Raport no 21

Блин я хочу спать!!!

“Длинная ночь” on õnnelikult möödas, ilma hullemate jääknähtudeta… Filmid olid head, peaosas Tom Hanks’iga. Mina andsin alla hommikul kell seitse ja kebisin oma voodisse teki alla

tuttu. Sinnamaani vedelesime kõik segamini toa põrandal.
Vapraid, kes hommikuni vastu pidasid oli umbes kuus-seitse. Viimased ajasime üles ja viskasime välja kell kümme hommikul pärast mida ma ise ka sain normaalselt edasi magada. Kuigi, kell kolm olid juba lapsed ukse taga ja imestasid, miks see kinni on?!

Iseenesest läks kõik kenasti… lapsed tegid eelmisel päeval suure potitäie kartulisalatit ja suhkrukomme… öösel oli hea süüa!

Päevad mööduvad kontserdiproovide tähe all. Iga päev on proovid, tüdrukud käivad päevasemal ajal laulmas ja tantsimas, poiste proov on igal õhtul kell üheksa. Mind teeb iseäranis rõõmsaks see, et kõik tahavad esineda – tahavad ka need, kes muidu vist kyll kunagi ei esine. Alguses oli raske kedagi nõusse saada, nüüd on poisid nõus nii laulma kui tantsima ja laulda tahavad ka sellised tüdrukud, kes vist muidu küll kunagi lavalaudadel olnud pole :)
Ja minul on selle kõige üle ainult jube hea meel!

Ostsin ükspäev Simferopolist kukekommi ja see oligi see päris õige vanaaegne komm, täiesti õige maitsega, mida mina küll juba väga kaua aega polnud söönud.

Paari päeva pärast ongi juba käes aprill. Aprill, mida ma nii kaua olen oodanud, et siis koju sõita. Kui kaugel see alles oli, nüüd on juba käes. Ja kojutulekuplaanidest ei tea ma ikka veel midagi :P Aitäh Sulle, kallis, et olid nõus mulle lennukipiletid muretsema, kui Argo juhuslikult peaks mõtlema, et ta siia ei sõida. Aga sellist võimalust muidugi ei ole, et ta ei sõida, sõidab ikka :)

Eelmisel laupäeval oli Polinal sünnipäev, ta sai 20-seks. Rahvast oli piisavalt ja minagi olin kutsutud. Polina ja Maksimi ema ja vanaemad on puhtad eestlased ja seal sünnipäeval oli veel selliseid vanemaid eesti tädisid, kellega me seal koos eesti keeles laulsime ja muidu rääkisime. Jube lahe! Pealegi on neil hästi tore isa. Tead, mõni inimene kohe on selline, kes Sulle kohe algusest peale meeldima hakkab ja meeldib – vot selline inimene on Jura Pronin. Pärast muidugi käisime veel diskotamas ka, ja…

Ja nii see elu siin Krasnodarka külas vaikselt ikka kulgeb. Eks on siingi omad väikesed mured ja allamägeminekud, aga põhiliselt on ikka jube tore. Kuidas saakski olla mitte tore, kui elad nii toredas külas, nii toredate inimeste keskel, kes Sulle ülepäeviti kinnitavad, kui väga nad Sind armastavad.

Üks on kindel… kui ükskord tuleb aeg siit ära minna, siis saab see minek väga raske olema!

Raport no 20

Krimmis on kevad… eile oli +20… kui seda tuult ka ei oleks, siis oleks juba üsna suvi.

Ilusad ilmad meelitavad kõik inimesed õue. Minu ka :) See omakorda tähendab seda, et meie noortekeskuse tööpäevad jäävad järjest lühemaks, algavad kolm-neli tundi hiljem, aga lõppevad varem, sest kõik on päevasest õues müttamisest lihtsalt väsinud.

Pallimängud on väga moes. Noored taovad iga päev pikad pärastlõunad staadioni peal jalgpalli, mõned asjalikud koos minuga võrkpalli, sest, vaadake, jalgpalli jaoks olen mina küll juba liiga vana ega jõua selle palli järele seal joosta!

