle kõrvale juustuvaliku ja saime selle asemel taldrikutäie vastikut viilutatud juustu ilma igasuguste variatsioonideta. Öäkk!

Märkamatult oli kätte jõudnud järjekordne esmaspäev, mis meie jaoks tähendas seda, et selle päeva lõpuks saavad meist jalamehed. Nimelt oli see meie rendiauto viimane päev – me pidime selle Simferopolisse tagasi viima.
Hommik oli raske (vähemalt minu jaoks). Olime ju magama läinud millalgi öö paiku, aga tõusma pidime juba kella kaheksa ajal hommikul, et õigel ajal startida ja sellega seonduvalt vovremja Simferopolisse jõuda. Peaaegu et jõudsimegi.

Autos sirvisin mina tagaistmel ajaviiteks mingit värviliste piltidega reisijuhti, kus Sudaki koha peal oli pilt mingist suurest ja lahedast kindlusest, mida meie muidugi vaatama ei jõudnudki. Ja loomulikult kandsime selle sujuvalt kohe Fjodori kraesse, sest tema olla seda raamatut juba varem lugenud ja pidada teadma, kus ja mida täpselt tuleks vaadata.
Nu, põhjus Sudakki tagasiminekuks on igatahes olemas.

Andnud auto Simferopolis üle, võtsime seljakotid selga, õlakotid õlale ja marssisime õigete nägudega trolli number kaheksa peale, mis meid lennujaamast rongijaama pidi viima. Viiski!
Eksklusiivseid seiklusi otsides oli juba ammu otsustatud, et edasi liigume me Jaltasse ja liigume sinna kindlasti trollibussiga, mis mõningate andmete kohaselt pidi sinna sõitma kaks ja pool tundi, teiste kohaselt suisa neli tundi…
Tegelikult oli õigus siiski esimestel ja päris nelja tundi me seal loksuma ei pidanud. Aga iseenesest ei erinenud see trollisõit mitte vähematki Tallinnas toimivatest, lihtsalt, natu kauem tuli sõita ja reisiseltskond oli tunduvalt etem.
Ja olimegi Jaltas.

Kui me veel Sudakis molutasime, siis helistasin ma igaks juhuks Edale Livadiasse, et ehk saame tema juures ööbida. Ta küll veits seal vingerdas ja ütles, et tal on maja täis, aga et tulgu me ikka kindlasti tema juurde, et küllap me midagi leiame. Samamoodi helistasin ka Meerile Simferopolisse, et reede õhtul, viimasel õhtul siis enne poiste lennukit, saaksime ehk tema juures ööbida.
Eda siis teatavasti eesti naine Krimmis, Livadias, kus ta peab pisikest pansionaati ja Livadia teatavasti ei asu Jaltast just eriti kaugel. Marsaga kümme minti sõitu ja kohal.

Enne kui alustasime oma kümneminutilist sõitu Livadia poole, võtsime bussijaama kohvikus mingid väikesed õhtusöögiampsud. Minule toodi kaks poolekslõigatud keedetud muna, mis olid majoneesiga üle valatud (Nämm!!!), Fjodor sõi salatit nimega "Kapriis" ja Fedja – oot, mida see Fedja seal sõi??? Vareenikuid vist?!?!?!

Munadega seoses…
Kui perenaine Sudakis viimasel hommikul tõi mulle praemuna, mis oli selline pehmelt öeldes veel elus, siis selgus väike pisiasi, et meie kolmesest seltskonnast on Fjodor ainus, kes selliseid elusaid mune sööb – meie Fedjaga oleme selle koha pealt "normaalsed" inimesed ja sööme ikka valmis toitu, olgu tegemist siis praetud või keedetud munadega.

Jaltast siis Livadiasse…
Uuesti Edale helistades, et me nüüd tuleme ja kuhu täpselt tulla, selgus tõsiasi, et talle olid samal päeval veel mingid külalised tulnud ja et meie jaoks tal nüüd kohe kindlasti mitte mingit kohta ei ole. Aga et kui me niisama tahaksime talle külla minna, siis palun väga.
Aadressi järgi Eda maja otsides selgus jälle see, et sellist tänavat nagu Sevastopolskaja Shosse ei tea isegi kohalikud inimesed Livadias üldse olevat. Kuidagi juhtus aga nii, et tänaval inimesi küsitledes ja seda kohta otsides sattusime kogemata Eda tütre Ilona peale, kes tundis meid kui eestlasi juba kaugelt ära ja juhatas meid lahkesti sinna kuhu vaja. Ja isegi siis läks meil veel väga kaua aega ja eksimist enne, kui me selle siiski lõpuks üles leidsime.

