Jälle Eestis

Siin ma nüüd siis olen. Tagasi Eestimaa külmuses ja kõleduses… Aga oodatud, igatsetud ja armastatud :)

Krimmi ja Krasnodarkat pisut tagasi meenutades – et mis siis viimastel hetkedel veel juhtus?!

Teisipäeval oli tüdrukuteõhtu ehk devitshnik, kuhu osalejaid tuli kokku suisa viis (Viola, Ira, Sasha, Ivanna, Alla) ja kelledega me seal siis erinevaid mänge mängisime, karaoket laulsime, teed jõime, üksteisele maniküüri tegime.

Kuna viimastel päevadel ilmavana oli pisut hullumas ja saatis meile kaela katastroofilise jaheduse ning kuna tüdrukute õhtule lasksime sisse ainult tüdrukud, mis aga ei tähendanud seda, et poisid ei istunud maja ees ega oodanud sisselaskmist, siis me neid eriti kaua ei piinanud ka ning lasksimegi nad paaritunnise ootamise tulemusena tuppa sooja ja teleka ette. Eriti kaua see õhtu ei kestnud, vist suisa kella 23-ks olid lapsed läinud ja minagi juba pikutamas. Mingil hetkel käis Päivi korraks majast mööda, aga ma olin juba üsna unine, nii et…

Kolmapäeva hommikut alustasin valuprotseduuridega ehk siis lükkasin vana „suristaja” paariks tunniks tööle. Tegemist siis epilaatoriga, kes veel kursis pole. Enne seda panin veel ahju ka käima, et oleks soe seal oma jalgu karvavabastada ja nii ei saanudki ma asjast õigesti aru, kui nina kärsahaisu tundma hakkas. Nimelt, olles seal juba tund-paar asjatanud, tundsin mingit imelikku kärsakat, aga arvasin ise, et seesama suristaja hakkab otsi andma ja lasin aga edasi. Kui ma siis ühel hetkel lõpetasin ja mingil põhjusel kööki astusin, olin otsekui suures gaasipilves ja taga nurgas põles ahi suurtes leekides!!! Hetkeks tardunud, jooksin muidugi kohe sinna leekide suunas ja keerasin gaasi kinni, kuigi ahi särises veel tükk aega tagantjärele… Nu, oli ikka üsna ehmatav elamus jälle :P
Pärast ehmumist läksin Aleksandrovkasse, et viia nende klubijuhatajale tagasi valsimuusikaga plaat ja koolist internetist ka läbi hüpata. Kiirelt jõudsin ka InnaMarina juurest läbi joosta ja siis sõitsime Päiviga koos koju õhtuks süüa vaaritama. Õhtuks nimelt oli planeeritud pidulik ja perekondlik lahkumisõhtusöök, kuhu kutsutud peale meie kolme (mina, Päivik ja Sergei siis) ka Ljuba ja Eedik, Ljuda ja Olja koos Tanja ja pisikese Taisiaga ning minu Sergei kaa…:P
Toidud tulid head (kartulisalat, porgandisalat, värske salat, kartul kotlettide ja kastmega ning Päivi tehtud ülihea õunakook!) ja õhtu oli ka hästi armas.
Meie Sergei oli oma nina juba enne õhtusöögi algust parajalt täis tõmmanud ning tukkus enamuse söömise ajast, aga nu, sellest ei olnud õnneks miskit hullu :)

Igatahes, kui see kohustuslik õhtusöök sai otsa, me olime enamuse nõusid ja asju ära koristanud ning sammud Taresse seadnud, siis seal ootasid mind juba lapsed – tüdrukud tulid ja kinkisid rahakassa, kuhu juba esimesed kopikadki sisse peidetud. Sergeil olid miski uhked roosid… ja üldse oli selline armsalt pidulik…
See õhtu kestis igatahes jälle varaste hommikutundideni – mängisime poistega veel viimast korda kaarte ja vaatasime paari filmi. Kella nelja ajal läksin mina tuttu, sest kell seitse pidin juba ärkama, et jõuda veel viimast korda Kurmanisse odavaid iluprotseduure nautima. Depilatsioon, juuksur ja siis kõige tipuks veel superarmas maniküür, mis uskuge või mitte, tänaseni väga hea välja näeb :)

