Krasnodarka-Kristi-Muljed

12. novembril' 2006 alustas kristi oma rännakut Krasnodarka küla suunas Ukrainas. Siin siis edasised uudised seoses sealse eluga :)

Minu foto
Nimi:
Asukoht: Tallinn, Estonia

Ma olen see, kelleks Te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile - ka Teie pole homme enam need, kes Te olete täna...

neljapäev, jaanuar 10, 2008

Elust Eestis

Nüüd vahepeal ei ole ma üsna kaua kirjutanud ja tegelikult, võin Teid lohutada või rõõmustada – ega ma ei kavatsegi siia rohkem midagi erilist kirja panna. See lehekülg on siiski KrasnodarkaKristi oma ja hetkega, mil ma Kiievist lennuki peale istusin, muutusin ma sellest erilisest KrasnodarkaKristist jälle tavaliseks halliks EestiKristiks.
Aga mõned Teist on siiski huvitatud ka sellest, kuidas mul siin Eestis läheb, millega tegelen, kui tihti seksin :) - mida Te muidu kogu aeg siia lehele otsima tulete :D

Ajas tagasi minnes ja mõeldes – mis siis tagasitulekust saadik toimunud on?

Hetkeseisuga on elutempo nii kiire ja ajagraafik nii täis, et mul ei ole nädalas mitte ühtegi vaba päeva. Töötan viis päeva nädalas Saue noortekeskuses, nädalavahetustel Arena pubis Tallinna hipodroomil, neljapäevaõhtud veedan Seiklusjuttude pubis karaoke tegemist jälgides, et edaspidi neid seal ise läbi viima hakata ja kõigele lisaks veel kitarritunnid ja isiklikud karaokeõhtud.

Kolumbuses on juba kaks korda toimunud karaokevõistlus, mille võitja saab võimaluse sõita Egiptusesse. Ma olen mõlemal korral kenasti osalenud, aga nu, sooja maa pinda mu varbad veel puudutanud pole :( Pole hullu, varsti on jälle uus finaal :)

Ega muud hullu polegi, lihtsalt magada tahaks hoopis rohkem kui saab. Ärkan igal hommikul ja ootan mõttes päeva, mil saaks hommikul magada NII kaua, kui und jätkub. Siis aga vaatan oma uniste silmadega reaalsusse ja saan aru – sellist päeva ei paista veel kuskilt! Noor inimene, elab üle!

Jõulud… no ei olnud seekord mitte mingit jõulutunnet või asja. Täiesti mõttetu rabelemine ja sebimine nende kinkide ja muu pahna ümber. Mina sõitsin 23. detsembril juba maale, võtsin Tartust kaasa ja Liina ja Mihkli ja meil oli hästi tore. Kuna tegemist oli Jussi sünnipäevaga, siis läksime kõigepealt sinna, istusime paar tundi, ajasime juttu, mängisime ning liikusime siis edasi Hummulisse korterisse, kuhu meie kolmekesi pidime ankrusse jääma. Samal õhtul pidi seal ka mingi pidu olema, aga kuna meil oli seltskonnas üks alaealine 17aastane Liina, siis ei lastud meid sinna kahjuks sisse. Tiksusime siis niisama. Juss tuli ka Hummulisse, need armusid Liinaga teineteisesse ära ja sehkendasid seal mingi terve öö…
Järgmisel hommikul läksime jälle ema juurde. Nemad ise olid kõik Otepääle läinud ja jätnud meile pühaks kohuseks kuuse toomise ja söögitegemise. Mõeldud-tehtud. Liina ja Mihkel käisid esimest korda elus metsast ise kuuske toomas. Pärast ehtisime ära ja oli väga ilus. Õhtuks ei saanud me kahjuks sinna jääda, aga selle asemel oli meil hästi armas jõuluõhtusöök isa ja Saima juures Tõrvas.
Mõned inimesed on ikka uskumatult armsad ja tolerantsed. Kuigi ma saan oma ema perest ka aru, et nad ei tahtnud nii palju võõrast rahvast jõuluõhtuks enda koju lubada (Ivar oli oma naise ja lapsega ka seal), siis isal ja Saimal on peres niigi neli last, Eevi-tädi tuli ka veel sinna ja meie ka, aga keegi ei kobisenud ja kõik olid NII armsad, toredad ja lahked! Igatahes suured aitähid!
Isa viis meid õhtu jälle Hummulisse magama ja järgmise päeva olimegi tõotanud ainult magamisele kulutada. Aga siis sadas millalgi meie juurde sisse Heikki, kes kutsus meid kõiki hoopis enda juurde Valka. Nendel on seal mingi suur ja uhke majapidamine sauna ja asjaga ja sinna me siis maandusimegi. Saunatasime… vedelesime… vaatasime igatsugu kino… Hästi mõnus oli… Öösel kella kolme ajal sõitsime koju tagasi, sest mõnel tüübil oli jube suitsunälg!