Edal ei olnud meie jaoks eriti aegagi, pani meid maja ette puu alla pingile istuma ja läks korraldama seda, et me ikka kusagile magama saaks.
Tal mingi väike tuttav armeenia mutike seal Livadia keskuses tegeles ka sellega, et pakkus hädalistele hea raha eest öömaja. Kuna kell oli juba umbes üheksa ringis õhtul ja väljas kiskus juba hämaraks, siis läksimegi keskusesse selle memmekesega kohtuma. Aga enne kui me sinna jõudsime, eksisime muidugi umbes neli korda ära. Lõpuks kohale jõudnud oli memmeke seal õnneks alles. 35 dollarit üks öö ja saimegi omale kahetoalise korteri, dushi ja "normaalse" tualetiga. Korter ise asus küll sellises kohas, et sinna sisenedes tekkis tunne, et me ei oska sealt enam äragi minna. Tegelikult asi muidugi üldse hull ei olnud ja korter asus keskusele üsna lähedal.

Hommik on õhtust targem… väsinud küünlad kustusid sel õhtul üsna kiirelt ja süttisid hommikul selle peale, et keegi tegi köögis süüa.
Fjodor, hea mees, nimelt teistest varasem ärkaja, oli juba poes käinud, ostnud sealt mune, kohvi, teed, majoneesi, leiba… Ja hommikusöögiks siis keedetud munad majoneesiga – Fjodoril kolmeminutised, meil Fedjaga kesteabmitmeminutised… Nämm!!!
Hommikusöögi ajal oma päevaplaane arutades mõtlesime, et sel päeval võiks minna vallutama Ai-Petri mäge – kõrgust umbes 1200 meetrit merepinnast, köisraudteega vist miski 3km (kui ma nüüd ei eksi, aga ma võin ka eksida)…

Reisiseltskond hommikuselt pestud/kustud/kammitud jalutasime keskusesse, kust leidsime ühe pisikese putka suure tädiga, kes pakkus erinevaid ekskursioone erinevatesse kohtadesse, Ai-Petri kaasa arvatud. 75 grivnat nägu ja piletid näpus. Kuna ekskursiooni alguseni oli miski poltara tundi aega, siis otsustasime Livadia randa kaema minna. Livadias on randaminekuga miski selline huvitav süsteem, et sinna saab liftiga. Jalgsimatk pidi kestma umbes pool tundi, kahe liftiga sai natu kiiremini, kuigi, iga lifti sisenemise eest tuli üks grivna välja käia – ehk siis, kahe liftiga üles, kahega alla, kiired arvutused näitavad, et see läks meil kokku maksma 12 grivnat. Meie Fjodoriga hüppasime veest ka läbi… Fedja valvas oma väärtuslikku pildimasinat.
Marsa Ai-Petrile väljus umbes täpselt õigel ajal, palju sehkendamist erinevates järjekordades, mõned toredad hetked kanatnaja darogal ja kohal me olimegi.

Mäe otsas sai mingite suurte ja koledate ja kurjade nägudega lindudega pilti teha, mulle pandi mõlema käe peale üks istuma (pärast olid käes augud sees), aga kui selgus, et nad tahavad selle pilditegemise eest saada ca 20 grivnat raha, siis käskisin ma need linnurajakad ruttu oma käte pealt ära koristada ja me kimasime edasi. Hiljem pisut eemal sai täpselt sama raha eest lasta end pildistada ka koos kaamelitega ning 10 lisagrivna eest nendega ka sõita, aga seegi jäi meil katsetamata.