Ma juba pikemat aega mõtlen, et peaks korralikud võrkpalli võrgu ja korvpalli rõnga muretsema, aga neid on rongiga linnast maru raske tassida :(

Vaatasin siin ükspäev pildialbumit, mille teine eesti keele õpetaja Raina oli siia mälestuseks jätnud endast ja oma tegemistest. Ma vist olen seda albumit varem ka näinud, aga pole sellesse kunagi niimoodi süvenenud kui nüüd. Ja siis ma nägin, kui palju huvitavat Raina siin koos lastega tegi, kui palju üritusi ja pidusid – igaks väiksemakski tähtpäevaks midagi.
Raina, suur aitäh Sulle, Sa olid ikka supertubli ja Sinust räägivad lapsed veel siiani legende!
Ja mul tekkisid süümepiinad… tekkis mulje, et meie siin ei tee küll mitte midagi :( Kuigi, nii hull see asi muidugi pole, aga siiski…

Rääkisin sel teemal ka Endaga, aga tema ütles selle peale, et temal on töötamises hoopis teine suund, selle asemel, et lastega kogu aeg trallitada, kirjutab tema hoopis projekte ja proovib niimoodi külasse ja lastele raha leida, siia esinejaid kutsuda ja siit koos lastega välja esinema minna. Ja ehk ongi tal õigus… kõik ei saagi ühtemoodi olla, ei peagi olema.

Kuna mina iga päeva koos lastega veedan, siis ei ole mul eriti sellist aegagi, et projekte kirjutada ja siis ongi hea, et on inimene, kes selle asemel, et kogu aeg pidusid korraldada, teeb hoopis teistsugust asja. Vot selline tööjaotus on meil siin…:)

Igatahes mõtlesime siin suuremate inimeste Olja ja Polinaga, et teeks miski suurema ürituse, sellise, kus esineda saavad kõik, kes vähegi soovivad ja ka need, kes eriti ei soovi. Teeme peo ilma igasuguse põhjuseta, sest miks peab alati midagi tähistama? Ei pea ju! Me teeme lihtsalt aprilli keskel suure kontserdi, koos päevajuhtide ja esinejatega, baari ja seltskonnamängudega, eesti, vene, ukraina jakesteabveel millises keeles. Siin on tihti probleemiks see, et kuna eesti keelt õppivaid lapsi on vähe ja need, kes õpivad ei kipu ka eriti vabalt seda rääkima, siis esinevad alati igal pool needsamad neli või viis last, kes on kõige rohkem esinenud ja julgevad. Teised aga seisavad sabad sorgus, ega tee midagi – ja mis veel hullem, ega nad ei tahagi teha…
Ja nüüd teeme me nii, et esineda võivad kõik, ükskõik mis keeles – kõige parem on muidugi eesti keeles, aga võib ka kõikides muudes keeltes. Minul näiteks on juba laul välja valitud ja mina laulan hoopis vene keeles :P

Eile oli esimene kontserditeemaline kokkutulek ja mis minu meele eriti rõõmsaks teeb, meiega koos esinevad ka need beibed, kes muidu noortekas üldse ei käi, aga klubis kogu aeg esinevad. Nüüd on nad nõus ka koos meiega ennast näitama… superlahe! Ja poisid!!! Kui klubis oli 8. märtsi kontsert, siis ei esinenud seal mitte ükski poiss, nüüd aga on kõik suuremad kutid nõus meie kontserdil koos tantsima :PPP

Ja kui ikkagi on keegi, kellele on tingimata vaja põhjust, et miks me seda teeme, siis ütleme, et tähistame minu äraminekut, sest võibolla ma ikkagi sõidan siit aprillis minema :)

Tahtsin Teile üht muinasjutulist nalja rääkida :P

Nimelt on siin külas üks kutt, kes… noh… ütleme nii, et on minu jaoks veits sümpaatne. Asi on muidugi vastastikune, sest kellele siis mina ei meeldiks. Ta on mind siin paar korda koju saatnud, aga see on ka kõik. Ükspäev, kui me disko ajal klubi ees niisama pläkutasime, siis rääkisime ka sellest, et millega tema tegeleb ja kus töötab – ja tema siis vastu, et ei töötagi hetkel konkreetselt kuskil, vaid käib hoopis iga päev oma lehmadega karjas…

