RAPORT no 11

Elu siin Ukrainamaa külakolkas muutub iga päevaga ainult toredamaks. Kogu aeg juhtub ja toimub midagi huvitavat – siin on isegi postiljoni ootamine huvitav. Siis me jalutame kõik mööda elutuba ringi, vaatame kordamööda aknast välja ja loodame, et täna just mulle kiri tuleb. Ühel ilusal päeval õnnestus isegi minul kiri saada – ja mitte mingi lihtlabane kiri, vaid koguni pisipakk!!! Suur aitäh Sulle, kõige armsam Silver... Ivo laulab mulle igal õhtul...

Tööpäevad noortekeskuses lähevad aina lahedamaks. Alguses tundusid tööpäevad nii pagana pikad, et esimesel nädalal kohe kuidagi ei jaksanud ära oodata, millal kell ükskord üheksa saab. Viimastel päevadel on asi olnud nii, et kell on juba ammu üheksa, aga keegi ei märka :P Eile Rita koguni helistas mulle, et kas midagi on juhtunud, et ma juba koju ei tule. Lapsed on iga päev üsna samad, kellega me seal müttame. Õhtuti ei toimu seal tegelikult erilist midagi, samasugune ajaviitmine nagu Eesti noortekateski, selle vahega, et Eestis on igasuguseid erinevaid ajaviitmise võimalusi kümme korda rohkem. Meie mängime oma huvitavaid kaardimänge, lauamänge, palli või siis lapsed lihtsalt loobivad üksteist üksteisega :D Huvitavaks ajaviitmiseks on ka üksteise nägude ja muude huvitavate kehaosade maalimine templivildikatega... mina näiteks tulin täna koju pooleldi rohelise näoga...
Meisterdamine ja muu asjalik tegevus toimub tööpäeva alguses, kella kolmest kuueni umbes. Siis tulevad pisikesed, kes kohe lausa tahavad iga päev midagi meisterdada ja koos nendega vusserdavad seal ka suuremad.

Asi hakkab huvitavaks muutuma ka sellepärast, et aastavahetus läheneb, külarahva lapsed ja lapselapsed tulevad kõik koju ja uusaastaööl on siuke disko hommikuni, et hoia ja keela! Siis õnnestub minul näha ka kodumaa kadunud poegi/tütreid, keda ma siiani veel näinud ei ole.

Ülehomme on mul sünnipäev. Ettevalmistused käivad hoolega. Homme lähen Kurmanisse ostma viimaseid vajaminevaid atribuute. Külalisi peaks kokku maanduma umbes 15-ne ringis. Eks ma siis hiljem räägin, kuidas läks see morsipidu :P

Ses suhtes, et...
.. ega ei olegi ju midagi eriti rääkida, sest ma ei ole vahepeal kusagil käinud ja külaeluga on ikka nii, et see on kogu aeg üsna sama. Külarahva südamed on mul võidetud... rahvas käib ja räägib minust seljataga, et kui tore tüdruk ikka...:P Iga kord kui Rita poes käib, siis tuleb ja räägib jälle, kes mida minu kohta ütles...

Ma tegin ükspäev suured kuulutused ka noortekeskuse kohta ja viisin poodide juurde... Seal on kirjas umbes nii, et noortekeskus kõigile avatud, vanusest hoolimata, tulge aga...

Siis seadsin sisse registreerimisraamatu, millesse lapsed iga päev kirjutavad oma nime ja kellaaja, millal noortekasse tuli...

Novot, sellised lihtsad, töised asjad... :)

PS! Noortekeskus saigi omale nimeks KOLUMBUS... täna riputasime sellekohase sildi ukse kohale üles...

Raport no 10

Täna on jõululaupäev... tegelikult hakkab see kohe-kohe läbi saama.

Jõulud Krimmis – see on midagi, mida ma algusest peale natuke kartnud olen – et kui ma muidu olen üsna tugev ja hea kohanemisvõimega, siis jõuluaeg on see, mis isegi mind rivist välja lööb. Ja eks ta nii läks ka. Nii meeletu koduigatsus tuli peale, mõeldes siin sellele, kuidas kõik pered Eestis istuvad kuuskede all ümber laua, söövad maailma parimaid isetehtud verivorste, jagavad kinke ja naudivad oma perede olemasolu. Siin ei tähista ju täna mitte keegi jõule :( Siinse rahva jaoks on uusaasta selline püha nagu meile jõuluõhtu – nemad istuvad 31. detsembri õhtul niimoodi pere keskel. Ja nii ei saanudki mitte keegi täna siin aru, missugused segased ja kurvad tunded mind valitsesid. Sest oskus erinevates olukordades särada ja naeratada on mul siiani alles.

... aga nüüd, kui külalised on läinud, pererahvas magab – nüüd võin ma olla täpselt nii kurb ja täpselt nii kõvasti oma koduigatsuse välja nutta kui tahan.