27. detsembril toimus draamateatris Saue linnapea vastuvõtt. Olid tähtsad sauekad, oli shampus (vesi ka!), olid snäksid ja oli üks üsna mittemidagiütlev teatrietendus. Nu, tegelikult oli tore, ei kurda. Hoopis toredamaks aga muutus see õhtu pärast vastuvõttu. Nimelt Kolumbuses esines ansambel Jäääär. Mul jäi küll esimene sett nägemata, aga teine korvas selle täiega.
Järgmise päeva vedelesin lihtsalt tööl.

Vahepeal oli mul au saada aasta vanemaks. Nii et kõik Teie, kes Te mulle veel kinke pole kätte toimetanud, siis mu aadress on endiselt Villardi 20.

Sünnipäev ise oli aga hoopis erinev kõigest sellest, kuidas varem on olnud ja hästi tore oli ka. Asi sai alguse juba 29. detsembril, kui toimus saunakoosviibimine, milles osalesid Kristi, Heinar, Randu, Viljo ja Margus (oli vist?). Vedelesime ja kuumutasime ennast siis Piiri talus Põlvamaal ja oli hästi mõnus. Vaatasime pilte ja videoid ühisest Krimmi-reisist ja võib öelda, et nalja sai nabani :P Uni tuli umbes kell neli hommikul ja see aeti ära juba kella kümne paiku :(
Õhtu jooksul jõudis Heinar mainida, et tal on järgmisel päeval plaanis perele ja lähematele tuttavatele sütelkõndimise tseremoonia teha. Järgmine päev siis teatavasti oli ühtlasi ka 30. detsember ehk minu sünnipäev. Kuidagi suutsin meelitada Heinari ka mind sinna oma eraüritusele kutsuma – mõeldud, tehtud!
Olnud veel hommikul Heinarile kaine autojuht, suutsin ta tervelt kohale toimetada, sedakorda siis ühte pisikesse saunakesse Võrumaal. Istusime niisama, jõime kohvi, vaatasime telekat, soojendasime ennast kaminatule paistel… Mingil hetkel saabusid kohale ka Heinari naine ja lapsed, kelle kohta võiks öelda – vaga vesi, sügav põhi – või siis, et algul ei saa vedama, pärast pidama. Raske oli nendega alguses ühist keelt leida, sest nad ei kippunud suhtlemise ajal eriti otsagi vaatama, aga õhtu saabudes kulges kõik kuidagi oma rada ja järgmisel hommikul bussi peale minnes oli mul suisa kahju sealt lahkuda – hea meelega oleksingi terve aastavahetuse seal väikses armsas saunas mööda saatnud.
Igatahes, kui pere oli saabunud, siis ehitasime Heinariga püsti ka selle puuriida, millest järelejäävatel sütel me pärast kõik paljajalu kõndima pidime hakkama. Kui palju Teist sellise saavutusega kekata saavad?
Riidal kulus süteks muutumiseks umbes kolm tundi aega ja kella viie paiku olimegi valmis varbaid küpsetama. Mainimata ei saa jätta ka seda, et vahepeal oli saabunud ka Heinari mingi noor sugulane Raivo – nu, selline minuvanune, kelle suunas minul siis kohe selline magnetiline tõmme tekkis. Häda ju ühendab inimesi – ei olnud temagi varem paljaste jalgadega üle hõõguvate süte käinud, aga nüüd on. Ja mina olen ka. Ei saanud ju mina (ikkagi MINA ju!) mingile kutile alla jääda :D
Mnjah… kutt iseenesest oli väga lahe ja sellest loost oleks võinud ehk ka midagi erilisemat areneda, aga noorus ja uljus ja elu teevad ikka ise oma korrektuurid ja praeguseks oleme me mõlemad tagasi oma rutiinses elus ega sega teineteist. Või no, hea küll, mina teda ikka aegajalt segan :P
Igatahes minu 23. sünnipäev lõppes saunatamise ja jääauku hüppamisega. Super. Magada sel õhtul eriti ei saanudki, sest uutest tutvustest tuleb ju ikka maksimum võtta ja niikuinii pidin juba kell kuus ärkama. Nimelt oli mul järgmisel päeval vaja emakodust läbi käia, et omale mingi kostüüm leida. Aastavahetusel pidin osalema ühel stiilipeol („Rannapungerja kalurikolhoosi viisaastaku kokkuvõte klubiõhtuga, aastad 1980-85”), mis toimus Saarjärve puhkekeskuses Põlvamaal.