Edasi viis giid meid mingisse kõrtsi omale lõunasööki tellima, aga kuna tee äärde jäi hästi palju igasuguseid suveniiriputkasid, siis jäin mina teistest muidugi kogemata maha… ja kui see Fjodor mulle siis järele tuli, pahandava näoga, et kus Sa jäid ja katsu ikka mitte ära kaduda, siis oli küll natu nadi olukord :P

Lõunasöök (shashlõkk muidugi!) tellitud, liikusime edasi. Käisime miski soovidekaevu juures kopikaid viskamas ja soove lendu laskmas – seal oli mingi selline süsteem, et kui kopikas kolm korda põrkab vastu kaevu ääri ja alles siis alla kukub, siis läheb soov kindlasti täide. Mina ei saanud küll mitte halligi aru, mitu korda mu kopikas kuhugi vastu põrkas.

Ja edasi lasti meid kümne grivna eest ka kolmesilma kaevu ehk siis selline sügav maaalune koobas, kuhu pääses mööda kitsaid redeleid ja mille põhjas oli päris eht lumi ja neli kraadi sooja. Kolmesilma kaevuks nimetati teda sellep2rast, et tal oli kolm auku, millest üht küll miskip2rast näha ei olnud.

Kõik need protseduurid nendes kaevudes võtsid tegelikult üsna palju aega ja selles kolmesilma omas oli jube külm. Ja kuna sinna lasti hästi palju inimesi korraga sisse, siis meie, kes me esimestena juba ammu seal all olime kergelt ära külmunud (Fjodor õnneks andis mulle oma triiksärgi selga ja oli ise paljas) pidime pikalt ootama nende järgi, kes viimastena ja aegluubis mööda neid redeleid alles alla laskusid.

Nuh, ellu me igatahes jäime ja tagasi maa peale jõudes soojenesime ka pikkamööda üles – nu, mina vähemalt, sest meie GEP-id (Garjatshie Estonskie Parni) väitsid, et nendel küll üldse külm ei olnud mitte!

Koopast väljas, seadsime sammud shashlõki juurde. Seal tehti meile veel enne mingisugune veinidegustatsioon, aga need veinid ei maitsenud isegi mitte minu veinigurmaanidest kaaslastele. Kuigi, ühe pudeli nad omale sealt ikka kaasa ostsid (liiter veini 35 raha), mida aga hiljem kibedasti kahetsesid, sest see ei olla ikka üldse mitte toosama vein, mida neile enne proovida anti. Ja shashlõkk selles kohas ei olnud kah mitte suurem asi.

Marsa oli meile mäe otsa vastu tulnud ja niimoodi alustasime oma sõitu mäe otsast alla. Ja kui Te nüüd arvate, et see oli mingisugune lõõgastav puhkus, see sõit sealt mäe otsast alla, siis mõelge veelkord – tee sealt lookles täpselt samamoodi nagu Miki Hiire koomiksites… umbes sada ringi järskude kurvidega edasi-tagasi stiilis. Minul igatahes oli poole sõidu pealt juba süda nii paha, et oioioi… kuidagi sain ikka ilma oksendamata hakkama.

Olles juba pika maa allamäge ära sõitnud, möödusime mingisugusest allikaojast, mille kohta giid ka mingit legendi teadis rääkida sellest, kuidas elasid kord 90-ne starik ja 80-ne staruha. Starik läks metsa jalutama, oli hirmus janune ja kustutas seda janu siis sellesama allikaveega, mis üllatus-üllatus, oli miski võluvesi ja muutis mehe kohe viiskümmend ja rohkem aastat nooremaks. Läks mees siis hoopis noorena koju tagasi, naine alguses ehmus ära, aga asjast lähemalt kuuldes otsustas ka, et tahab nooremaks saada ning läks seda allikat siis metsa otsima. Otsis teine seda üsna kaua, nii et mees hakkas juba muretsema ja läks omakorda naist metsa otsima. Vahepeal oli juba öö kätte jõudnud… Varahommikul siis kuulis mees metsast lapse nuttu ja leidis varsti pärast seda ka nutu allika üles. Tegemist siis pisikese eksinud tüdrukukesega, kelle mees koju kaasa võttis ja seal siis avastas, et laps on väga tema naise näoga…
Vot selline lugu siis… Loo moraal?? Mõelge ise, kes mida sellest loost välja tahab lugeda. Igatahes, mehed, hoidke ikka oma naistel silma peal ja ärge laske neid üksinda metsa hulkuma – näete, mis kõik võib juhtuda!