Käisin veel uue soenguga ühes fotoateljees topless-pilte tegemas ja siis sõitsin koju tagasi. Sergei tuli minuga jälle kaasa, pakkisin viimased asjad kokku, Liina ema tõi ka mingid asjad, ning siis tuligi juba Vova Pervomaiskist mulle järele ning me sõitsime sinna – mina, Sergei ja Vova. Kohale jõudnud, tegi Vova naine meile seal väikese ekskursiooni ja kella viie paiku korjasid Misha ja Natasha meid juba peale ning me sõitsime nende juurde koju, et sealt hiljem kella üheksa paiku Dzhankoisse rongile sõita. Ja nii kõik oligi. Sergei oli koos minuga kuni võidutu lõpuni. Jah, tema jaoks oli see maailmatu suur kaotus… Vaeseke, mul oli ja on temast ikka väga kahju.

Jõudnud rongi, purskasid siis lõpuks pisarad ja esimese tund aega veetsin ma rongi koridoris sõna otseses mõttes ulgudes. Elu Krimmis, Krasnodarkas veeres sekundhaavad silmade eest mööda, kõikide armsate inimeste näod tulid silme ette… Kurb, vot siis oli jube kurb!

Igatahes… enne veel, kui ma Kiievi poole startisin, helistas mulle Tõnu, kes uuris, miks ma juba Kiievis pole, et mul ju varsti lennuk?! Kuuldes, et hakkan varsti sinnapoole liikuma, rõõmustas ta mind teatega, et on ise ka Kiievis ja tuleb mulle hea meelega rongijaama vastu! Super!!!
Jõudnud reedel Kiievisse, oligi Tõnu ka seal kohe olemas, tegime väikesed kohvid ja jutuminutid ning siis paigutas ta mu ühele autole, mis mind kenasti lennujaama sõidutas.

Kella kaheks olin lennujaamas (lennuk pidi väljuma 15:50), andsin pakid juba ära (kott kaalus kenasti 21kg) ja suundusin passikontrolli. Annan passi seal ühele kenale ametnikuhärrale, kes vaatab seda eest ja tagant ning ütleb siis mulle, et kahjuks ei saa ma Ukrainast ära lennata, sest ma ei olnud siia registreeritud ja seaduse järgi võib ilma registreerimata elada siin vaid kolm kuud!!! Mina teatavasti pesitsesin seal juba peaaegu kuus kuud! Küsimusele, mis nüüd saab, vastas ametnikuhärra, et tuleb maksta trahv 680 grivnat, mida mul otse loomulikult EI OLNUD! Mul olid vaid Rita 120 grivnat ja isegi neid ei tahtnud ma eriti hea meelega sinna lennujaama jätta. Mees jättis mu passi ja pileti enda kätte, palus mul natu kõrvale astuda ja teenindas edasi järgmisi inimesi. Olles seal juba mõned head minutid niimoodi seisnud, küsisin uuesti, et kuule, mis nüüd siis saab? Tema jälle, et kas mind siis tõesti keegi saatma ei tulnud, kelle käest raha küsida. Mina muidugi vastu, et reisin täitsa ihuüksi ja TAHAN KOJU!! Vahepeal ilmus selle meesterahva kõrvale sinna veel mingi tüüp. Mul hakkas juba hari punaseks minema, et kust kuradi kohast pidin mina teadma, et on vaja end siia pagana Ukrainasse registreerida ja kes mulle seda on kunagi öelnud?! Nemad jälle vastu, et aga kelle asi see on mulle seda öelda? Et ma pean ikka ise hea seisma omade asjade eest ja ise selliseid asju miilitsajaoskonnast uurima. Oeh! Ma siis jälle, et kui ma eelmisel korral siin järjest viis kuud elasin, siis ei nõudnud keegi, et ma ennast registreeriks ja lennuki peale lasti ka üsna kenasti. Tema siis jälle, et nojah, see kolme kuu seadus hakkas kehtima alles juulikuus. Halleluuja!!! Seda enam ei saanud ma sellest teadlik olla, ma ju ilmusin siia tagasi juba mais, siis kehtisid veel kõik normaalsed seadused!!
Lõpuks ütlesin sellele kenale ametnikuhärrale, et kui tema mind aidata ei saa, siis tahan ma rääkida kellegagi, kes saab. Tema osutas kenasti sellele teisele mehele, kes sinna vahepeal oli ilmunud, et räägi temaga. No ja rääkisingi siis! Lõpuks, kui ma olin juba jumala paanikas, teadmata, mida teha, üritades talle seletada, et mees, kas Sa saad aru, et kolme päeva pärast lõppeb mul ka viisa ära ja siis saab minust puhta immigrant, ütles ta mulle, et armas tüdruk, nüüd sõidad sa koju. Ma ei saanud enam halligi aru ja umbes veel nähvasin vastu, et mismoodi ma koju sõidan, ei sõida ju?!?!?!
Tema aga, et nüüd sõidad ilusti koju ja järgmisel korral tead, kuidas asju ajada! Oohhhhh!!! Ma tahtsin talle musi anda, aga ta ei lubanud :(