Nu, seda bussisõitu sealt Võrust Valka ma igatahes ei mäleta. Tean ainult seda, et panin Võrus silmad kinni ja kui ma need uuesti lahti tegin, siis vaatasin juba Valga linnas ringi. Igatahes – Hummulist läbi, tunnike ema juures ja siis juba võttis Heiki mu auto peale ja toimetas peopaika.

Selle aastavahetuse peoga oli ju ka selline lugu, et ma ei tundnud sealt MITTE ühtegi inimest. Kuna ma kuni viimase hetkeni olin oodanud mingeid ägedaid ettepanekuid, mida teha, kuhu minna, ja need jäidki lõpuks tulemata, siis võtsin senipakututest parima. Nimelt rääkisin mõned päevad varem Keidiga (nu see poiss, kes koos rahvastikuministriga mul Krimmis külas käis) ja tema ütles, et neil mingi sõpruskonnaga selline pidu tulemas ja et mina olen ka teretulnud. Vat ta fak – miks ka mitte?! Miks ma ei võiks võtta uut aastat vastu koos võõraste inimestega? Kas peab alati ainult sõprade-tuttavatega koos olema?!
Ja uskuge või mitte, aga mul oli supertore. Kui ma kella kolme ajal päeval kohale jõudsin, polnud Keiti veel kohalgi ja nii pidin ma ise kohaolijatega käbe tuttavaks saama. Aitasin natuke köögitoimkonnas, suhtlesin siin-seal ja oligi kombes :D
Saarjärve puhkekeskus iseenesest on selline kahe hoonega hästi hubane pleiss. Üks on peamaja, kus on mingi hunnik magamistube ja paar suurt saali, teine on saunamaja järve kaldal, mille peal olid ka mõned magamiskohad. Nagu isegi arvata võite, siis veetsin ma enamuse aasta viimasest päevast poistega saunalaval. Eks see tekitas mõnedes peredes muidugi väikseid probleeme ka, et mehed „võõraste” naistega segasauna julgesid minna, aga ausalt öeldes – mind jätsid need pererõõmud täiesti külmaks. Lihtsalt tundsin ennast taaskord õnnelikuna, et ma ise pereinimene pole :)
Kiired arvutused näitavad, et see oli juba kolmas päev järjest saunas vedeleda :D

Uus aasta tuli. Mina seda eriti ei oodanud, sest eelmine aasta oli lihtsalt NIII maailma parim mu jaoks.
Aga ega teda tagasi hoida ju ka ei saanud.

Uue aasta esimestel tundidel läksime muidugi jälle sauna, vahelduseks hüppasime jäisesse järve – õudselt mõnus õhkkond. Inimesed hakkasid järjest ära kukkuma…

Mina ja veel mõned viimased tegime kitarriduuride saatel veel mõned laulud ja vaibusime magama kella kaheksa ajal hommikul. Eriti kauaks seda und muidugi ei jätkunud, sest kella keskpäeva paiku käis mu ümber juba selline turukuttide jutuvada et hoia ja keela! Ajasin enda siis üles… Väike mõnus hommikukohv peamajas kamina ees ja siis jälle sauna :)

Eelmise õhtu kohta veel niipalju, et tegime ikka mingeid mõnusaid võistlusi ja mänge ka. Kõige arvestatavam võistkondadevaheline konkurss oli selline kompleksvõistlus, mille käigus oli vaja laulda, tantsida (dzaiv ja tshatsha ja pasodoble – no kes kurat selliseid tantse oskab tantsida???), õhupalle täi puhuda ja õhku tõsta, joogikõrtega oda visata ja koos koortega mandariine süüa. Lõbus ja lahe võistlus, kus kõik võistkonnad jäid lõpuks viiki :D

Uus aasta tõi uue päeva, mis enamusel kulus ärkamiseks, pakkimiseks ja kadumiseks. Lõpuks oli meid järele jäänud vaid kolm – mina, Illimar (AVPJ) ja Priit, kes me siis kogu viimase läbu ära koristasime ja ka rattad Tartu poole seadsime. Käinud veel Priidu õe juurest läbi, võtnud seal uue aasta terviseks mõned jäätisekokteilid, olimegi Tartus ja poisid panid mu bussi peale.