Jõudsime meie igatahes õnnelikena tagasi Livadiasse, ei sugugi nooremad kui hommikul kodust väljudes. Jälle väikesed puhkusehetked oma armsas kodukeses ja siis Livadia kohvikutesse toituma. Kes mida täpselt sõi, ei mäleta enam. Kuigi tegelikult, kui ma nüüd ei eksi, siis tellisime tol õhtul umbes 15 tseburekki… liha ja juustuga… mina suutsin ära süüa kaks tükki, kutid siis kahepeale pidid ülejäänutega hakkama saama. Hakkama said küll, kuigi ise ägasid selle koorma all päris korralikult :P

Livadia oma turisminduse poole pealt on selles mõttes üsna jura koht, et mingit ööelu seal ei ole. Ei mingeid diskosid ega ka mingeid vanainimeste tansulkasid, kus saaks natukene päeva jooksul sisseõgitud energiat maha raputada. Ja kuna me sel päeval olime omast arust jälle väga väsinud, siis ei hakanud me ka mitte Jaltasse sõitma vaid läksime koju unele.

Järgmine päev (kolmapäev, 11. juuli) algas kuue keedetud munaga (millest ma ära suutsin süüa vaid viis) minu jaoks ja omletiga poiste jaoks. Koka isik ei olnud võrreldes eelmise päevaga muutunud (Aitäh Sulle, kallis Fjodor, kõikide nende mõnusate hommikusöökide eest ja selle eest, et Sa unistel magada lasid ja ka kõige muu eest, mis mulle praegu kohe meelde ei tule. Isegi selle kohvitökati eest Sulle hästi suur aitähhh!!!).
Käesolev päev nägi ette, et kindlasti läheme Jaltasse ja kindlasti läheme randa. Läksimegi. Sõitsime marsaga kuskile linna keskele, leidsime sealt muidugi kohe ka mereäärse keskväljaku koos purskkaevude ja McDonaldsiga. Kuna Olja Kadilkina oli ka vahepeal Jaltasse sõitnud, siis helistasime temale ka ja uurisime ehk tahab ta meiega pljaazhile tulla. Tahtis. Ütles alguses, et jõuab meie juurde 15 minutiga. Muidugi ta seda ei jõudnud! Ootasime seal väljakul miski pool tundi ja natu enamgi. Tegime pilte, kreemitasime üksteist päikesekaitsekreemidega sisse (õigemini mina kreemitasin poisse, sest miskipärast meeldis see variant neile rohkem). Siis otsustas Fjodor, et tema tahaks ikka minna veel mingile ekskursioonile, mille käigus saaks vaadata Pääsupesa restorani – see on selline huvitav resto, mis asub otse mingi mäenuki otsas ja mida vaadates minul tekkis hirmutunne, et millal see nüüd siis sealt alla kukub?! Igatahes… ka see rannaäär oli ekskursioonide pakkujaid täis ning Fjodor oma paketi sealt ka leidis. Jällegi oli tal sõidu alguseni aega umbes kahe tunni ringis, mille me otsustasime korralikus rannas veeta. Kuna Olja ei olnud ikka veel saabunud (arvatavasti oli vahepeal möödunud juba tund sellest, kui ta ütles endal minevat 15 minutit), siis me kirjutasime talle sms-i, et me rohkem küll oodata ei kavatse. Kuidagi juhtus aga nii, et just siis, kui me sammud ranna poole seadsime, hüppas Olja mulle selja tagant kaela. Lõpp hea, kõik hea!

Olja juhatas meid antud ranna kõige kaugemasse nurka, kus tegelikult oligi kõige mõnusam peesitada. Fedja oli selle sagaraitamise koha pealt justkui minu poolel, et otsustas ka pigem minuga rannas vedeleda kui kuskil umbses bussis ekskurseeruda.

Ja nii ta läkski. Umbes pooleteise tunni pärast läks Fjodor omale reisile, veel veerand tundi hiljem hülgas meid ka Olja ja läks mingisugusele töövestlusele ja jäime meie Fedjaga kahekesi rannamõnusid nautima. Enne aga jõudsime Oljaga kokku leppida, et läheme neile õhtul külla ja siis lähme kõik koos ka kuskile ööeluga tutvuma.