Niisiis sain oma passi ja pileti tagasi, ilma trahve maksmata ja astusin turvaväravate poole. Seal tekkis jälle uus häda – termos oli kotis! Pidin selle siis kotist välja otsima ja lahti ka tegema, et neile näidata, kuidas ma oma tee juba ära olin joonud ega midagi lennukisse kaasa EI VEA! Sellega läks õnneks ruttu.

Lennuki väljumine ka miskipärast viibis natu, aga juba kella kuue paiku maandus see Tallinna lennuväljakul ja olingi taas nn kodumaal!
Minu kott ilmus lindile esimesena ja nii ma sealt kadusin. Raul, Silver ja Aedu olid mulle vastu tulnud ja kõik oli väga armas. Roosid ja Raffaello.

Edasine plaan nägi ette seda, et käisime Rauli vanemate juurest läbi, vaatasime ja näitasime näod üle ja ette, jõime tassi kohvi ning startisime siis Lõuna-Eesti poole, minu vanematekoju! Rauli vanemate juures kohtusin ma ka esimest korda elus Rauli väikese õe Margitiga, kes oli viimaseid päevi lapseootel. Me veel tegime seal panuseid, et millal laps sünnib. Terve Puulmannide pere ütles, et sünnib pühapäeval 11.11.2007, mina panin vastu, et sünnib 12.11. Ja kas Te tahate nüüd teada, millal see põnn siis sündida otsustas? 11.11.2007 kell 23:59!!! Normaalne tüüp, ehh?

Igatahes sõitsime pärast kohvitamist veel läbi Kehrast, kus Enda juures peesitas Rita ja võtsime tema ka kaasa. Edasi Rakverre Pireti juurde, et võtta sealt kaasa kogu see minu kilakola, mis aegade jooksul sinna kogunenud oli ning sealt siis juba täiskäigul maale. Kella kaheks öösel olime ema juures, Rita kustus tol õhtul esimesena unne, meie poiste ja emaga istusime kella kuueni hommikul, seni, kuni emal oli aeg sättida end loomi talitama. Poiste all pidasin silmas siis nii oma pisikesi vennaraasusid kui ka Rauli ja tema sõpra väikest Tomi.
Öö möödus kaaliumi abiga nagu linnutiivul ja hommikul sõitsime meie Hummulisse korterisse magama.

Laupäeval oli meil plaanis sõita läbi ka Võrust Liina juurest, seega ei saanud me eriti kaua magada. Mina magasin üldse ainult kaks tundi, sest tahtsin kõik oma asjad kokku-lahti pakkida ja sorteerida, mida uuesti Tallinnasse kaasa võtta, mida mitte. Tunni ajaga olid asjad sorditud, aga üritades poistele elu sisse puhuda, kuulsin vastuseks ainult närvilist nohinat ning otsustasin nad siis magama jätta ja ilma nendeta Valgamaal pisut ringi sõita.
Kõigepealt siis ema juurde, seal väike kohvilonks, Rita kaasa ja Tõrva, õigemini Pokardisse otsima õpetaja Linda Partsi, sest ema jutu järgi pidi tema pojal Tallinnas mingi pesa välja üürida olema. Ja kuna mina olin tol hetkel üsna kodutu, siis tundus see üsna hea ideena.
Nu, Linda Partsi ma sealt igatahes ei leidnud, tema mehe käest sain õnneks poja telefoninumbri, astusin läbi ka Tiku Miiu juurest ja siis sõitsime kodu poole tagasi.