Mulle tuli kohe meelde see vana eesti lastesaade, siuke teatri moodi, mis kunagi ammu ETV-s oli. Seal Matvere mängis mingit lambakarjust ja seal olid mingid printsessid ja siis üks printsess muidugi armus sellesse karjusesse ja kui oli see peigmeeste valimise aeg, siis pidid printsessid viskama rõdult kuldõuna oma lemmikule ja siis see printsess viskaski ja ise hüüdis, et on nõus elama oma armsamaga kasvõi kanakuudis. Sest isa oli teda enne ähvardanud, et kui ta selle karjuse valib, siis ta jätab ta varandusest ilma ja saadab kanakuuti elama. Ja pärast veel näitas, kuidas printsess seal luuaga kanakuuti koristas :P

Vot sellised lood…

Ja tegelikult… on sellel kutil üldse naaberkülas pruut, nii et ega sellest asjast niikuinii asja ei saaks, aga tahtsin lihtsalt Teiega jagada seda, mis mulle nii nalja tegi!

Ja ongi jälle selleks korraks kõik.

Lastega püüame ikka veel suveniire ehitada, seni kui nad veel vähegi on võimelised toas istuma. Õnneks on õhtuti kottpime ja külm ka, nii et nad siis ikka tulevad veel tuppa asjatama ja telksu passima. Eestlaste külaskäik aga näitas, et suveniiridel on hea minek, nii et neid tuleb meil ikka juurde teha, nii palju kui annab.

Tulge Teiegi siis… kes veel pole käinud, toetama Eesti Tares pesitsevate noorte tegevust, kolm grivnat tükk :P

Järgmisel kolmapäeval, siis kui lastel on koolivaheaeg, tuleb meil nn “длинная ночь”, kus me vedeleme terve öö noortekas. Päeval valmistame terve koorma toitu, et öösel vastu pidada ja siis öösel pildistame kõiki neid, kes on kogemata kuhugi magama jäänud :P

See on meil juba pikemat aega selline projekt, pildistada kõiki, kes kogemata teleka ette tuttu jäänud. Hetkel on erinevatest inimestest pilte juba seitse, mina muidugi kaasa arvatud!

Igatahes…

Päikest ja palju soojust!

KrasnodarkaKristi

Raport no 19

Lugupeetud eestlased, lubage teid tervitada Emakeelepäeva puhul!

On 14. märts…

Eestlased tulid, nägid, tegid… ja läksid…

Kokku oli külalisi 37 – viis meest ja naised :) Tegemist oli siis Anija valla segakooriga Helin, Kehra rahvatantsurühmaga, Kehra Nukuga ja Aare Hindremäega, kes kogu seda nalja üles filmis.

“Kehra Nukk” tähendas kaht väga vinget tädi, kes esitasid lauanukuteatrit “Punamütsike”. Isegi mina, kes ma muidu sellisesse titeteatrisse skeptiliselt suhtusin, vahtisin silmad suured ja suu kõrvuni peas, sest NIII chill oli vaadata, kui hästi inimesed oma tööd teevad. Nad on selle asjaga tegelenud vastavalt umbes 40 ja 30 aastat. Uskumatud naised – elu lõpuni lapsed :) Aitäh Teile…

Iseenesest nägid meie päevad siis välja sellised: külalised saabusid meie riiki reedel lennukiga, täpsemalt siis Kiievisse, liikusid sealt rongiga edasi Simferopolisse ja olid laupäeva hommikuks kohal. Meie siit omakorda rentisime mingi bussiloksu ja läksime sellega neile vaksalisse vastu. Selle bussiga oli ka üks igavene kino – Enda oli juba ammu kõik asjad kokku leppinud ja läksime siis sinna “bussiparki” kohale ja ülemus vaatab meile seal suurte silmadega otsa ja ütleb, et “Aga kuupäevast me ju ei rääkinud?! Kas see oli tõesti täna?” Kuidagi me selle bussi sealt koos juhiga igatahes kaheks päevaks oma kasutusse saime.

Simferopolis läksime kõigepealt etnograafiamuuseumisse kohtuma Meeri ja tema tütar Leenaga. Vaatasime muuseumis ringi ja… See on selline muuseum, kus on väljas näitus kõikidest rahvustest, kes kunagi Krimmis elanud ja olnud. Eestlased kaasaarvatud. Ja seal oligi selline eesti kodu nurk, väga vinge, ausalt!