Ujuda meile kummalegi ka eriti ei meeldinud ja nii me siis seal vedelesime palava päikese käes ja õudselt mõnus oli!!!

Umbes kella seitsme ajal õhtul, kui me Fedjaga olime juba mures, et ei tea, mis kõik võis juhtuda, saabus lõpuks ekskursioonilt tagasi ka sõber Fjodor ning siis maandusime sealsamas rannas ühte tataristiilis (jälle!) söögikohta, kus üllatus-üllatus, telliti aga jälle shashlõkki. Mina sõin sedapuhku mingit kanasalatit, mida nõutud raha eest küll häbematult vähe anti. Kuna poistele seal shashlõkiga ka mingit tünga tehti, siis me sinna eriti kauaks ei jäänud ja kuna me tahtsime veel õhtul Jaltasse tagasi jõuda, siis seadsime sammud aegsasti kodu poole, et ennast õhtuks üles lüüa.

Sedapuhku siis õhtuselt pestud/kustud/kammitud (ei saa mainimata jätta seda, et mina tegelesin ka jalgade epileerimisega, mis kuttidele nii huvitav tundus, et nad kordamööda oma habemeid üritasid ära epileerida, mis aga lõppes mõne jaoks veriste põskede ja ilma oluliselt positiivsete tulemusteta!) kimasime tagasi Jaltasse, kus marsapeatusse tulid meile vastu Olja, Shurik, Olja isa Vova ja Polina isa Jura. Isadest läksime me õige pea lahku ja maandusime lõpuks sellesama resto, kus me ennist söömas käisime, teisel korrusel asuvas ööklubis.
Nu, selline laudadega koht, kus enamus inimesi istusid laudade ümber ja lihtsalt olid, aga soovijad said ka DJ-puldi ees tantsu vehkida. Mina tark olin muidugi teksapüksid jalga pannud, mistõttu ma juba esimeste tantsude ajal kergelt üle kuumenesin, aga ega sellest siis midagi hullu polnud.
Kohalikud korralikud beibed olid ikka minides ja tikk-kontstel… mina pärast kolme esimest tantsu olin üleskeeratud teksades ja paljajalu, ise kogu aeg hirmuootel, et millal mõni nendest tikkudest mulle jala peale astub :D
Kuna Oljale mees iga natukese aja tagant helistas, et ta koju läheks ja tal lõpuks ka uni meeletult peale tikkus, siis me sinna eriti kauaks küll pidutsema ei jäänud.
Esialgse plaani kohaselt pidime ööseks nende poole jääma, aga kuulnud, et taksosõit Livadiasse maksab ca 20 grivnat (ja täpselt nii vähe maksiski!) otsustasime ikka koju omadesse vooditesse sõita.
Ja mina leian, et õigesti tegime!

Enne taksosse istumist jõudsin mina omale ühe supernämma HotDogi osta, mille peale kutid pärast kadedad ja kurjad olid, et ma neile ostmata jätsin, aga kust krt pidin mina sel hetkel oma näljases olekus teadma, kas nemad sellist maailmatu mõnusat rämpstoitu üldse söövad!

Neljapäev algas minu jaoks jälle keedumunadega… seekord oli sinna mingi tomatikurgisalat ka kõrvale monteeritud…

Päevaplaan ise kujunes selliseks, et sõitsime kohe pärast äkamist ja hommikutoimetusi (nii umbes kella 12 ajal) jäle Jaltasse, kust siis poisid läksid omal käel otsima Massandra veinikeldrit ja mina maandusin jälle rannas, täpselt samas kohas, kus eelmiselgi päeval. Seekord vedelesingi siis terve päeva uhkes üksinduses oma tuliuuel saunalinal, peas Krimmi pildiga rätik, rinnad paljad. Sest kuigi tegemist oli avaliku ja mitte üldsegi nudistide rannaga, siis selgus juba eelmisel päeval tõsiasi, et ka seal võib ilma rinnahoidjata päevitada ja keegi ei pane seda eriti pahaks. Ma kujutan ette, et Eestis kuskil Stromkal või Pirital oleks õige pea minu peale karjuma tulnud kas mõni kuri armukade ja ebakindel abielunaine või tittedega ema. Siin sellist probleemi ei tekkinud :) Ja lähemal ringivaatamisel selgus ka see, et enamus inimesi, kes seal päevitas, olid needsamad, kes seal ka eelmisel päeval olid olnud.