Muidu polekski sellel päeval häda midagi olnud, aga kuna Tom pidi olema õhtuks tagasi Tallinnas, siis ei olnud meil üldse eriti aega. Tahtsime veel isa juurest ka läbi sõita, aga kui olime Käärikmäelt tema juurde sisse keeranud, siis ta sõitis meile juba autoga vastu. Mõned viisakusväljendused ja kiired ülevaated asjadest ning läksime jälle laiali!
Vahepeal oli Raul ärganud ja helistas ning muretses ka juba. Sõitsime siis kohale, ajasime poisid püsti, toppisime autosse ja sõitsime jälle ema poole kohvi jooma. Kiired kohvid ning siis jälle edasi Võru suunas, et armas Liina ja tema elukoht ka üle kaeda. Siinkohal tahan eelkõige rahustada Liina ema, et ärgu ta apseluutselt muretsegu, sest Liinal on superluks ühikas, selline uhke, valge, steriilne ja mugav. Üks kohalikust noormehest sõber oli talle sinna juba ka läpaka toonud, internet on ka toas olemas… mis sa hing veel oskad tahta? Mina ei osanud oma ühiselamupäevadel sellisest luksusest unistadagi.

Tegelikult ka, Liinal on väga ilus ühikas ja koolitöödega ütles ta ka end hakkama saavat. Ütles, et väga kerge pole, aga midagi meeletult hullu ka mitte.
Polina ja Priit (seesama läpaka-tooja siis) olid ka Liinal külas, aga kuna Tom pidi õhtuks Tallinnasse jõudma, siis me sinna eriti kauaks istuma ei jäänud.
Käisime veel Võrus ühes hästi mõnusas söögikohas söömas ning sõitsime siis jälle emakodu suunas, et mamma-papa juurde sauna minna. Tagasitee ei edenenud sugugi nii hästi kui edasitee, sest kuidagi oskasime ära eksida ning sõitsime tagasi vapsee kuskilt metsavaheteed mööda. Nu, mõnede aegade möödudes jõudsime ikka kohale. Tom enam sauna ei jäänud vaid kimas kohe Tallinna suunas minema, meie Rita ja Rauliga jäime saunatama. Ja see oli hää!!!
Õhtu lõppes sellega, et jätsime Rita mamma poole pläkutama ja magama ning jalutasime ise Rauliga jälle viis kilomeetrit eemale Hummulisse minu korterisse unele. Ilma pika jututa vajusin mina unne ja magasin kella üheni järgmisel päeval.

Olles pühapäeval ükskord ärganud, Rauli poodi söödava järele saatnud, kõhud täis söönud, sõitsime kohaliku liinikaga jälle mamma juurde tagasi, et seal natu veel istuda ja siis poole kuuese bussiga Tartusse sõita. Olime seda asja enne igapidi vaaginud ja seedinud ja leidsime, et nii on kõige õigem. Tartus siis läks Raul edasi Tallinna bussi peale ning meie Ritaga maandusime Raina juures, et sealt siis omakorda hommikul vara Jõhvi poole startida, kus ju Rita lapselaps Mihkel pesitseb. Mõeldud-tehtud… Varahommikune härmas puudega tartu oli kui muinasjutt!
Ausalt, mina ju tegelikult Tartust mitte midagi ei tea ega pole seal ka eriti kunagi viibinud, aga see pilt hommikusest hämarast lumisest tuledesäras Tartust võttis ikka korraks sõnatuks küll!