Ahjaa, enne kui me sinna muuseumisse kohale jõudsime, oli meil veitsa vaba aega ja meie Andreiga käisime mulle uut telefoni ostmas. Olengi nüüd siis värske telefoniomanik, tegemist siis LG Chocolate’ga… roosat värvi…:P

Andrei on see kutt, kes on Rita vennatütrepoeg ja elab Pervomaiskis ja kellele Enda pühapäeviti eesti keelt õpetab. Tema igatahes kavatseb sügisel minna Eestisse õppima. Tahab midagi arvuti ja muu sellise jamaga seoses õppida.
Ja tema koos emaga oli meil ka reisil kaasas. Jumal tänatud, mul oli tänu temale supertore reis.

Edasi hakkasime liikuma Sevastopoli poole, tee ääres käisime veel ühes pisikeses kohas söömas (friikartulid ketsupiga, kapsasalat ja kakao) ja järgmine pikem peatus oli koht nimega Бахчисарай, mis oli selline mägine maa, koos mägiradade ja mungakloostriga. Ronisime seal mööda mäekülgi üles-alla, kuulasime kloostris munkade jumalateenistust – minu jaoks uskumatu elamus oli näha päris mägesid. Kuna mina pole kunagi varem eriti Eestist kaugel eemal käinud, siis olid mul sellel reisil sellised ohoo-elamused, et… Näha ise oma silmaga selliseid mägesid, mida muidu ehk ainult vilksamisi telekast näed…

Ja ega need polnud veel need kõige vägevamad mäed. Palju lahedamaks läks asi siis, kui me olime öö Sevastopolis ära maganud (Mina, Rita, Natasha ja Andrei olime Natasha õe Valja pool kodus, teised mingis odavas prussakatega гостиница’s) ja hakkasime järgmisel päeval edasi sõitma Livadia suunas, kus eestlased pidid oma esimese kontserdi andma. Teekond Sevastopolist Livadiasse oli sõna otseses mõttes nagu unenäos sõitmine. Ei, rohkem oli nagu tunne, et vaatad telekast seda, kuidas ise seal ringi sõidad. Ah, krt, mai tea, kas Te saate natukenegi aru, mida ma mõtlen, aga sellised suured mäed, tippudes valendas lumi, päike paistis ja oli soe… selline tunne, kus näed midagi tohutusuurt ja oled ise tegelikult nii väike.

Livadias läksime otse kontserti andma orelisaali. Seal ootas meid ees juba kohalik eestlane Eda, kes kunagi aastaid tagasi poja tervise pärast tahtis kliimat vahetada ja siia elama tuli ning nüüd elabki Livadias ja peab seal mingit pisikest pansionaati mere ääres. Mees suri tal mõni aeg tagasi ära ja nüüd on ta seal koos tütrega.

Sealne kontsert läks superkenasti, kui välja arvata tõsiasi, et tantsurühmal seal tantsida ei lubatud – maja pidada kohe kokku kukkuma. Aga sellest polnud ka midagi, nad tantsisid pärast maja ees, ilma muusikata, sest bussi raadiomakk tegi liiga vaikset häält.

Kuna mina seal nende esinemist esimest korda kuulsin, siis tuli ikka koduigatsus peale küll – kuulasin muudkui neid laule ja nende sõnumit ja… Ei ole ikka midagi ilusamat siin ilmas minu jaoks, kui laulmine eesti keeles!

Ja neil eestlastel oli kaasas üks kutt… aastaid vist 30 ringis, aga kasvu selle eest rohkem kui rubla eest – Indrek, meetrit kaks. Tema oli see, kes juhatas kõiki neid esinemisi sisse ja ta tegi seda nii toredasti! Mina imetlesin seda, kui selgelt ja aeglaselt üks inimene suudab rääkida, sest mul omal on ju esinemistel alati häda olnud, et räägin liiga kiiresti ja segaselt. Hiljem muidugi selgus, et tegemist on kooliõpetaja, täpsemalt lausa eesti keele ja kirjanduse õpetajaga. Me siis hiljem pakkusime talle veel välja, et ehk ta tuleb ise järgmiseks eesti keele õpetajaks siia Aleksandrovkasse… vot see oleks juba midagi!