Kogu jõululaupäeva muutis eriti huvitavaks muidugi ka asjaolu, et eestlastest kõigekallimad mulle ühtki sõnumit ega muudki teadet ei saatnud. Essemmessisid need, kellelt ma seda kõige vähem ootasin – kes muidu eriti kunagi ei kirjuta. Ja kuni kella kümneni õhtul olin pettunud ka terves oma Tikuklubis... seni kuni esinaine selle arvamuse ümber kukutas, aitäh Sulle Aedu...
(Silverist ma siinkohal parem ei räägigi, tema on mind kogu mu siinoleku jooksul kõige rohkem aidanud ja armastanud)

Tegelikult arvasin ma ise ka, et kõige parem on siin olla, kui mitte keegi ei kirjuta ega helista, sest muidu tuleb koduigatsus peale – aga nüüd, kui on jõulud, mina olen üksi siin, kus mitte keegi meie jõule ei tähista, ja teie olete kõik seal, oma kuuskede juures ega mõtle keegi sellele, kui üksi ma siin tegelikult olen – siin tuleb nii suur üksindusetunne peale, et...
Kõige rohkem teeb haiget muidugi see, et isegi mitte ükski perekonnaliige ei mõelnud täna sellele, et võiks oma pere ainsale tütrele ja õele häid jõule soovida...
Ja ärge tulge nüüd keegi ennast õigustama asjaoluga, et mina Teile ka sõnumeid ei saatnud, sest seda, et mina siia raha teenima ei tulnud, teate te kõik ja seda ka, et oma telefoniarved pean maksma sellele vaatamata!

Aga homme on kõik korras. Siis on jõulud läbi, mina olen end rõõmsaks maganud ja jätkan tööd oma suurepärases noortekeskuses, mille keskmine külastatavus on hetkeseisuga umbes 20 last päevas.
Tegime lastega kipsist pildiraame – tõeliselt ilusad! Kolm tükki ripub nüüd minu toa seinal, minu, Rita ja Sergei piltidega.
Täna, jõulude puhul, vaatasime kõik koos Lepatriinude Jõule ja kuulasime ilusat eesti muusikat.

Eile-üleeile käisin diskotamas. Mul on siin nüüd juba nii palju tuttavaid, et pole enam mingit probleemi üksi diskole minna, sest seal on alati mõni tuttav kellega tantsida. Ja siin pole tegelikult ka üksi tantsimises midagi imelikku. Noored ja uljad poisid käisid disko ajal minu käest juba kordamööda küsimas, et kes mind täna koju saadab ja kas hoopis nemad ei võiks mind saata. Ja tüdrukute suule suudlemisega hakkan ka juba ära harjuma :P
Uue aasta puhul diskotame me siin lausa kolm õhtut järjest!!!

Minu piparkoogid ei meeldinud siin peale minu enda ja mõnede laste eriti kellelegi. Mitte et mul sellest kahju oleks, mulle jääb neid nõnda ju rohkem :)

Tegelikult tegime meie ka siin täna väikese nn jõuluõhtu – küll tüüpiliste kohalike toitudega – kartulisalati, kartulipudru ja pardilihaga... see muutiski tegelikult kurvaks, sest siin laua taga istudes hakkasin paratamatult mõtlema sellele, kuidas ema ja vennad kodus jõule peavad... ahh... eks see jõuluaeg ongi üks siuke emotsionaalne hetk, kus igal normaalsel inimesel meel härdaks läheb... ja mina ju EI OLE NORMAALNE!

Üks noor poiss noortekeskuses jõudis mulle juba armastuskirja ka saata...:P Nägi vaeva ja kirjutas nii eesti, vene kui ka inglise keeles oma ausad tunded kirja.

Lapsed on siin kõik nii pisikesed... 18-aastane poiss näeb siin välja selline nagu meil 12-aastased... ja üks 14-aastane kutt noortekas on NIII pisike, et mul tekib aeg-ajalt tahtmine ta sülle võtta...

Ilmad on halvad... vahepeal on miinuskraadid, enamasti ikka hoiab plussi poole. Lund ei ole, kuigi, esimene lumi oli juba ära. Mina seda küll ei näinud, sest selleks ajaks, kui mina hommikul ärkasin, seda enam polnud, aga jäälilled olid mu toa akna peal küll.
Sellised mõttetud ilmad, et nendega pole nagu midagi teha ka. Eilse päeva ma lihtsalt olin ära. Mitte midagi ei teinud, isegi õues ei käinud eriti. Õhtupoole käisin saunas ja veel hiljem kimasin diskotama, aga muidu täiesti tühi päev.
Ilmateade igatahes lubab, et järgmisest nädalast läheb veel eriti külmaks...:(

Jõululaupäev on märkamatult otsa saanud...

HÄID JÕULE Teile kõigile!!

Häid Jõule Sulle, ema... Teile, Juss, Jass ja Tuutu... Sulle Isa ja kõigile Teile, kes Te praegu koos isaga olete...
Teile mu Kõigekallimad Tikud ja Takud Tikuklubist...

Ja muidugi Sulle – kallis...

...kui Sulle tundub, et ma Sind enam eriti ei mäleta, siis vaata uuesti – ma mõtlen Su peale iga päev ja armastan Sind üle kõige vaatamata sellele, et Sa nii pagana kaugel oled ja minuga eriti ühenduda ei viitsi...


Õnnelikku Jõuluaega ja Kõige Paremat 2007. aastat Teile kõigile seal kaugel Eestis!!!
Sellest tuleb üks hea aasta, sest MINA tulen ju siis tagasi koju!!!

Raport no 9

Ma vist hakkan haigeks jääma...:(

Teate ju küll seda tunnet, kui kõik kohad Su kehal tunduvad hästi hellad ja valusad ja sihuke uim on peal, et mitte kohe ei tahaks millegagi tegeleda. Aga mulle ei meeldi haige olla! Pealegi on just nüüd käes aeg, mil minul on võimalik normaalselt oma tööd teha... arvatavasti pean lihtsalt ennast terveks magama... homme on kindlasti juba hoopis etem!