Olles tund aega Jõhvi poole loksunud, oli minu selline pissihäda, et olin valmis sinnasamasse põrandale oma asjad ära lahendama, kuid õnneks jõudsime täpselt selleks ajaks Mustveesse, kus kahe minuti jooksul kahe krooni eest kõik korda sai :)

Mihklil läheb üsna kenasti. Tema ühiselamu on küll hoopis natuke koledam, aga hakkama saab ta seal hästi, seda enam, et temal kogu rahvas ümberringi räägib vene keeles.
Jamad olid seal koolis hoopis selle teise poisi Sashaga, kes hetkel Mihkliga ühes toas elab ja kes täpselt aasta tagasi samuti Krimmist, Simferopolist siia õppima asus. Tema nimelt, siis kui meie sinna kohale jõudsime, oli voodis kummuli, pea lõhki, ise täis kui tina… Teda tahetakse hirmsasti koolist välja visata ja Krimmi tagasi saata. Seal seisavad aga asjad selle taga kinni, et kuna Eesti Energia on sellel poisil suur sponsor, siis ei saa teda välja ka visata, sest siis vist tuleb need sponsorrahad tagasi maksta vms. Olid mingid keerulised asjad.

Igatahes istusime üsna mitu tundi Mihkli juures ja startisime kolmese bussiga Tallinna suunas. Vatikult palav oli seal bussis. Isegi ilma saabasteta ja T-särgis oli jube palav. Rakveresse jõudnud, astus bussi, üllatus-üllatus minu Edvard! Suutsin teda ka jälle ehmatada ning siis läks edasine sõit Tallinnasse juba jututähe all ning möödus üsna kiirelt.

Tallinnas oli Juta Ritale vastu tulnud ja mina suundusin Villardi tänavale korterit vaatama.

Seda ma unustasin enne öelda, et pühapäeva õhtul, kui me Raina juures istusime, helistasin igaks juhuks oma vanale majaperenaisele Villardi tänavalt, et uurida, kas nad seal veel kortereid välja üürivad ning mis ja kuidas. Tuli välja, et jah, üürivad küll, kuigi minu vana korter on hetkel juba kinni. Seevastu pakkus ta mulle üht esimese korruse korterit ja kutsus seda vaatama. Nuvot ja nii ma siis läksingi seda kohe Tallinnasse jõudes vaatama. Pisike, aga armas ning selle poolest isegi parem kui eelmine, et seal on elektriküte, kui vanas oli ahi. Mingi osa mööblit on ka sees, ainult voodit ei ole, selle pean nüüd kusagilt leidma. Õigemini pean leidma ühe armsa inimese suure autoga, kes on nõus minuga maale sellele voodile järele sõitma :P
Tänane päev ongi möödunud selle tähe all, et käisin üürilepingut sõlmimas, elektrilepingut sõlmimas ja muidu asju ajamas.

Aga eile õhtul peale korteri kaemist liikusin edasi aedu poole Mustamäele, sest Raul ei võtnud telefoni vastu ja kusagile mujale ma ka minna ei osanud.

Mingil hetkel rääkisin telefonis Silveriga ja siis tuli mulle kogemata meelde, et sel õhtul peaks Tallinna telemajas mingil salvestusel olema ka sõber Mati. Telefon kätte, helistasin viimasele ja uurisin, mis värk. Tuli välja, et nii ongi – et ansambel AnMatino ootab parasjagu telemajas oma järge, et osaleda saates „Haara Mikker”, mille salvestus peaks hakkama ca veerand tunni pärast. Vaadanud korraga Aeduga teineteisele otsa, oli otsus tehtud ja juba olimegi kahe jalaga autos linna poole kihutamas. Telemaja ukse ette jõudes selgus krt, et uks on lukus! Mida teha? Mati telefon enam ei vastanud, telemaja ukse taga olevaid nuppe näppides ei tulnud ka kedagi appi…

Kus häda suur seal abi lähedal… Minul oli vanadest Saue aegadest telefonis alles veel Gunnar Loho telefoninumber, kes AnMatino managerina ju ka saate salvestusel oli. Helistasingi siis temale ja ei läinudki kaua aega, kui tema abiga meid juba uksest sisse lasti :D

Salvestus läks hästi, mina nägin seda saadet esimest korda elus, Jüri Nael oli tasemel ja saadet ennast võite vaadata 15. detsembri õhtul kell 19.25 TV3-st :)

Ja sellega siis lõppevad esimesed Eesti-emotsioonid. Täna õhtul nähtavasti stardin oma voodi järele ja siis võib jälle elada :)

Teile aga, kes te kõik Krimmi jäite ja mind armastate – Teie põskedele kõige soojemad paid ja huultele kõige magusamad musid!
Armastan Teid meeletult ja igatsen Teie järele.
Õnneks on mul siin NII pagana palju tegemist, et mossitamiseks lihtsalt pole aega!