Igatahes hakkasime sealt ka edasi liikuma, vaatasime veel Livadia lossi ka üle, tegime koos palmidega pilte ja jõudsime siis otsaga Артек’i. Normaalsed eestlased vist kõik teavad, misasi see selline on, aga mina näiteks küll ei teadnud. Kui aga on veel keegi samasugune noor ja roheline nagu mina, ega tea mis see on, siis see on laste laagrikompleks, kuhu vanasti nõuka-ajal ainult kõige tublimad N-Liidu lapsed laagrisse pääsesid. Ja see on tohutusuur. Suvel on seal laagris ca 4000 last, praegu oli seal lapsi sees 600. Kuna laager töötab aastaringi, siis ehitati sinna alles hiljuti ka uus koolimaja, mis tähendab seda, et laagris olevad lapsed käivad ikka koolis ka. Peale laagrilaste õpivad seal koolis ka veel kohalike tööliste lapsed. Ja see kool iseenesest pidi olema terve Ukraina üks paremaid ja infotehnologiseeritumaid koole.

Igatahes saime sisse vaadata ühte elumajasse ka, kus need lapsed pesitsevad – ma ütleks, et pole üheski lastelaagris sellist luksust näinud, nagu seal oli ja ma olen ka Eestis ikka päris paljudes erinevates laagrikohtades käinud. Artek iseenesest asub suure Karumäe külje all ja selle territoorium ühest otsast teise (kui ma nüüd ei valeta) on ca 7km.

Jaltasse me selle reisi ajal ei jõudnud, kuigi hirmsasti tahtsime. Pärast Artekki haarasime teeäärsest poest veel midagi süüa kaasa ja kimasime otse koju. Kohal olime juba umbes pool kümme õhtul.

Minu majja paigutati magama rahvatantsurühm, 11 tüdrukut. Esimene õhtu muidugi kõige protestiderikkam – küll oli madratseid vähe, küll külm ja küll veel midagi kolmandat. Minu roosa prill-laud aga meeldis kõigile kohe algusest peale.

Mida aeg edasi, seda rohkem harjusime me nii elamistingimuste kui ka üksteisega. Kõik need naised olid tegelikult jube toredad. Ja ei ole nemad keegi vastutavad selle eest, et mina olen harjunud kogu aeg üksi olema ja magama ja et ma lõpuks ümbritsevatest inimestest sigaväsinud olin. Sest siin oli ju kogu aeg vaja kuskil aidata, nõu või jõuga…

Ja kui nad eile õhtul ära läksid… ei teagi, mis tunne siis oli – ei, see ei olnud kergendustunne… see oli selline tühja ja kurva vahepealne – selline neutraalne tunne… ja natuke ikka rõõmus ka, et elu jälle normaalselt edasi läheb. Laulsime veel kõik koos õue peal õllepruulijat…:P

Igatahes tuleb aprillis Kehras üks korralik pralle…

Esmaspäeval tegelesime kangastelgede ülespanemisega kuigi päris valmis ei ole nad siiamaani. Ja õhtul oli kontsert Krasnodarka klubis. Läks seegi üsna kenasti – seal oli pigem see, et algul ei saanud vedama, pärast pidama. Kuna lapsed ei saanud ju nendest lauludest eriti aru, siis nad ei viitsinud eriti kuulata ka ja jooksid seal saalist sisse-välja edasi-tagasi. Aga kui viimaseks tantsuks oli kaerajaan, siis juba tantsisid lapsed vahekäikudes kaasa nii mis tolmas ja läksid lõpuks lausa lavale tantsima. Pärast tegime veel diskosaalis erinevaid eestikeelseid ringmänge – väga lõbus oli. Ahjaa, samal päeval paar tundi enne kontserti näitas Kehra Nukk meie majas siis seda Красная Шапочка’t, millest me kõik jubedas vaimustuses olime.

Õhtul oli veel pisike diskovärk, pärast mida mina ühe kohaliku poisi Sergeiga jalutamas käisin ja lõpuks koju vajusin, kus naised kõik külmunud nägudega küsisid, et kas täna sooja ka saab, sest mina totu ju unustasin neile näidata, kuidas ahju sisse lülitada :)

Järgmisel päeval läksime hommikul Kurmanisse shoppama ja pärast seda esinesid külalised veel koolis ka. Mina ise koolis kaasas ei käinud, passisin selle aja internetis. Ja kui nad sealt siis ükskord tulid, oligi juba õhtu ja pime ja neil tuli hakata asju pakkima, et siis kell üheksa jälle Kurmanisse Kiievi rongi peale minna.