Krasnodarka Avatud Noortekeskus on olnud avatud kolm päeva – esimesel päeval oli asjaosalisi kohal kuus, teisel seitse ja täna oli neid juba koguni kümme – koos Wilsoniga 11. Wilson nimelt on ühe tüdruku rotipoiss, kes ka tänase päeva koos meiega suurepäraselt vastu pidas.
Ega me seal eriti midagi asjalikku polegi teinud – lapsed joonistavad, tegime jõulukaunistuseks värvilistest paberiribadest ahelaid, mängisime kaarte ja lauamängu „Elu on selline” – see tundub siinsetest lauamängudest hetkel kõige populaarsem olevat, sest seda on minu olematus vene keeles lastele kõige lihtsam seletada. Turakamängus olen mina vaid paaril korral Turakaks jäänud :D

Minu õmmeldud kaheksa suurt patja on ka täiesti asja ette läinud – kui mina alguses tegin need eesmärgiga nendele istuda, et põrandal liiga külm poleks, siis kolme päevaga on nad saavutanud hoopis uue otstarbe – nimelt on lastel nendega jube hea üksteist materdada – ja kusjuures, tegemist on suurte ja raskete patjadega, mida mina isiklikult ei jaksanud sinna majja kohalegi tassida. Padjad on nimelt täidetud vanade kaltsude, tekkide ja mantlitega. Täna oli „padjasõjatoas” sihuke jube tolmupilv üleval, aga mis seals ikka, homme hommikul lähen pesen põrandad ära ja jätkame samas vaimus.

Ahjaa, ei saa ju ütlemata jätta, et Wilsonil õnnestus ka mind täna täis kusta :P

Täna juhtus selline huvitav lugu ka, et üks kutt otsustas teise kuti saabastega õue jooksma minna ja see teine kutt, kellel seetõttu saapaid polnud, otsustas just siis koju minna, ja mis te arvate, kas ta ootas selle esimese poisi ära, et oma saapaid saada?? Õige, ei oodanud – läks hoopis sokkis koju!!! Ja ei läinudki kaua aega mööda, kui ta juba naases keskusesse koos oma tulivihase emaga, kes minu sõna otseses mõttes läbi sõimas. Minul muidugi polnud selle peale miskit muud teha kui kurva ja nõusoleva näoga kaasa noogutada, sest aru ma ju ei saanud, mida ta mulle seal karjus...

Hommikud on kõik uimased... Kuna tööpäev algab alles kell kolm päeval, siis olen ma alati selleks ajaks juba täitsa väsinud eimillegi tegemisest...
Edaspidi hakkan arvatavasti üsna tihti käima Kurmanis internetis – just nimelt, Te näete õigesti - nimelt avastasin ma, et internetti on võimalik minna ka hoopis lähemal, Kurmanis (Krasnogvardeiskis) ja ei pea hoopiski mitte sellepärast Simferoopolisse sõitma. Kurmanisse sõidab buss siit pool tundi. Jama tekib ainult sellega, et neid busse liigub siin väga harva :( Ainus päev, kui on mõttekas seal istuda, on reede, sest reedel tuleb viimane buss tagasi kella kaheksa ajal õhtul ja reede on mul ka noortekast vaba päev... Nii et, pange vaimud reedesteks päevadeks valmis, ma hakkan siis Teiega vestlemas käima!

RAPORT no 8

Niisiis...

käes on kolmas advent... väljas on 17 kraadi sooja ja kuum päike...

Mina olen üle pika aja jälle Simferoopolisse jõudnud ja saan endast jälle väikese ülevaate anda.

Eile, 16. detsembril, toimus Krasnodarka külas eestlaste jõulupidu, seda seetõttu, et õpetaja Enda alustab täna Eestisse sõitu! Pidu iseenesest kulges üsna kenasti, kui välja arvata sellised pisikesed asjad, et projektor ei hakanud tööle ja Maksim näidendiga vales kohas alustas... Inimestele vist üsna meeldis!

Õhtul otsustasin mina minna ennast kohalikku diskoteeki välja elama. Üksi muidugi. Disko algas kell kümme, mina olin kohal juba pool kümme... siis kui ukse taga alles kolm kutti seisid... Aga kui pidu hakkas, siis oli supertore - mina oma ikka veel olematus vene keeles suutsin rääkida kõikide inimestega kõik jutud ära. Pärast diskot, mis lõppes kella ühe paiku, läksime sellesama klubijuhataja ja tema sõbrannaga viimase poole kohvitama. Kella kahe ajal jõudsin koju ja kobisin tuttu.
Mõne aja eest tuli Eestist siia Polina. Tema läks 2004. aastal Tartu ülikooli õppima - õpib eesti keele õpetajaks :) Eile sain seal diskol temaga ka kokku... ta NII hästi räägib eesti keelt!

Kodus on elu ikka üsna keeruline. Vaata, mõne inimesega kohe on nii, et temaga ei ole võimalik koos elada. Mitte sellepärast, et ta halb inimene oleks, vaid sellepärast, et Te lihtsalt ei sobi ühte majja kokku. Ja siis see ühes majas elamine varjutab kogu teie suhtlemist ja koostööd. Vot selline lugu on minul Endaga - mina ei kannata koos temaga elada ja tema ei kannata mind ka. Eile oli meil selline sõnavahetus, et hoia ja keela!

Mul oli siin juba tõsine idee, et kolin ära oma majja elama, sest see on nüüd valmis, aga Sergei tahab ikka ise minu eest sinna minna. Fakt on see, et kuna meil on seal makk ja telekas ja muidu ilusaid asju, siis keegi peab seal öösiti olema ja ma mõtlesin siis, et lähen olen parem seal, siis ei põrka Endaga nii palju kokku ja ehk kannatab niimoodi ka koos tööd teha?! Iseasi on muidugi veel ka see, et ta läheb nüüd ära Eestisse, on kuu aega seal, et ehk muutub tema tervis ka paremaks ja ta ei hädalda enam nii jube palju kogu aeg!