KalliKalli

Nüüd siis
VillardiKristi

PS! Minu aadress neile, kes mulle kirjutada-joonistada tahavad:

KRISTI KRUUS
VILLARDI 20-4
TALLINN
10136
ESTONIA

Viimane sissekanne Krimmimaal

See jääb nüüd siis minu viimaseks raportiks Krimmimaa pinnal.

Vahepeal on jälle palju huvitavat juhtunud.
Laupäeva õhtul leidis siis aset minu nn ametlik lahkumispidu ehk sügisball. Esialgu arvasime (või nu vähemalt mina arvasin ja olin suisa üsna veendunud), et osalejaid tuleb kaunis palju ja kõik saab jube tore olema, sest kõik minu nn sõbrapoisid-ja tüdrukud olid mulle ausõnade saatel suuresti lubadusi jaganud... Reaalsus oli see, et osales ainult kolm paari, millest ühe moodustasime mina ja Sergei (temagi tuli ainult sellepärast, et oli seda mulle kunagi ammu aega tagasi rumala peaga lubanud); teise Sasha ja Vadim (viimane siis jällegi klubijuhataja poeg ja kannatas ka ilmselt kõrvalise surve all) ja siis kolmandaks paariks ilmusid vahetult enne peo algust Julia koos onu Vovaga, kellest Vova siis jällegi klubijuhataja vend :P
Tegelikult pole midagi öelda – vaatamata osalejate vähesusele oli siiski päris tore. Kava nägi ette, et kogu üritus algab avavalsiga. Paarid tulid kenasti kusagilt tagantuksest välja, tegid reveransse ja kummardusi ja siis pidid valssi tantsima. Asjad on viimasel ajal NII pagana kiired olnud, et minul Sergeiga küll polnud olnud ühtegi aega, et varem koos valssi natukenegi harjutada. Omast arust ma natuke nagu oskan seda tantsida, aga krt, nemad siin tantsivad seda kuidagi teistmoodi... Mõtlesime siis, et saagu, mis saab – vähemalt saab nalja!

Tegelikult aga, olles enne lava taga natuke proovinud ja mõlemad kordamööda ja korraga mööda minu kleidisaba jalutanud, saime siiski õigel ajal üsna hästi hakkama. Mitte muidugi nii hästi kui Sasha&Vadim, sest nemad on seda varem koos teinud ja lausa valsiga esinenudki, aga ikkagi... See kolmas paar oli lihtsalt komöödia – need ei osanud kumbki ÜLDSE ei valssi ega ka ühtegi muud arvestatavat tantsu tantsida. Igatahes tundus see valsimuusika seal lõputult mängivat...:P

Teine voor oli see, et iga paari naissoost pool pidi mingit laulukest laulma. Mina siis jällegi ajapuuduse tõttu laulsin sedasama Krasnodarka hümniks kujunenud laulu, millest küll kohalviibijad mitte aru ei saanud. Edasi tuli küsimustevoor, kus jällegi tüdrukutele esitati mingeid küsimusi, a la stiilis – „Kui seltskonnas räägitakse anekdooti, mida Sa juba ammu tead, kuidas käitud?” või siis „Kui tantsu ajal partner Su kogemata pikali kukutab, kuidas käitud? Kas hakkad partneriga õiendama või naerate selle üle koos?” Nu vot, sellises plaanis küsimused...

Igatahes nende väikeste võistluste tulemusena pidada välja valitama „Мисс Осень”. Jube tihe rebimine, mille tulemusena sai missiks siiski väike Sasha Burjatshok. Ja meil oli selle üle ainult hea meel, sest kõik märgid viitasid sellele, et balli kuningaks ja kuningannaks, kelle saatuse üle otsustas publik, saame paratamatult meie. Ja nii läkski. Lapsed ja muud tuttavad jooksid terve õhtu mu ümber ja rääkisid, kuidas nad minu ja Sergei poolt hääletasid. Ahjaa, enne veel, kui kuninas ja kuninganna välja kuulutati, valiti ka veel parim kostüüm, milleks sai minu pulmakleit, aga ma arvan, et seegi otsus tuli ebaobjektiivselt, sest see tädi, kes mulle selle kleidi laenas, oli ise ka zhüriis :P Igatahes andsin oma auhinna ühele pisikesele tüdrukule, kes oli ka kostüümiga vaeva näinud ja justkui pisikese inglina peole ilmunud.
Aga tegelikult nägin ma väga vinge välja küll. Sellises vanakooli pulmakleidis – maani ja puhvis varrukatega. Juustesse panin mingi pool kilo läikivat lakki ja silmade ümber ka miskit sära... ja oi küll ma olin ilus! Tegelt kaa!