Eestlastega oli kaasas ka Päevalehe ajakirjanik Kristiina – hästi tore tüdruk, selline totaalselt “oma inimene”. Mulle hästi meeldib… Iseasi muidugi, mida kõike ta meist seal Eestis kokku kirjutab :P

Aare ja Kristiina ei läinud eile koos selle rahvaga koju. Nende rong läheb alles täna õhtul. Ja täna päeval hakkab Aare siis tegema filmi meie noortekeskusest ja noortest. Eks me näe, mis sest asjast saab.

Ma olen siin viimastel päevadel hakanud aru saama sellest, et eesti inimesed miskipärast arvavad kõik, et mina ei saa siin inimestega läbi ega oma tööga hakkama. Millest see arvamus tuleb, ei tea, aga kõik kogu aeg küsivad Rita käest, et kuidas ta ikka minga hakkama saab ja eks tal ole ikka minuga raske. Reaalsus on see, et minuga saavad siin kõik läbi ja hakkama saan MINA oma tööga suurepäraselt…

Ah, arvaku, mida tahavad…

Või siis – nagu eestlased ütlevad – las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi!

Sattusin siin ükspäev orkutis lugema oma scrapi, mille Uku sinna möödaminnes oli jätnud… ikka nii soojaks läheb seest, kui keset täiesti suvalist aega mõni kallis sõber annab teada, et ikka igatseb ja kallistab (Aedu!)…

…pool märtsi on juba läbi… mina olen siin riigis juba neli kuud vedelenud… ja varsti on aprill ja kui kõik läheb kenasti, siis tulen ära koju… Kui kõik nii kenasti ei lähe, siis tuleb kodu jälle ise siia, nagu nüüdki. Sest – minul oli täpselt selline tunne, kui eestlased tulid, et kodu tuli külla. Ehk siis, nagu eestlased jälle ütlevad – kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis mägi tuleb ise :P

Igatahes palju ilusaid mõtteid Teile sinna kaugele… ja palju kevadist armastust…

Kevade alguseni pole enam palju jäänud…

Armastan Teid!

Teie KrasnodarkaKristi

Raport no 18

Ja nüüd on juba kevadkuu…

Plirts-Plärts, käes on märts!

Kümne päeva pärast on eestlasi külla oodata :) Tulevad miskid 30-35 inimest sealt Kehra kandist siia emakeelepäeva puhul esinema. Ja Aare tuleb ka, tuleb minust ja noortekeskusest ja esinejatest filmi tegema. Enamus tulijatest on küll Enda sugulased/tuttavad.
Ja siis nad esinevad siin meie klubis ja Aleksandrovkas. Enamus majutatakse külarahva kodudesse, aga umbes kümme tüüpi hakkab minu majas magama. Ei teagi, kas töö jääb siis sellepärast seisma või suudame ikka asjad niimoodi sättida, et me samal ajal ka töötada saame.
Igatahes jäävad nad ööbima ainult paariks ööks.

Esinemisega seoses… varsti on 8. märts, mis siinkandis teadagi suur pidupäev on. Töörahval on siis järjest neli vaba päeva ja meie, noored, teeme suure kontserdi, kus me siis jõudumööda kõik esineme. Seekord esineb küll kahjuks puhas plikadevägi :) Ja minagi lähen lavalaudadele laulma :P Lauludeks siis seekord “Take me to your Heaven” ja "Love Shine a Light". Sest vene keeles ma kahjuks laulda ei oska, kuigi väga tahaks ja eesti keelest ei saa enamik publikust aru. Niisiis, tuleb laulda inglise keeles. Mitte, et nad sellest eriti rohkem aru saaksid, aga…

Staaritsemisega jätkates… olen juba ka siinsete ajalehtede veergudele jõudnud. Üks artikkel on peamiselt Endast, aga minu nimi on ka ära mainitud ja pildil olen mina ka. Teine on aga puhtalt minust ja Euroopa Vabatahtlikust Teenistusest. Selle artikliga sai siin ka nalja, sest keegi noortest oli seda kuidagi valesti lugenud… seal nimelt on öeldud, et mind Eestis hirmutati, et siin on üsna kole, mugavusi njetu, lapsed narkomaanid ja 13-aastased tüdrukud puha rasedad, aga kui ma siia tulin, siis nägin, et asi pole hoopiski mitte nii kole. See lugeja aga, luges sealt välja vastupidi – et mulle öeldi, et siin on ilus, aga mina räägin nüüd, et lapsed kõik narkarid jne. :P:P:P

Ja otse loomulikult oli seda juttu ka terve küla täis ja rääkisid ka need, kes ajalehte ise üldse näinudki polnud. Praeguseks olen vist suutnud põhiallikatele selgeks teha, et enne tuleb lugema õppida, kui uudiseid levitama hakata.