Veinisõbrad saabusid umbes kella kuue paiku, vedelesime nendega koos veel tunnikese sealsamas rannas, käisime ujumas ja olime niisama… Hea oli olla…

Samme kodu poole seades plaanisime õhtul veel tagasi Jaltasse tulla ja mõned stripibaarid ka üle vaadata, aga kui me hiljem Livadias ootasime selleks tagasisõiduks marsat, mis jäigi tulemata, siis tundus, et targem on veeta see õhtu sealsamas Livadias mõnes kohvikus veini mekkides.

Ei saa mainimata jätta ka seda, et kui me veel Jaltas olime, siis ostsin ma seekord ka kuttidele needsamad nämmad rämpsud HotDogid ja nad isegi sõid need ära :P

Livadias siis istusime alguses üsna korralikuna tunduvasse kaffeesse, aga pikemal istumisel selgus, et vein oli neil seal sitt ja tellitud tseburekid olid lihtsalt kuskil duhovkas üles soojendatud käkid. Küsisime arve, maksime selle ära ka ja jätsime kogu selle jama, mis meile lauda oli kantud, sinnasamasse lauale vedelema ja läksime kõrvalkohvikusse, mille tseburekkide maitsvuses olime juba varem veendunud. Sealt saime ka veits parema veini (või see lihtsalt tundus juba rikutud maitsemeeltele maitsvam!) ja istusime seal mõnuledes ja ilmaasjade üle arutledes täpselt seni, kuni ma sinna peaaegu et magama jäin.

Järgmine päev ehk siis reede ja kolmteist oli meie viimane päev Jaltamaadel. Sel päeval pidime üle andma oma armsaks saanud kodukese ja seadma sammud Simferopoli poole, et sealt järgmisel päeval õigeks ajaks lennukile jõuda.

Mina ärkasin sel hommikul ringikäiva peaga ja ei aidanud mind seejuures ei ninast kinni hoidmine ega ka viie keedumuna söömine. Mine sa tea, äkki mul oligi paha just sellest, et ma juba viis päeva järjest ainult keedumune olin söönud?!?!?! Ses mõttes, et ega mul süda paha ei olnud, lihtsalt olid sellised kerged tasakaaluhäired ja jalad ei tahtnud hästi kanda.

Korteriperenaine pidi tulema umbes kella nelja ajal õhtupoolikul. Kutid otsustasid minna veel randa, kuigi ilm oli selline pilvine ja lämbe. Mina oma pahas olekus otsustasin targu koju magama jääda. Õnneks oli sellest ka kasu ning kella neljaks, kui tuli aeg minema hakata, olin juba üsna normis.

Perenaine hilines tavalised viisteist minutit, mille jooksul me jõudsime veel jäätist ja rohelist teed manustada ning siis jätsimegi oma onni maha.

Aa, mis selle kodu juures veel huvitav oli – kui perenaine meile seal saabumise päeval erinevaid asju seletas, et kust vesi ja kuidas käib, siis palus ta ka, et me iga päev paneks ukse taha kassidele toitu. Vot selline lugu! Fjodor kui varajane ärkaja ja pere kokk siis tegeles sellega ka.

Simferopolisse tagasi sõitsime esialgset trolliplaani maha jättes siiski marsaga et viisakal ajal kohale jõuda. Hinnavahe oli miski 5 grivnat, nii et…

Umbes kella kaheksa, poole üheksa ajal olime juba Meeri juures, keda ennast küll kodus ei olnud, aga Julia võttis meid kenasti vastu, pakkus süüa ja puha. Välja me sel õhtul enam minna ei viitsinud ja ega me teadnudki, kuhu oleks võinud minna. Meie Fjodoriga jooksime hoopis korraks naaberuulitsas asuvasse poodi, kust läbi trellitatud ukse ostsime pudeli veini, mida me siis seal õhtul mõnusat vene muusikat kuulates manustasime (või, nuh, jälle kaks kolmandikku meist manustasid).