Muidu aga polegi midagi... eile leppisin klubijuhatajaga kokku - see on üks meeletult tore naine - et hakkame edaspidi koos tööle ja asju ning üritusi korraldama, sest seal klubis on hästi suured ruumid ja teatrisaal ka, kus ikka annab asju teha. Ma ei tea, miks seda siiamaani pole tehtud :(

Igatahes...
Nüüd, kus ma juba ise üksi ka julgen siia suurde linna ekslema tulla, siis hakkan siin kindlasti tihemini käima ja saan endast rohkem märku anda...

Kirjutamiseni!
KrasnodarkaKristi

RAPORT no 7

No ei ole mul mitte aega Simferoopolisse minna, et oma valmiskirjutatud raportid üles riputada  Peate veel ootama!

Jõulupidu läheneb ähvardava kiirusega – täna on juba teisipäev, laupäeval ongi pidu. Ma ei mäleta, kas olen Teile juba öelnud, et mul on ka jõulunäidendis üks pisike roll mängida – ma nimelt olen jõuluingel :P

Noortekeskuse ruumid on valmis... võiks vabalt lapsed juba sisse lasta, aga kuna Jõulupidu saab ühtlasi ka maja avamispeoks, siis peavad nad veel ootama. Muuseumituba on muidugi ka veel täitsa pooleli...

Piret on mulle siin kõva eeltööd teinud – nimelt kõigile siin rääkinud, justkui oleksin ma imeinimene – selline, kes oskab kõike teha ja kes on andekas igal alal – laulab, tantsib, joonistab, meisterdab, tikib, koob, õmbleb, luuletab ja teeb veel igasugu muid hulle asju, millest MUL tegelikult aimugi pole. Eile kui Rita mulle sellest rääkis, hakkasin lausa kartma, et vean nende kõikide ootusi-lootusi alt, sest tegelikult olen ma ju jube laisk ja kunstist jms-st ei tea ma ju ka mitte midagi. Minu erialaks on rohkem karaokelaulmine ja aeroobika tegemine, aga siin sellest ilmselgelt ei piisa – pean nüüd veel kümnekülgseks kunstnikuks ka hakkama. Ehh... saangi ehk ise ka targemaks! Remondiekspert ma ju juba olen!

Kuna laupäeval on jõulupidu, siis on ju vaja lastele midagi nämmat lauale panna ja mida muud ühed korralikud eesti naised muud ikka teevad kui piparkooke. Kui Te nüüd arvate, et siin on ka nii, et kõnnid poodi, ostad piparkoogitaigna ja hakkad koos lastega küpsetama, siis mõelge uuesti! Siin tuleb olemasolevatest materjalidest ka tainas ise kokku keerata! Kusjuures – vajalikud materjalid (kardemonist muskaatpähklini välja) OLID SIIN TÕEPOOLEST OLEMAS!!! Aitäh Sulle, ema, retsepti ja õpetussõnade eest!

Aga asja point on siis selles, et keerasin mina selle taigna eile hommikul kokku – üsna palju tuli...:P Miski viie kilo ringis :D:D:D Homme hakkan küpsetama! Tainas sai küll pisut liiga helepruun, aga maitseb täpselt nii nagu peab 

Fotokaga on mul veits kehvad lood – see 12 megapikseliline aparaat nimelt teeb pildid kõik nii udused, et ma ei saaks ise ka aru, mis pildil on, kui ma poleks neid pilte just ise teinud  Ma pean muidugi hirmus rõõmus olema, et Argo-poiss oma aparaadi mulle üldse jättis, aga väga kehvad pildid tulevad sellega, nii et katsuge siis mõistvad olla... Need pildid, mis on parema kvaliteediga, need on tehtud Enda aparaadiga, aga seda pole ju ka alati võtta...

Iseenesest polegi vahepeal midagi muud juhtunud. Päevad mööduvad ikka Tares, koristades... viimasel ajal ka raamatuid sorteerides. Nimelt on meile Eestist saadetud miski miljon vana raamatut, millega meie siin nüüd peame midagi asjalikku ette võtma. Ja ma nüüd olen neid seal õhtuti sorteerimas käinud, et paneks eesti autorite teosed kõik kööki riiulitele – siis seal külalistel huvitav vaadata-lugeda. Mäletate veel selliseid vanu lasteraamatuid nagu „Rongisõit”, „Suur sõnelus”, „Savipoti Tobi soovikaev”, „Pipi Pikksukk”, „Tilleprintsess” jt...

Mina isiklikult leidsin seal terve hulga Raimond Kaugveri raamatuid – nüüd on, mida pimedatel talveõhtutel lugeda. Täna avastasin sealt ka kõik Lutsu aastaajad...

Aga ega siis miskit... loodetavasti olen selle nädala lõpul juba Simferoopolis ja siis räägin Teiega seal TERVE ÖÖ!!!!!!

Seniks aga...
KalliMusiPai!!!

RAPORT no 6

Mida kõike üks inimene oma elus tegema ei pea!

Ma võin vabalt öelda, et olen oma lühikese elu jooksul näinud üsna paljusid purjus inimesi – olen ma ju lõppude lõpuks baaris töötanud... ja mu kutid pole ka just kõik karsklased olnud. Aga mitte kunagi, ma ütlen, MITTE KUNAGI VEEL pole ma olnud olukorras, kus olen pidanud purupurjus inimest voodisse lohistama. Alati on nad kõik sellega ise hakkama saanud ja kui ka pole, siis pole mina ikkagi pidanud neid tassima... Ja nüüd...