Töö noortekeskuses sujub nii kenasti, et ma ei oskakski paremat tahta. Hetkel oleme ametis pärlitest loomakeste ehitamisega. Nu siuksed, kus tuleb pisikesi pärleid traadi otsa lükkida ja siis niimoodi mingid konkreetsed kujud kokku saada. Aitäh sellele, kes iganes need õpetused siia kunagi kaasa tõi, sest lastele see tegevus tohutult meeldib. Mulle jälle meeldib see, et siin olles saan ma ise teha asju, mida ma varem pole kunagi teinud. Nii me siis koos lastega õpime, kord aitan ja õpetan mina neid, siis jälle nemad mind.

Praeguseks on nad selgeks õppinud ka Aliase reeglid, sest Maksimi õde Polina, kes Eestis Tartu Ülikoolis õppis, võttis akadeemilise ja tuli koju ning tõi sealt kaasa venekeelse Aliase. Meil noortekas on küll eestikeelne ja seegi laste oma, aga me kirjutasime kõikidele kaartidele ka venekeelse vaste peale ja nüüd mängitakse seda seal iga päev.

Ilmad hakkavad ilusaks minema. Vahepeal oli nii palju lund, et lapsed tegid mäele lumetunneleid. Ja mina käisin ka kelgutamas… seekord saime õnneks ka pilte tehtud ja ma suutsin need enne ära ilmutada, kui keegi need kustutada jõudis.

Rital on üks hästi tore minia, Galina, kelle lapsed ka meil tares käivad. Minule meeldib käia temaga niisama teetassi taga pläkutamas. Selline hirmus tore naine, hästi rõõmus ja jutukas.
Ükskord sattusin jälle neile külla ja märkasin, et neil tüüpidel on kodus vann. Mitte küll selline moodne vannituba nagu Eestis igal pool, pigem selline, kuhu tuleb lihtsalt soojendatud vesi sisse kallata, aga siiski…

Kuna Rita ja Sergei viimased paar kuud eriti sauna pole kütnud, mina enam ei viitsi paluda ja palvetada ka, et äkki ikka kuidagi saaks, siis käin ma nüüd Galina juures vannis. Kord nädalas :P:P:P Ja mul on selle üle tohutult hea meel. Kes oleks võinud arvata, et Sa oled tohutult rõõmus tõsiasja üle, et saad end kord nädalas pealaest jalatallani pesta?! Vot see on elu!
Kojutulekuplaanidest ei kuulukse veel miskit… Argo vist alles sätib seal oma tulevikuplaane paika ja pole veel kindel, kas mina ka nendesse mahun.

Tõeliselt huvitav on jälgida, kuidas noored leiavad tee noortekeskusesse. On neid, kes on seal algusest peale kogu aeg käinud ja tunnevad ennast seal juba kui kuningad, kellele kõik on lubatud. Ja on ka neid, kes alles avastavad, et see üks üsna tore koht on. Aga tõeliselt huvitav on jälgida lapsi, kes alguses tohutult protesteerisid, et nemad siia ei tule, aga nüüd käivad iga päev. Ja on ka neid, kes lihtsalt selle koha olemasolust midagi ei teadnud, aga nüüd on avastanud ja neile meeldib siin.

Ja ühe positiivse asja olen ma igatahes suutnud siin korda saata, mille üle ma ise kõige rohkem rõõmustan – nimelt on meil majas reegel, et ropendada ei tohi. Ja nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et minu noored (loe: tare püsikliendid) minu kuuldes ei ropenda mitte kuskil, veel parem, neil on piinlik ka siis, kui keegi teine minu kuuldes ropendab. Ja Te ju aimate, kui rikas keel on vene keel igasuguse ropendamise poolest! Ja vot see on juba midagi!

Igatahes…

Palju sooja kevadist päikest Teile kõigile. Võibolla varsti kohtume :)

Seniks aga…