Pärast ametlikku osa tehti veel mõned võistlused rahvale ka ja siis pidi järgnema diskoteeka, aga kuna aparatuur miskipärast jälle läbi kärssas ja poisid, kes Aleksandrovkast olid tulnud mulle külla ja mind justkui korralikult siit ära saatma ning ei viitsinud seal igaval diskol passida, siis läksime õige varakult kõik minu poole koju.

Me olime eelmisel päeval käinud osade lastega klubi kaunistamas õhupallide ja plakatitega ning viisime sinna ka mingi hulga laavotshkaid, ehk siis pinke, kuhu istuda. Käru me nende tassimiseks kusagilt ei saanud ja nii me siis kuuekesi läksime, igaühel ilmatu pikk pink süles, iga kümne minuti tagant oli „perekuur” ehk siis suitsupaus :P Need pingid ON üsna rasked!

Ja kuna pärast balli oli mul seal terve kamp kutte, siis andsin muidugi neile igaühele ühe pingi sülle, et nüüd vperjood – koos pinkidega minu juurde koju.
Laupäeva õhtu oli ka esimene ja viimane õhtu terve siinveedetud aasta jooksul, mil ma lubasin noortel ilmuda noortekasse alkoholi tarvitanuna, sest enamus tulijatest olid täisealised ja minu sõbrad... Ise ma neile sinna alkoholi muidugi ei ostnud. Alguses mõtlesime küll miski huvitava booli kokku keeta, aga asja üle järele mõeldes tundus, et see poleks ikka õige mõte.

Küll aga kulutasime terve laupäeva hommikupooliku Päiviga kahekesi selle peale, et valmistada terve koorem toitu, et sellega siis terve öö vastu pidada. Makaronisalat, koorem tikuvõileibu ja muidugi porgandid ja krõpsud dipikastmega ning suur koorem erinevaid küpsiseid. Uskuge või mitte, aga parim minek terve õhtu jooksul oli nendelsamadel porganditel :P

Pärast tundidepikkust istumist, karaoke laulmist, monopoli ja kaartide mängimist ja palju muud leidis õhtu oma otsa umbes kella kaheksa ajal hommikul, kui Aleksandrovka poisid sättisid ennast bussiga koju sõitma ja mina ülejäänud lihtsalt minema kupatasin, et natukenegi magada. Natukene magada ma isegi sain – kaks tundi lausa! Kella kümne ajal tuli üks külatädi mulle tooma oma mingi Eestis pesitseva sugulase kontakte, et ma tervitused edasi viiksin ja pärast seda ma lihtsalt ei saanud enam magada jääda. Õues oli valge ja toas oli külm. Kuna maja nägi üsna hullumajane välja ka, siis asusin hoopis segadust koristama. Kolm tundi hiljem, umbes kella ühe paiku, oli mul maja korras ja pesugi pestud!

Teisipäeva õhtul on meil kavas teha tüdrukute õhtu kõikidele naissoost soovijatele. Vaatame mingeid naistekaid, teeme maniküüri jms. Kuna pisikesi tüdrukuid eriti hilja peale jääda ei lubata, siis ei saa me seal väga kaua istuda, aga nu, natuke ikka...:)

Ja siis kolmapäeval, kui mina olen viimast õhtut Krimmis, tuleb kodus pidulik õhtusöök valitud seltskonnale. Krt, tundub, et tuleb jälle terve päev vaaritada :P

Neljapäev iseenesest näeb välja selline, et hommikul sõidan veel viimast korda Kurmanisse iluprotseduuridele, pärast mida tuleb keegi Pervomaiski omadest mulle siia järele ja viib Pervomaiskisse. Ma olen terve aasta siin olnud ja pole selle aja jooksul veel kordagi Misha ja Natasha juurde külla jõudnud. Nüüd siis, viimasel päeval, jõuan lõpuks ka sinna J Ja nemad sealt siis omakorda sõidutavad mu õhtul Dzhankoisse rongi peale. Järgmise päeva lõunaks olen juba Kiievis ja umbes kella nelja paiku stardin Eesti suunas.