... tuleme meie Ritaga eile õhtul Tare juurest koju... ma vist pole Teile veel jõudnud öelda, et Tare asub otse meie majapidamise kõrval, nii et sinna saab minutiga kohale...

Igatahes – tuleme siis õhtul kella kaheksa paiku Tare juurest koju... ja... noorperemees – Sergei (Rita üks kolmest pojast), aastaid tal vist ca 47... maja ees ristseliti maas, purupurjus ja magab... õues ju külm ka... oli teine juba kangeks muutunud. Rita täiesti paanikas... Enda oli kogu selle aja toas, tegi omi asju, midagi ei märganud... ja vot seda Sergeid, kes tegelikult on häästi pisike ja väike vanamees, pidime meie, kolm mutti tuppa tassima, nii et higimull otsa ees... nii raske oli – ja kogu selle tassimise ajal ei öelnud aad ega ood... magas rahus edasi. Aga vot täna hommikul oli ta küll üsna haige – oli ennast vist kukkudes ära löönud...

Või ma ütlen küll neid jotasid... ja küsige nüüd veel minu käest, miks ma alkoholi ei joo?!?!?!?!
Päevad liiguvad kõik tõsise töötähe all... sel nädalal pole mul küll ühtki vaba päeva olnud... homme on pühapäev, siis magan nii et küll saab. Täna on lõpuks üle pika aja ka saunapäev... jesss!!! Ma olengi juba nagu räpakoll! Pesin täna omad voodiriided ära ja puha... sain Rita käest uued ja uhkemad.

Järgmisel laupäeval, s.o 16. detsembril on meil siin juba jõulupidu ja siis läheb Enda ära Eestisse. Saabki rahu!

Aga kirjutage mulle siis kõik pärast jõule, et mida see jõuluvana Teile jõuludeks tõi...:)
Ja ema – Sina võiksid ka ikka aegajalt ühenduda ju!!! Ma ei tea Teie perest mitte midagi. Ma saan ju aru küll, et Teie loete siit, et minul on kõik kombes, aga mina tahan ju Teie elu kohta ka uudiseid kuulda!! Jussil tuleb varsti sünnipäev – JUSS – Palju Õnne Sünnipäevaks Sulle juba ette ära, ma ei tea, kas mul õigel päeval meelde tuleb!! Ja sel juhul juba Sulle, Monika, ka palju õnne, sest Sul on Jussiga samal päeval sünnipäev!!!

Ja üldse...

Aaa... teate, mida ma veel tahtsin Teile rääkida? Seda, et jube keeruline on inimestele siin seletada, miks ma järsku keset suvalist juttu neile ütlen, et „ise oled loll”... nad ei taha sellest kohe mitte aru saada :P:P
Igatahes...
Kõige Lollim, Teisel Kohal...
Kristi

RAPORT no 5

Vaatasin just Tätte&Matvere kontserdi videot. Esimest korda suutsin selle ilma igasuguste segajateta lõpuni vaadata. Maailma parim!!!!

Ma hakkasin siin vahepeal mõtlema, et olen ikka üsna hea kohanemisvõimega inimene – hakkan vaikselt aru saama, et ma ju jäängi siia nüüd elama – jään siia terveks aastaks – ja mis kõige kenam – see mõte ei hirmutagi mind eriti. Siin on täiesti võimalik elada... võiks isegi öelda, et üsna hea elada!

Vene keelt ma ei oska veel mitte. Kuidas olekski võimalik õppida võõrast keelt, kui elad koos inimestega, kes räägivad eesti keelt ja vajalikes kohtades tõlgivad Sinu juttu 
Aga küll see varsti tuleb – nimelt hakkab Krasnodarka Avatud Noortekeskus ehk Eesti Tare vaikselt valmis saama. Minu ruumid on nüüd kõik valmis ja viimistletud (välja arvatud üks aken, mis on veel lakkimata). Tegelikult tuli hästi tore!!! Värviline ja rõõmus. Pilte mul praegu veel pole ja neid ma enne ei tee ka, kui KÕIK on täiesti valmis ja mööbel ka omas kohas. Siis saate korraliku võrdlusmaterjali sellele, mille ma Teile alguses saatsin.

Esmane koduigatsus hakkab üle minema. Mõned üksikud tuksatused veel tekivad kui kuulan näiteks Sõprade laulu number 4, mille saatel Te kõik mind kallistasite... Aga võibolla tuleb see lihtsalt sellest, et mul on viimasel ajal nii tohutult palju tööd olnud. Eile töötasin Tares kella kümnest hommikul üheksani õhtul... täna kümnest poole kaheksani. Siinsetel inimestel käib see töötegemine ju hoopis teisiti – minu töömehed tulevad tööle ca kell 9 hommikul, enamuse ajast vaatavad kuidas mina töötan, siis lähevad teevad koos suitsu, siis veidi liigutavad ennast ja alustavad kogu asjaga otsast peale. Ahjaa, vahepeal käivad viina ka joomas. Sest auru all on nad küll kogu aeg! Ja siis seletavad mulle, et, Kristi, ära tee nii palju tööd, pole vaja, meil siin, Krimmis, ei töötata nii palju!!! Misasja!! Mul on oma maja vaja!!! Ja siis lõpetavad oma tööpäeva miski vahemikus üks kuni kolm päeval!

Enamasti suudavadki need inimesed siin korraga ühele asjale või tegevusele keskenduda maksimaalselt kaheks tunniks, siis on vsjo – kas alustada uue asjaga või lõpetada üldse millegi tegemine...