Umbes poole üheksaks olin Tallinnas ja liikusin edasi Seiklusjuttudesse, kus toimus selle aasta esimene karaokeüritus.Vähe rahvast, mõnus õhkkond – aga kuradi palju juhtmeid. Ma küll ei kujuta ette, kas ma ise ka neid sinna ühendada suudan :P:P:P
Sedapuhku kestis see karaoke küll ainult kella üheksani ja siis tiksusime seal veel natu aega. Triinu läks varsti koju, meie, ülejäänud liikusime Angelisse inglitiibu sööma, aga kohale jõudnud, selgus, et neid seal polnudki :( See selleks.
Kuna minul oli suhtlemise üledoos, siis eriti kauaks me sinna istuma ei jäänud ja pisut peale keskööd olin juba kodus.
Kodu – kallis kodu!!! Ausalt, ma jumaldan oma pisikest tuba ja suurt voodit. Paremini ei saa ükski päev lõppeda, kui omas voodis!!!

Järgmine päev oli – üllatus, üllatus – juba tööpäev!

Hommikul ärgates püstitasin omale kindla eesmärgi, et lähen õhtul otse koju magama, aga päeva jooksul kujunesid asjad nõnda ümber, et läksime hoopis (Kristi&Aet&Uku&Kaidi&Igor) Dzingel’i hotelli sauna. Jälle kiired arvutused ja Te saate aru, et oli mul juba viies päev järjest saunatada. Aga egas küll küllale liiga tee! Õhtu lõppes seegi kord üsna viisakal ajal.

Muideks, natuke halba juttu ka. Miski nädal enne jõule õnnestus mul üks autoavarii üle elada. Nimelt vedelesin jälle nädalavahetusel maal. Õhtul läksin Valka Tõnu juurde, kuhu ilmus veel paar inimest ja nendega plaanisime siis sõita Tõrva Kuldse Trio kontserdile. Sõitsimegi. Kuna mina olin ainus kaine inimene seltskonnas, siis olin ma muidugi roolis. Ja kõik läkski väga kenasti.
Palju rahvast, mõnus rokkimine. Ansambel lõpetas oma esinemise küll hästi varakult ja järsku ära, aga makimuusika oli ka selline mõnus 90te diskoteeka.
Igatahes väsis seltskond ära ja tahtis hakata tagasi Valka sõitma. Mõeldud-tehtud. Aga siis, kuskil keset Tõrva-Valga maanteed sõitsin ma järsku kraavi. Küllap oli kiirus antud teeolude jaoks natuke liiga kõrge ja muidugi ei osanud ma arvestada, et see teelõik NII pagana libe võib olla. Aga noh, nii ta läks ja nüüd olen ma natuke võlgades. Kui esialgne jutt oli, et auto läheb suisa mahakandmisele ja mul tuleb kanda kahju ca 50 000 eeku, siis viimaste andmete kohaselt on see auto siiski remondis ja mu võla suurus ulatub maksimaalselt 20 000-ni. Mitte et mul sedagi raha kusagilt võtta oleks, aga see on siiski parem kui 50 000! Aga tunne oli kohutav. Käed värisesid ja kael valutas veelm itu päeva tagantjärele. Praeguseks olen küll juba paar korda ka uuesti autorooli istunud, aga ega see kerge pole. Närvid tõmblevad ikka igal hetkel, isegi kõrvaistujana...

Vot sellised lood!

Ja ega polegi vist praegu muud. Aeg läheb nii kiiresti, et hirm tuleb peale.
Hetkel plaanime siin suveks suurt noortevahetust Krimmis – et läheme oma noortega siit sinna kohale, haarame kohalikud eesti juurtega noored ka tegevusse ja siis asjatame seal koos – koristaks ära selle kohaliku vanade eestlaste surnuaia, õpiks üksteist ja üksteise elu tundma, laulaks ja tantsiks koos… Aga see on alles nii värske idee ja kindlat pole ses miskit. Kõigepealt on vaja valmis kirjutada väärt projekt, ENEB peab selle heaks kiitma ja siis saab asjadest juba täpsemalt rääkida.

Praeguseks aga kõik.
Tööd on palju ja und on vähe, aga ma olen õnnelik.

Ahjaa, kõige tähtsama unustasin ju mainida – ma nimelt olen jälle vallaliste ringi tegevliige :)
Ei tulnud midagi välja sest kodumängimisest ja nüüd ei ole mul selleks aegagi.

KalliMusiPai!

Teie Kristi

PS! Kõik faktid, räpased üksikasjad ja ülevoolavad emotsioonid kogu mu edaspidise elu kohta saavad olema uuel blogiaadressil
kristikruus.blogspot.com