Selle vene muusikaga oli ka selline lugu, et Fedja ostis Jaltast miski neli plaati (ei mina seda ansamblit mäleta), et sealt üht lugu leida. Müüja luges tal seal veel raha valesti, nii et lõppkokkuvõttes maksis ta nelja plaadi eest, millest tegelikult igaüks maksis 20 kohalikku, kokku ainult 30 grivnat. Ja seda lugu, mille pärast ta kõik need plaadid üldse ostis, ei leidnud ta nende pealt ka mitte!

Ja ei olnudki muud… laupäeva hommikul tellisime takso, et lennujaama sõita… lennujaamas jõime veel pisut rohelist teed ja läinud nad olidki.

Kurb natu oli!

Olime ju nendega juba lausa mingiks perekonnaks kokku kasvanud, kes juba enam-vähem teavad, millises järjekorras täpselt hommikuti dushi all käia ja kuidas omavahel täpselt hakkama saada. Tegelikult, kui nüüd tagasi mõelda, siis klappisime me nendega ikka väga hästi kokku. Ei tekkinud mingeid olulisi huvide ja muude asjade kokkupõrkeid ja päevaplaanid suutsime ka kuidagi rahumeelselt ja kõiki osapooli rahuldavalt kokku leppida.

Tegelikult olid väga vinged kümme päeva ja kellegi teisega ma ei olekski mitte tahtnud mööda Krimmi rännata kui oma Fedja ja Fjodoriga. Igatahes kõige suuremad aitähid Teile, armsad reisukaaslased ja loodetavasti ei jäänud see mitte meie viimaseks ühiseks ettevõtmiseks.

Aga edasi…

Saatnud F&F’i tolliväravate vahelt minema, astusin läbi ka saabuvate lendude hoonest, sest eelneva informatsiooni põhjal pidi just umbes samal ajal saabuma lennuk Eestist ja sellega koos kolme aasta tagune õpetaja Raina Reiljan koos oma kallima Toomasega. Polina oli neid seal juba ootamas ja nii me siis seal neljakesi kohtusime ja alustasime teekonda Krasnodarkasse. Marsa, elektritshka ja buss – ning olimegi kodus!!!

Oh seda jällenägemisrõõmu!

Pärast õhtusööki vingerdasin mina ennast seltskonnast eemale ja läksin koju. Panin Urmas Alenderi Kogutud Teoste teise osa mängima, pakkisin asjad lahti ja siis lihtsalt lesisin, vahtisin lakke ja olin tühi.

Meil Fedjaga oli veel selline ühine omadus, et me mõlemad teadsime peast Urmas Alenderi laule ning üleüldse mingites olukordades hakkasime lambist mingeid viisikesi ümisema.
Ma ei olegi varem teist sellist inimest kohanud, arvasin, et see on ainult minu kiiks, et igas olukorras, kus keegi mingi sõna ütleb, tuleb minul selle sõnaga kohe mingi laulujupp huulile. Aga võta näpust – näe, on ikka veel selliseid kiiksuvaid tüüpe…:P
Aga see on muidugi ainult positiivne!

Alenderit kuulates jäin lõpuks üldse magama ja ärkasin selle peale, et Rita tuli koos Rainaga minu maja vaatama.

Õhtul plaanisin veel Aleksandrovkasse diskotama minna, aga väsisin liiga ära ja jäin hoopis magama.

Ja ega ma pole päriselt ikka veel tagasi omas elemendis… emotsioonid olid sellised teisemad ja tugevad… läheb veel veidi aega, enne kui ma suudan ennast jälle külalainele lülitada ja ainult vene keeles suhelda.

Igatahes julgen ma öelda, et need kümme päeva olid mu selle suve parimad ja ma ei kahetse mitte hetkegi neist!!!

UduPea Vabandus :)

Et siis...

Vabandan hästi siirate silmadega kõikide nende ees, kes ootavad juba pikisilmi mu uut postitust, mida ei tule ega tule.

Tegelikult sai see juba päeva paar tagasi valmis ja ma pidin selle täna üles riputama, aga hommikune ärasõit kodust läks nii kiireks, et ma ei jõudnudki Rita juurde, et oma kirjutist kaasa võtta...

Palun veelkord andeksandeksandeks ja oodake kannatlikult veel õige pisut :)

Ja uskuge mind - seda, mis sealt siis tuleb, juba viie minutiga läbi ei loe :P

Armastan Teid :)
Teie KrasnodarkaKristi