Toiduga on kõik OK... ma küll ikka veel enamusi asju ei söö, aga siin on täiesti võimalik ära elada ka ilma neid asju söömata. Ja Rita teeb aeg-ajalt tõeliselt häid toite – täna näiteks tegi nii head kastet, et sellist nämmat ma pole Eestiski aastaid saanud. Üks inimene minu elus on suutnud teha sama hea kastme ja see oli kunagi aastaid tagasi minu tädi Vally...
Igatahes... ma lubasin Ritale, et ütlen kindlasti Teile, et need viinamarjad sinna kudumistoa seinale maalisime meie temaga kahekesi. Täna tegime, üsna neli tundi vist... Aga pilti näete sellest siis hiljem, eks...

Kuna kell on praegu hirmus palju (pool kaksteist õhtul) ja mul on ammu juba uneaeg, siis kallistan Teid kõiki kõvasti-kõvasti ja musitan kaa...
Head öööööd....
Kristi

Kurtmisekiri...

Ikka kummaline on see elu...

Eile oli esimene advent – jõuluaeg on alanud!

Eile õhtul suri Krasnodarka külas üks vana naine – täpsemalt Rita vennanaine Olja. Tema elu on nüüdseks lõppenud ja tema maine kehagi juba maha maetud.
Isegi mina, täiesti võõras inimene, käisin teda eile vaatamas. Nimelt helistati Ritale eile õhtul kell kümme (me kõik olime juba voodis teki all) ja kutsuti ruttu tädi Olja poole – et on vist surnud, aga keegi puutuda ei julge. Ja mina... endalegi aru andmata pidin muidugi ennast kaasa pakkuma – ja läksingi. Mitte niivõrd leinajaid toetama kuivõrd oma isiklikku uudishimu rahuldama – surm, vaatamata oma õudusele ja kurbusele on siiski ka üsna huvitav nähtus. Eriti, kui inimene, kes suri, ei ole su omaenda tuttav...
... ja seal ta siis lesis voodis – pisike-pisike valge naine. Rita koos ühe teise naisterahvaga hakkasid ted seal kohe katsuma ja liigutama – vaja silmad kinni panna ja rätt tugevamini pähe siduda. Ma oleks tahtnud näha ka surnu pesemise rituaali, aga seda oli vaja seal mitu tundi oodata ja nii ma siis otsustasin seekord vahele jätta.

Täna oli juba matus – nii ruttu saadi kõigega valmis – inimesi oli matusel 70!!! Ja naised suutsid hommikuga valmistada neile kõigile toitu!!! Hämmastav!
Mina matusel ei käinud. Kuigi ma eile olin üsna kindel, et lähen, siis täna, kui olin oma Taresse tööle läinud, tundus mulle, et hoopis mõnusam on kuuma päikese käes aknaid lakkida kui surnuaias nutvaid inimesi vaadata. Ilm oli fantastiline – vist ca 18-20 kraadi sooja, sest ma tõesti töötasin T-särgi väel õues.

Laupäeval oli sünnipäev ühel teisel Oljal – Rita lapselapsel. Sai 20. On kõigest kahekümnene ja juba ta on abielus ja tal on ka pisike paariaastane poeg Sabri. Mina muidugi tundsin end alguses üsna ebamugavalt, sest erinevalt Ritast ja Õpetajapreilist pandi mind noorte lauda istuma – ikkagi ka nooremapoolsem mutt ju! Seal ma siis istun, halligi aru ei saa, mida rahvas räägib... üsna jama! Õhtu lõpuks oskasin ma iseendalegi üllatuseks vene keelt juba üsna hästi – kõik vajalikud jutud suutsin ära rääkida ja seda ka, mida vaja polnud :P
Ja ausalt, ma ei joonud ennast seal purju – kui Te nüüd seda mõtlete :)

Õhtu lõppes kohalikus diskoteegis... mis on umbes sama suur kui minu korter Tallinnas oli. Igatahes olin kell 24:00 juba kodus voodis!

Sünnipäevadega seoses on väga huvitav fakt see, et tohutult palju on alati süüa. Olja sünnipäevalaud oli lookas – ja tal oli veel kaks lauda – nii vanadele kui noortele. Me läksime kõik järgmisel päeval sinna uuesti sööma, siis oli laud kaetud täpselt samamoodi ja rikkalikult kui eelmisel õhtul. Nii palju oli toitu alles. Kui nüüd suurtele inimestele seda numbrite keeles seletada, siis ainuüksi salateid oli seitset sorti, iagüht viis kausitäit – kokku siis 35 kaussi salateid. Lisaks veel soojad toidud – kartulipuder pardilihaga ja plov.

Ma juba hirmuga mõtlen sellele, et varsti tuleb mul omal sünnipäev ja siis nad ju ootavad minult samasugust jubedat lauda – kusjuures – mina oma pirtsakuses ju enamusi neid toite sealt laualt üldse ei söönudki – ja muideks – rohkem kui pooltes toitudes oli kala ka sees!!
No minu sünnipäev igatahes küll selline söömise pidu ei tule. Mina kavatsen neile siin tohutus koguses puuvilju ja porgandeid pakkuda... ;) Ja võibolla kartulikrõpse dipikastmega... ja torti! Sest torti nemad oma pidudel eriti ei armasta pakkuda. Ja alkoholi minu peol ei ole – kes juua tahab, peab selle ise kaasa tooma!

Selle joomisega on ka huvitav lugu – kui alguses mind kõik hirmutasid, et ma kindlasti hakkan ka siin riigis jooma, et siin kõik joovad, ja mingil hetkel tekkis mul omalgi väike hirm, siis nüüd on see kadunud – mitte keegi ei saa panna inimest jooma kui ta seda teha ei taha ja üllataval kombel suudavad siinsed inimesed selle asjaoluga, et mina alkoholi ei joo, isegi paremini leppida kui eestlased kodumaal. Siin ei ole sellist magedat sundimist ja pealekäimist, et no võta ikka, mis sa põed ja MIS MÕTTES sa ei joo?!?!?!