Kõige kurvem asi, mis viimase nädala jooksul on juhtunud, on see, et teise ilma lahkus küla kõige vanem eestlane, ehk siis vanaema Liidia Lootus. Kui Te veel mäletate, siis käesoleva aasta algusepoole rääkisin ma sellest, kuidas suri Maksimi ja Polina vanaema Rosilda. Vot Liidia oli Rosilda õde! Viimase aja elasid nad koos Maksimi kodus ja nüüd on maja tühi ja seal ei ela enam ühtki vanaema. Õnneks aga elab seal praegu Maksimi vanem õde Sveta, kes hakkab ka varsti uut elu ilmale tooma.

Vot ja pühapäeval siis olid veel matused ka, kuhu meie Päiviga muidugi ka kohale läksime. Kurb!

Õudselt nõme on praegu siis ära minna.
Kui suvi oli selline hingetõmbeaeg, mil lapsed kõik kuskil niisama ringi aelesid ja keskusesse ei tulnud, siis praegu on kõik täpselt nii nagu vanasti. Minu juures istuvad õhtuti ka tüdrukud, kes eelmisel nn „hooajal” siin üldse ei käinud ja kui astusidki korraks läbi, siis ainult lühikeseks ajaks. Vot sellised tüdrukud on Ira Shorohova ja Viola Burjatshok. Poistest ma ei räägigi – nendele olen ma tõesti emaks või vanemaks õeks, kellele võib kõigeks rääkida, aga kes on siiski nagu „suur inimene” ja kes vahepeal lausasuisa mõttetult palju vingub ja õiendab.
Selle üle, et Ira oma tee meie juurde leidis, on mul kohe ekstra hea meel, sest tema on selline tüdruk, kelle arvamus mulle miskipärast korda läheb ja kellest ma siiamaani õiget sotti ei saanud. Et mis probleem tal täpselt on ja mis viha tal selle meie maja vastu on. Ja nüüd on ta siin – suurem sõbranna kui kunagi varem! Ja nüüd pean mina ära minema L Elu ei ole ka õiglane, ütles kunagi Jaan Tätte...

Aasta on NII kiiresti, LIIGA kiiresti otsa saanud.
Olen enda jaoks selgeks saanud selle, et kuigi alguses vabatahtlikku teenistust alustades võivad kõik mõelda, et kuna seda saab teha ainult kord elus, siis kindlasti võtta sellest maksimum ja teha seda terve aasta, siis mina soovitan edaspidi kõigil teha seda ainult üheksa kuud. Sest aasta on liiga pikk aeg ja nüüd on NII raske siit tagasi minna ja jälle kodumaal edasi elada. Oleks ma läinud siit ära augustis, kui mul üheksa kuud täis sai, siis oleks see minek hoopis kergem olnud. Praeguseks aga on kõik inimesed minu kohalolekuga harjunud ja mis veel hullem – ma ise olen oma siinolekuga NII harjunud, et ei oskakski vist mujal olla.
Ei, muidugi saab mul Eestis ka jälle kõik väga hästi olema – selleks on mul seal väga head sõbrad, kes mind samuti väga vajavad, aga praegu olen ma küll üks suur meeleheide!! Pärast paari nädalat Eestis on kõik kindlasti jälle kõige paremas korras. Asja muudab positiivseks veel ka see, et osad minu lapsed siit on ju nüüd Eestis – Mihkel, Liina, Polina, Andrei...

Ja ei tahagi ma rohkem midagi öelda...

KrasnodarkaKristi esimesed muljed Eestimaal saavad ka kindlasti veel siia kirja, et Päivi ja Rita südamed siin oleks rahul teades, et olen omale koha leidnud ja et minuga on kõik kombes.

Ja vähem kui aasta pärast olen ma siin juba tagasi niikui pjät kapeik!!!

K.K