Inimesi hakkan ka vaikselt tundma saama.

Alguses arvasin ma Ritast üsna kehvasti, et näe, topib oma nina igale poole ja käib närvidele ja midagi teha ei lase. Iga päevaga aga hakkab ta mulle üha rohkem meeldima. Ja miks? Arvatavasti sellepärast, et ta on tegelikult samasugune nagu mina – superotsekohene ja avameelne. Ning aus!!! Ma ei ole just palju selliseid inimesi kohanud ning sellepärast hindan neid väheseid, keda olen, väga kõrgelt.
Seevastu aga Õpetajapreili Enda hakkab mind iga päevaga üha rohkem hulluks ajama. Tema on täpselt minu vastand – selline flegmaatilis-melanhoolne olend, kelle liigutused on aeglased, kes mõtleb iga käigu enne kümme korda läbi kui selle tegemata jätab.
Alguses oli temaga hea rääkida ja sarnast saatust kurta, sest meil mõlemil oli siin külm ja protest siinse toidu suhtes...

Tuleb ikka oma tolerantsuseriismed kokku korjata ja püüda olukorraga hakkama saada.
Ja ärge Teie seal arvake, et mina siin suurepäraselt hakkama ei saa – igatahes saan!
Seniks aga Teile sinna külmale kodumaale kõige kuumemad kallistused ja suudlused!!!

Teie Kõikide KrasnodarkaKristi!!!

RAPORT no MISTANDOLIGI??

Vahepeal on mõned päevad õnnelikult mööda läinud. Nende mõne päevaga olen aru saanud, et neid, kes mind kodus armastavad ja ootavad, on küll. Aitäh kõikidele, kes mulle aeg-ajalt ilusaid sõnumeid saadavad... veel suurem aitäh Teile, kes Te mulle ka aeg-ajalt helistada raatsite, sest Teie häält on maailmatu armas kuulata, ausalt!

Täpsemalt on täna 29. november, kolmapäev.

Minu päevad mööduvad siin remondimehe tähe all – kuna enamus Teist on juba kindlasti näinud pilte minu armsast töökohast, siis saate aru, et tööd on seal küll, mida teha. Nii ma siis veedangi kõik oma päevad seal, koos kahe töömehe Sasha ja Zenjaga ning üritan seal nõu ja jõuga abiks olla. Minu põhilisteks ülesanneteks on aknaraamide puhtaks kraapimine kõiksugu jamast, mis seal küljes leidub ja nende lakkimine. Samuti olen jõudumööda üritanud renoveerida erinevaid mööbliesemeid – ühe suure ja puruvana riidekapi tegin nii ilusaks, et endal hakkas ka uhke tunne; vanad riiulid... toolid...

Täna värvisin ka uksi ja gaasitorusid.

Elu on siin tegelikult märkimisväärne – Te vist ei kujuta ette ka, et selline elu nagu minul praegu siin, üldse veel kusagil eksisteerib... küla meesterahvad on enamuse ajast joobeasendis/seisundis. Täna käisid mingid siuksed tüübid mind kambaga töö juures närvi ajamas ja mu tööd segamas. Ja loomulikult mulle viinushkat pakkumas :P Sasha ja Zenja vist on ka enamuse ajast auru all, aga nemad suudavad selle auruse peaga vähemalt tööd ka teha, või noh, mingil määral.

Tegelikult edeneb maja korrastamine meil seal üheskoos nüüd juba päris jõudsalt, jõuludeks oleme kindlasti juba noortega majas sees, arvatavasti isegi varem. Isegi uus tualettruum valmib edukalt, küll mitte majja sisse, aga siiski tuleb see pisut inimlikum kui eelmine.
Homme lähme kogu oma naisperega jälle Simferoopolisse – seal on mingisugune vastuvõtt vms – nimelt tulevad tähtsad haridustöötajad Jõhvist, Eestist siia, et arutada meie tähtsate haridustöötajatega nn „lastevahetust” ehk täpsemalt seda, kuidas saavad meie lapsed siit minna Eestisse õppima ja eesti lapsed tulla siia – juhul, kui neil selleks muidugi soovi on. Arvatavasti on lootust ka jälle internetti pääseda :)

Linnade vaatepilt on ka muidugi huvitav – üsna harv juhus on näha autot, mis ei ole ziguli või moskvich ja kui näedki, siis see nagu kuidagi ei sobiks antud pilti.

Ühistransport!!! Ahhoi!! Bussid on absoluutselt kõik sellised vanad kolhoosibussid (mõtle näiteks „Siin me oleme” filmi lõpule, kui rahvas tuleb siukse pisikese bussikesega Tallinnast Saarele suvitama :P)... Ja siit Krasnodarkast rajooni keskusesse Krasnogvardeiskisse sõidavad sellised pisikesed bussikesed, kus inimesi on kolm korda nii palju kui kohti – kõik seisavad püsti... noh, õnneks ei ole ümberkukkumise ohtu :)

Omaette asi on ka veel siinne elektrirong. Iseenesest täpselt samasugune nagu Eestis, selle vahega, et siin on rongis ka kemmerg. Igatahes... põhiline liiklemine siin riigis käib just nimelt elektrirongidega – need on alati tohutult rahvast täis. Ma ikka vahel mõtlen ja imestan, et kuhu ometi kõik need inimesed lähevad?! Ja mis mulle isiklikult kõige rohkem meeldib – rongides käib alati hästi palju lahedaid müüjaid – muudkui tuterdavad ühest vagunist teise ja müüvad igasugust pahna, alustades kommidest, jätkates telefoni kaelapaelte ja ajalehtedega ning lõpetades kalaga... Ülilahe, mulle väga meeldib!!!

Aaa... ja mis ma Evpatorias käies avastasin! See on ainus linn Krimmis, kus veel töötavad trammiliinid – ja trammis on piletimüüja!! No samasugune nagu meil rongis, et tuleb tädi ja müüb pileti, siin on trammides ja bussides samasugused!

Räägin Teile ka natuke rahast ja toidust.

Ukraina raha on grivna, mida mõned vanakoolitüübid veel ekslikult rublaks kutsuvad, peenrahaks on kopikas nagu rublamaalgi. Üks grivna=2.5 EEK See siis tähendab, et asjad on meil siin hinnasildilt vaadates hästi odavad: leib ca kaks raha, kohuke 1 raha, suur mahlapakk 7 raha. Kui need ümber arvutada, siis saame üsna samad hinnad mis meil koduski. Minul on hetkel raha miski ca 1000 ja natuke peale grivnat kuus, see teeb siis ca 2500 EEK’u, kusjuures sinna sisse EI KUULU üürikulu ja ka mitte eriline toidukulu, sest söön ma ikka enamasti kodus, Rita tehtud toitu. Samuti ei sisalda see endas minu igakuist taskuraha, mis on eesti rahas miski 2340 vms. Seda taskuraha plaanin ma esialgu alles hoida, et tagasi tulles oleks, mida võtta :P
Enamus mu rahast kulub niisiis isiklike maiustuste (kohukesed ntx) peale ja loomulikult mu kõige suurema kire peale – OMA TARE (loe: Krasnodarka Avatud Noortekeksus) peale. Eks see raha ongi ette nähtud pigem selleks, et osta kõike seda, mida mul on vaja lastega töötamiseks. Ja loomulikult ka selleks, et siin ringi sõita ja riigiga tutvuda – kas siis üksi või koos lastega.
Toiduga on ka huvitav lugu... Loomulikult on toidud siin hoopis teisemad kui meil, maitsed on teised, kujud ka :P Kõige parem siinne nn toit, mis mulle tohutult meeldib on valge leib, ehk siis Teie mõistes sai – aga siin on see jube hea!!

Enamus toite on muidugi meeletult rasvased, juustud ja majoneesid on ka hästi rammusad ja hoopiski mitte sellise maitsega nagu meil kodus Eestis. Tohutult tunnen ma puudust eestimaisest hapukoorest, siin on see hoopis hullu maiguga... aga nagu me kõik suurepäraselt teame, inimene harjub peaaegu kõigega – asi mulgi siis selle hapukoorega harjuda. Paljusid asju ma siin muidugi ei söö – pererahvas kasvatab parte ja sööb palju pardiliha, vat seda mina eriti ei söö. Mingeid naljakaid (loe: jubedaid) kohalikke kalaroogasid ammugi mitte. Hommikusöök on ALATI, iga päev üks ja seesama – lauale tõstetakse saia/leivavaagen ning taldrik juustu ja vorstiga – kusjuures – alati suitsuvorstiga!!! Tegelikult on olukord nüüd juba parem, sest teades/tundes mind, ei lasknud ma sel olukorral mitte eriti kaua kesta – hakkasin ikka natsa lahjemat vorsti nõudma ja ütlesin perenaisele ka konkreetselt, et mõnda asja ma ei söö – õnneks on ta minust aru saanud, mu iseloomu üsna kiiresti tundma õppinud ega sunni mind enam millekski – saadab mu lihtsalt leebelt persse ja ütleb, et tee mis tahad, söö või ära söö!!!
Muideks, tänu minu vingumisele külma toa pärast ning arvatavati ka tänu sellele, et ma Eesti riigi kodanikke sellest teavitasin, on meil nüüd siin üsna soe :) Eile oli lausa palav tuba – mõnus!!!

Veel üks lahe asi – meil kasvavad aias viinamarjad ja aprikoosid!!!! Saate aru või??? Ise saad suvel puu otsast süüa viinamarju nii palju kui kulub, täitsa lõpp!!! Tulete suvel siia, näete ise :)

Praegu aga on suveni veel aega küll... meil siin on sügis – kraadiklaas kiigub 0 – 15 plusskraadini, tavaliselt ongi päeval väljas 10-15 kraadi sooja. Detsember tõotab tulla samasugune. Märtsis hakkab siin juba soojaks minema ja aprill on juba nagu Eesti suvi :P

Igatahes... peatse kirjutamiseni siis – ma usun, Te kõik teate ja tunnete, kui väga ma Teid tegelikult igatsen.

Täna värvisin tooli ja laulsin iseendale kõva häälega laulu „Üks väike rõõm”. Siis tulid ka minu esimesed pisarad siin riigis... mulle tulite meelde kõik Teie, kes Te siis, kui ma viimast korda Kolumbuses seda laulu laulsin, seal lava ees õõtsusite... Kadri, Anneli, Aedu, Maivi... aga need olid rõõmsad pisarad – rõõmsad, et mul on sellised mailma toredaimad sõbrad, kes tõesti viitsivad lava ees õõtsuda isegi siis, kui laul on nii aeglane, et võib magama jääda :)

Kümned musid Teie kõikide põskedele ja tuhanded kallistused ka...

Mul pole siin tegelikult häda mitte midagi...

Armastan Teid

Teie Kristi